Mööda netti

  A. D. 2022 Sel, raamatukogude aastal lugesin häbiväärselt vähe, mitte, et vaim ei oleks peale tulnud, vaid lihtsalt... argipäev ja muud tegemised. Lehekülgede arv tuli kokku 7460 ja  raamatuid, mille puhul sai sõna võetud, käis käest läbi tükki 25. Loetud sai küll rohkem, aga pooleliolevast jutukogust pole nagu mõtet midagi lobiseda, ja nii see läks, ehk mõni teine kord. Kuid mõned märkmed möödunud aasta lugemisest toon siinkohal välja.  Taaskord kulges minu lugemus mööda kitsast ulmekirjanduse jõesängi. Väljakutse jäi küll lõpetamata, kuid autoreid tuli ette nii kodu- kui ka välismaalt, kaugemalt ja lähemast minevikust. Tippudest tasuks vast mainida Ray Bradburyt ja tema klassika varasalve kuuluvat "451° Fahrenheiti" (Hea Lugu, 2019), milles juttu raamatute vajalikkusest, ja jutukogu "Kaleidoskoop" (Varrak, 2000), mida võib pidada Ray parimaks valimikuks ulmes. Veel on meelde jäänud sajanditaguste õudusjuttude vallas kõrgstiili näidanud H. P. Lovecraft "Cthu

  Mann Loper. Inglite linn. Lummur. 2022. 200 lk. Jõuluajal soovitati lugeda raamatut, tuleb tunnistada, et mõttel on jumet. Saabki korraks laua tagant diivanile kerra keerata, verivorsti, praekapsa, keedukartula, piparkookide ja jõululaulude kõrvalt vähe vaheldust endale lubada, ja ega "Üksinda kodus" filmi ka ei jaksa iga aasta vaadata, kaua võib. Mul läks seekord nii, et lugesin ühe eesti ulmeautori noorteromaani läbi. Veidi keeruline on sellest kirjutada, sest ega ma nüüd otseselt sihtgrupp ei ole, aga et ulme ja kodumaine kraam ja paberkandjal väljaantud... siis olin juba sõrme andnud. Jutt algab siis sellest, et oli toimunud sõda, inimkond elab linnas keset rägu ja kaost väikestes slummides. Robotid on võtnud juhtimise üle, kõike kontrollib tehisintellekt ja üleastumisi karistatakse rangelt. Ühes asulas elab peagi viieteistkümneseks saav Lonni, kes ei ole sugugi toimuvaga rahul. Lonni ajab jonni, kui nii võib öelda. Tema lapsepõlvest ei anta suuremat teada, kui et vanem

  Maniakkide Tänav. Laevakaitsjad. Lummur. 2021. 334 lk. Paar aastat tagasi ilmus see romaan joonealuse järjejutuna kohalikus ajalehes Lääne Elu. Juhtusin siit-sealt mõnda osa lugema, aga aru küll ei saanud midagi, et mis seal nüüd toimus või kes need tegelased olid. Ülllatav tundus juba seegi, et ulmetekst üldse sai maakonnalehes ilmuda. Tõsi, oma rubriik juttudele on Lääne Elus olemas, aga seal ilmuvad ikka kas mälestused või reisikirjad, a la Olev Remsujev jne. Hiljem hakkas mulle koitma, et asja taga võis olla suure ulmefännist ajakirjaniku, kadunud Tarmo Õuemaa veenmisjõud, kes sel ajal lehe juures ametit pidas. Nüüd, kui raamat juba ammu kaante vahel, veetsin minagi mõned õhtud selle seltsis, ja ikka une arvelt lõivu võttes. Lugu hakkab hargnema kauges tulevikus, kui asustatud planeedid kuuluvad Päiksesüsteemi Ühendusse. Kodanikke premeeritakse ja karistatakse krediidipunktidega, kas siis nende lisamise või ära võtmisega. Nii Maal kui kosmoses valitseb rahu, patsifism ja õitseng

