laupäev, 16. jaanuar 2021

Läbi valu ja vaeva.





Läbi valu ja vaeva.
Koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas.
Tlk Rauno Pärnits, Priit Kenkmann,
Jüri Kallas, Ahti Tamm ja Martin Kirotamm.
Ulmeguru ulmesari.
2020. 329 lk.
Pidin selle raamatu äärepealt maha magama. Mäletan küll, et korraks nägin teda facebooki ajajoonel, jõudsin veel laigi alla panna ja sinna ta kadus. Pidev uudistevoog võttis oma. Ja kui ei teaks, et see on ulmejuttude antoloogia, võiks teda pidada nt teaduslikuks lektüüriks aastast 1975. Kaanepilt ei ole kahjuks eriti köitev, vähe sellest, et puuduvad värvid, ei kohta pildil kujutatud episoodi üheski jutus, aga see selleks. Ants Jaanimägi illustratsioon oli siiski meeldejääv, ja kaane järgi ei saa sisu üle otsustada. See eest sisu on siin metsikult. Raamatus on 14 lugu meilt ja mujalt, lähemast ning kaugemast minevikust, leidub nii lühikesi kui keskmise pikkusega palasid, haugates väikeste ampsude kaupa, jagub lugemist mitmeks õhtuks.
Kui nüüd viivuks sisukorda sirvida, teeb otsa lahti Maniakkide Tänav. Minna tagasi juurte juurde, see on hea mõte. "Läbi valu ja vaeva" näitab eestlasi oma, mitte just kõige parematest külgedest, aga mis parata, sellised me juba oleme. Küll tehakse tünga üksteisele, tõmmatakse nahk üle kõrvade või jäetakse midagi tegemata. Et Maniakkide loodud maailm tõi silme ette Kivirähki "Rehepapi" ajastu, oli lugeda üsna lihtne, kartsin hullemat.
Kir Bulõtšovil on peale "Kolmanda planeedi saladuse", mis ta kunagi kirjutas, veel saladusi. Näiteks jutust "Päästke Galja" ei olnud mul varem üldse aimu. Mis puutub vene ulmesse, siis osa sellest võib võtta kokku ühe sõnaga - tsoon. Lugemine on nagu külastaks tsooni selles kuulsas filmis, muuseas, seda tehakse ka siin jutus, kusjuures veel väga edukalt.
Krafinna lugu ei olegi nagu otseselt lugu, ta on selline, laadis "Tulin linnast. Lumesadu.", meeleolutsev proosa laast "Kuidas lõhnab kohv". Huvitav vaheldus, hea sõnakasutus, kuid kaob pikemate tekstide kõrval peagi silmapiiri taha.
Robert Reed kirjutas vahva seiklusjutu "Suvekuru draakonid", mille kohta ma tahtsin juba öelda "Ükskord Metsikus Läänes", aga pagan, nad sõidavad seal ju kaamelitega ringi. Millised pöörangud ikka see autor on välja mõelnud, jaa, tema peale ei saa üldse kihla vedada, et nüüd juhtub nii, tema teeb ikka naa.
Eelmine aasta lugesin vendade Strugatskite juttu "Kauge Vikerkaar", ilmunud kogumikus "Keskpäeva varjud" (Fantaasia, 2015). See oli seal raamatus parim jutt, nüüd tuli see jutt uuesti meelde, kui lugesin siit raamatust Miikael Jekimov lugu "Viimane vahitorn". Jah, ka eestlased on hakanud hästi kirjutama, täitsa sünge tulnukate rünnak on kirja pandud, ja see tolvanist usufanaatik seal, samas jube.
Szymun Wroczeki varjunime kannab tegelikult Dmitri Ovtšinnikov, kes on ilmselt rohkem tuntud raamatuga "Piiter", ilmunud sarjas "Metro 2033" (autoritutvustusest). Siin avaldatud lühijutt "Hüpoteek" on üpris võigas lugu elundidoonorlusest. See vähene, mis ma lugenud olen, selle pealt võin öelda, et osa uuemast vene ulmest ongi selline - külm ja kõle. Olgu siis paar lauset ka siin ära toodud: "Lööminguks läheb just siin - võllapuude kägisevas vaikuses, kollaste müüride ja lillakate laipade keskel. Büökka ohkas raskelt." (lk 115)
