neljapäev, 30. juuli 2020

Siim Veskimees. Lõputu juuni.





Siim Veskimees. Lõputu juuni.
Fantaasia. 
2013. 194lk.

Võimalik vaid ulmes ehk pilk tulevikku ehk, mis juhtub siis, kui liikumine planeetide vahel muutub lihtsaks. Kuidagi nii, et mitte laskuda liigselt detailidesse, võib seda raamatut lühidalt iseloomustada. Siin on peategelane Hain, kellel on Eesti Vabariigist kurgumulguni, ja kui avaneb võimalus koloniseerida uus planeet kosmoses, kus on Maale lähedased tingimused, siis sinna ka minnakse. Kaasa läheb selle üritusega 20 000 kaasmaalast, kes soovivad uues kohas alustada otsast peale. No loomulikult ei lähe kõik lepase reega, uus asundus tahab omaette iseseisvust, mis ei sobi jälle maalastele.

Häbi küll, aga see oli mul esimene kord Veskimehe raamatut lugeda. Hea, et alustasin eessõnast, kus autor räägib, et tekst ilmus algselt ajalehes Lääne Elu (2012) joonealusena. Samas mainib ta veel ära, et on põhimõtteliselt halval arvamusel eestlastest. Need kaks punkti mõjutasid omal moel ka raamatut. Tema pahameelsus väljendub eelkõige ühiskonnakriitilises hoiakus: „Endiselt saavad haiglaõed  naeruväärset palka ja kultuuritoetused on kümme korda väiksemad kui eesti kultuuri püsimajäämiseks vaja.“ (lk107) Ja-jah, kui see nüüd jõuaks õigesse kohta oleks hästi, aga muidu jääb ainult hüüdjaks hääleks kõrbes. Ikka väga negativistlik toon jäi siit kogu raamatust meelde, mis oli ilmselt eesmärk samuti.

Endiselt olen veel Kingi mõju all, mis tähendab, et Veskimees jäi piisut tagasihoidlikuks põnevusega. Võib-olla ongi nii, et ulme peab põranda alt välja tulema, ta ei ole enam karge ja karm, tal pole enam tanksaapaid ja nahktagi seljas, ta paneb ülikonna selga ning muutub soliidselt salongikõlbulikuks. Midagi läheb kindlasti kaduma selle käigus, midagi lisandub, uusi lugejaid nt, laieneb sihtgrupp, mis on tore. Kui nii ongi, siis esineb Veskimehel siin veel üksikuid puudusid. Olgu nende kirjavigadega, kuidas on, toimetaja on ka inimene, kellest ma väga lugu pean, aga lugeda sellist lauset, nagu see on, oli küll paras katsumus:

„Ja et tegelikult kasvatavad lapsi selle kahest kokku tehtud vist oma kuue-seitsmetoalise kesklinna korterimonstrumi omaette nurgas elavad Elli isa ja ema.“ (lk78) Õnneks on see vaid üksikjuhtum.

Üldiselt on Veskimees ideekirjanik. Kui ma nüüd õigesti mõikasin, siis ta tahtis öelda selle raamatuga seda, et bürokraatiale tuleb virutada klaviatuuriga vastu kaalikat. Autori arvates on eestlane aga selleks liiga tagasihoidlik, laseb ennast lükata ja tõmmata. No jah, eks ma ise olen ka natuke tuim tükk. Lugemine läks üle käbide ja juurikate. Kogu aeg midagi häiris, aga alles poole peal sain aru, mis see on. Tema tegelased ainult räägivad, siis veel räägivad ja lõpuks ka ainult räägivad. Tahtsin juba ulatada neile klaasi veega, et jooge, teil on ilmselt janu kaaskannatajad! Tegelased jäid seega sutike üheplaaniliseks.

Kuid ei saa vaid kurta, leidus ju romantikat samuti: „Kadi kõhkles natuke, otsis endale toidukastist veinipudeli ja ronis kah voodisse. „Ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma su juurde tulen? Natuke üksildane on. Kuidagi hirmus.““ (lk148)

Pealkirja järgi oleks pidanud seda juunis lugema, kuid raamatus on kasutatud Liis Ojamaa värsse luulekogust „Lõputu juuli“, nii et sobib ja juulisse. Aga Veskimehega pean natuke pausi.