  Mann Loper. Algus pärast lõppu. Tänapäev. 2015. 302 lk. Jala ukse vahele saamiseks on romaanivõistlus üks tänuväärt ettevõtmine, siis tuleb ikka pildile kas mõni uus autor või üllatab keegi tuttav nimi värske teosega. Mann Loperil õnnestus napsata 2014. aastal korraldatud noorsooromaanide võistlusel kolmas koht. Guugeldasin end Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehele ja leidsin vastava märgise üles, kus sedastatakse järgmist: "Mann Loperi käsikiri „Algus pärast lõppu” on noorteromaani sugemetega postapokalüptiline lugu. Tuumasõja järgses maailmas on osa inimkonnast koondunud suure kosmoselaeva moodi keskkonda, kust mõned tegelased aga põgenevad ja avastavad, et neile on Maa kohta palju valetatud. Žüriile meeldis käsikirja hoogne algus, kus on hästi õnnestunud luua pingeline ja tempokas meeleolu."  Jah, tegemist on ulmega, lausa teadusliku fantastikaga, nagu varem sellise žanri kohta öeldi. Niinimetatud laevas on sirgunud juba mitu põlvkonda katseklaasi lapsi, kellele aetakse u

  Maniakkide Tänav. Muinaskuningas. Lummur. 2022. 192 lk.  Ajalugu ja fantaasialend, kes neid suudaks lahuta... küll aga võib neid liita. Midagi sarnast on teinud romaanis "Muinaskuningas" ulmekirjanikuna tuntud Maniakkide Tänav. Lugu on kuningast, kes otsib oma troonile  pärijat, paraku tütred selleks hästi ei passi ja poegi tal pole. Viimases hädas õlekõrt haarates pöördub vana kuningas vaimude poole ja oh imet, abi ei jää saabumata. Kui laps on vahetatud, tehing tehtud, ohver ohverdatud, saab uue maimukese nimeks Hüüp, kelle kanda on ühtlasi peategelase karm elukäik. Läheb nii, et sealt teiselt poolt tuleb troonipärijale veel keegi rivaalitseja kaasa, kes ei soovi kohe mitte, et asjad läheks just lepase reega ja kõik kulgeks sujuvalt. Lugemist lihtsustas asjaolu, et tegevus oli toodud Eestimaa pinnale. Sisekaanel oleva kaardi järgi kuskile Peipsi äärde ning ajastuks too kauge muinasaeg, kui saksad polnud veel end siin mail sisse seadnud. Olin küll vähe teistmoodi ettevalmi

  Manfred Kalmsten. Täheraua saaga. Fantaasia. 2022. 122 lk. Eesti ulme on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Arvata ju võiks, et ring on peal ja ots on käes, aga siis tuleb keegi värske autor või kirjutab juba mõni tuttav nimi uue raamatu, nii et lõppu pole veel näha. Napilt enne aastavahetust jõudis oma kolmanda teoseni mitmekordne stalkerist Manfred Kalmsten. Kui esimene jutukogu "Raske vihm" (2020) jättis mulle tükati mulje kui mitmekülgsest ning lootustandvast autorist, siis teine, kolmest jutustusest koosnev kogumik "Kaarnalaul" (2021)  suutis mind paremal juhul panna vaid õlgu kehitama ja artikuleerima väljendeid "meh, mäh ja möh!", ning sinna see läks. Aga kes rohkem tema loomega kursis, teab kindlasti autori osalust ka ulmikute veebiajakirjas Reaktor, kus tal üht-teist ette on näidata.  Mis puutub lühiromaani "Täheraua saaga", siis võiks seda pidada pikema proosa vallas autori debüüdiks. Mul on täitsa kahju, et ma ei ole neid

Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia. 2016. 334 lk. John Ronald Reuel Tolkieni  ehk lühemalt  J. R. R. Tolkieni (3. jaanuar 1892 – 2. september 1973) sünnist möödus 2015. talvehakul 123 aastat. See oli oluline sündmus, mis ei jäänud märkamata ka kohaliku autorkonna keskel, sest just siis avaldas Mann Loper oma eepilise fantasy käsikirja "Kellest luuakse laule". Ettevõtmine ei jäänud sugugi märkamata ega kalevi alla lükkamata.  Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel (2015) osutus jutt juba äramärgituks, mis tähendas rohelist tuld, ja olgu veel nii remargi korras mainitud, et võitis tookord romaanivõistluse Armin Kõomägi käsikirjaga "Lui Vutoon".  Mann Loperi raamatu sündmustik areneb kuskil väljamõeldud saareriigis, oletan, et see koht võiks asuda näituseks hommiku pool maakera. Keiser Yukobura on hinge heitnud, pärijaid tal pole, väiksemad kantsid nääklevad üksteise kallal, kuna puudub ühendav üksmeel, selle asemel lokkab võimuiha. Samal ajal aga asuvad rii