Kui juba venelastest juttu oli, tasub mainida ka seda, et nad okupeerisid kunagi Eesti alad. Teiste objektide seas rajati Tartusse Raadi sõjaväelennuväli. Selle alla kaevati tunnel, mis oli ühendatud lihakombinaadiga. 90ndatel käsid seal tunnelites kohalikud virutamas kõike, mida võtta andis. Ühest sellisest maa all käimisest räägib Mart Raudsaar oma jutus "BR-2m". Viimase peal lugu, oli jube, oli hirmus, lõpp tundus, et jäi isegi pisut irvakile, justkui ootaks veel järge, aga ei usu, et seda edasi kirjutatakse. Pole enam neid tunneleid ka, sissepääsud on ammu kinni aetud ja sinna kohale ehitati Eesti Rahva Muuseum.
Hoopis rahulikumalt algab aga Stanley G. Weinbaum jutt "Muutuvad mered". Siin on olemas selline - mõnus vanakooli tiksumine. Ta on kuidagi salongilik, kui nii võib määratleda. Pole ka ime, jutt ilmus esmakordselt aastal 1937. Kui Trooja sõda algas ühe naise pärast, siis siin suudab üks naine sõja puhkemise ära hoida.
Joel Jans kihutab samuti ajas tagasi, aga jääb pidama kuhugi, pakun, et 18. sajandisse. Millegipärast arvasin, et siin kohtab aurupunki, kuid isegi tuukrikell töötas ainult kondiauruga. "Parun ja Virma" räägib väikest viisi patuelu elavast mõisnikust, kellele läheb tema uudishimu kalliks maksma. Hoogne tekst, seikluslik, hea lugemine.
Ondrej Neff oli täielik üllatus. Olen kuulnud, et kiidetakse tšehhi õllet, aga tšehhi ulme, see on midagi ennekuulmatut. "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" räägib tulnukate rünnakust, kuid ta on põnev, pingeline, lihtsalt käest-pandamatu.
Ja jälle juhtus nii, et üks lühijutt jäi teiste varju. Helju Rebane kirjutas küll robotitest jutu "Ootamatu edu", aga mingit edu, et ta kõnetaks või nii, ma sedapuhku ei hoomanud. Kuid tore on teada, et leidub ka Eestis naisautorite hulgas neid, kes ulmet kirjutavad.
Bruce Bethke kohta öeldakse, et tema on pannud aluse ühele žanri alaliigile, sama nime kannab ka tema jutt "Küberpunk". Laheda kalopiga ja noortepärase keelekasutusega jutt häkkerite sigatsemistest.
Kui keegi võiks tänapäeval veel skandaalitseda, siis on see ( : )kivisildnik. Ma ei teadnudki, et ta ulmet kirjutab. "Õilis pedofiil sisepaguluses" jääb jutuna küll kuhugi äärealale, aga kirjutada autor oskab. Ma ei ole ( : )kivisildniku tegemisi väga jälginud, meenub, et ta kunagi lasi luuleharrastajaid läbi hakklihamasina, ta lausa rämetses. Ja siin jutus on tal hammaste vahel kirjandusteadlane Aare Pilv, ilmselt mingi kitkumata kana.
Kogumiku lõpetab J.-H. Rosny-vanem, keda mäletan raamatu "Võitlus tule pärast. Hiidlõvi" järgi. Ka siin jutus (Xipehuzid) minnakse ajas tagasi tuhat aastat enne esimest tsivilisatsiooni, juba siis ründasid maad tulnukad, leidus nendegi vastu rohtu. Pisut pika soojendusega lugu, aga kui hoog juba sees oli, siis läks ludinal.
Rõõm on tõdeda, et on ilmunud üks kobe ulmeantoloogia. Et mõni lugu jäi varju, mõni rohkem esile kerkis, on vaid minu isiklik arvamus, keegi teine võib hoopis vastupidi arvata, nii juba on. Kui kolm lemmikut valida, siis minu jaoks on need Robert Reed, Mart Raudsaar ja Ondrej Neff. Ega teised ka väga kehvad ei ole, kuid need olid pisut rohkem meele järgi. Jüri Kallas on kirjutanud ka asjalikud autoritutvustused, kopsaka ees- ning järelsõna, millles vaadeldakse, mis on ulme ning antakse linnulennul ülevaade žanrist. Koostajatel on hea maitse, leitud on väga eriilmelised lood. Mõne teise antoloogiaga siin väga võrrelda ei saa, või kui siis… Kunagi ilmus Mario Kivistiku kureerimisel ajakiri "Mardus", hiljem sai sellest jutukogumik, mis lõpetas ilmumise aastal 2004. Praegu näib, et seesinane väljaanne on "Marduselt" teatepulga edasi võtnud, et ajada juba oma rida.





kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Meelis Kraft. Saared.



                                                                    

Meelis Kraft.

Sooroheline OÜ.                                                                                    

2020. 224 lk.


Eesti ulmes kohtab huvitavaid asju. Viimane trend näikse olevat omaalgatuslik kirjastamine. Et Hargla juba ammu kuskil kõrgemates sfäärides kulgeb ja Raudhamba kirjastuse alt raamatuid avaldab, ei üllata ilmselt kedagi, see oli lihtsalt asjade loomulik käik. Järgmisena lahkus Fantaasia tiiva alt Joel Jansi ning Maniakkide Tänava tandem, nemad panid aluse kirjastusele Lummur. Nüüd on esimese üllitise oma kulu, kirjade ja lähedaste abiga trükki saanud ka Meelis Kraft alias Meelis Ivanov. Tegemist on jutukoguga, millest leiab lugemist tervelt seitsme loo jagu. Teemade spekter on päris kena, lausa mitmekülgne - armastusest reetmiseni, satutakse minevikku ja tulevikku, pakutakse utoopiat ning düstoopiat, antakse rohkelt fantasyt ja natuke õudust. Sirvisin viimast ulmesülemi veebipõhist häälekandjat Reaktor (detsember, 2020), milles on Karftile lausa kahel korral tähelepanu pööratud. Lugeda soovitan mõlemat, nii Triin Loide intervjuud kui Reidar Andersoni arvustust raamatule. Olgu siis mainitud ka seda, et jutud on valminud ajavahemikus 2017-2020. Reidari avustust ma ise ei lugenud, sest ei tihka seda teha enne, kui oma postitusehakatis pole faili saanud, küll pärast loen. Panin lood avaldamise järjekorras kirja, lisasin paar ääremärkust ka kõrvale ja siin nad on.

"Cali Mobilia" viib lugeja 90ndate alguse Saaremaale. Minajutustaja töötab psühhiaatrihaiglas, valmistub sealt juba lahkuma, et liikuda edasi karjääriredelil, kui üks vanem kolleeg pakub talle kausta kummalise materjaliga. Lapates koltunud lehti toimikus, selgub, et kunagi on sattunud sinna asutusse keegi võõras Eleash. 

Ma nüüd ei kujuta ette, kes võiks olla selle jutu otsene sihtgrupp, kas põhikooli keskmine või vanem aste, jään siin vastuse võlgu. Oleksin ma lugenud seda teksti põhikoolis vahetunni ajal, paneksin tunnist pausi, et lõpuni lugeda, aga hetkel, nagu ma olen, kool ammu seljataga, kehitan nördinult õlgu ja kirjutan neid nurjatuid ridu siin. Ei, tegelikult on lugu hea, ainult teostus jäi kohati nõrgaks. Üks hea jutu tunnus on ju see, et vorm vastab sisule, kuid siin on õigem on öelda, et ootasin midagi muud. 

