neljapäev, 24. jaanuar 2019


Aleksandr Solženitsõn. Lenin Zürichis.
Vene keelest tõlkinud Ott Ojamaa.
LR 26-29.
2018. 200lk.

Eelrevolutsiooni kajastusi

Ajalugu on huvitav. Mida kõike minevik ei paku. Kas või V.I. Lenin,
milline kuju, äratuntav isegi oktoobrilapse rinnamärgilt.
Koolis räägiti, et ta oli suur juht ja õpetaja, hea inimene, jne, oi jahh.
Aga siin raamatus antakse temast hoopis teine pilt.
Ehk siis, jutt on aastatest 1914–1917, kui Lenin oli paguluses
Šveitsis, kus ta valmistas ette töörahva revolutsiooni. Kahjuks sellest
asjast midagi välja ei tulnud, vähemalt Euroopas mitte, mille üle võib
ainult saatust tänada. Kuigi plaan oli kogu maailm marksismi pöörata.
Samast asjast on Hardi Volmer teinud filmi "Minu Leninid".

Lugeda ei olnud just lihtne. Solženitsõn võtab oma asja väga tõsiselt.
Suurem osa raamatust on Lenini sisekõne. Kohati ei saagi aru, kas Lenin,
see on revolutsioon või revelutsioon, see on Lenin. Need sõnad hakkasid
juba nii palju esinema, et näis, nagu oleksin ise kuskil umbses koosolekuruumis.
Gulagi raamatud olid sellega võrreldes lihtsamini loetavad, aga sisu poolest
jälle õudsemad.

Valgustava artikli on kirjutanud  Sirpi (18.01.2019) Andrei Hvostov. Mäletan küll,
et kuskil tuli jutuks, miks Solženitsõni suhted eestlastega jahenesid, kuid
põhjus jäi tookord teadmata. Asi olnud selles, et eestlased peavad end kommunismi
ohvriteks, mis on õige, aga Solženitsõn arvas, et hoopis vene rahvas oli kõige
suurem kannataja. Et jah, mingit kompensatsiooni venelastelt oodata küll ei tasu.

Valgete laikude kaardistamiseks hea lugemine. Kui ajalugu end korrata võib,
mida loodetavsti ei juhtu, siis on hea asjast natukene teadlik olla. Üks
Lenini põhilisi võtteid oli lõhe tekitamine erinevate gruppide vahel. Kui
kuulata uudiseid, siis see lõhestamine näikse tänasel päeval ka olevat
üpris populaarne, mine tea, kellele see kasulik võib olla.

"Mis traagiline saatus see küll on?! Kui palju on kulutatud jõudu,
õhtuid, veendumusi, selgitusi, revolutsioonilist dünamiiti!  – ja
ainult alatuse, lolluse, oportunismi riismed, hall vatt, pööningu-
tolm.
 Selles kopitanud Šveitsis võidutseb väikekodanliku nürimeelsuse
batsill.
 Ja kodanlik maailm – see püsib, seda ei ole õhku lastud.

                    Teie jutumeeste ees
                    lahti seisavad kõik teed.
                    Meil on mehed sõnaahtrad,
                    meil on läbipääsud ahtrad."
                                        (lk47)

Postimees

Laiapea


neljapäev, 17. jaanuar 2019

Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.




Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.
LR 25.
2018. 80lk.

Killukesi meilt ja mujalt

Lugesin, läks paar päeva mööda ja enam ei mäleta, mis see nüüd oli.
Raamat – jaa, lühiproosa – loomulikul, aga... ja siis tuleb see tobe
"aga", millest ei saa üle ega ümber. Meenub vaid, et lugeda oli hea,
tekst(id) ei hakanud vastu, kuid kolki ei saanud.
Autor oskab sõnaga ümber käia, tal on oma käekiri, lugejad, tekstid, mille
eest saadud auhindu nii luule kui ka proosavallas, aga kuidagi ei haakinud
mind seekord. Võimalik, et lugesin ka liiga pinnapealselt, võimalik, et
Kolk tahtiski kirjutada nii, et ei jääks kuhugi sügavamale kauemaks midagi
vintsklema.
Samas, kui kogu seda virtuaalset sotsiaalmeedia peavoolu, mille mõjusfääris
ollakse, hoiab püsti üks suur pealiskaudsus, siis miks ei võiks kirjanik
sellest lõiva võtta.

