pühapäev, 26. august 2018


Martin Luther. Lauakõned.
LR 36-39.
Saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu.
2017. 220lk.

Reformaatori mõlgutused

Aastatel 1531-1546 Martin Lutheri  kaaslaste poolt
kokkukorjatud, üleskirjutatud ja postuumselt avaldatud lauakõned
usust, võimust ja inimesest selles patuses maailmas.
Kuigi siin on koos ainult jäämäe veepealse osa veepealne osa
(kokku on lauakõnesid üle 4000lk),annab see mõningast aimu sellest,
kui tõsiselt Luther oma missooni suhtus. Oma tõsiduses ei pelga ta
ka meelelahutuse arvelt lõigata profiili, kuid igalt leheküljelt
võib siiski hoomata, et tegemist on korraliku kristlasega.

Selline raamat, mida tasub lugeda väikestes kogustes, mõõdukalt.
Kohati läks juba asi pisut dogmaatiliseks kätte, et kõik, mis halb
on saatanast ja ainult hea on Jumalast, siis jah, ei tasu unustada,
et need on kirjutatud 16. sajandil. Naistesse ei suhtunud ta just ka
kõige suurema lugupidamisega, kui viimane kippus koduperenaise
kohustustest kaugemale küündima. Oh, ajad, oh, kombed.
Ent Eestimaa võiks küll Lutherile kaudselt tänulik olla. Tänu
piibli tõlkimisele maakeelde on siinne hariduski saanud tuult
tiibadesse.

Ja just õnnetuses õpetab ta meile selget pilku, et see laseks meil
mõista, et peale seda viletsust ootab meid üks teine elu.(lk7)

Kristuse elu ja loo peale tuleb mõelda kolmel viisil: esiteks kui
loole ja ajaloole; teiseks kui kingitusele ja annile, kolmandaks
kui näitele ja eeskujule, mida me peame uskuma ja järgima. Lugudes
on võimsaid, vägevaid näiteid usust ja uskmatusest. (lk18)

Filosoofia on omamoodi paganate ja mõistuse teoloogia; ausad,
tõesed lood, ka paganatel, näitavad nagu tummad kirjatähed
Jumala tahet. (lk24)

Issand Kristus on surnud ja maha maeud - mina ka. Seejärel on ta
surnuist üles tõusnud ja taevasse läinud - mina ka. (lk40)

Sageli laseb Jumal tõde öelda saatanal - aga ainul selleks, et
kahtlust kinnitada. (lk51)

Kes tahab otsida Pühakirjast omaenese au, see on meeletu; sest
see on antud Jumala, mitte inimeste auks. Poeetidele, juristidele
ja ilusatele tüdrukutele on lubatud olla uhke selle üle, mis
on neile antud. Kuid Pühakirja asjus peab igaüks end alandama. (lk111)

Loomu poolest on kõik inimesed rohkem järelemõtlejad kui ettemõtlejad,
kuna tagantjärgi on kõik targad. Kõik me peame kooliraha maksma
ja kahju kaudu targaks saama. (lk172)

Inimsüda ei või taluda head ega kurja. Kui meil on raha ja vara,
siis pole meil meelerahu, kui on vaesus, siis pole välist rahu.
Nende kahe vahel on see õige, rahulolemine oma saatusega. (185)

Umbrohi kasvab kiiresti, sellepärast kasvavad tüdrukud kiiremini
kui poisid. (lk204)

Klassikaraadio

simo77

esmaspäev, 20. august 2018


Clarice Lispector. Tähetund.
LR35
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
2017. 72lk.

Kõigi maade...

Kuigi öeldakse, et enne lugemist ei tasu eelarvamustega jamada.
Hoia ootuste horisont madalal. Ära tekita liiga palju endale
elevust, siis ma muidugi ei suutnud vältida reha peale astumist,
jälle.
Kui sain teada, et Clarise Lispector (1920-1977) on Lõuna-Ameerika
kontinendilt, siis juba arvasin, no nii, siit tuleb üks narkokartellide
omavaheline duell, või hookus-pookus ehk maagiline realism,
aga ei midagi sellist.

