teisipäev, 29. märts 2016

Teekond Hispaania




LR 2016///6-8
Jaan Undusk
"Teekond Hispaania"
144lk


Kellele ei meeldiks reisida? Ja kui kutsutakse, tasub minna. Nii sattuski
Jaan Undusk(1958) autobussimatkale, mille sihiks valiti Hispaania. Aasta
oli 1999. Hiljem sai sellest reisist kaante vahele "Teekond Hispaania",
raamat, mis kutsub lugejat maailma avastama. Sellest maast on palju
kirjutatud, ka "Teekond Hispaania" ei ole autori ainus reisijärgne raamat.
Sarjas LR 2003 nr 33/34 on Unduskilt varem ilmunud "Quevedo:näidend 12 pildis".

Sissejuhatuses, mis on üksiti esimeseks peatükiks (kokku on neid viis),
sain juba aru, et tavaline reisikirjeldus see ei ole. Undusk alustab
algusest, kirjutab kirjutamisest, tekstiloomist kirjeldab näiteks sedasi:
"Teksti luues tuleb algul tagant kihutada tema välistõmbejõude, piitsutada
takka ütlemise tuumast eemale kiskuvat himu, et siis hiljem tagasimõju või
miks ka mitte - kättemaksu korras, autori initsiatiivi väsides, lasta tekstil
otsida teed tagasi iseenda juurde, näha, kuidas ta sisetõmbejõukrampides
end valusalt ja õnnelikult kokku kerib. Näha, kuidas nagu mingi võim kogu
kirjutamisest teist korda tagurpidi üle käib, üle kõigest improviseeritust
ja motiveerimatust, muutes kõik ebalused motiveerituks ja kirjutades
improvisatsioonidele takkajärgi noodid ette. Teksti välis- ja sisetõmbejõudude
ühisosa ongi teksti energia ehk teks ise. Tekst, mis oma koherentsusest ei
hooli, ei ole tekst, vaid kontekst. Järjekindel postmodernism toodab
võimalike tekstide kontekse." (lk20).

Teist, kolmandat ja neljandat peatükki seob järjepidevus, et viies saaks
eristuda juba oma laadilt, olla näidend või siis kuuldemäng.

Autor ütleb küll, et Hispaaniasse astutakse ainult esimest korda sinna minnes,
ülejäänud kordadel vaid rännatakse Euroopas, aga ometi ei ole ta seal kui turist.
Unduski järgi on turist keegi, kes "korjab ja talletab elulist materjali"(lk25).
Nad tekitavad tunde, et "elu on kuskil mujal".(lk26)
Turist märkab kollektiivse vaimustumise korras võõrsil seda, mida kodus ei näe.
(Eks Eestisse saabuvad mõned soomlased ole ka siin otsekui teised inimesed,
võrreldes sellega, mis nad on kodumaal.)

Eelöelduga autor nõus ei ole, väites:
"Hispaanias on elu õieti seesama, mis mujal. Seda ütlen mina, Jaan. Uhked kirikud ja
lossid on seal samasugune iseenesestmõistetav loodus, nagu meil uhke männimets. See
ei ole teoreetiline järeldus, vaid igapäevane enesetunne."(lk26)

Sellega heidab autor turistitooga seljast. Unduski tekst on ikka midagi muud, mis
lõikab asjade olemusse nagu Hipsaania lõõskav päike, vein, aroom või kõik need koos,
millest tekib midagi unenäolist.
Geograafiliselt saab kaardi järgi vaadata, milliseid kohti külastatakse (Salamanca,
Universidal Civil - Salamanca ülikool. Catalunya, Canet de Mar - Canet de Mar´i
väikelinn Kataloonias. Avila, Puerta de Santa Teresa - Püha Teresa väravad Avilas.
Sevilla, La Giralda - Giralda-nimeline Sevilla katedraali kellatorn.),
kuid rohkem eelistab autor orienteeruda tekstide abil, vihjetega kirjandusklassikutele.
Alustades Don Miguel de Cervantes Saavedrast ja lõpetades Püha Teresaga.
Tema jaoks algas reis juba aastaid varem, lugedes Hispaania autoreid ja neid, kes on
kirjutanud Pürenee poolsaarest.

Aga Unduskit huvitab isiksus. Püüd kirjeldada Hispaania vaimu, ongi see, mis laseb
teha vaateid ajalukku. Et tekst ei muutuks liiga arutlevaks vaatluseks, on
lisatud ka väike lugu: kohtumine hispaanlanna Estrellamariga, õigem oleks öelda baskiga,
sest täisverd hispaanlast ei olegi raamatus. Kas neid üldse kusagil on? Selleni
igatahes ei jõuta. Suur Maa jaguneb halduslikult nii paljudeks osadeks, et iga
elanikku saab nimetada tema elukohajärgse piirkonna, provintsi nimega. Nii elavad
seal baskid, katalaanid, galeegid, kastiillased... ja kes kõik veel.