Eesti Päevaleht (katkend)

Goodreads




teisipäev, 28. juuli 2020

Eesti Novell 2019




Eesti Novell 2019.
Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul,
Maia Tammjärv, Urmas Vadi.
MTÜ Eesti Jutt. 2019. 256lk.

Vat, jah, siin on nüüd üks selline raamat, mille puhul pidin tõdema: Et jaa, hakka või vanuigi veel imedesse uskuma. No ei ole ju normaalne, et see raamat üldse ilmuda sai. Juba igasugune ratsionaalne loogika töötab tema vastu. Peavoolu kese on ikka romaan, parnassil laiutab romaan, ja novell, see romaani kadunud lellepoeg, ei tema enam pildile mahu. Samuti ei toeta ka lugejapoolne statistika novelli. Ikka algavad jutukogu tutvustused nördinud teatega, et „Ma tavaliselt lühijutte ei loe“, „See pole minu tassike teed, aga…“ jne. Kuid seda kõike trotsides on tegusad inimesed asutanud ühingu „MTÜ Eesti Jutt“ ning annavad selle tiiva all välja eelneva aasta jooksul avaldatud novelle. Seesinane on järjekorras juba teine üllitis. Kokku on siia kogutud 18 novelli, mis ilmunud aastal 2018, pluss üks sajanditagune jutt. Enamus tekste on valitud ajakirjadest (Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming). Aga leidub ka eraldi jutukogudest valitud palu. Valik on loomulikult piiratud, siia ei ole kaasatud nt ajakirjades Saladused ega Eesti Naine ilmuvat jutulisa toodangut, kindlasti on midagi veel välja jäänud, aga olgu. Kaadrisse jääb seega vaid jäämäe veepealne osa, kuid parem siis juba õun peos kui kõrvits naabri kompostihunnikus.


Pean tunnistama, et lugemise esmamulje valmistas pettumuse. Mind valdas tunne, nagu oleksin sattunud kuhugi… piimasaali. Märkan, et laual on portselanist supitirin, taldrikul mõned kiluvõileivad, mille kõrval seisab kraaniveega karahvin ja tühjad klaasid. Kohkunud näoga peoperemees teatab, et täna peetakse lühiproosa peielauda. Ei no mida veel! Kergitan näljasena supitirina kaant, kuid seal ei ole tükkigi liha, on ainult vedel puljong. Kui nüüd sümbolism kõrvale jätta, siis selle „liha“ all pean silmas seda, et need novellid ei räägi lugu. Lugu, kus midagi toimub, kus on tegelased, kes viivad tegevust edasi, see kõik on jäetud kõrvale. Kui Tauno Vahtre kirjutab:

 „Tavaliselt ei juhtunud muidugi mitte midagi, aga ükskord tulid lauluväljakul mingid vene poisid, näitasid nuga, andsid korra molli ja võtsid kaks rubla ja nelikümmend kopikat ära.“ (Surm uusaastal, lk 10) Siis ma usun teda üleni.


Alles raamatu lõpuosas jõudsin novellideni, mis oma nime õigustasid, aga seni oli üks pusimine ja rühkimine, et lõpuni jõuda. See vist on avangard eesti kirjanduses, et loo jutustamist asendavad arvamusavaldused, jutlustused ja üüratud sisekaemused.
 Muidugi pean lisama, et eelnevalt lugesin Stephen Kingi raamatut „Öine vahetus“. Sellist järjekorda ei soovita kellelgi järgida. Olen kuulnud väidet, et lugemine pidi ilmapilti laiendama, muutma lugeja empaatilisemaks ning need teised voorusedki kuuluvad lugemuse alla. Aga Kingi lugemine hoopis kitsendas mu arusaamist novellist, muutis ootushorisondi piiratumaks. Kingilikku elamust siit oodata oli arusaadavalt otstarbetu. Nii et algus oli üks paras kannatuste rada.
Kusjuures tasub mainida, et nt Urmas Vadi ei hoia ka oma arvamust just kalevi all:

„Isegi praegu on me kirjanduses liiga palju tühjust, jama, keskpärasust. On tunda, et kirjanikud ei anna endast kõike ära, esimesed mõtteidud lüüakse kohe letti, suurema vaate asemel istutakse ninapidi mullas, põlemise asemel vindutakse, hetkeline kuulsus ja au kustutab kõik, novellidest ja romaanidest jäävad järele vaid postitusejupid Facebookis, pildikesed Instagramis. Ja tegelikult arvab ka Janika Kronberg, et tõelisi kirjanikke on meil vaid mõni üksik. Seda on näha selle järgi, kellest ta oma artikleid kirjutab, need õnnelikud väljavalitud!“ (Testament, lk 147-148)
Aga Vadi teeb vist nalja, vähemalt on tema novell ootamatult positiivse alatooniga.