Lispector räägib loo Macabéast, kes on üheksateistkümneaastane neiu
Kirde-Brasiiliast. Lugu ise on suht kahvatu, nagu jutt pardipojast,
pealegi õnnetust pardipojast, ja veel õnnetuma lõpuga. Õnn on ehk see, et
peategelane ise ei tea, on`s ta õnnelik või õnnetu või mis see õnn
üldse on. Maalt linna tulnud neiu haridustase on nii madal, et ega
ta ei tea paljusid asju. Alles viimastel lehekekülgedel suudab ta
ärgata teatavale eneseteadvusele, justkui sündida uuesti, kuigi on
lootusetult hilja. Ometi on ta oma vähese eksistentsi jooksul,
arvestades kogu tema süütut naiivsust, siiski positiivne ja elujaatav.
See kõik paneb kaasa elama, kaasa hingama, kaasa tundma.

Loomulikult räägib Lispector vaesusest. Macabéa on siin koondkuju,
kes on molberti ette seisma seatud, et temast hoogsaid pintslitõmbeid
lõuendile tõmmata, jäädvustada ning talletada. Autor ei hakka midagi ilustama,
see on toores elu enne sõnaks saamist. Ta on kui illusioonideta illusionist.
Tema raamat on kui karje keset tühja kõnnumaad suurlinna melus.
Ehkki jutt on kirjutatud kolmandas isikus, ei ole Lispector jätnud kõrvale
vormi. Oma stiilile on kirjanik pühendatud nii palju lehekülgi, et oleks
patt jätta siin mõni nendest ära toomata.

Üks parimaid siis:
"Tänu sellele loole muutun tundlikumaks ja tean väga hästi, et iga päev
on surma tagant varastatud. Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga.
Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv. Sõnad on üksteisega suvaliselt
ristuvatest varjudest ümber valatud helid, salaktiidid, pits, kuju võtnud
orelimuusika. Vaevu söandan ma kuuldavale tuua sõnu selle ereda ja rikkalikku,
sünge ja ja segase võrgu ees, mille kontrapunkt on sügav bassihäälne valu.
Allegre con brio. Püüan söest kulda teha. Ma tean, et lükkan lugu muudkui
edasi ja et mängin palli ilma pallita. Kas fakt on tegu? Vannun, et see
raamat on tehtud ilma sõnadeta. See on tumm päevapilt. See raamat on vaikus.
See raamat on küsimus." (lk11)

Lispector võiks olla ka vabalt ajalehe juurest. Ta võiks olla ka fotograaf,
kes pildistab hetked üles, ise ei sekku, ei ulata abikätt ega viska münti
viiulikasti. Kuid ometi tekitavad tema pildiseeriad tumma painet.
Kirde-Brasiilia ja Kirde-eesti, kas neil on midagi ühist? Eks mõlemast kohast
liigub suurlinnadesse rahvast, poisse ja tüdrukuid, linnastumine on üleüldine.
Aga vaesus ei ole kadunud kuhugi. Lugedes Lispectorit, on nendel seal
mahajäämus ikka kordi hullem. Ja neil pole kellelegi isegi kurta. Oh ebaõnne.

Katkend

Raamatumaailmas.blog

Tildaword

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Goodreads


reede, 17. august 2018


Nikolai Baturin. Fööniksburgi karusell.
LR 33-34.
2017. 136lk.

Viljandi veerel ja äärel

Kindlasti üks omapärasemaid kirjanikke on Nikolai Baturin (1936).
Lugenud ma tema varasemaid tekste suurt ei ole, jah, justnimelt
tekste, sest jutustus ei oleks nagu hea väljend nende kohta,
ka nende, millest "Fööniksburgi karusell" koosneb.
Aastate eest maakodu pööningul tuuseldades leidsin posu ajakirju
Noorus, need pärinesid kuskilt 60- ja 70ndatest aastatest. Ühes
numbris oli isegi üks Baturini jutt. Lugesin. Siis lugesin veel ühe
korra. Jutt oli poisist kuskil laeval, kes lõpuks sõitis lillepärjal
laevalt minema, rohkem nagu ei meenu. Mis aga meenub, on see, et
mingi erilisus oli juba siis tema tekstis, lihtsam on öelda,
et see oli maagia. Samas on ju õige ka, et iga kirjutaja peabki
millegagi võluma, mis kirjanik ta muidu on.

