neljapäev, 31. august 2017

Eda Ahi. Sadam.


 Pessimistlult optimistlikud toostid

Eda Ahi. Sadam
Kujundanud Piia Ruber
Verb
2017, 48lk.

Käisin korra raamatukogus, hakkas silma, ilmast hoolimata, kaasa võtsin.
Et siis: Eda Ahi, nimi ei tohiks olla võõras. Hiljem guugeldasin üle,
ühe arvustuse ainult leidsingi, see-eest on autoriks Brita Melts, see-eest
on see Sirbis (18.08. 2017 "Hea ja mõru"), njah, mis siin enam lisada.
Tasub lugeda. Ei ole tellis, ei tuhaplokk, ööakapil palju ruumi ei võta, hea.
Luulekoguna mõru kui pihlakavein, kohati muserdav.  Isegi ümbrist ilmestvad
hallid ja mustad murelinnud, natukene meeleheite piirimaid kompav, olemise olemisse
süüviv-puuriv. No, ei taha öelda, et ta sünge on, kindlasti saab veel süngemalt,
aga milleks.  






aiaäärne

on porikuu. ma vaatan maha.
ja maa on jälle must mis must.
ei tahaks minna aia taha,
kuid aed ei paku elamust.

ei kipu paradiisiaeda,
ei julge minna aia taha -
kui saaks kord üle müüri kaeda,
võiks ennast rahus maha kanda.
(lk17)


Tiina

mul ei tulnud täna öösel und.
paistis, et ma olen libastunud.
kartma lõin, et olengi nüüd hunt.
oleks see vast kogu peole prunt,
loole lõpp ja kõigele karmauhh.

värisesin natukene aega.
siis sosistasin isekeskis: auh.
milleks lasta varitseda ohul,
selmet teda varitseda ise?

kui tõesti läheb vaja hundiulgu,
et pelutada teda, siis las tulgu.
see on minu auväärt hundikohus.

sest mulle istub, kui on elus lust,
istub, kui on uljast ulakust.
selle eest on lausa mõtet seista
hoolimata libastumisohust.
(lk40)



reas

me seisame sirgelt hüperboreas,
me seisame sirges ja sitkes reas
ega lähegi läbi mere
sest et ei ole mõtet: on mõõn.

meil on ikka need laulud peas
juhuks kui ükskord on lainel hari
mis lööb puhtaks liisunud meeled.
siis kui on jälle midagi trotsida.

ma mõõnan, et prahti on üleliia.
aga ma möönan, et mõni asi
on endiselt kindlasti üle prahi.
seda vist tasubki otsida.

ei teagi, kelle me oleme talled.
kuid meie karjale meeldivad karid.
(lk44)

neljapäev, 17. august 2017

Vello Lattik. Mihkilpäeval mihklikuul.






Kord korravalvur tegutses

Vello Lattik. Mihklipäeval mihklikuul.
Tallinn "Eesti Raamat".
1983. 136lk.

Raamat, mis räägib ühe mehe kinnisidee prununemisest.
Aalon Ramm on teinud juba kõik, mis elus teha andis. Ta on läbinud mitu tasandit,
ehk nagu ta ise ütleb lk72:

 Kool tuli ära lõpetada.
 Kroonu tuli läbi teha.
 Naine tuli ära võtta.
 Tööd tegema tuli õppida.
 Lapsed tuli üles kasvatada.

Esimene pool raamatust ongi suuresti meenutused, tagasivaated, kokkuvõtted - kus
 oldud, mida tehtud, keda nähtud. See on n.-ö. kvaliteetaeg, mille isa-poega koos
veedavad Võsul suvitades, aasta on 1982. Loomulikult ei jää õpetussõnad järgnevale
põlvele dikteerimata:

"Armastus? Armastus algab alati paugust. Seda noor poiss veel ei tea. Kuni sa veel
küsida saad, miks mitte Tiina või Mai, seni ei ole see armastus. Kui sa tõesti teada
tahad, kas sa tüdrukut armastad, kujutle teda viimaseid kuid rasedana, näost tursunud
ja plekilisena, kujutle teda nutta tönnimas ja pange kohal öökimas, kujutle teda
sõimamas kõige ülekohtusemal moel. Kui ta ka siis sulle meeldib, kui sa teda ka siis
tahad, siis on ta sinu jaoks õige, siis see ongi armastus. Aga alguses olgu pauk." (lk25)

Sellises laadis kogemusi on Aalon nõus pojale jagama iga kell, ainult iseendaga ei
oska ta enam midagi peale hakata, kõik oleks juba nagu olemas. Aga ikka jääb veel
mõni ebakõla kuhugi kripeldama. Midagi on veel tegemata.
Ei saa öelda, et pereisa oleks nüüd vooruse verstapost, on temalgi oma väike saladus.
Armuke. Millegipärast soovib Aalon koos armukesega kolida Kurgjale C.R. Jakobsoni
muuseumi, et seal alata uut elu. Ega palju puudu ei jää, see hull plaan oleks täide
läinudki, kui ei oleks tulnud Ottot. Otto Lipard on sovhoosi direktor, Aaloni kaudne
ülemus ja tööandja, Aaloni armukese lapse isa. Otto on ka suur seelikukütt, mitu naist
kasvatavad juba tema vallaslapsi, aga nende eest hoolitseb nüüd riik.Viimases hädas
leiab Aalon lõpuks lahenduse, oma kaotsiläinud eesmärgi, viisi, kuidas vabaneda
tüütust Ottost, aitab ainult hõbekuul. Ja nii ongi 29. september saatuslik päev, mille
kohta saab öelda, et igal oinal on oma mihklipäev.

