kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Kir Bulõtšov. Perpendikulaarne maailm.









VV. Kir Bulõtšov. Perpendikulaarne maailm.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2010. 280lk.

Kir Bulõtšovi (1934-2003) nimi ilmselt tutvustust ei vaja. Raamatu tagakaanelt saab lugeda, et tegemist on vene ulme klassikuga. Ja kaante vahelt sain lugeda kolme lühiromaani.

„Mäekuru” (v.k. 1980) räägib olelusvõitlusest karmi kliimaga nimetul planeedil. 16 aastat on möödunud tähelaeva hädamaandumisest. Need, kes pääsesid, pidid laeva juurest lahkuma ja ehitama küla keset vaenulikku loodust. Raamat algabki ekspeditsiooniga tagasi laeva juurde, et tuua sealt eluks vajalikku kraami.

Jaa, avaldas muljet. Alguses ei saanud üldse aru – kes, mis või kus?  Tegelasi oli lohutult palju. Bulõtšov ei seleta kohe alguses ülearu ohtralt, ei osuta kaardikepiga: vaadake, see on vaskratsanik vms. Tema võtab peitli ja hakkab rida rea haaval sõnamassiivist oma kujundeid välja tahuma. Kuid see, mida nn teel olemise lugudest ootan, oli olemas – tegelaste isiksuseomadused avanesid. Samuti kohtutakse üleloomuliku... olgu selleks või – lumekirp. „Mäekuru” on küll poistekaks, kuid mind see ei morjendanud, samas jääb ta kõige ehedamalt esindama ulmet.

„Perperndikulaarne maailm” (v.k. 1989) pajatab nõukogude seltsimeeste argipäevastest kangelastegudest väljamõeldud linnakeses Veliki Gusljar. Kui asjaosalistel lõppeb jaks antigravitatsiooni masina väljamõtlemisel, läheb peategelane paralleelmaailma oma kolleegidelt hõva nõu küsima.

Idee järgi on too teine maailm küll identne esimesega, ainult et võimule on seal pääsenud keegi tagurlik bandiit, seltsimeeste moraal on langenud, poest pole midagi saada jne. Siit ka raamatu nimi: perpendikulaarne ehk risti olev. Selles jutus tuli autor paralleelmaailma kaudu `päris elule` üsna lähedale. Ta läheb üle satiirile, mis hakkas juba meenutama Odessa koolkonda (12 tooli). Aastaarv kõneleb samuti enda eest, perestroika ja glasnost olid just siis õhus. Loodan, et tänapäeval enam ei esine idanaabri juures isikukultust ega haritlaskonna tagakiusamist.

„Tõrge-67” (v.k. 1967, avaldatud 1993) visandab Oktoobrirevolutsiooni 50. juubeli tähistamise Bulõtšovi võtmes. Leningradis instseneeritakse 1917. aasta sündmusi. Algus oli paljulubav, kuid siis, taheti parimat, aga väljakukkus nagu ikka. „Aurora” küttis madalikule ja Lenin võeti vahi all.

Kolmikust oli see kõige naljakam ja absurdsem jutt, aga jah, eks sellisena võib teda kujutada küll. Kui osatakse iseenda üle nalja heita, siis on veel lootust. Jah, raamat tekitas natukene huvi vene ulme vastu.

BAAS

Loterii

Nerdland

Ulmeseosed

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Mr Costello




esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Ray Bradbury. Inimesed Maalt.


Ray Bradbury. Inimesed Maalt.
Tlk Andres Tarand.
Horisont, 1968, nr 12.

Marsile maandub ekspeditsioon, et leida sinna saadetud, aga kaduma läinud eelmist meeskonda. Maalasi võtavad vastu marssalased, kes ei ole kuigivõrd huvitatud inimestest võõralt planeedilt.
Ja üleüldse, et külaliste olemasolu on kahtlane, siis pannakse nad sinna, kus istuvad isehakanud Napoleonid ja Ceasarid.

„„Nii.” Psühholoog kõndis raketini ja koputas seda. See helises pehmelt. „Kas ma võin sisse minna?” küsis ta ettevaatlikult.
„Võite küll.”
Mr. Xxx astus sisse ja jäi sinna hulgaks ajaks.
„Küll teevad viha need lollid lood.”
Kapten näris oodates sigarit. „Parem minna koju tagasi ja öelda inimestele, et jäetagu Marss rahule. Kus on ikka kahtlane kari tolguseid.””