Ka siin, "Fööniksburgi..." sissejuhatuses ütleb Baturin, et peab
sisuloome kõrval oluliseks samuti keeleloomet. Ja kui sisu- ja
keeleloome juba kohtuvad, siis ei saagi midagi muud sündida kui hea
tekst. Mulle kui kõrvalseisjale jääb ikka mulje, et keel ei kirjuta
siin enam autorit, vaid kirjanik kasutab sõna omatahtsi ning
enesestmõisteatavalt ning oma äranägemise järgi. Ilmselgelt pole
Baturin ühekordseks lugemiseks, ikka paar või rohkem korda tasub
tema ridadest läbi kanduda.

Juba esimene tekst oli kõike muud kui päevakroonika hooldekodus. Ta
ehk oli seda, aga Baturini võtmes. Siin on kirjanikust saanud lill
aknalaual, kes vaatleb eluspektaaklit läbi akna. Toimunud on omamoodi
metamorfoos. Ei puudu ka meenutused minevikust. Mälestused saavad peale
uue tähenduse, muutuvad juba vaat et mõistukõnedeks. Aga ikka jääb mulje,
et minategelane midagi otsib, kas ilu, sisemist ilu või lähedase seltsi?
Kõike seda võib ju ikka otsida, kõik see muudad minategelase natuuri
kuidagi helgeks.

"Aknalauaantrakt... Isand Immortel, hing elatust hell, võttis vaheaja.
Aknalaud oli seks ajaks võtnud lummetuisanud talitee kuju ja sisu.
Isand Kuivlill mäletas vanaisaga koolivaheajale sõite - kui ülevas
helistikus mängisid reejalased! Oli ööaeg, lilled aknalaual võtsid
oma ilu tagasi, lõhnasid aga edasi, malbelt, nagu kartes kedagi äratada."
(lk15)

Lühinäidendi "Heledate varjude õhtu" peategelane on näitleja Jüri Koik.
Viljandist pärit Tondu hüüdnimega artist, kes jõuab teha karjääri, pääseda
"Estonia" lavale, mida ei olegi nii vähe. Väike ajalooline tagasivaade 20.
sajandi algusesse saab keeratud pahumpidi. Tegevus kulgeb mitte sünnist
surmani, vaid surmast sünnini. Kohtumised siin ja sealpool muutuvad oma
ebareaalsuses uuesti reaalsuseks. Muidugi ei puudu keskne tegelane oma
unistustega.

Üks näide peategelase enesekaemusest olles näitlejakarjääri tipus:
TONDU: "Taevalik hetk... kui saad lõpuks istuda üksi. Vaadata iseenesele
silma ja vaagida ennast erapooletult: sa oled hoopis teine inimene,
kui sa oled. Parem! Andekam! Tervem!... Lilled lõkendavad peeglis kui tuli,
kui väga ere tuli!" (lk45)

Kui "Heledate varjude õhtu" pani aja tagurpidi kulgema, siis "Värvulised Värvud"
on selline tekst, kus pannakse kellad jälle käima päripäeva. Seda lugu võiks
pidada siin raamatus tuumiktekstiks, sest just selles jutus saab Fööniksbergi
karusell oma hoo sisse, et jälle minna oma teed.
Peategelase, Nikase, kaudu tehakse väike ajalooline tagasivaade Viljandi linnale.
Nikase nimi on muidugi äravahetamiseni sarnane fimlis "Karu süda" esineva küti
nimega, kes tegutses kaugel Siberis. Ilmselt ongi siin antud
kõik see, mis juhtus enne ja pärast "Karu südames" toimunut. Kas nüüd kõik,
aga vähemalt olulisem.

Mulle oli ta selline lugemine, millega algul ei saanud vedama, pärast pidama.
Kuid jutt ise on hästi kokku monteeritud, montaaž tundub
olevt õnnestunud. Ja eks nimetab Baturingi oma juttu kinonovelliks.
Peaaegu igalt leheküljelt võib leida tsitaate piiblist, mis justkui kasvavad
eelnevast lõigust välja. Muidugi on seal taga kogemus ja mis kõik veel,
rääkimata fantaasiast.