Veel leidus siin raamatus ulmet ja olmet, maagilist realismi ning groteski. Terve raamatu kohta on vaid neli naisautorit. Kuid Maarja Kangro juba üksi on mitme eest. Kui üldse keegi surub novelli saledasse vormi elementide pimedat raevu, siis just tema oma novellis „Tseremoonia“. Paljude autoritega oli mul siin esmakohtumine. Ehkki enamus loetu meeldejäämine ei siin kogus avaldatud tekstide tugevaim külg, meenus, et kolme novelli olin varem ka lugenud. Imestasin isegi, et Johannes Semperi üliõpilasnovell „Püha umbrohi“ (1918) oli kunagi loetud, ja milline keel tol ajal oli, arhailine.  

Parima elamuse pakkus Jan Kausi novell „Õnnelik lõpp“. Kunagi käisid kirjanikud raamatukogudes kohtumas lugejaga. Ühelt kohtumiselt jäi Jan Kausi hääl mulle meelde. Nüüd lugesin mõttes tema häälega seda novelli ja selline tunne oli, nagu kuulaks teda ennast seda ette lugemas. Lugu ei ole iseenesest midagi uut. Legend räägib, et bluusmuusik Robert Johnson kohtas kunagi ristteel kuradit, kellele oma hinge müüs, sama juhtub ka „Õnneliku lõpu“ peategelase Oliveriga. Siin novellis on vahetuskaubaks kohtumine kunagise armastatuga. Eks jutt ongi armastusest, millest siis veel võiks kirjutada. Et kas vana arm ka roostetab või kohtumine muusaga, jah, tõlgendada võib mitmeti. Õnnestunud on tegelase avamine. Kaus paneb oma kangelasele juhtmed külge, ühendab vooluvõrku, keerab pöördlülitit, teisisõnu: äratab oma tegelase ellu ja paneb tegutsema. Kõik on veenev, kõik on usutav ja samas inimlik, isegi liigutav. Natuke naljaks oli samuti, kohanimi „Nõuvere“, see on pärl. Kausi novelli märgati ja talle anti selle eest Tuglase novelliauhind 2019. aastal.

Teine auhinna saaja, Tiit Aleksejev (Tõlkija), on ka siin raamatus. Samuti hea jutt, oleks võinud lühem olla. Ai jah see postitus kisub juba liiga pikaks. Lõpetuseks: kes soovin eesti kirjanduse lüsiproosast väikest ülevaadet, neile soovita. Raadioteater on viis novelli sisse lugenud. Kuulata neid tekste Kaspar Velbergi esituses on ka huvitav kogemus.

Raadioteater

Loetud ja kirjutatud

Meiemaa

Hyperebaaktiivne

Goodreads

Loterii



neljapäev, 23. juuli 2020

Stephen King. Öine vahetus.



Stephen King. Öine vahetus.
Tlk Andreas Ardus, Kristi Kartašev,
Eva Luts, Raul Sulbi ja Silver Sära.
Fantaasia. 2019. 412lk.


Öine vahetus on Stephen Kingi esimene ja ühtlasi parimaks hinnatud kogumik, mis ilmus 1978. aastal, ning koondab kokku 20  lühijuttu. Juba fakt ise, et ta üldse neid kirjutas, oli üllatav. Rohkem on ta tuntud ikka romaanidega. Ja väide, et King on õuduskirjanduse kuningas, on ainult mündi üks külg. Siin kogumikus leidub neidki jutte, kus üleloomulik element sootuks puudub (Karniis, Ühinenud mahajätjad, Redeli ülemine pulk, Naine palatis). Ja ometi ei muuda see õuduse puudumine neid vähemväärseteks, pigem vastupidi. Noor Stephen King katsetas kirjutamist ka elulistel või siis reaalsematel teemadel, ei saa salata, tulemus on väga hea. Üldse on ta tehniliselt tugev kirjanik.
Kirjutada valmis jutt, kus on tegevus, tegelased, pinge kruttimine, konflikt, pööre - see on novell par excellenc. Öelda nende kohta novell on ka üks väheseid märksõnu, millega ühe mütsi alla seda kogumikku venitada võib, sest, nagu juba mainitud,  jutud on kõik eriilmelised. Nii et soovitada võib seda ka neile, kes õudust mingil põhjusel pelgavad. Muuseas, selle õuduse kohta on Kingil oma teooria ka, millest ta eessõnas natuke katteloori kergitab.