Idee meenutas natuke ühte Ilfi ja Petrvi juttu, „Kolumbus kinnitab otsad”. Seal läks Kolumbus Ameerikasse, aga sattus 1920ndatesse aastatesse. Küll oli suur tema pettumus, kui puudus pidulik vastuvõtt, jah, ikka juhtub. Bradbury jutt on samas täitsa muhe. Ei tasu inimesel ikka liiga palju ka ette kujutada. Tänaseks päevaks on Marsi inimestega või inimesesarnaste tegelastega asutamine küll pisut küsitav, aga no, kui on hallutsinatsioonid, telepaatia, luulud, teisisõnu, kui on hea jutt, siis tasub lugeda küll.


pühapäev, 26. jaanuar 2020

Stanislaw Lem. Pirxi jutustus.





Stanislaw Lem. Pirxi jutustus.
Tlk Jaan Kaplinski.
Horisont, 1968, nr 11.


Pirx on oma suuremad lennud küll juba ära teinud, nüüd käib ta veel ainult pensioni välja võtmas, aga kihk lennata, see ei ole kuhugi kadunud. Juhtub nii, et ta saabki pakkumise lendamiseks laeval „Öö Pärl”, pakkumise, millest ei saa keelduda. Brasiiliast teele saadetud laeva meeskond ei ole küll kõige pädevam, aga see selgub alles hiljem. Merkuuri orbiidile mahajäetud kosmoselaevade tagasi toomine küll õnnestub, aga tagasitulles maale satub Pirx tundmatule objektile, mille üle jätkub tal arutlemist veel pikaks ajaks.

„Siis ta tahab, et annaksin piloodi „fix`i”, kes esimesena laeva märkas. Aga ei ole ka niisugust „fix`i”, sest vahis oli insener, erialalt teedeehitaja. Siis, kui asi juba ülearu kahtlane ei paista – küsib ta, miks ma ei andnud mõõtmistulemusi radistile edasi. Pean selgitama, et telegrafist ei olnud oma postil, kuna oli purjus. Kui ta siis üldse tahab minuga neist asjust rääkida üle kolmesaja kuuekümne kaheksa miljoni kilomeetri, mis meid lahutavad, pärib ta, miks keegi pilootidest telegrafisti ei asendanud; minul tuleb vastata, et terve meeskond on mumpsis ja palavikus maas. Kui ta ehk seni oli veel kahevahel, siis nüüd veendub ta, et inimene, kes keset ööd alarmeerib teda teadetega laevast „mujalt”, on kas poolemeelne või purjus.”

Küll oleks tahtnud seda lugeda nägemata Poola-Eesti koostöös valminud filmi "Navigaator Pirx". Arvasin juba, et see on novell, mille järgi film tehtud, aga seda see ei olnud, nii et jah, väike pettumus. Ilmselt tulebki leppida ainult filmiga, sest Lemi enam tõlkima ei hakata, aga see selleks. Kuid seesinane lugu oli selline, mille panen riiulisse „algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama”. Algus kippus juba liiga pikalt jääma ketrama, aga kui käivitus, siis oli hoog sees ja läks nagu lepase reega. Igal juhul on hea ning natuke naljakas ka veel pealekauba.










laupäev, 25. jaanuar 2020

Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.





Georgi Gurevitš. Kaheksanullised.
Tlk Henn-Kaarel Hellat.
Horisont, 1968, nr 9-10.

Umbes seitsme tuhande parseki kaugusel asub planeet Earop. Kunagi toodeti seal lihtsamaid masinaid, mis arvutasid, et kaks korda kaks neli, aga siis juhtus midagi. Planeet hüljati. Seal võttis juhtimise üle peaarvuti Suur Aksioom, kes hakkas tootma väiksemaid roboteid, kes omakorda allusid suuremale. Kui minajutustaja sinna planeedile jõudis, võeti ta vangi ja teda hakati uurima. Selgus, et robotid ei suuda arutleda ega mõelda, ainult koguvad andmeid, on masinlikud. Nii muutubki peategelane omamoodi Prometheusiks.

„Teie, te malmkolud, te jäikadeks joodetud ajud, vigadega trükitud skeemid, teie ninatud, aevastust mõistmatud spetsialistikesed-spetsifistikesed, kitsaste koludega kõndivad kolakad, teie ärge tulge inimesega inimese üle vaidlema. Inimene – see on uhke, inimene – see on keerukas, see on ülev määratlematus, mida ei anna kokku arvutada. See on teadmatu, et aga teadmatut mõista, tuleb arutleda. Arutleda! Teid aga on õpetatud üksnes korrutama, et kaks korda kaks on neli, kolm on rohkem kui kaks!”