On raske aimata, mida küll kaasaja neoliberaristid võiksid arvata nt sellisest
õpetusviisist, aga kunagi see toimis, ja väga edukalt:
MEELETUS ON SEOTUD POISI SÜDAMESSE, AGA KARISTUSVITS
SAADAB SELLE TEMAST EEMALE. ÕPETUSSÕNAD. (LK 103)

Ma küll ei pea Baturinit huumorimeheks, ta on ikka pigem tõsine mees, aga
raske oli muiet tagasi hoida, kui leidsin sellise tegelase, kellel polnud õiget
nime. Nimi oli, kuid, mis nimi see õigupoolest on: Diplomaadikohvriga mees.

Viimane tekst (Kristuseveri ja kirsiviin), mis juba loomuldasa jääb
ilukirjanduse äärealale - aga kas peakski pelgama perifeeriat? -, on oma
kandvama vormiliigituse poolest essee ehk juba miniessee.
Inimese vaimse pale kujunemine, mõjutamine ümbrusest, eetika ja religioon
kui kandepunkte andev valik, need on olulised nüansid, mis ei puudu siingi
kirjutises.

"Elu kummaline kandam - a r u, kas ta mitte pole antud mulle Jumalast,
et arutleda? Mitte midagi väita, mitte midagi tõestada, mitte kedagi
veenda - arutleda. See on Jumalik!
(Midagi väita, midagi tõestada, kedagi veenda - see on kuratlik!)
(lk129)

Ja kuigi algselt ilmus raamat mullu sügisel, oli seda lugeda ka meeldiv
suve viimasel kolmandikul. Võttis vähe harjumist, et sisseseada end lugema,
selline lühikesteks osadeks hakitud teksti lugemine vajab lihtsalt aega.
Ja no, Baturin ka ju. Samuti ei puudu värsid.
Võib-olla ta sooviski fragmenteerimise kui tänapäeva moevooluga kaasa minna,
kes sedagi teab. Vähemalt on Viljandi jälle mahamärgitud, kirjanduslikult
kaardistatud. Ka varem on seda tehtud, siin meenub Vello Lattik, ja tehakse
ehk edaspidigi, kuid juba jälle uuel moel ja teol.

Esimene tekst

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle





kolmapäev, 1. august 2018


Paul Viiding. Valge krae.
Tallinn, 1987.
224lk.

Kuraditosin novelli aastatest 1935-1958.

Pernambuk on lihtne kodanlane, üliõpilane, kes ühel õhtul satub
seltskondlikule koosviibimisele.
Kõik oleks ju kena ning iluski, kui Pernambuk läheks kaasa vooluga,
teeks nii,  käituks nii, oleks nii, nagu soovivad kõik teised, nagu
nõuab tema positsioon. Kui ta töötaks oma õpitud erialal
astronoomina, võtaks naiseks seltskonnast ühe endasuguse Puupardi
nimelise naise ja istuks õhtuti salongis, et mängida kaarte. Aga
see olelemine on paraku haigutamaajavalt tüütu, mistap Pernambuk
soovib nõiaringist välja murda, minna maale, hakata kaevama kraave,
töötama saeveskis, mida iganes. Mõeldu hakkab juba teoks saama, kuni
viimasel hetkel kohtab Pernambuk tööbörsil oma tuttavat, kes osutub
saeveski omanikuks, kellest oleks saanud Pernambuki ülemus.
"Tere, väimeespoeg! Kuhu nüüd?"
"Tervist, äiapapa. Niisama. Kohvikusse." (lk26)

Nõnda lõpeb hommik tööbörsil, nii saab läbi Pernambuki läbimurre
tööturul ja sedasi jõuab lõpule ka novell "Valge krae" (1935).
Trööstitu on see korporandi eneseteostus, milles tuleb alla jääda
oludele. Umbes sama positsiooniga peategelane figureerib ka teistes
juttudes, kes on kord vähemal, kord rohkemal määral mõjutatud rahast
ning kaaskodanikest.

Üks huvitavamaid novelle on "Aia ja hange vahel" (1936). See räägib
üdini korrumpeerunud pangaametnikust, kellele ei lähe korda mitte niivõrd
lahutus abikaasast kui rahapesu, võltsvekslid ning hõlptulu. Muidugi
on tal  armuke, aga nagu ikka sellistel puhkudel, on igal oinal oma
mihklipäev.
Olgu siin toodud üks väike tekstilõik, mis näitab, kui organiseeritud
oli karjeristi teenistuskäik toona. Samuti saab aimu ka tolle aja, eriti
muidugi Paul Viidingu kirjapildist.