Kuna kõik jutud on heal tasemel, huvitavad ja paeluvad, oli lemmikute valimine päris keeruline. Ühtegi nõrka lugu siin ei olegi. Aga kui üldse seda tänamatut valikut teha, siis jäävad lemmikuks kaks novelli: Jerusalem`s Lot (see on ilmselt tänuavaldus E. A. Poe`le, tema sünget meeleolu on siin tabatud ehedalt. King on ise ka öelnud, et me oleme Poe` lapsed, vot nii!). Teine lemmik on "Maisi lapsed", eelkõige tegelaste ja atmosfääri tõttu, mis on piisavalt tülgastav, et tekitada kõhedust. Kuid head on ka teised jutud. See veokate "elluärkamine" jutus "Veoautod" tõi
nt meelde stseeni ühest teisest loost. Kogumikus "Lilled Algeronile" oli üks  jutt "Kes suudad asendada inimest?" (Brian Aldiss), seal ärkasid ka masinad ellu ja hakkasid inimesi otsima, kui karavan hakkas põhja poole liikuma, siis üks masin pidevalt korrutas: "Mul on hea tagavara tuuma lõhkeainet." Aldiss tegi vist nalja tookord, aga King on muidugi King, temal ikka veri lendab ja lootust eriti pole, karm värk.

Et ühegi ulme LV punkti alla see raamat mul enam ei mahu, lisan, et
tegemist on ulmekirjandusega. Ühtlasi pean tunnistama: raamat väärib
Stalkeri tõlkeauhinda. Avaldada head lühiproosat, jah, kirjastus Fantaasia, hoidke sama kurssi.


Meiemaa.ee

Triinu raamatublogi

Tallinna keskraamatukogu kirjandusblogi

Sportinsider





esmaspäev, 20. juuli 2020

Edgar Allan Poe. Pendel ja kaev.




Edgar Allan Poe. Keav ja pendel.
Tlk Johannes Aavik.
Perioodika.
1970. 160lk.



Edgar Allan Poe (1809-1849) on juba mitmete tõlgete kaudu tuttav nimi, ainult ma ei saa aru, miks ma teda varem polnud lugenud. Mõned luuletused ikka olen (Ronk), aga lühiproosa on midagi muud. Nüüd sai siis seda ka mekitud. Poe` on äitsa hea, tihke ja muljetavaldav kirjanik. Kartsin küll, et pärast hollywoodilikke filmide vaatamist ei suuda need jutud enam jahmatada, kuid ometi nad üllatasid. Õudust nii väga ei tekitanud, hambaid plagisema ei pannud, aga jubedad on nad küll, natuke tekitasid hirmu samuti. Ikka on tema juttudes surm suu juures või keegi hukkub, ilmselt on see õudusele kui žanrile vajalik. Ei puudu ka üleloomulik element.



Ei hakka kümmet novelli ümberjutlema, kuid paar äärejoont võib ehk visandada. Juba teist korda olen sattunud lugema juttu, kus on teemaks süütute tagakiusamine keskaegses Euroopas. Joonealusest kommentaarist leon välja, et just Hispaanias puhkes aastail 1484-1808 äge inkvisitsioon, nii et seeläbi sai surma 31 912 isikut. Poe` kirjutas samal teemal õudusloo "Pendel ja kaev", milles peategelane satub kohtupidamiselt piinamiskeldrisse ja on surmaga lausa silmitsi. Anton Tšehhov, too leebe lüürik ja  suurepärane kirjanik, avaldas kunagi novelli "Patune Toleedost", milles süüdistatakse ühte abielus naist nõiaks olemises. Lõpuks tapab mees oma naise ning loodab saada patud andeks. Tšehhovi jutt on isegi traagilisema lõpplahendusega, aga väiksema õuduslaenguga. See hämar ja kuage aeg on ikka pakkunud ainest nii ühele kui teisele kirjanikule. Korraks tuleb Poe` veel selle perioodi juurde tagasi, kui kirjeldab laastavat haigust (Kuningas katk, Surma Punane Mask). Ei saa öelda, et keskaeg just hõlpelu oleks pakkunud, võrreldes nt tänapäeva mugavustsooniga, oli ikka väga jube aeg.