Kõlab nagu heas mõttes Maksim Gorki. Ja Hea jutt oli ka, eriti lõpp. Jagus kahte numbrisse isegi teist. Alguses tundus kogeu aeg üsna tehnitsistlik, kuid vom toetas sisu. Kogu see planeet oleks kui mingi pütagoorlaste asula vms. Samas ei saa välistada võimalust, et see oli allegooria nõukaaja süsteemi aadressil.




reede, 24. jaanuar 2020

Dan Morgan. Parkimisprobleem.




Dan Morgan. Parkimisprobleem.
Tlk Ain Raitviir.
Horisont, 1968, nr 8.



Kui autode parkimiseks võetakse ruumi juurde kuskilt paralleelmaailmast, siis on üks suur mure lahendatud. Kord satub sealt müstilisest parklast siia maailma isevärki maaväline roller, mis kohe satub pahalaste kätte. Oma varandusele tuleb järgi tulnukas, kes ei saa üldse aru, miks inimesed nii tobedalt käituvad.


"Uks püsis suletuna, kuid... Daly neelatas ja hõõrus silmi, nähes punast pooleldi läbipaistvat kolmratast ilmselt voolamas läbi massiivse metallukse. Masinal istus sisalikku meenutav humanoid, keda pealaest jalatallani kattis punakas riietus. Dalyle tähelepanu pööramata uuris humanoid armatuurlauda ja seejärel suundus viieteistkümne sentimeetri kõrgusel sillutise kohal kiiresti vastasmaja poole ning kadus läbi akendeta seina."

Jälle üks vahva jutt, mille aktuaalsus ei ole kuhtumisele mitte määratud. Siin kõik olemas, mida lühijutult ootan - algus, keskkoht ja lõpp ning need tegelased,  o jaa. Naljakas irooniline ja mõtlemapanev üheaegselt. Kas kohe peab kahurid võõra poole suunama? Inimene!

BAAS



neljapäev, 23. jaanuar 2020

Clifford Simak. Deserteerimine.



Clifford Simak. Deserteerimine.
Tlk Rein Saluri.
Horisont, 1968, nr 7.

Tulevikulugu sellest, kuidas alistada võõrast planeeti. Jupiter on maavarade poolest küll rikas, kuid samas on ta kõike muud kui sõbralik planeet. Et seal vajalikke uurimusi teostada, peavad inimesed läbima spetsiaalse muunduri. Pärast füüsilise keha moonutamist Jupiteri keskonnale sobivaks juhtub midagi. Kõik need, kes välja saadetakse, ei tule enam kupli alla ehk keskusesse tagasi. Kui programmi juhti hakatakse süüdistama inimeludesse hoolimatus suhtumisse, läheb viimane koos oma koeraga ise asja uurima – mis sellel planeedil siis tegelikult toimub. Selgub, et inimene on seni olnud vaid kuskil poolunes-poolärkvel. Koer hakkab rääkima ja...

„Tema, Fowler, oli oodanud mingit vägivalda nendelt võõrastelt siin planeedil, oli olnud valmis hirmus lösutama tundmatuse ees, oli harjutanud end ebamaise vastikusega. Selle asemel leidis ta midagi suuremat, mida inimene iganes teadis. Hea organismi. Rõõmsameelsuse. Terava mõistuse. Ilu, millist maised unistajad ei suutnud isegi ette kujutada.”

Pärast Jupiteri lummusesse sattumist ei taha asjaosalised enam tagasi tulla, see nn siinpoolne maailm on sealsega võrreldes „kopitanud olesklemine”. Taaskord jahmatav jutt just oma ideega, sellist asja ikka annab välja mõelda. Ilmselt seab lühijutu formaat teatud piirid, kuid lugeda oleks tahntud edasi, et mis seal siis juhtuma hakkab jne.



kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Ilja Varšavski. Röövimine toimub öösel. Atollil.




Ilja Varšavski. Röövimine toimub öösel.
Tlk Henn-Kaarel Hellat
Atollil.
Tlk Matti Vaga.
Horisont, 1968, nr 6.

