pühapäev, 30. september 2018


Robert Walser. Õed-vennad Tannerid.
LR 6-9.
Saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla.
2018. 208 lk.

Ohutud otsingud

Õed-vennad Tannerid (1906) on Robert Walseri kolmest romaanist esimene. Hiljem on
veel ilmunud "Abiline" (1907) ja "Jakob von Gunten" (1909). Nii vähe või nii palju,
kui selle Šveitsi kirjaniku kohta arvamust on avaldatud, ei saa keegi üle ega ümber
tema stiilist. Ja õigupoolest miks peakski. Siin on küll tarvilik möönda, sisu
sisuks, aga vot stiil, see on küll midagi erilist, harvaesinevat, ja võimalik, et
ületamatut. No vähese lugemuse pealt saan sedasi ümmaradada, vahel võib, eks ta
järgijaid leidis nii lähemalt kui kaugemalt. Üks sõna, mis ikka kippus Walseril
korduma, on sedavõrd meelepärane, et sellega võiks iseloomustada ka tema kirjapilti,
see on siis - oivaline. Väga peenetundeline, eritlustes detailitundlik, õhuline,
samas paljusõnaline, mis kõik kokku moodustab terviku, tekitab lummava joovastuse.
Selliste tekstide juures muutub alkohol, kui seda manustada, juba üleliigseks,
lugemisest üksi võib tekkida kerge joove, et mitte öelda sõltuvus millegi ilusa järele.
Ta kirjutab, nagu võiks kirjutada luuletaja proosat. Tannerid ei ole lugemine, mida saaks
teha ühe jutiga kaanest kaaneni, siin on vaja midagi veel, nt aega.

Raamatu peategelase, Simon Tanneri, kulgemine läbi paari aasta liigub samuti
otsingute tähe all. Mida ta otsib, kes seda teab. Ilu? Võib-olla, võib-olla
veel midagi. Töökohtasid vahetab Simon nõnda tihti, et mingist stabiilsusest
tema puhul rääkida oleks lubamatu. Kogu see süsteem, nimetatagu seda kapitalismiks,
pole tema jaoks. Mingeid pidepunkte ei leita, minevik on kadunud, oluliseks muutub
olevik siin ja praegu.
Või veel, Simon on üks suur unistajast looduselaps, kes vaatab vesiste silmadega
linnatänava kohal laiuvat sinist taevast. Tahaks kuhugi ära, võis ta mõelda neil
jalutuskäikudel justkui romantik kivilinnas keset võõraid inimesi.
Kogu pildi muudab hurmavaks asjaolu, et Esimene maailmasõda ei olnud veel alanud,
kõik kaunis oli veel samuti kena.
Naised Simonit väga ei paelu, küll aga naudib ta nende seltskonda. Ja oma õe, Hedwigi,
juures veedatud kolm kuud jõudeelu, ilma, et sellest suuremt numbrit peaks tegema,
mööduvad mälestuste heietamise tähe all märkamatus idüllis. Kunagi oli see kõik võimalik.
Kui seda elustiili kellegagi võrrelda, oleks tema käitumises midagi nipernaadilikku.
Samas teiste peale lootmine ja oma koha otsingud lõpuks tal räästa alla saada ka aitavad.
Jälle on üks lokaalipidaja, üks naine see, kes ta võtab enda juurde, ilus lõpp sellele
võrratule stiilitaiesele.

Katkend (err)

Loterii






laupäev, 15. september 2018


Émile Zola. Kuidas surrakse.
LR 5.
Prantsuse keelest tõlkinud Heete Sahkai.
2018. 48lk

Eelõhtud koduseinte vahel

Viis lühilugu, pildirida või siis lihtsalt juhtumuit sellest,
kuidas inimesed surevad. Juba see sõna "surm" on päris julm.
Aga Zola ei räägi surmast, mis see on, mis saab pärast, kas
sünnitakse ümber või ongi lihtsalt kõik, tema jaoks on see
üks elu osa. Loomulikult laiendab siin lähenemist
Märt Väljataga saatesõna, mis räägib erinevatest surma
kirjeldamistest läbi sajandite. Kui praegu võib jääda mulje,
et surma teema ei ole eriti teema, valdav on ikka edukultus,
siis ajalooline käsitlus annab aimu ka surmast, mis on olnud
nt kodustatud nähtus. Kus lahkunu on paratamatusega leppinud,
lähedased saavad aru, et … memento mori.