Ja nii möödaminnes pannakse alus ka krimikirjandusele. Siin lahendab siis esimene eradetektiiv, C. Auguste Dupin, üht veidrat juhtumit novellis "Varastet  kiri".

Aga lugeda ma kellelgi konkreetselt seda väljaannet siiski ei soovita. Tegemist on omamoodi juubelinumbriga, millega tähistati Johannes Aaviku 90. sünnipäeva. See tähendab, et jutud on  ära toodud sellistena, nagu Aavik nad omal ajal tõlkis. Lugemist küll hõlbustas küll 10 leheküljeline sõnastik, pluss teist niipalju kommentaarmärkuseid, kuid pidev ette-taha lappamine oli üsna tüütu. Lugedes oli tunne, nagu oleksin karistuseks suvetööle jäänud. Paar  lausenäidet ka:


"Wilsoni vastuhakk oli mulle suurima pula allikaks, seda enam et hoolimata väljakutsuvast oleksut, mil ma teiste malniduses meelega kohtlesin ta pyngimusi, salajas tundsin, et kartsin teda, ega võinud olla pidamata elvust, milles ta end nii kergesti pysitas minu suhtes, ta tõelise yleoleku tundemärgiks; minult aga nõudis alatist pingutust end mitte lasta teman yletada." (William Wilson, lk26-27)



"Hyymu nyyd tontlik kalbus ja silmade imeväärne läige põrpisid mind  yle kõige ja koguni kohutasid." (Usheri maja langus, lk45)



Mis puutub keele nautimisse, siis ei ole mul ilutsemise vastu midagi, aga usun, et õudusjutt saaks ka lihtsamini läbi. Aaviku kui keelemehe vastu pole mul iseenesest pretensoone, ta on palju teinud eesti keele heaks, aga tema tõlgete lugemine, oi jah. Kui facebookis kasutatakse sõna "laikima", siis Aavikul oli see, tõsi küll, kunstlikult loodud juba eelmise sajandi 20ndatel olemas.



Laikima /laigib/ - välja nägema; laikimus - väljanägemine.



Iga uus on hästi unustatud vana. Kuid Poe` novelle loen kunagi kindlasti veel, ainult et mõne teise tõlkija tõlgituna.




teisipäev, 14. juuli 2020

Tiina Kirss ja Rutt Hinrikus. Elust elulooks.




Tiina Kirss ja Rutt Hinrikus.
Elust elulooks.
Tänapäev.
2010. 256lk.

Üksvahe oli elulugude avaldamine kohe päris moes. Neid kirjutati, trükiti, müüdi ja, mis siin salata, loeti samuti. Kuid nende suurem buum jäi sinna kuhugi nullindatesse. Vaatasin viimase nädala edetabelit Apollo kodulehel ja selgus, et TOP 20 hulka on kolm elulugu ikka jõudnud. Aga need on loomulikult prominendid (Osolin, Obama, Käbin). Tavaline, lihtne inimene, kui nõnda on võimalik üldse öelda, siis tema kuhugi edetabelisse ilmselt ei jõua. Ent see ei tähenda, et elulugu ei võiks elulooks saada.
Väikese poisina juhtusin kuulama vanaisa mälestusi, kuidas varem elati, täitsa huvitav oli. Pidasime isegi plaani, et hakkame üles kirjutama Siberi meenutusi. Kogu aeg oli aega küll, kuni üks päev... seisin kalmu ääres noruspäi. Ega ma ei oleks osanud kirjutada ka midagi väga arusaadavalt, paras sigri-migri oleks tulnud. Vot just siis puudus selline raamat.

Siin kaante vahel antakse näpunäiteid eluloo kirjutamiseks. Raamat on jaotatud kolmeks osaks. Esimeses räägivad autorid, milleks üldse mälestusi koguda ja kuidas nemad seda on teinud. Ajaloo pärast ei tasuks sellist asja ette võtta. Ajalugu on juba niigi risti-põiki läbi kirjutatud, õpikud annavad olulise info hõlpsalt kätte. Ent need isiklikud kogemused ning läbielamised, nende talletamine on kas või perekonna ringis hindamatu väärtusega.