Kuid kohtumine Estrellega aitab portreteerida baski anarhisti. Kuigi atmosfääri pinge
on laetud sulnist erootilise energiaga, ei ole see aimatav armulugu. Suured sõnad, mis
aitavad Hispaania vaimu iseloomustada on: usk, usaldus, kadedus, vabadus ning vangistus.
Anarhist, kellega autor kohtub, jääb lõpuni baskiks, tema jaoks töötab põhimõte, et
püha üritus peab võitma ning tunded on ainult nõrkuse ilming, või siiski...

Ettemääratud kaotajad on ju sümpaatsed, kas pole tõsi? Nad pole ohtlikud. Aga täpselt
sedasama on baski anarhistid: äärmuslikud idealistid, kes võitlevad tuuleveskitega,
olles juba ette määratud kaotama. Miks mitte suhtuda neissegi sümpaatiaga? Või ei ole
nende kaotus kuningriiklastele veel ette teada? (lk111)

Nende retooriliste küsimustega lõpebki neljas peatükk. Viies on kiire lõppmäng
neljas pildis. Estrella kohtumine Juaniga, autori taaskohtumine baskitariga.
Juan peab Estrellale üle andma Teresa kujukesed. Kusjuures oluline on sündmuse koht,
kellatorn, sest sümboolsusel on katoliiklikul maal suur jõud.
Kohtumisse sekkub võimu esindajana Bataille ja keegi äraostetav Mercedes. Mis on mille,
emb kumma teenistuses? Kas sürrealistlik anarhism varjab kohtumist või vastupidi?
Siiski avaldub ainult terrorismi mõttetus.

Ohtrate vaadetega kirjandusele ei ole see ehk reisijuht kui giidi asendaja, vaid üks
realiseeritud võimalus, milles kirjanudusest on tehtud kirjandust. Autori Hispaania
külastamine lisab asjale veenvust veelgi, nii et  Lugedes avardub silmaring.
Tekstile annab pildilise mõõtme juurde graafika. Maarja Unduski vabakäe joonistused,
siin päisvinjetid, mis ilmestavad iga peatüki algust. Neid ei oleks osanud oodatagi,
kuid nad sobivad raamatusse hästi.

Saatesõnas on sisse lipsanud lausetähendust muutev trükiviga. Lk 137 on kirjutatud:
"... Eesti Kirjaniku Liidu Tartu osakonna esimees (praegune "Loomingu" peatoimetaja)
Janika Kronberg ühele vaimsete huvidega seltskonnale..."
Ei usu eriti, et Eestis on ainult üks kirjanik, loodan, et neid on ja saab ka edaspidi
ikka rohkem olema. Taolisi apsakaid juhtub vahel sisse tulema, tuttav tunne, pole me
keegi nende eest kaitstud.


pühapäev, 27. märts 2016

Triibuline elu ehk kobedad kihelused





Lauriito Meriloo
Triibuline elu
100lk
Ji


Kipub ikka nii minema, et kui kirjutama hakatakse, siis alustatakse luulega. Hiljem,
kui on juba rohkem kogunenud kogemusi ja pilk avardunud, minnakse üle proosale.
Lauriito on selle rusikareegli taaskordne kinnitus. Autorina on ta viimase nelja aasta
 jooksul oma tekstidega kolm korda märkamatult trükki jõudnud (Ji 2012 luulekogu:
"Eesti " Tule jumal appi" kirjandus"; "Vikerkaares" 2014 nr 3 ilmus jutt nimega
"Keelekas";  Ji 2015  "Triibuline elu"). Loodetavasti ei jää viimane viimaseks.


Küll mõningate eranditega, aga siiski on "Triibulises elus" plejaad lühijutte elust
enesest. Inimestest, kes ärkavad hommikul üles, toimetavad oma tegemisi, et õhtul
magama minna, kas siis üksi või kaksi. Nad võivad elada isegi samas tänavas, kus autor,
lugeja, ükskõik kes, kuid valdavalt on tegevuspaigaks asula. Et laadilt on jutud
eluläheduse kallakuga, siis on see kui linnarealism. Et tekste on kokku 37, siis võib
nii mõnigi neist pakkuda äratundmist ka naislugejatele.

