Jo Nesbø. Muretu.



LV 2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi.

Jo Nesbø. Muretu. Tõlkinud Maris Kuuda. Eesti Raamat. 2010. 408lk.

Oslos juhtus midagi koledat, pangaröövel tulistas surnuks laekuri ja põgenes koos suure summa rahaga. Politseil pole ühtegi niidiotsa. Varsti leitakse oma korterist noore naise surnukeha. On neil midagi ühist? Esialgu näib, et ei ole. Tegutsema hakkab vaneminspektor Harry Hole, kes koos abilistega toob asjasse selgust. Mõrvar oli koguaeg läheduses, aga see selgub alles viimastel lehekülgedel, nagu ikka, oli kurjamit keeruline ära arvata. Asjasse olid segatud isegi mustlased.

„Igas juhtumis on alati ruumi kõhklustele, ükskõik kui klaaritud see tundub olevat. Ja Harry oli sündinud kõhkleja. Aga ühel hetkel tuleb hakata uskuma, et elu omandaks kindlad piirjooned ja mõtte.” (lk353)

Skandinaavia krimikirjanduse fännidele ei tohiks see autor võõras olla. Ühtlasi on tegemist sarjaga. On sündmusi, mis oleks justkui enne raamatut ära olnud, ja mõni liin jääb veel lahtiseks ka siin raamatus. Kuid muidugi, esmakohtumise kohta lööb ikka pahviks küll. Raske uskuda, et muidu rahulikus linnas midagi sellist juhtub, kuid raamat paneb uskuma, et kõik oleks olnud nagu päriselt. Oli pinget, oli huvitav, avardas silmaringi. Ja mõte, mis mul endalgi peast läbi käis, ning mida ka Nesbø korrra mainis, puudutab avalikustamist. Kas need krimikirjanikud tõesti ei karda, et kurikaelad võivad nende raamatutest šnitti hakata võtma. Loodan, et vähemalt niipea seda ei juhtu.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.