Jutu keskosa moodustab kladest leitud tekst, mida antakse edasi otsekõnes. Alguses arvasin, et siin on mininäidend, vormilt ta seda meenutas, aga ei olnud, oli hoopis kolme päeva ülekuulamise protokoll. Lugesin edasi, tuli välja, et see on siiski kaunikesti konstrueeritud keskpärane dialoog, ei enamat. Kusjuures, seda kahekõnet on ligi 17 lehekülge, mis on väga julge tegu debüüdi juures. Eks saab ka sedasi, loomulikult, aga kas see, mis toimus vaimuravilas, ei oleks proosas edasiantuna huvitavam olnud, ehk oleks. Jään heldinult meenutama Randle McMurphyt raamatust "Lendas üle käopesa". Kuigi oli head ka siin. Ehkki ma jutuga Saaremaad väga ei tajunud, suutis üks kõrvaltegelase lause seda ette manada, saarlaste aktsent on juba kord vastupandamatu: "Ei ole, aga kõik mo lambad on kadunud. Ega teie pöle lambaid näinud?"  (lk 32). 

Ja loo lõpp, kus noored hakkavad päikeseloojangut vaatama, kõlab nagu tehtud klišee, aga... samas oli see mõnus romantiline. 

Kuid kõige parem on jutu algus, kus kirjeldatakse vana fotot, nagu pilt pildis. Raisk! Midagi nii head ei ole ma eesti ulmes tänavu veel kohanud.

"Katkise torni linn". Oli täpselt selline lugu, et alguses ei saanud vedama, kui aga sai, tuli juba lõpp kätte. Ja maailma ehitamine kippus ka natuke pikaks venima. Ent tegelaskond - seksuaalvähemused, lesbid. Lesbid ulmes, ei noh, on nüüd küll midagi enneolematut. Korraks läks asi... kuidas nüüd öelda, erootiliseks, näidati katmata naise ihu, tehti seda küll häbelikult, sordiini all, kuid siiski, tekitas elevust, sünnitas kõlvatuid mõtteid... Poliitikute tögamine andis asjale küll jumet, aga et tegelased said vähe ruumi, siis suuremat, laiemat ega sügavamat lõppmuljet ei pakkunud. 

"Tagasipöördumine kummitavatele randadele" tuletas esimese hooga meelde Jack Sparrowi hulkumisi ilmameredel. Siin jutus tuleb Stace Shelli nimelisel mehemürakal hakkama saada erinevate paralleelmaailmade vahel rändamisega. Ta saab ka. Jutt ise on selline laheda minekuga meelelahutus, mis on kirjutatud seiklusjutu saterkuues. Ei jäänud venima ega miskit, kuigi rüübati ka viskit.

"Ühtegi üleliigset inimest" virutab lugeja kuhugi, tont teab kuhu, ilmselt kaugesse tulevikku ja jõuab lõpuks tagasi tänapäeva. Tulevik, mida näidatakse, on kalk ja kõle, seal puudub igasugune empaatia, kõike ja kõiki kontrollitakse, ühesõnaga, too koht pakub ainult ebamugavust. Väga mugavalt ei tundnud ma end ka lugedes. Kui ühes eespoolses lühijutus kulutab autor poole jutu mahust maailma loomisele, siis siin, kus seda just rohkem vaja oleks olnud, jääb ta kidakeelseks. Seal kohitsetud tulevikus on mingid sektorid ja seinad, millest saab jooki võtta, aga kuidas see ühiskond on üles ehitatud või toimib, sellest ei saa midagi teada. Ja kui asi hakkab juba ilmet võtma, lõigatakse nagu noaga jutt läbi, ta lõppeb kõige põnevama koha pealt. Lugeda oli muidugi hea.