Ilja Varsavski nimi on pisut tuttav juba kogumikust „Diogenese latern”, milles avaldati tema jutt kaugest tulevikust (Kannike). Nüüd siis on kõrvuti kaks lugu, millel erinevad tõlkijad ja jutud ise on ka erinevad nagu öö ja päev. Esimeses jutus on nii politsei kui kurjamid saanud enda kätte arvutusmasinad, mille abil on võimalik välja arvutada kuupäevad ja kohad, millal sooritatakse järgmine kuritegu. Samuti annab too raal taktikalisi näpunäiteid, et kuidas ja mida teha röövimisel. Kõik oleks ju klaar, aga... Vana torisejast politseišeff on vanakooli mees, tema on skeptik. Parima variandi otsimisega tegelevad ka kurikaelad kuni, tuleb hoopis keegi kolmas ja... Keda siis ikkagi usaldada?

„Rahvuspank. Raithile meenus, kuidas seda panka rööviti 1912. aastal. Siis kihutati talle meeletus võitlusmöllus kuul põlve, aga sellest hoolimata suutis ta mootorrattal bandiitidele järele kihutada. Bukoolilised ajad, mil vanamoeliste koltidega relvastatud roimarid tegutsesid väikestes gruppides. Uljus ja osavus olid siis midagi väärt. Nüüd aga... „matemaatiline prognoos”, „korrektsioon”, „Gaussi funktsioonid”, mingid perfokaardid, oi sa issand küll! Matemaatikaseminar, mitte politseiteenindus.”

Ulme võib ju olla ka täitsa lahe lugu mentidest ja pättidest, mida seesinane on. Ja mis siin salata, natuke oli isegi naljakas. Mida ei saa öelda aga teise jutu, "Atollil", kohta. See räägib haigestunud kosmonaudist, kes toimetatakse koos perega lõunamere saarele ootama, millal valmib ravim tema haiguse vastu. Väärtust lisab see, et jutustatakse läbi väikese poisi vaatenurga. Tegelastest jäi veel meelde robot, kes käitus õige isemoodi. Kui teda ujuma kutsuti, keeras ta endal ühe sõrme otsast ära, viskas vette, nägi, et see uppus, mispeale arvas, et ujuda ta ikka ei soovi, vot siis. Iseenesest oli kurb lugu, kuid lõppes siiski positiivse lootuskiirega, et kõik saab veel korda.



teisipäev, 21. jaanuar 2020

Ray Bradbury. Kõuekärgatus.




 Ray Bradbury. Kõuekärgatus.                                                                                                     Horisont, 1968, nr 5. Tlk Andres Tarand.

Ajahankeid pakkuv ühing viib kliente nii umbes 60 miljonit aastat tagasi, et jahutada ajarändurite jahikirge. Seal kaugel, kuhu nad lähevad, lastakse dinosauruseid. Ühel järjekordsel safaril lööb üks klient verest välja ja tagatipuks lömastab liblika. Tagasi olevikku jõudes selgub, et väike asi minevikus on pöördumatult muutnud oleviku poliitikat.

Ajamasina idee on ju selline, et ega ta väga ei jahmata, kuid Bradbury kirjutab selle ikka vägagi loetavaks. Ja ta teeb seda nii, et ei lasku väga detaili ega jää venima. Tema jutte leoks teinekordki, tegelikult võib seda kõigi nende Horisondi jutuautorite kohta öelda.


„Masinat ümbritsev udu hajus ja nad viibisid iidses ajas, tõeliselt iidses ajas – kolm kütti ja kaks ühingu ametnikku, põlvedel püssid.
„Kristus ei ole veel sündinud,” teatas Travis. „Mooses ei ole läinud veel mäele kõnelema oma jumalaga. Püramiidide kivid lebavad alles maa all, ootavad väljaraiumist ja ülesleidmist. Pidage meeles, veel ei ole olnud Alexandrit, Ceasarit, Napoleoni ega Hitlerit.””

Eks ta ole, samas on iga teksti lugemine omamoodi ajamasinasse sisenemine.





Terve jutt on ka veebis

esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Isaac Asimov. Rahuldus tagatud.



Isaac Asimov. Rahuldus tagatud.                                                                                                  Horisont, 1968, nr 4.                                                                                                                    Tõlkinud A. Maamees.