"Kahekümne kaheksa aastaselt oli saadud soliidse, järjest paisuva
tegevusega lugupeetud panga asjaajajaks. Seda võidi pidada karjääriks.
Sest majandusteaduskond juhtis tihtilugu oma lõpetajaid ka kuuekümne-
kroonilistele raamatupidaja-abi kohtadele.
 Kahekümnekaheksa aastaselt oli abiellutud majaomaniku Kruusamäe
ainukese tütrega. Kruusamäel polnud küll ka maju rohkem kui tütreid,
aga maja oli suur ja asetses pealinna tsentrumis. Juba selle maja alused
ruutmeetrid ise maksid igal juhtumil midagi. Nii võidi ka Kullerkupu
abiellumist pidada p a r t i i k s.
 Karjäär? Kooperatiivpanga asjaajajakoht oli muidugi küllalt vetruvaks
hüppelauaks, millelt ära tõugates ei tarvitsenud näidata just halba
stiili. Partii? Abiellutud oli siiski valesti! Kui aeg tuleb, pean oma
pojale selgeks tegema, et kõige rumalam on abielluda jonnist, saagugi
see rumalus selgeks alles mitme aasta pärast."(lk 64-65)

Kui seni olid jutud ikka veel nagu otsivad ja katsetavad oma laadilt, siis
kaheksas novell, "Jumala tahtmine" (1937), on eelmistega võrreldes juba
hoopis midagi muud. Räägib see ühest tööpäeva vahetusest rongijuhi elus.
Nagu järelsõnast selgub, on "Jumala tahtmine" pühendatud Paul Viidingu
raudteelaselt isale.
Joosep Nurklik on nii kohusetruu vedurijuht, et isegi haigena otsustab
teha oma sõidu, mis jääb paraku viimaseks. Küsimus on inimese ja masina
vaheline hakkamasaamine. Kui inimene valmistab masina, hooldab ja remondib
seda, siis kes peaks teostama järelvalvet inimese üle. Jumal? No, vähemalt
ei lase too Jumal juhtuda õnnetusel raudteel.
Kindlasti üks paremaid novelle siin kogus. Juba see olustikuloome oli
selline, et tekkis tunne, nagu logistaks ise kaasa seal veduris.
Aga seda võib lugeda ka kui sissevaadet töölisklassi kehva argipäeva.

"Võita on terve planeet" on selline tekst, millele võiks juba kas või
meelevaldselt külge kleepida sildi `ulme`. Samas ulme eesti kirjanduses
30ndatel, jah, sellest ei tea ma ööd ega mütsi.
Aga ulme on see jutt selles mõttes, et seal soovitakse lahkuda planeedilt
maa, et siia enam mitte naasta.
Meeskonnal on kindel plaan koloniseerida uus taevatäht Veenus. Kahjuks on
aga nii, et inimene jääb ikka inimeseks, nõrkused löövad välja, kuni
lõpuks selgub, et kõik on bluff. Aga võib-olla oli aasta 1937 veel liiga
vara sooritamaks reise kosmoses, ja seda isegi kirjasõna abil.

"Mehhanism". Igas lühiproosa raamatus ei pruugi olla sellist teksti, aga
mõnes võib neid esineda, selliseid, kus õigupoolest midagi ei toimu,
kuid ridasid on äärmiselt palju. Hullumajja sattunud patsiendi käsikirja
juhtub lugema üks kirjanik, kes ei ole nõus diagnoosiga, mis peab patsienti
hulluks. Nn hullul on oma versioon, kuidas päästa inimkond halvimast. Selleks
on vaja vabastada inimene inimese võimu alt. Et see plaan ellu viia, on
vaja "mehhanismi", juhuslikult on patsient seda avastamas.
Seda juttu võib ääri-veeri kõrvutada Tuglase novelliga "Poeet ja idioot",
kus tuli ka üks tegelane välja teooriaga luua uus usk.
"Mehhanismi" saab lugeda kui prohvetlikku deklameerimist, sest
põhimõtteliselt räägib see üliinimese käsituses millestki, mille kohta täna
pakuks vasteks tehisintelligent. Ja Viiding kirjutas selle jutu juba aastal 1938. 