"Viimane vastulöök" näitab jälle positiivset tulevikku. Vahemere saarel elavad inimesed, kes on pikaealised, nende eluiga küündib üle saja aasta, aga vanus ei takista neil oma lemmikmuusikat kuulata. Vastamisi satub kaks fännileeri, ühed kuulavad tümakat, teised Iron Maidenit ja muud metalit. Tuleb tunnistada, et metallistide ja diskohuviliste vahel on esinenud nügelmisi ka päris elus, ja mitte väga kauges minevikus. Antud jutus on autor ära tabanud selle, mis teeb lühiproosast lühiproosa, nimelt: jutus esineb - konflikt.

 "Pasir Hiju saare saladus" võib alguses täitsa ära petta. Jutt algab pandeemia levimisest, inimkond on sattunud kriisi, ning saab lugeda, mida  hakatakse ette võtma. Peategelane sõidab Filipiinidele, et alustada kohalikke vaktsineerimist. Kuid seal saarel, need paljad amatsoonid, jaa. Jutt rullib kiht-kihilt lahti nagu sibul, olin üleni üllatunud. Lugu lõppeb jälle kraftilikult, "poole lause pealt", kuid see eest jätab lugejale ruumi edasi mõelda. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see autori hooaja tippmark siin kogus. Just selle jutuga sai ta oma tekstimootori täistuuridel tiksuma. Hea töö.

"Hüvasti, sõbrad" toob lugeja tagasi Eestimaale. Ta küll ei ole, aga võiks minna lahtrisse, "ma tean, mis sa tegid suvel 20 aastat tagasi". Väike seltskond saab kokku, et uuesti läbi käia mälestused, kus midagi läks valesti. Õudus oma ebasurnutega ei ole just mu lemmik lugemisvara enne magama heitmist, kuid ei saa salata, et jutt on põnev. Lahtiseid otsi muidugi jääb ripakile, mis siis ikkagi juhtus ja mis tegelastest edasi sai? Aga kui arvestada seda, et õudust ei tasu väga analüüsida, ta ongi ainult õudus õuduse pärast, et tekitada hirmu, siis "Hüvasti, sõbrad" täidab oma eesmärgi. 

Lõpetuseks pean veel lisama, et raamat on kena, seda isegi minu jaoks, kes ma ulmega väga harva kokku puutun. Keerasin ta ajalehe sisse, sest need kaaned on sametised ja pehmed, tunduvad nii õrnad olevat. Lugemise ajal oli ta paras nutsakas, aga lugude nautimist see mõistagi ei takistanud. Ja lugeda oli hõlbus, keel on lihtne. Näiteks selline koht ajas juba naerma: 

"Vean kihla, et sa ostsid selle ACxDC särgi Sydney hiinlasest tänavakaubitseja käest ja arvad nüüd, et sul on uhkelt seljas Austraalia kõige kuulsama bändi ehk AC/DC särk," irvitas Jack mulle näkku, ajas sõrmed hevimehe moodi harali ja nõksutas millegipärast pead nagu tüüpiline Elvis Presley kloon Las Vegases. (lk 120) 

Selliseid killurebimisi oleks võinud isegi rohkem olla, proosa ei pea ilmtingimata olema põsed punnis ja higipiisad otsa ees tõsine, Kraftil ei ole ka. Et tekst on kahe toimetaja käe alt juba läbi käinud, siis suuremaid apsakaid ei kohanud, kirjaveadki võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pole hullu, alguse asi. Päris kindlasti ei ole autor oma viimast sõna veel öelnud, järgmise raamatu käsikiri pidi samuti ootel olema, samas ei saa välistada mõne siinse loo jätku tulevikus. Fantaasiat näib autoril olevat. Loodan, et mõni selle raamatu lugu saab ka Stalkeri auhinna jagamisel märgatud.