Katkend (err.ee)

Raamatumaailmas

Loterii

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

kolmapäev, 12. september 2018



Patrik Ouředník. Europeana.
LR 3-4.
Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver.
2018. 104lk.

Sada aastat otsinguid

20. sajand on küll läbi, aga see ei tähenda paljuski muud, kui aastaarvu
muutumist kalendris. Mitmed protsessid, süsteemid, mis on alguse saanud juba
eelmisel sajandil kehtivad edasi tänase päevani. Kuid eks palju on ka jäänudki
kuhugi ajaloohõlma, mida ei mäleta, mille peale ei oskaks tullagi, et jah,
see või too sündmus just 19.. aastal toimus.

Patrik Ouředník on teinud täitsa korraliku uurimuse arhiivides, et tuua
välja olulisemad sündmused, ideed, tendentsid, mis kujundasid 20. sajandit.
Suuremad katastroofid, millest üle ega ümber ei saa, on loomulikult Esimene ja
Teine maailmasõda, holokaust, natsism ja kommumism. Mõistagi ei ole leheruum
nii suur, et saaks anda põhalikku ülevaadet möödunud sajandist, ja selleks
on ka paremaid ajaloo raamatuid. Kuid see eest on materjal erilises võtmes
avaldatud. Patrik Ouředník ei ütle, mis on hea või kuri, ta ei nimeta isegi
ühegi "suurkuju" nime, ta lihtsalt loetleb erinevaid vaatenurki, mainib aastaarve.
Lugeja ise peab otsustama, mis võib olla kahjulik, mis kasulik. Ja muidugi
tema švejkilik tšehhi huumor, mis koos sundimatu surutiseta muudab raamatu
loetavaks. 

"Ja aastal 1914 mõtles üks prantslanna välja rinnahoidja ja ajalehes seisis,
et rinnahoidja leiutamine annab uue elu naistele, kes ihakavad sportlikumat ja
moodsamat eluviisi, ka korseti kadumine illustreerib erinevatesse eelarvamustesse
kängitsetud vana maailma kadumist. Ja aastal 1935 mõtlesid ameerikalsed
välja polsterdatud korvidega rinnahoidja, mis oli mõeldud väikeste rindadega
naistele. Ja aastal 1968, kui naised tulid Lääne linnades tänavatele ja nõudsid
suuremaid õigusi, võtsid nad ajakirjanike silme ees rinnahoidja seljast
väljendamaks seisukohta, et naistel ja meestel peavad olema samad õigused." (lk16)

"Ja üks Nõukogude lingvist ennustas, et kui kommunism pääseb võidule terves
maailmas, saab uus maailm hakkama üldse ilma keeleta, sest kõikide tööliste
sümbioosis jõutakse sellisele tasemele, et rääkimine muutub ülearuseks ja
pikkamisi unustavad inimesed keele ja kommunitseeruvad ainult puudutuste teel
ja revolutsioonilise mõtte jõul."(lk72)

Nii palju sidesõna "ja" kasutamist, kui teeb seda Patrik Ouředník, annab ikka otsida.
Samas on võetud nõuks ühendada ka palju erinevaid sündmusi, nii et
eesmärk pühitseb abinõu. Arusaadavalt tasub seda raamatut võtta kui hoiatust,
ajalugu ei ole ainult kuivad faktid, vaid võimalus tehtud vigasid edaspidi vältida.

Katkend ERR lehel

Eesti Ekspress

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

pühapäev, 9. september 2018


Kuusteist Eesti kirja.
LR 1-2.
2018. 112lk.

Kiri, kui kaduv nähtus

Täitsa kena traditsooni jätkamisega on maha saanud LR 2018 avanumber.
Imelik on on küll lugeda seda viivisega üheksa kuud hiljem, aga noh,
samas, kui tekst liiga kiiresti aegub, pole kahju kuigi suur, et ei lugenud
ilmumispäeval. Need 16 kirja on lugemiseks hääd ka aasta peale avaldamist.
Saab nt võrrelda, kas midagi on vahepeal muutunud. EV100-le ikka tehakse
mõni vihje mööndustega. Mainimata ei jää 2017 aasta suvi, mis erines tänausest
kui öö päevast.

Millest nad, prosaistidest meeskirjanikud, kirjutavad, ei saa ühe
lausega öelda. Teemad on erinevad, seinast seina. Kui kõrvuatades tuua
välja kõige erinevamad, siis oleks need Rein Veidemanni akadeeminiline
pöördumine Eesti kui niisuguse poole ühelt poolt. Sellele vastukaaluks
saab seada Peeter Sauteri kirjad naistele, pruutidele, sõbrannadele.
Naistele ongi kõige rohkem kirjutatud, kellele siis veel peakski mees
kirjuatama.