Aga jah, üht-teist tuleb meenutades siiski pinnale. Lappasin veel korra
raamatut, et siis veenduda, kõige lühem jutt (Kelluke) on tõesti ainult kolm
lauset, üks pikemaid (Kamm) kolm lehekülge. Ülejäänud jäävad sinna vahele,
keskmiselt ühele lehele, see on selline mõnus maht ka lühiproosale.
Iseasi, kas jutt nende kohta jälle paslikult kõlab. Klassikalise
loojutustamisega, kus on sündmustik ja tegelased, Kolk ei tegele,
kuigi ta seda valdab. Näiteks lugu "Raadi", kui Tartut külastas 1994.a
Poola president, kuulub selliste hulka, mis täitsa kannab.

Aga oli vesteid, kus kohati kippus tekst kuidagi arutlevaks minema,
et mitte öelda venima jääma. Selle vastu aitas muidugi lühidus.
Lisaks sellele see Kolgi oma hääl. Tegelikult pole vahet, mis vormis
ning millest ta kirjutab, igas jutus oli see autorimina kui kohalolu
äratuntav. Kunagi ta kirjutas ühe luuletuse, kus ütles, et kui sõnu ei
oleks, siis ta luuletaks haamriga. Eks ta ole, midagi sarnast tema laad
ju meenutab, selline pisut raiuv ja rahutu, olgu ta siis Tartus või Visbys.
Peale lugemist tuli mulle meelde Tarantino. Ühes tema filmis sõideti postitõllaga
lumelagendike vahel, olid tegelased, natuke tegevust ja palju jutuajamist,
millegipärast see võte meenutas Kolgi laadi, ei oskagi kommenteerida, miks.
Olgu kuidas on, igatahes võiks eesti kirjanikke LR avaldada tihedamalt.


Tartlased

Kõnnin mööda tänavat, tartlased tulevad vastu. Täiesti tavalised,
tüüpilised tartlased. Samas, mingi kahtlus ikka jääb. Nagu oleks
mingi aktsent, mingi vaevuaimatav hõng, mingi imelik aura, mingi
detail nende riietuses - mitte selline, millele oskaksin konk-
reetselt osutada, pigem teatav kripeldus ja nihe, mis viib mõttele,
et äkki on kadri- või mardipäev. (lk31)

ERR (kolm lugu)

Sirp

Müürileht

Postimees

Eesti Päevaleht

Loterii

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laiapea

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi




teisipäev, 15. jaanuar 2019

Mida laenutati aastal 2018



Aastalõpud ja -algused on tavaliselt ikka selleks, et teha kokkuvõtteid,
avaldada muljeid: keda/mida/millal jne.
Loetud raamatutest (2018 ilmunuist) ma kahjuks ei oska midagi erilist esile tõsta. Iga teos
on natuke omamoodi. Pealegi, mul puudub selline süsteemipärane lugemine,
ma ei vali žanri järgi, loen, mis huvi pakub. Eelistan ikka kuskil perifeerias liikuda. Põhiliselt
satub lauale Loomingu Raamatukogu sari, kuna see on mu lemmik ning koju
tellitud samuti. LR-i valikust oli ehk parim Robert Walseri "Õed-vennad Tannerid",
kes näitas, mida tähendab stiil, ja Inga Gaile "Klaas". Gaile oma ajaloolise
raamatuga oli üldse mul esimene põige läti kirjandusse, nii et jah, sinna tahaks
teinekordki ära eksida, eks näis.

 Muidu oli 2018 üks murrangu aasta. Olin täitsa tõsimeeli kahe vahel, kas üldse
loobuda lugemisest, kuid jäin siiski kirjasõna juurde. Pean nentima, et ega
väga palju lugeda ei jõudnud, kõik loetust pole pääsenud blogisse, mõni jäi
pooleli, mõni on ootel. Eks nii on see vist igal blogijal.