Tiina Kirss hakkas väliseestlaste elulugusid koguma juba 1990ndatel elades siis veel Kanadas. Hiljem jätkas ta sama rada Tartus. Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum ja organisatsioon Ühendus Eesti Elulood on korraldanud isegi üleskutseid, kuhu osalejad saavad oma lugusid saata. Põhiliselt kogutakse 20. sajandi alguse teemalist materjali.

Tiina Kirss on organiseerinud Tartus igakuised kokkusaamised, kus eakad saavad kirjutada, üksteisele ette lugeda ja arutada lugude üle.  Valik nendest tekstidest moodustab teise ja kõige mahukama osa raamatust.
Kolmandas osas antakse juba praktilisi näpunäiteid, et kuidas alustada ja jätkata. Ära on toodud ka küsimused, mida esitada, kas siis iseendale või miks mitte intervjueeritavale. Üks nõuanne tundus pisut imelik, aga ehk on sellel oma tõetera ka sees. Ta nimelt soovitab kirjutada käsitsi, s. o. pliiatsiga paberile, et klaviatuuril ei pidavat mõte ja käsi töötama paralleelset. Mh, võib-olla tõesti on nii, mine tea.

Aga jah, kõike ei tasu kohe puhta kullana võtta. Meetod, millest siin kirjutatakse, on ainult üks võimalus paljudest, kindlasti leidub neid veel, kuidas elulugu kirja panna. Kellel on veel esivanemad elus, neile küll soovitan seda raamatut.
"Varuge endale viis-kuus lahtist lehte (joonega või joonteta ehk siis ruudulisi) ja vähemalt kolmveerand tundi aega: veerand tundi pliiatsi teritamiseks, pliiatsikeerutamiseks, kohvitassiga kaks korda köögi vahet käimiseks. Pool tundi tegelikuks kirjutamiseks. Kirjutage heas valguses, telefonist kaugel, telerist ja vilkuvast interneti-ekraanist, kus iga sõnumi saabumisel heliseb kelluke - veelgi kaugemal." (lk226)

laupäev, 11. juuli 2020

August Gailit. Põhjaneitsi.




August Gailit. Põhjaneitsi.
Eesti Raamat.
1991. 328lk.

Pärast Toomas Nipernaadi läbi lugemist tekkis väike huvi Gailiti vastu. Suureks kurvastuseks aga avastasin, et tema raamatuid mul kodus käepärast rohkem ei olegi kui üks novellikogu. Koostaja, Heino Puhvel kirjutab raamatu kohta lühidalt nii: August Gailiti (1891-1960) "Eesti novellivara" sarjas ilmuv kogu sisaldab autori kõrgperioodi novelle, milles põhitooni annavad elu dramaatilisus, inimeste kurjus ja kannatused; ainet on Gailit leidnud nii oma kaasajast, rahvaluulest kui Piiblist. Lõpuosaks on valimik paguluses ilmunud raamnovellide kogust "Kas mäletad, mu arm?" (lk.327).

Ei ole põhjust rõõmustada, nipernaadilikust romantikast pole siin kogus enam tuhkagi alles. Alguse ots on ikka eriti masendav, pea igas novellis saab kas pea- või kõrvaltegelane surma. Kaks piibliainelist novelli "Laatsarus" ja "Barrabas" on küll heal tasemel, aga no kogu see religiooni temaatika jääb ikka kuidagi kaugeks. Oma ajastul, 1920ndatel, oli see aines kindlasti aktuaalsem kui praegu.

Kõige süngem oli novell „Meri”. Väikesaarel elab kalurite kogukond oma iidsete tarditsioonide järgi, kuni sinna saabub väljastpoolt uus hingekarjane. Külavanem paneb oma tütre mehele, kuigi viimane soovib hoopis teisega abielluda. Toimub abielu petmine ja truudusetu naine aetakse karistuseks merre, tema armuke saadetakse paadiga talvisele merele, vastu kindlale hukule. Seda roima vaatab pealt hukatava isa ja naise abikaasa. Oh, ajad, oh, kombed! Ühes teises raamatus tuleb Gailit väikesaare elu-olu juurde veel tagasi. Lugenud ma küll ei ole, aga kohe meenub film „Karge meri”, sama pealkoirja kannab ka raamat. Üldse läks tal vene aja kohta hästi, et kaks tema raamatut jõudsid ekraanile. (Nipernaadi ja Karge meri)

Lõpuosa moodustavad novellid, mis on kirjutatud juba paguluses. „Kas mäletad mu arm?” koondab kokku viis novelli, mida pajatavad üksteisele Rootsis metsatöödel viibivad eestlased. Need on küll eelmistega võrreldes leebemad, aga oma nukrust ei hoia autor ka siin tagasi. Oi seda kodumaa igatsust, mis võis nende hinges pakitseda, kes kaugel pidid viibima. Nagu öeldud, lugemine oli nauditav juba gailitliku keelekasutuse pärast, need looduskirjeldused ja tegelased, ah, ma ei või, see kõik on nii ilus. Kindlasti peab kunagi veel lugema tema raamatuid.

laupäev, 4. juuli 2020

August Gailit. Toomas Nipernaadi.