Jätkan siin oma väikest lugemisekskurssi ulmekirjanduse maavallas. Suurem osa autoreid, keda Horisont eestindas, on ju ulmikutele teada-tuntud, aga mulle on nendega kohtumine valdavalt esmakordne. Ega siin midagi väga lisada enam ei olegi, neid jutte on BAASis juba üksjagu arvustatud ka. Pigem on mu tagasihoidlik kommentaar meeldetuletus mulle endale, et kunagi olen lugenud. Ja kui peaks keegi sattuma siia blokki, siis olgu talle mõni link abiks orienteerumisel :)

Mr. Costello on terve teksti digitaliseerinud, lugeda saab siit.

Minu suhe ulmega on... seda sobib iseloomustama Isaac Asimovi jutu „Rahuldus tagatud” kaks esimest rida.

„Tony oli pikk ja tõmmu iludus, kelle muutumatu näoilme igast joonest õhkus aristokraatlikkust, ja Claire Belmont vaatles teda läbi uksepilu õuduse ja kohkumisega.”

Jah, kohkumisega loen ulmet, ikka ta üllatab ja ehmatab. Siin on üks robotilugu. Edukas firmas töötav mees saab ülesandeks katsetada robotit oma kodus, oma naise koduaibilisena. Tony, nii on masina nimi, täidab kõik korraldused, ületab ootused ning lootused ja... ka naises ei jää soojemad tunded tekkimata.

Kirjutamise ajal oli kindlasti aktuaalne see roboti teema, et kust maalt piir jookseb masina ja inimese vahel, nüüd lugedes on asjal korralik nostalgia mekk man. Kuid see ei tähenda, et kahetseksin lugemist. Hästi kirjutatud. Horisondi jutuvaliku üle ei saa üldse kobiseda. Käis see ju ikka korralikukst sõelast läbi. Tõlked on samuti korrektsed. Ja kirjapilt on selline – inglise lordilik, nii iseloomustab ta, muuseas, ise oma masinat. Sain ka esimese roboti seaduse teada: 

„Ükski robot ei saa inimest kahjustada või oma tegevusetuse kaudu lasta inimesele kahju teha.”

Seekordne ulme vajadus sai kenasti rahuldet.

Mr Costello

Loterii

BAAS

pühapäev, 19. jaanuar 2020

Fred Hoyle. Must Pilv.


Eesti ENSV ühingu "Teadus" populaarteaduslik ajakiri Horisont asutati aastal 1967. Juba esimesest numbrist alates hakkas ilmuma seal ka jutunurk (lettidele jõuab ajakiri kord kuus). Selle ruumi täitsid tõlked nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Loomulikult oli tegemist ulmega ehk nagu tookord seda kategooriat nimetati - teadusliku fantastikaga. Otsa tegi lahti astronoom Fred Hoyle (1915-2001) oma romaaniga "Must pilv", mille tõlkis Peep Kalv. Romaani jagus numbritesse 1967, nr 1 - 1968, nr 3.

 Lugesin seda rohkem kui kuu aega tagasi, ka nüüd võin mainida, et muidugi meeldis. Paras katastroofilugu sellest, kui kosmosest avastatakse maale lähenev must pilv. Asi muutub elanikkonnale ohtlikuks, kliimamuutustes hukkuvad tuhanded inimesed. Teadlased on loomulikult ikka samm või paar ees võimudest. Selgub, et pilve näol on tegemist tulnukaga, kui nii võib öelda. Kontakti võtmine osutub aga asjaosalistele saatuslikuks. Ei kujuta ette, mis kana Hoyle`il poliitikutega kitkuda oli, aga paras võimurite tögamine käis küll, just inglise poliitikutega. Eks ta selline paljuski kabineti romaan oli, aga hea lugemine siiski. Meenub raamatust "Põgenemiskatse" Anatoli Dneprovi jutt "Kangelastegu", kus ka oli kosmosest lähenev pilv Maad ähvardamas, aga jah, Hoyle oli siiski teemat rohkem arendadnud.

Väike katkend ka sellest, kuidas iseloomustas oma tegelasi autor ise:

"Neist sündmustest on möödunud enam kui viiskümmend aastat. Elab juba uus põlvkond. Inimesi, kellest jutustasin, ei mäletata enam. Mina aga näen neid kõiki endiselt: Wayhart - noor, andekas, just-just väljakujunenud iseloomuga; pehmeloomuline Marlow oma ebameeldiva lõhnaga tubakat suitsetamas; Lester - teravmeelne ja lõbus; Kingsley - hiilgav, ebatavaline, paljusõnaline."