Seisuga 13. jaanuar 2019 avaldas Lääne Elu Haapsalu Keskraamatukogu laenutuste
nimekirja "top 20". Toon selle siin ära alustades tagant poolt. Valik koosneb ilukirjandusest,
millest valdava osa moodustab armastusromaanid.


20. Ann O’Loughlin „Ballisaali kohvik: igavesti ei saa saladused kesta”, 2018
19. Lucinda Riley „Tüdruk kaljunukil”, 2014
18. Jill Santopolo „Valgus, mille lasime käest”, 2017
17. Jojo Moyes „Kui kõik kokku liita”, 2015
16. Sigrid Suu-Peica „Minu Horvaatia: varjupaik kotkasaarel”, 2010
15. Marie Force „Saatuslik õigusemõistmine”, 2018
14. Linda Goodnight „Mälestuste maja”, 2016
13. Linda Goodnight „Vihmavarblane”, 2017
12. Robyn Carr „Uustulnuk. 2. raamat”, 2014
11. Katrin Pauts „Hull hobune”, 2018
10. Jesper Parve „Minu Bali: oma väe otsingul”, 2016
9. Maggie O’Farrell „Esme Lennoxi kadumine”, 2018
8. Santa Montefiore „Armastuse ja sõja laulud”, 2017
7. Lucinda Riley „Seitse õde: Maia lugu”, 2015
6. Jojo Moyes „Mina enne sind”, 2013
5. Kristina Kallas „Minu Vietnam: maailmakodanik, seljakott ja beebi”, 2012
4. Elin Toona „Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust”, 2017
3. Katrin Pauts „Tulekandja”, 2016
2. Katrin Pauts „Politseiniku tütar”, 2016
1. Katrin Pauts „Öömees”, 2017

Nagu näha võib, noppis Katrin Pauts kolmikvõidu. Kusjuures, pean lisama, et ma ei
ole ühtegi raamatut sellest nimekirjast lugenud. Aga Pauts on ka ainus nimi, keda
ma, tänu meediale, tean siit nimekirjast.
Lääne Elu ütleb nii:

"Et tema raamatud esikolmikus puhta töö tegid, räägib kindlasti kahest asjast: esiteks
on need tõesti hästi kirjutatud, ja teiseks – läbi mõeldud eneseturundus töötab."

Krimikirjandus pidigi olema väga populaarne, eriti põhjamaade oma.  Populaarsed autorid
olid veel: Camilla Läckberg, Jo Nesbø, Lars Kepler, Michael Hjorth, Leif G. W. Persson.

Paljud raamatud on hetkel välja laenutatud nii, et on lausa saba ukse taga. Silver Anniko
"Rusikad" ja Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" jäidki mul lugemata, sest polnud
lihtsalt saadaval. Seda võib öelda ka mõne luulekogu kohta, mis ei olnud üldse koha
peal olemas, aga noh, nagu tabelist näha, on luule kuidagi teenimatult ebapopulaarne.
Draamat ehk näitekirjandust ei tasu mainidagi. Kahjuks.

Veel Lääne Elu artiklist:
"Oma kindel lugejaskond on ka fantaasia- ja ulmekirjandusel. „Need lugejad on pigem
noorepoolsed, aga täiskasvanud samuti. Ja pigem just mehed. Fantaasia- ja ulmekirjandus
on järjest tõusev trend – neid raamatuid on tõesti väga palju,” rääkis Liiv.

Mis üllatas, oli see, et laenutatakse ka ajakirju. Kõige rohkem Kroonikat ja Naistelehte,
Eesti Loodust ning Eesti Naist, samuti veel Burdat.

Ilmub, leotakse ja laenutatakse siiski rõõmustavalt palju. Haapsalu Keskraamatukogu lugejaid
on kokku 3497, neist kuni 17. aastased 1117. Linna kohta, kus elab kümme tuhat inimest, oleks
patt nuriseda.

Soovin kõigile meeldivat lugemisaastat 2019.