August Gailit. Toomas Nipernaadi.
Eesti Raamat.
1967. 360lk. 

Romaan mehest, kes seikleb läbi suvise Eestimaa, kohtub iseäralike tegelastega ja võtab sügisel jalge alla kodutee. Pean tunnistada, et Toomas Nipernaadi on isegi rohkem tuntud kui tema looja August Gailit (1891-1960). Muidugi tuleb asjale kasuks samanimeline film (1983)film. Lugedes oli kõrvus kogu aeg Tõnu Karki hääl. Silme ees nii väga ei olnudki. Raamatus öeldakse välise kirjelduse kohta nii: „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks.” (lk39). Aga kedagi teist on ka raske temana ette kujutleda, nii et sobib ka T. Kark. Võrdluses, kumb on parem, kas raamat või film, jääb peale raamat. Filmil on ka omad trumbid. Nt Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” Ernst Enno sõnadele on ikka selline lummav loits, millele eesti filmis midagi kõrvale panna ei ole. Aga stsenarist Juhan Viiding ja režissöör Kaljo Kiisk on käinud raamatuga väga vabalt ümber. Kuhu kadus filmist peategelase kannel? Raamatus on ikka rohkem materjali kui filmis. Kuid lõppkokkuvõttes täiendavad mõlemad, nii ekraniseering kui romaan, kenasti teineteist.

Toomas Nipernaadi on üks täiesti iseseisev ning huvitav, samas naiivselt artistlik kuju. Ilmselt tasub veel mainida, et raamat ilmus aastal 1928. See oli periood, kui kirjanduses andis tooni kaine realism. Kaks aastat varem oli ilmunud „Tõde ja õigus” 1. osa, leidus neidki, kes tegid Vargamäele palverännakuid. Jah, tammsaarelik talupidamine läbi kirjasõna oli oma sügava pitseri juba vajutanud. Ja siis ilmus korraga välja Toomas Nipernaadi, kellele ei lähe töörügamine nagu üldse korda. Ei saa öelda, et tal just hästi läheks, aga oma viperustest hoolimata kumab temast vastu siirast elurõõmu.                                                                                                                             
 „Kui paarkümmend päeva on läinud halvasti, siis on kaunis kindel, et hakkab heade päevade periood. Päevad käivad ikka vaheldumisi, sellepärast pole vähematki põhjust nuriseda.” (lk195)
Enne lugemist olin natuke elevil. Ei või kunagi teada, millist keelt kasutas autor tol kaugel ajal. Ent põhjust pettumiseks ei olnud. Leidus vaid üksikuid sõnu, mis tundusid arhailised. „Hiljumisega” ja „küsitelles” on sõnad, mida loeksin kui „hilinemisega” ja „küsitledes”, aga need on nii väikesed asjad, et ei tasu märkimistki. Mis peamine, jutt jookseb autoril nagu sulavõi mööda kuuma panni. Ja mis kirjanik see olekski, kel puudub lobisemislust ning promill fantaasiat? Kingsepp. Kui nüüd nuriseda, siis vaid kompositsiooni üle. Gailit kasutab sellist võtet, et ta hüppab ühe tegelase peast teise, nii ei saa ühele tegelasele väga keskenduda. Arusaadav, et kirjanik on oma teoses Jumal, aga lugeda ei ole sellist pendeldamist kõige parem. Seda omakorda kompenseeris jälle huumor. Ei pea olema kogu aeg karm-põsk-punnis-tõsine. Elu võib võtta teinekord ka väikese naljaga, jaa. 