BAAS

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Diogenese latern





Diogenese latern.
Tõlkinud Juhan Nurme.
Eesti Raamat.
1976. 256lk.



Siin kogumikus peitub valimik Nõukogude ulmejutte, kokku on neid tükki 15. Väike ehmatus saabus, kui esimese sirvimise käigus avastasin, et raamatust puuduvad vennad Strugatskid. Vene ulme antoloogia, ja ilma nendeta, kuidas siis nõnda ikka saama? Kuid saab küll, tühimiku täidavad teised, mulle küll täitsa tundmatud, kuid samas üllatavad nimed. Kirill Bulõtsov oma jutuga "Valik" oli ainus, kellest midagi olin varem kuulnud. Temale kuulub ka au olla multifilmi „Kolmanda planeedi saladus” looja. Kui juba filmi sai mainitud, siis mainin sedagi, et ulme koha pealt olen filmidega pisut ära rikutud, Hollywoody mõju, mis muud. Kaldun pooldama versiooni, et teatav filmilikkus tuleb lühijutule kasuks, ja siin oli see enamus lugudes kenasti olemas ka. Loed ja film hakkab peas kerima, mis sa hing veel tahad!

Kui nüüd mingit läbivat joont otsida, siis jääb märksõnaks küll ulme, kuid ulme on üks  äraütlemata lai mõiste. Esimese poole raamatust moodustavad jutud, kus on veel seda seletamatut kosmost. Neis juttudes leidub moel või teisel, vähemal või rohkemal hulgal  ikka midagi/kedagi maavälist. Kui kosmost pidada mööndustega ühendavaks ja ka ülendavaks dekoratsiooniks, siis teemad olid kohati päris maised. Kas või see „Intelligentsi proov” (Dmitri Bilenkin), kus võõralt pleneedilt kaasa toodud loomad hakkavad kosmoselaevas ringi hulkuma. Selle jutu võib vabalt tõmmata liistule, et ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Suurepärane lugu ning laitmatu teostus, harva esinev kombinatsioon.

Või siis „Artaxerxes” (Sergei Žemaitis). Ma ei kujuta ette, mis aastal ta selle võis kirjutada. Raamatu lõpus olevast autorite tutvustusest loen välja, et ta sündis aastal 1908. Tema jutt on ju lausa tänasesse päeva suunatud. Taas viiakse lugeja võõrale planeedile, kus robotid on võtnud juhtimise üle, sest sealsed asukad muutsid maa elamiskõlbmatuks, ammutasid kõik keskkonna ressursid. Tuleb välja, et loodushoiust rääkisid kirjanikud juba vähemalt poole sajandi eest, aga kes neid siis kuulab või loeb.

Kui üldse nuriseda, nii moe pärastki, et postitus liiga ühele poole kreeni ei jääks, siis mekutan Vladimir Mihhailovi jutu „Valeri Gussevi odüsseia” kallal. See on liiga pikk jutt teiste jutukeste kõrval. Ta on põnev, loomulikult, aga tempot ei olnud. Saata piloot üksi koos pardaarvutiga kolmeks kuuks uurima hüperruumi võimalikkust (see on mingi fantaasia leiutis, kus sõna „kaugus” kaotab ilmaruumis tähenduse) on suur väljakutse. Eesmärgile jõudes avastab piloot, et kosmolaevad ei vajagi enam inimest ja laevad suhtlevad omavahel. Hea lugu, aga venima kippus. Võin öelda: lugesin end rihmaks, kui lõpetasin. Kosmose teema kõrval jäi veel pikkusega silma "Krabisaar" (Anatoli Dneprov). Jutt, milles masinad hakkavad end taastootma. Oli küll mahukas, kuid ei jäänud kordagi toppama. Ka ei puudunud ajalooline jutt viikingi osalusel ega pilk kaugesse tulevikku, kui maal elab juba 40 miljardit inimest, kõik on ulmes võimalik.

Eks see on ilmselt jutukogude paratamatu taak, et meeldejäävad eredamad ja pikemad tekstid, millesse saab rohkem sisse- ning kaasaelada. Kuid rõõmustav oli veel see, et poliitika on välja roogitud. Puudus idoloogia ülistamine, et meil Nõukogude Liidus vms. Oma panuse andsid samuti Uno Roosvalti illustratsioonid. Ja tavalisele realugejale, nagu ma olen, oli põnev lugemine, just.

BAAS

Manjana

Loterii

Ulmeseosed