reede, 19. veebruar 2016

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra

LR 2016///2-5
Alexander Genis
"Lugemistunnid:
raamatusõbra
kamasuutra"
221lk


2009-2013 kirjutatud 33 esseed kirjandusest, õigemini autori
s.o. Alexander Genise (1953) suhtest raamatutega. Kuidagi teisiti
seda väljendada läheks juba liiga pikaks. Kui kirjandus oleks keegi,
nt vastassugupool, siis on pealkiri üsna kõnekas, sest lugema
õppimine tähendab Genise järgi süütuse kaotamist, lugemine aga
naudingut ja õnne. Kui autor midagi kõige rohkem soovib öelda, siis
seda, et ta armastab kirjandust, mis on kena, ja millega on võimatu
mitte nõustuda.

Kokku on raamat pandud kornoloogilise jadana ehk hästi. Algab nõuka ajast ja
lugemiseks kasulike näpunäidetega ning lõpeb esseega "Lõpp", mis käsitleb
raamatu viimaseid ridu (Hemingway: "Hüvasti, relvad!"). Tänud tõlkijale (Toomas
Kall) ka muidugi, sest keel, mida kasutab Genis, on paras pähkel. Korraga ei tasugi
palju lugeda, ja loetut võib isegi üle lugeda.

Võõras maa, võõrad kombed.
Saanud hariduse Läti NSV-s, oli 1977 USA-sse emigreerunud  Genis vastamisi
mitte ainult uue maailmaga, vaid ka koolis õpetatava kirjandusliku kaanoniga.
Kuigi Ameerikas võetakse läbi "Huck Finni" ja "Kaarnat", ei jagata vaimustust
suurkujudest, s.t. neil puudub oma Puškin. Sellist asja oli päris ootamatu teada
saada. Kuskilt kunagi loetust on jäänud meelde, et USA-s on kirjandus
kui hooajakaup. Bestseller müüb oma tiraazi läbi ja nägemist, järgmise korrani,
kuni uus hitt letile jõuab. Äri on äri.

Kõiki esseesid ei läbi peenikese punase niidina ainult see, et soosingus on
kirjandus, vaid just nimelt et tähelepanu pälvib klassikaline kirjandus, mis lõpeb
eelmise aastatuhande lõpuga, kuue- ja seitsmekümnedatega (Salinger, Strugatskid).
Natukene on sellest isegi kahju, et XXI sajandil nagu polekski kirjanust
juurde kirjutatud. Ääri-veeri küll antakse mõista, et romaan on kolinud kinno,
ekraanile, aga siiski, võib-olla järgmine kord.
"Harry Potteri" olemasolust ei saa Genis üldse aru, eriti pärast seda, kui juba
kreeklased olemas on. Päris piinlik lugu küll.
Aga antiikkirjandust Ta väga hindab, eriti seepärast, et selle saab läbi
lugeda, panna ühte kappi, ja seda ei kirjutata enam juurde. Nõus.