Mingi ühine joon, mis võiks tinglikult ühendada kõiki on eesti keel,
mure, rõõm ja uhkus keele pärast kõlab nii mõnestki reast läbi.
Vadi ei unusta ka pagulasi; Remsu paneks kapitalismile pommi alla, eks hipi
jääb ikka hipiks; Fridenenthal soovitab Eestit vaadata üldse kõrvalt jne.
Huvitavat lugemist ja kaasamõtlemist raamat pakub, seda isegi neile,
kes muidu LR ei loe.

Ei taha küll kuidagi üht eelistada teisele, aga tsiteerimiseks valisin
katkendi Toomas Vindi kirjast kunstisõbrale, mis esindab väikest viisi
rahutut vaimu.

"Mul on küllap vägagi vanamoeline  arusaam, et tõsiseltvõetavaks loovinimeseks
kujunemiseks peab noor inimene selgeks õppima ametioskused, ammutama endasse
vaimseid väärtusi ja seejärel hakkama samm-sammult looma omaenese maailma,
mida siis väljendada kas helides, värvides-vormides või sõnas. See on
keerukas otsimiste, leidmiste, ummikusse jooksmise ja kohatise loomejoovastuse
protsess. Esimene raamat, pikem heliteos, näitus - need pole veel saavutused,
vaid hoopistükkis teekonna alguspunktid, kust saab alustada vevanõudvat
isiklikku rännakut" (lk82)

Laiapea

Kirjakoi


pühapäev, 2. september 2018


Kȩstutis Navakas. Kala peeglis.
Leedu keelest tõlkinud Rein Raud
LR-40.
2017. 64lk.

Vaikus ja rahu

Leedu ei olegi tegelikult nii väga kaugel, ta ei saa ju olla, kui kunagi
tehti Baltikett, mis meid ühendas.
Aga nimetada selle maa kirjandusest kedagi-midagi, see paneb küll kukalt
kratsima. Neil on korvpall, merevaik, delfinaarium - kuid kirjandus?
2017. aasta lõpus siiski ilmus LR sarjas vihik värsse tunnustatud Leedu
luuletajalt Kȩstutis Navakas (1964). Luuletaja on isegi liiga kitsendav
öelda autori kohta, kellelt on varem - nagu Urram.ee leht näitab - ilmunud
eesti keeles kaks raamatut lastele: "Rä ja metsloomad", 2016 ning
"Vandu ja Säsu vestlus", 2017. Rääkimata leedu keeles avaldatust.

Loomulikult ei saa Navakas esindada ainuisikuliselt leedu luulet. Oma
paremateski avaldustes on see heal juhul vaid väike lahesopp selle maa
kirjanduslikus meres. Kuid mingit aimu ta ehk annab. Ilmtingimata jäävad
tema luuletused isiklikeks hingepeegeldusteks. Ei saa väita, et ta oleks
protestitrubaduur või kuidagi poliitiliselt korrektne. Ilmavalulemine, kui
sellega võiks luulet iseloomustada, asendub siin vaatluste ja mõtisklustega
inimese üle, inimese kaudu ning läbi. Isegi valge keskeakriisis mehe masendus
(milline klišee), ei näi muserdavat Navakase lakoonilist sõnakasutust. Argipäev
oma  väheütleva paljunõudlikkusega ei ole tema värsis suuremat sõnaõigust
saanud, ja kas peakski. Tema leiab oma inspiratsiooni kuskilt mujalt,
muutudes ise vahendajaks ehk meediumiks oma alateadvuse piire kombates. Nii
pakubki luuletaja uusi vaatenurke, milles kas tunda ära end, nõustuda või...

*
peegel on igal hetkel muutuv
foto millesse iga päev ujud nagu
üks teine kala ehkki kõik kalad on
ühesugused nagu ka vesi peeglis sina
piiratu kaalutu tumm kahemõõtmeline
sina kala kelle hääl ja lõhn jäid
siiapoole klaasi ujud iga päev mööda
sind sisse imavast säravast aknast
sulle tähtsamasse maailma ja selle
akna taga vaid kontuurid vaid vormid
värvid vaid igapäevane püsitus vaid
olemise trellid nagu oleksid kohtu all

kui peegel võtaks sinult kõik mida temas
näed siis mis jääks vist oleksidki sina. sa kala
(lk5)

Sirp

Laiapea