Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.

LV 53. Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on lugemise väljakutse grupi liige.

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.                                                                                  Tänapäev.
2019. 272lk.


Noorteromaan ei ole küll päris minu sektor lugeda, aga punkti kirjasaamise huvides proovisin ikka ette võtta. Kuskilt on meelde jäänud, et noortekad pidid olema lugejale vanuses 12-18. Vot siis, kuid mul on see iga ammu möödas. Ja teine asi on mu rikut eelarvamus. Mingi teadmine ikka ütleb, et noortekas, seal on lilled ja liblikad, kaustikusse kirjutatud esimesed salmid ja nii. Midagi sellist "Üks väike valge tuvi" loomulikult ei olnud. Kui millegagi võrrelda, siis oleks see midagi sellist, kui jõuad aastate takka lelletütre hällipäevale. Mäletad sünnipäevalist ruudulise kleidi ja juustesse seotud lehviku järgi, aga uksel tuleb vastu üleni musta riietunud tšikk, kes kuulab rasket muusikat ja loeb vampiirikaid, kui üldse loeb. Siis ei jää muud üle, kui kingituseks kaasa toodud Barbie nukk tagantkätt häbelikult kotti tagasi poetada ja lips eest võtta.

Aga raamat ise? Muuseas, romaan on kirjutatud 30 päevaga, kui ma ühest autori kommentaarist LV grupis õigesti aru sain. Otseseid kiirustamisjälgi samas ei esinenud. Kirjutada minavormis nii pikk tekst võis olla juba ise paras väljakutse. Kui peategelane koolis ainult vaikis, siis oli esimeses isikus kirjutamine ilmselt ainus võimalik lahendus, ehkki minavorm romaanis... Natuke imelik oli seda lugeda, sest paaris kohas oli minavormist välja tuldud ja räägiti Valli tegemistest (naabritädi), kuid muidu läks küll ladusalt.

Keelekasutus oli isegi väikese vimkaga. Mingi släng oli sisse toodud. Nt selline lause: "Olime ju kohe esimesed, kellele polku ukse taha ronis." (lk140)

Mõtlesin, et mis "polku", et nagu polk, polgu polku või? Kuid tegelikult tähendas see politseid. Ja siis need teised sõnad "feik", "feilisin", "feissar", "my ass". Nende märkamine ei ole muidugi etteheide autorile, lihtsalt möönan nukralt, et kahju on, kuna eesti keel peab inglise keelele ruumi tegema. Aga ju see on siis ajastu märk.

Ega raamatu kohta palju enam lisada ei söanda. LV grupis on juba kõik oluline öeldud ka. Romaan räägib 16. aastase Kerttily elust, kes kannatab ärevushäire all. See on südamlik lugu hoolimisest ja eneseotsingust. Lõpu ma arvasin küll teistsuguseks, et nad istuvad kuskil terrassil ja vaatavad päikeseloojangut, aga ei läinud nii. Üllatusin, mis on ju ka tore.

P. S. Autori kommentaar fb lehelt eelneva kommentaari kohta:  Aitäh! Kusjuures mina-vormi panin selle kõik ümber pärast, kui romaan valmis oli ja ma seda üle vaatama ja toimetama hakkasin. Jube palju tematamist oli muidu enne ja ei saanud enam aru, kes tema parasjagu midagi tegemas oli. Mina-vorm aitas selgemana hoida seda mõtet. November kulus kirjutamisele, detsember kulus toimetamisele ja jaanuari alguses oli võistlustööde esitamise tähtaeg, nii et motivatsioon oli olemas, et võiduka lõpuni vastu pidada.

Lugemissoovitus

Kirjanduslik päevaraamat

Sepikoja sepistused