P.S. Nõukaajale iseloomulikult on kaanepilt lausa mannetu. Kui lähemalt uurida, võib seal näha Suure Vankri tähtkuju. Nipernaadi oli ka suur unistaja, pidevalt vaatas ta tähistaevast. Minu kätte jõudnud eksemplar oli nii kapsas, et raamatust hakkas päris kahju. Paar lehekülge olid isegi välja rebitud, puudusid lk 205-206 ja 211-212, kuid lugemist see ei takistanud. Mina ka unistan: hea lugeja, kui satud lugema vana raamatut, hoia seda!

Ed. Ole „Kirjanik A. Gailiti portree" 1932


kolmapäev, 1. juuli 2020

Peet Vallak. Tuuled ümber maja.



Peet Vallak. Tuuled ümber maja.
Eesti Raamat.
1968. 432lk.


Kirjanikel on üks kena komme, nad nimelt kasutavad aeg-ajalt varjunimesid. Põhjust nõnda teotseda pole muidugi raske aimata. Eesti on nii väike küll, et tihtilugu keegi teab kedagi, kes omakorda tunneb jälle kedagi, kuni saabki ring täis. Ja kuidas siis ikka laaberdavast naabrist oma nime alt kirjutada. Ei saa. Võib tekkida sekeldusi, kutsutakse veel vaibale vms. Aga pseudonüümi alt kirjutades on lihtsam - anna ainult tuld.

Kui kuulsin esimest korda nime Peet, ei saanud ma üldse aru, mis pagana nimi see selline on. Selgus saabus hiljem. Novellivalimikule „Tuuled ümber maja” on Heino Puhvel kirjutanud kobeda järelsõna. Loen sellest, et autori kodanikunimi oli siiski Peeter Pedajas (1893-1959). Muuseas, 23. juunil on kirjanikul 127. sünniaastapäev. Ning ajavahemikus 1925-1938 avaldas Vallak üheksa novellikogu, mis on toonaseid olusid arvestades kõva sõna.

Ka novellistina on tema juttudes olulisel kohal olud. Et linna satutakse harva, siis tahtsingi juba oma arvamusele sinetava templi alla lüüa, et tegu on külarealismiga ja asi tahe. H. Puhvel ütleb aga veelgi täpsemalt, et see on siiski kriitiline realism. Juttudes heiastub see sellega, et endiselt on must lagi meie toal. Üsna rõõmutud näivad need 21 juttu. Novellis „Raudne sõber” küsib joomarluse küüsi langenud peategelane juba otsesõnu: „Miks elada, kui elu on vilets?” (lk130). Mitte kõik jutud ei lõppe positiivselt. Kuid siiski on Vallaku poolehoid nõrgema kasuks, isegi kui too muutub puhuti naljakaks oma saamatuses. Just tegelaste individuaalsed vastuoksused, käitumismustrid paeluvad autorit.

Eks leidus ka kohti, mis tõid naeruturtsatusi esile.  Võimalik, et naersin vale koha peal, aga no oli selline lause: „Juba jäi linn selja taha, see mustade majamügarikkude mass kummitavalt põletavate silmadega; masin surises vilisedes ja näitas kaheksakümnekilomeetrilist tunnikiirust.” („Silmahimu”, lk238) Tänapäeval sõidetakse 50ne alas vahel sama kiiresti.

Aga kaanekujundusega on küll midagi väga mööda pandud. See on ikka üsna maotu. Seda enam, et Vallak oli samuti kunstnik, õppinud isegi „Pallases”. I. Torn on teinud illustratsioone sisse ka, aga no raamatu esikaas ei avalda küll mingit muljet. Tol ajal vist olidki sellised kujundused. Tänapäeval teeb nt Toomas Vint ise enda raamatutele pildid.

Oma elu elavad tänapäeval ka Vallaku novellid. Neid loetakse teinekord ette raadios. Paulo Coelho sattus lugema novelli „Korvitegija Siimu õnn”, arendas selle loo pikemaks ja avaldas romaanina „Alkeemik”. 1979. aastal tegi Raul Tammet novelli „Lodjavahi surm” ainetel lühifilmi „Soolo”. Kummaline film oli. Meenub, et seal oli udus undav alajaam, keegi märkamatu hüüdis „Aat! Aat!” ja lõpus näidati UFOt. Gunnar Graps mängis veel kõrvalosas ning tegi filmile muusika.

Vallaku novellide lugemine oli paras meeleolude kõikumine üles ja alla. Ehkki tema loomingus on palju ebaõiglust, ülekohut ja vaesust, tuletab see kõik samas meelde, kui hea on ikka praegune aeg, 21. sajand.