Mööda netti

Martin Luther. Lauakõned. LR 36-39. Saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu. 2017. 220lk. Reformaatori mõlgutused Aastatel 1531-1546 Martin Lutheri  kaaslaste poolt kokkukorjatud, üleskirjutatud ja postuumselt avaldatud lauakõned usust, võimust ja inimesest selles patuses maailmas. Kuigi siin on koos ainult jäämäe veepealse osa veepealne osa (kokku on lauakõnesid üle 4000lk),annab see mõningast aimu sellest, kui tõsiselt Luther oma missooni suhtus. Oma tõsiduses ei pelga ta ka meelelahutuse arvelt lõigata profiili, kuid igalt leheküljelt võib siiski hoomata, et tegemist on korraliku kristlasega. Selline raamat, mida tasub lugeda väikestes kogustes, mõõdukalt. Kohati läks juba asi pisut dogmaatiliseks kätte, et kõik, mis halb on saatanast ja ainult hea on Jumalast, siis jah, ei tasu unustada, et need on kirjutatud 16. sajandil. Naistesse ei suhtunud ta just ka kõige suurema lugupidamisega, kui viimane kippus koduperenaise kohustustest kaugemale küündima. Oh, ajad, oh, kombed. Ent Ee

Clarice Lispector. Tähetund. LR35 Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu. 2017. 72lk. Kõigi maade... Kuigi öeldakse, et enne lugemist ei tasu eelarvamustega jamada. Hoia ootuste horisont madalal. Ära tekita liiga palju endale elevust, siis ma muidugi ei suutnud vältida reha peale astumist, jälle. Kui sain teada, et Clarise Lispector (1920-1977) on Lõuna-Ameerika kontinendilt, siis juba arvasin, no nii, siit tuleb üks narkokartellide omavaheline duell, või hookus-pookus ehk maagiline realism, aga ei midagi sellist. Lispector räägib loo Macabéast, kes on üheksateistkümneaastane neiu Kirde-Brasiiliast. Lugu ise on suht kahvatu, nagu jutt pardipojast, pealegi õnnetust pardipojast, ja veel õnnetuma lõpuga. Õnn on ehk see, et peategelane ise ei tea, on`s ta õnnelik või õnnetu või mis see õnn üldse on. Maalt linna tulnud neiu haridustase on nii madal, et ega ta ei tea paljusid asju. Alles viimastel lehekekülgedel suudab ta ärgata teatavale eneseteadvusele, justkui sünd

Nikolai Baturin. Fööniksburgi karusell. LR 33-34. 2017. 136lk. Viljandi veerel ja äärel Kindlasti üks omapärasemaid kirjanikke on Nikolai Baturin (1936). Lugenud ma tema varasemaid tekste suurt ei ole, jah, justnimelt tekste, sest jutustus ei oleks nagu hea väljend nende kohta, ka nende, millest "Fööniksburgi karusell" koosneb. Aastate eest maakodu pööningul tuuseldades leidsin posu ajakirju Noorus, need pärinesid kuskilt 60- ja 70ndatest aastatest. Ühes numbris oli isegi üks Baturini jutt. Lugesin. Siis lugesin veel ühe korra. Jutt oli poisist kuskil laeval, kes lõpuks sõitis lillepärjal laevalt minema, rohkem nagu ei meenu. Mis aga meenub, on see, et mingi erilisus oli juba siis tema tekstis, lihtsam on öelda, et see oli maagia. Samas on ju õige ka, et iga kirjutaja peabki millegagi võluma, mis kirjanik ta muidu on. Ka siin, "Fööniksburgi..." sissejuhatuses ütleb Baturin, et peab sisuloome kõrval oluliseks samuti keeleloomet. Ja kui sisu- ja keeleloome juba

Paul Viiding. Valge krae. Tallinn, 1987. 224lk. Kuraditosin novelli aastatest 1935-1958. Pernambuk on lihtne kodanlane, üliõpilane, kes ühel õhtul satub seltskondlikule koosviibimisele. Kõik oleks ju kena ning iluski, kui Pernambuk läheks kaasa vooluga, teeks nii,  käituks nii, oleks nii, nagu soovivad kõik teised, nagu nõuab tema positsioon. Kui ta töötaks oma õpitud erialal astronoomina, võtaks naiseks seltskonnast ühe endasuguse Puupardi nimelise naise ja istuks õhtuti salongis, et mängida kaarte. Aga see olelemine on paraku haigutamaajavalt tüütu, mistap Pernambuk soovib nõiaringist välja murda, minna maale, hakata kaevama kraave, töötama saeveskis, mida iganes. Mõeldu hakkab juba teoks saama, kuni viimasel hetkel kohtab Pernambuk tööbörsil oma tuttavat, kes osutub saeveski omanikuks, kellest oleks saanud Pernambuki ülemus. "Tere, väimeespoeg! Kuhu nüüd?" "Tervist, äiapapa. Niisama. Kohvikusse." (lk26) Nõnda lõpeb hommik tööbörsil, nii saab läbi Pernambuki