Abram Palei. Planeediavarusse.

Abram Palei.
Planeediavarusse.
Tõlkinud Ralf Toming.
Eesti Raamat.
1971. 216lk.

Pärast mitmeid ekspeditsioone Veenusele hakkab grupp asjaosalisi tegelema selle taevakeha alistamisega. Sündmustik on viidud tulevikku, kui rahvaarv küünib juba 18 miljardini, Sahhaara kõrbe on ehitatud linn ja riike peale ühe enam pole. Et siis selline kergelt punakas tulevikunägemus on siia kaantevahele kirjutatud.

Raamatuna ei saa seda pidada just kõige paremaks oma kategoorias. Eesõnas öeldakse, et see on kirjutatud vastukaaluks „Läänes” levivatele nn antiutoopiatele. Väikese vastulöögi autor muidugi annab, aga see teostus... Kui nüüd aus olla, siis näikse, et pateetikaga pingutas ta küll pisut üle. Aga mis ma siin ikka kriban, üks näide ilmestab seda ehk rohkem:

”Nad vaatasid vaikides tähelepanelikult teineteisele otsa. Eritomo nägi tütarlapse elavat, kirgast nägu, mille põhitooniks oli elurõõm. Kuidas sobib see kokku tolle piiritu meeleheitega? Sobib. Mitte kõik ei ole inimeses lihtne ja järjekindel. Jah, nüüd näib see arusaadavaks muutuvat. See õnn ja see mure pärinevad ühest ja samast allikast. Kirglik janu elu ning helgete saavutuste järele – ja ületamatu tõke, taltsutamatu püüd purustada see iga hinna eest! Kas see õnnestub? Kas kõlab kunagi kõike lahendav akord? Eritomo oleks tahtnud kõiki endasse tulvavaid mõtteid ja tundeid sõnades väljendada, kuid ei suutnud seda. Ta võttis seinalt viiuli, surus selle vastu õlga ja haaras poogna.” (lk82)

Ja sellises laadis lasti algusest lõpuni. Kuidagi puiseks jäi see tekst. Aga ma ei saa ka öelda, et lugemismulje poleks üle kroonlinna nulli kordagi kerkinud. Oli ka selliseid momente, kus tekkis isegi väike hirm, kui Veenusel need seened ründasid ja koopas keegi elas. Nii et midagi ikka oli ka, aga üldiselt jäi lahjaks. Sellise optimismiga kohtumist ma küll ei kahetse, kuid teist korda enam lugema ei hakkaks.


BAAS

Goodreads