Hakkan täitsa kohmetult juba kahtlema, kas seks ikka oli ENSV-s keelatud või ei
olnud, oli see siis vähemalt tabu? Kuidagi ikka elati, kurg lapsi ei toonud, lasteaiad ja
koolid olid lapsi täis, rohkem kui tänapäeval isegi. Või ehk oli hoopis nii, et keelatu vili
oli magus.

Moraaliepistleid lennutab Lattik ikka usinalt. Lugemine oli alguses natuke harjumatu.
Selline tekst, kus otsekõne on ilma saatelauseta ja ühe lehekülje jooksul vahetub
sündmustiku asukoht mitu korda, see kõik kippus tempot häirima. Ainult Lattiku arvel
ei saa loomulikult midagi veel öelda, aga võib-olla oli see võte, hakkimine ja
fragmenteerimine, 80-ndate proosale iseloomulik. Kui see oli eksperimenteerimine,
siis lugemist üldiselt ei ole see takistanud. Kogust laenutatud eksemplar oli ikka
korralikult kapsaks loetud. Loodetavasti on mõni armukolmnurk selle raamatu tõttu
jäänud olemata.

teisipäev, 1. august 2017

Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.






Pea ees tundmatusse

Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.
Tartu, 1990.
Vello Lattiku kulu
ja Tartu Trükikoja kirjadega.
108 lk.

Kujutlus 90-ndate alguse Eestist kolkapatriotismi pilguga. Loomulikult
on see pilk rahutu, iseenesestki mõista on see olukorraga leppimatu.
Ilmakorra vahetumine kui epohh on muutus, mis ei lange osaks just igale
kirjanikule. V. Lattikul oli see õnn või siis õnnetus seda omal nahal
üle elada. Arusaadav, et sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata,
nii ta siis ajastu vibratsioonid jutustuseks formeeriski, õgvendades ajalugu,
unustamata liialdusi, loobumata oma põhikutsumusest - ajakirjaniku hoiakust.

Theodor Kopvillem on eriliste võimetega mees. Ta suudab ennustada kaaslastele
tulevikku, näha ette nende surma. Ühel ööl näeb Theodor unes enda hauda koos
daatumitega ja saab aru, et lõpp on lähedal, kuid see lõpp on vägivaldne.
Hauakivi teatab, et "Hukkus traagiliselt". Hirmust paratamatuse ees ehitab ta endale
punkri, kus saata mööda ohtlik periood, et siis jälle rahulikult edasi elada.
Kõik läheb kui õlitatult, kuni ühel päeval tuleb talle seltsiliseks endine partorg Jüri.
Dialoogidele punkrikaaslasega, monoloogile iseendaga ning raadio kuulamisele, teisisõnu
uue Eesti korra kirumisele kogu aur kulubki.

Ka mina olen poolt. Vabaduse poolt ja omariikluse poolt ja isemõtlemise poolt. Moskva
diktaadi alt pääsemise poolt ja vene migratsiooni lõpetamise poolt. Ma pole ju hull.
Ma olen ka vastu. Mitmed on vastu, mitte ainult Jüri. Ma olen turistide vastu, Eestimaa
tükikaupa mahaparseldamise vastu. Sellest kõigest võib vabalt rääkida.
Peale selle ma veel kahtlen. Kahtlen, kas rikaste ja vaeste teke, omanike ja käsualuste
teke selle klassikalisel kujul ikka on möödapääsmatu? Kas võimalused on ikka võrdsed või
nopivad need sahkerdajad, kes alati kärmesti pinnale ujuvad, veidi aeglasemate eest
ladvaõunad ära? Kas töötu ikka on saamatu või loru? Ehk võtab tal reevahetus lihtsalt
rohkem aega?
"Miks meie peaksime neid joodikuid ja  narkomaane oma maksudest toitma? Toitku end ise,
Vasalemmas ja Rummus on nüüd ruumi küll!" Sellised üleskutsed raadios ajavad hirmu peale.
(lk 59-60)

90-ndad oli karm aeg, ja Lattiku nägemus ei ole just ka kuigi helge. Tema kirjutas
seda kõike alles tuleviku vaadates, mis lubas üksjagu mänguruumi. Praegu tunduvad need
hirmud natuke kohatud isegi. Aga hirmul on suured silmad. Võib-olla uus pagulaste laine
toob jälle kirjandusse ahelvõnkeid.

Raamat näeb ise üsna kehvake välja, koltunud kaanepilt jätab päris kahvatu mulje.
Nagu sisekaanelt selgub, pidi Lattik ise veel peale maksma, et see üldse ilmuda saaks.
Kõige traagilisem sündmus, mis aastal 1992 juhtus, mida minagi mäletan, langes osaks Vene
rublale, mille asendas Eesti kroon.
No ja traagiliseks võib pidada ka tõika, et selle dekaadiga loovutas kirjandus oma positsiooni
rahva hulgas, mida ta vist enam kunagi ei saavuta, või mine tea.

loterii