Mainida naisi ei ole siin sugugi kohatu, sest suurem osa juttudest on suhetest. Jääb
ainult mainida, et need ei ole kuigi rõõmsailmelised jutud, nad ei kipu lõppema
päikeseloojangusse ratsutamisega a la lõpp hea, kõik hea. Romantika on viidud
miinimumini, seda asendab kurbus, iroonia, karile jooksmised ja kohatine huumor.
Tegelastes on nii leplikust kui ka ambitsioonikust, tagasivaatamist ning plaanide
tegemist - kõike, mis võib ette tulla elus. Lauriito annab lugejale peegli, et end
vaadata, mõista või siis taunida. Kusjuures autor ise ei lange seejuures mitte
leigesse ükskõiksusesse, vaid avaldab oma meelsust samuti omal moel ning viisil.

Jutus "Investeerimine suhtesse" peidab naine prügi kappi ja vanni alla, et meest
säästa ämbri väljaviimise eest. Kuhu küll on jõutud, no ei ole võimalik, aga näe,
on selline asi kirja saanud, kuskil ehk tõesti juhtub sellist lubamatut häbematust.
 Mugavustsoon nõuab lõivu, mis parata.

On autoreid, kelle juures esineb mingi oma teema, mida tekstist teksi lahti
volditakse, umbes nii, nagu harutatakse paberi seest lahti jõulukinki. Lauriito
valitud teema on seks, ja kõik, mis sellega otseselt ning kaudselt seostub. Kui
üldse on keegi, kellel "Triibulist elu" ei soovitaks lugeda, siis ei tasuks seda
teha nendel, kes on antud teema suhtes ühehäälselt tõrjuvad. Ülejäänutel, kes
siiski söandavad lugeda, ei ole kaotada midagi, küll aga võita. Tutvuda tasub
selle raamatuga nii enne kui pärast puberteeti.

Oma teemat ei jäta Lauriito ka ulmezargooni kasutades. Olgu näiteks siin katkend
"science fictioni" küündivast jutust "Interceptorid":
"Naissoost subjekt, kelle nimeks tserebraalsond määras Delila, oli alasti ja
kahtlemata atraktiivse välimusega. Ta oli parameetritelt proportsionaalne,
Davidist umbes 10cm lühem ehk pikkusega 1 meeter ja 84cm ja kaaluga ligi 60kg.
Defektideta elastse naha, lopsaka soengu, eelkõige aga laktatsiooni võimaldavate
rinnanäärmete väliskuju ja sümmeetria ning füüsise üldise kinesteetilise struktuuri
põhjal oletas kapten, et naine ei saanud olla vanem kui 25 aastat."   

Tuleks veel mainida nimede leidmist oma tegelastele, see on koht, kus avaldub
mitmetähenduslikkus ise.
Jutus "Sööge sitta" on peategelase nimi Vera-Nadezda Ljubova, kohandatult
võib seda tõlkida: usk-lootus-armastus. Ega Vera oma nimega kaasnevat varjundit
õigustamata ka ei jäta. Ta on neljakümnendatel kaageebeesnikute heaks töötav tõlk.
Ühel päeval saadakse üks eestlane kätte, kelle naha suudab tõlk päästa, mõistagi
päästab hiljem oma ülemuste eest Vera tema enda kena keha. Aastaid hiljem,
lihakombinaadis meistrina töötav endine tõlk otsustab nomenklatuurile kätte
maksta - tühjendades end mikserisse, milles valmistatakse parteilastele mõeldud
vorste. Natuke nõme lugu iseenesest tegelikult. Aga rottide läbi lihamasina
laskmine, mida ka ära mainitakse, see on juba puhtalt linnalegend. Millele siin
piltlikult ära pandi, on muidugi Nõukogude võim.

Kõik loomulikult ei ole poriselt lootusetu. Nimilugu "Triibuline elu" on oma
õpetliku moraalitsemisega kohe päris helge. Üldse on raamat selline, mida võib
lugeda ükskõik kuidas, järjekord ei ole oluline. Alustada võib algusest, keskelt,
lõpust - kõik on üpris erinevad jutud. Raamat, mida võiks lugeda kasvõi oodates
bussi nr 10.
Kui on midagi, mis oleks võinud olla teisiti, siis ehk rohkem võinuks vahetuda
positsioon. Suurem osa lugusi on kirjutatud kõiketeadja vaatekohalt, aga ka nii,
nagu on, kannatab lugeda.
Vaatamata ropendamistele, mida sugenes raamatusse üksjagu, on Lauriito võlu
selles, et ta ei muutu nilbeks. Ennem, kui asi läheb labaseks ja tekib soov
keerata uus lehekülg, saab tekst lihtsalt otsa nagu sampus vana-aasta õhtul,
see tähendab: tähtis on õigel ajal lõpetada.