Postitused

Sophokles. Kuningas Oidipus.

Kujutis
  Sophokles. Kuningas Oidipus. Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Avita. 2006. 124 lk. Kahe ja poole tuhande aasta eest kirja pandud värsivormis saatusetragöödia viis mind Teeba linna. Seda piirkonda oli tabanud katkupuhang ja selgeltnägija arvates suutvat elanikkonna päästa vaid eelmise kuniga mõrtsuka leidmine ning karistamine. Kuningas Oidipus, kes sel ajal võimul on, peab tulihingelise kihutuskõne ja neab mõrtsukat, et see saaks leitud, pälviks teenitud karistuse ning kodanikud pääseksid hirmsast taudist. Süüdlase otsimine toimub järk-järgult, kuni viimaks selgub kohutav tõde. Imelik küll, aga meil koolis seda kohustusliku lugemise nimekirjas ei olnudki, aga lugu olin lugenud umbes aastat kümme tagasi. Tekst on võimas, millised karakterid! ilmselt laval oleks mõju veelgi suurem, aga eks see olene näitlejatööst ka, siiski tore oleks näha ka ajastutruud etlemist laval. Ent samas möönan, et tausta teadmata, müüti tundmata, selgitusi raamatu lõpust lugemata võiks veerand ainest mööda

Stefanie Babst. Terav pilk.

Kujutis
  Stefanie Babst. Terav pilk. Saksa keelest tõlkinud Jane Laumets. Postimees Kirjastus OÜ. 2023. 204 lk. Kuku raadios tehti sellest raamatust juttu rubriigis Nädala raamat, mida viis läbi Marek Strandberg. Pisteliselt sattusin saadet kuulama, mispeale tekkis huvi ning seejärel laenutasin, lugesin ja nüüd lõpetasin. Stefanie Babst tegi NATOs muljetavaldavat karjääri, ta jõudis üle 20 aasta töötada kõrgetel kohtadel alates avaliku diplomaatia osakonnast kuni strateegilise nõustajani. Nüüd on ta ametist prii ja kirjutas oma nägemuse lähiminevikust rõhuga Ukraina sõjal. On lausa jahmatav, kuidas mõjukad poliitikud ja ametnikud ei suutnud reageerida Venemaa ohule ega hoida ära hullemat. Veel pool aastat pärast sõja puhkemist ei olnud Saksamaal tegevuskava ehk vastust küsimusele, kuidas kriisis tegutseda, rääkimata militaarsest võimekusest. Kahjuks aga tuleb selle venitamise, kõhklemise ja kahtlemise tõttu maksta ukrainlaste väga ränka hinda. Babst teeb muidugi kriitikat NATO aadressil ja an

Toomas Vint. Üüriline.

Kujutis
  Toomas Vint. Üüriline. Tulikiri. 2009. 260 lk. ""Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mitte midagi hinge taga, sul pole isegi juhilube... Mis mees sa üldse oled!" "Ma olen tuntud eesti kirjanik..." ütlesin kiiresti, tundes piinlikkust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas. "Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust," ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. "Vaata, minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen, et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikust midagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu. Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule," ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega." (lk 9-10) Sellise solgiämbriga kallatakse üle kirjanikuhakatis, kes kannab siin romaanis nime Andres Saks. Aga laiemalt on siis jutt sellest, kuidas üldse elab kirjanik 21. sajandi kapitalistliku

A. H. Tammsaare. Elu ja armastus.

Kujutis
  A. H. Tammsaare. Elu ja armastus. Eesti Raamat. 1984. 344 lk.  Tegemist on romaaniga, mis kuulub psühholoogise realismi varasalve, ja esmatrükk oli temal juba aastal 1934. Lugu ise on üsna lihtsa koega. Vaene popsitütar Irma Vainu tuleb maalt ära linna, et alustada iseseisva eluga uues keskkonnas. Esimene töökoht koduabilisena viib ta paarkümmend aastat vanema härra Rudolf Ikka juurde, kellest saab Irma tulevane abikaasa. Aga jah, nagu elus ikka, mitte kõik ei lähe hästi, nii ei ole antud ka sellele suhtele just pikka iga. No ma ei tea, kas sellised inimesed päriselt ikka on olemas või on need välja mõledud? Kui mees on viimane kaabakas, siiras suli ja tühikargajast parandamatu seelikukütt, kas siis võib keegi naine anda talle kõik andeks ja raiuda truudust... Ah, ma ei või, ju siis leidub ilmas selliseidki naisi. Esimene armastus on ikka see kõikse imelisem, aga paraku vanale koerale uusi trikke ei õpeta.  Olin küll enne lugemist eelarvamuste küüsis, et kas ei ole ikka liiga tuim lu

Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea

Kujutis
  Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea. Varrak. 2019. 248 lk . Kuigi ma proovisin seda lugeda nagu ulmet, lõin peagi käega ja lasin vabajooksu diagonaalis lõpuni välja. Ilmselt ei ole asi üldse autoris, teised kõik ju kiidavad, vaid asi on minus, kes ma olen end vähe teistlaadi ulmega ära rikkunud ja loonud illusioone vähe põnevamast, kütkestavamast ning sündmusterikkamast lugemisvarast, kui rääkida ulmest. Aga see selleks. Et selle kuu linnuke kirja saada, mainin siis lühidalt midagi raamatust ka.  Tegu on kogumikuga, kuhu on koondatud kolm fantasy ehk imeulme juttu, mis rulluvad lahti Kuuevalla kuningriigis. Esimene lugu on eraldiseisev, teine ja kolmas paari tegelasega omavahel seotud. Midagi muinasjutulist, nt lendav vaip, võlusõrmus vms ebareaalset siin ei ole, ulmele viitabki vast ainult maailm kui selline. Samas, ega neid võluasju polnud vaja ka, sest fookus oli kuskil mujal. Võib vist liialdamata öelda, et Merese idee fix on lähisuhte tasandil kulgevate dilemmade vaatlus.  E

Jaan Kross. Kogutud teosed XV

Kujutis
  Jaan Kross. Kogutud teosed XV. Eesti Keele Sihtasutus. 2004. 400 lk. Nende tuntud ja kuulsate autoritega on see häda, et kui neid varem pole eriti lugema sattunud, siis ei oska esimese hooga neile kohe kuskilt servast läheneda.  Ja kui satub sõrme alla kirjanikunimi, kelle looming on mitmekülgne ning mahukas, võtab silme eest kirjuks küll. No kas või J. Kross, muuseas, ta sünnipäev on 19. veebruar, teda vist teavad kõik, üksi romaane on tema kontol juba üle kümne, rääkimata luulest ja muust. Piinlik tunnistada, aga ühtegi suurteost ma temalt lugenud ei olegi. Koolis pidime laulma "Sel künkal algas imeline aas" ja filme-seriaale olen ka näinud, aga see pole see, sestap alustasin esmatutvust lühiproosaga.  Siia kaante vahele kogutud üheksa juttu on esmailmunud aastatel 1970-1988. Laias kaares võib need jutud jagada kaheks. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alustab raamatut, on üksiti üks kahest mu lemmikust siin kogumikust ning räägib see 16. sajandil elanud kunstnik

Shanidar

Kujutis
  Shanidar Tõlkinud, koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2017. 416 lk. Oi jah, no andis alles lugeda. Pole küll teab mis suur raamat, kuid üsna tihe ja mitmekülgne oli see küll. Tegemist on siis anglo-ameerika ulme antoloogiaga, mille kaante vahel on kümme lugu üheksalt autorilt, ja kirja on need pandud juba nii ammu kui eelmisel sajandil.  Loogiliselt lähenedes peaks vanad jutud aeguma, kaduma ja uutele ruumi tegema, aga mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks muutub nt kogumiku avapala "Loogik Joe". Jutt käib siis sellest, et inimestele hakatakse koju tarnima personaalarvuteid ehk loogikuid, nagu nad ise neid kompuutreid nimetavad, aga üks defektiga isend hakkab omapäi mõtlema ning tekib midagi tehisaru sarnast. Täna vist ei kõla see enam nii väga ulmena, aga märgiline on jutu juures see tühine märkus, et Murray Leinster kirjutas selle jutu valmis aastal 1946. Ausalt öeldes olin hämmingus. Järgmist juttu ma ei saanud vahele jätta juba sellepärast, sest... ikkagi kuulus Clifford