Kolm viimast novelli jäävad aga nõukaaja algusesse, millest kaks esimest,
"Pööripäev" (1945) ja "Vanaisa" (1945), võiksid kuuluda ka ajaloo õpiku
lisalugemisse.

"Pööripäeva" peategelane, luuletajast ajakirjanik, Arnold Jürine, satub
1940 aasta juunisündmuste tunnistajaks. Revolutsioonituhinas tuleb aga
valida, kelle poolt või vastu olla.
Imelikuks teeb valiku veel see, et Paul Viiding ise sattus põlu alla,
heideti Kirjanike Liidust 1950. aastal välja, võeti kuus aastat hiljem tagasi,
vaatamata sellele, et "Pööripäev" oleks pidanud olema kommunistidele
meelepärane. Aga eks need nelja- ja viiekümnendad olidki segased ajad.

"Vanaisa" on ainuke jutt, mis on viidud välja linnamiljööst. Kolm
põlvkonda elab Lõuna-Eesti talus üle Saksa okupatsiooni viimaseid päevi
ja näeb ära ka punaarmee saabumise. Raskest ajast hoolimata on autorihääl
maalähedaselt lootusrikas.
"Kuule, poeg Juhan, mis ma sulle ütlen. Kui sa kõik kaotad ja sulle
midagi muud pole jäänud kui tervis ja mõned riistad, et tööd saad teha,
siis võid saada jälle kõik, mis sul vaja on." (lk190)

"Marsi ja Jupiteri vahel" (1958)

"Soe kevadine keskpäev aastal 2058. Tavaline päev Tallinnas, ühes
keskmise suurusega (1 100 000 elanikku) linnas planeedil Maa.
Ühiskondlikult paratamatud ja vajalikud, aga kerged ja lühikesed
töötunnid on linna õnnelikel ning rõõmsail kodanikel tehtud. (lk199)

Selliste julgustavate tulevikuvaadetega juhatab Viiding sisse viimase
novelli. Kuigi sündmustikult tagasihoidlik, on siin teema siiski rohkem
kui suur.
Üks noorpaar läheb kuulama loengut, mis räägib tsivilisatsioonist
väljaspool tsivilisatsiooni. Nimelt: on leitud planeet, millel leidub
jälgi  iidsest kultuurist. Maale toimetatud materjalidest suudavad teadlased
šifri abil tõlkida ühe teksti. Tekst räägib ühiskonnast, mis oli
kõrgel tehnilisel tasemel, avastas tuumaenergia, kuid läks omavahel tülli.
Tekkis kaks poolt, kes teineteist suurte relvadega hävitasid nii,
et planeet plahvatas kolmeks väiksemaks planeediks.
Ka seda võiks juba ulmeks pidada. Põhirõhk on muidugi sellel, et
tegemist on hoiatusega.

Et jah, väikest ajarännakut, kas siis edasi või tagasi, selle raamatu
lugemine kahtlemata pakub.

Ehkki esimese hooga seostaks Viidingu nime ikka luulega, olgu
siis autori eesnimi Paul või keegi teine, oli üllatav, et nimetatud
kirjanik on viljelenud ka lühiproosat.
Ajaliselt jäävad enamus tekste esimese vabariigi aegsesse
perioodi, mis vajutab oma pitseri nii sisu kui ka vormivalikusse.
Mõistagi on aktuaalsed sotsiaalsed hoiakud, klassivahe ning ebaõiglus.
Samas tuleb tunnistada, et teatavat atmosfääri 30ndatest on tabatud küll.
Ja see aeg on üsna sumbe, suletud ning väheste väljavaadetega. Vaesed
on vaesed, rikkad aga rikkad. Juba siis oli kapitalism koduõuel
kanda kinnitanud, lokkas väikekodanlus, nii et üsna masendav võis
see aeg olla lihtsale kodanlasele.
Mis veel iseloomulik, on see, et läbi loomevoo on võimalik jälgida ka
autori enda arengut kirjanikuna. Kui esimesed tekstid olid veel kuidagi
rabedad, siis juba kolmandiku pealt muutus novell novellilikumaks,
tummisemaks, psühholoogiliselt motiveerituks, teisisõnu - nauditavamaks.