Läbi valu ja vaeva.

Läbi valu ja vaeva.

Koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas.

Tlk Rauno Pärnits, Priit Kenkmann,

Jüri Kallas, Ahti Tamm ja Martin Kirotamm.

Ulmeguru ulmesari.

2020. 329 lk.

Pidin selle raamatu äärepealt maha magama. Mäletan küll, et korraks nägin teda facebooki ajajoonel, jõudsin veel laigi alla panna ja sinna ta kadus. Pidev uudistevoog võttis oma. Ja kui ei teaks, et see on ulmejuttude antoloogia, võiks teda pidada nt teaduslikuks lektüüriks aastast 1975. Kaanepilt ei ole kahjuks eriti köitev, vähe sellest, et puuduvad värvid, ei kohta pildil kujutatud episoodi üheski jutus, aga see selleks. Ants Jaanimägi illustratsioon oli siiski meeldejääv, ja kaane järgi ei saa sisu üle otsustada. See eest sisu on siin metsikult. Raamatus on 14 lugu meilt ja mujalt, lähemast ning kaugemast minevikust, leidub nii lühikesi kui keskmise pikkusega palasid, haugates väikeste ampsude kaupa, jagub lugemist mitmeks õhtuks.

Kui nüüd viivuks sisukorda sirvida, teeb otsa lahti Maniakkide Tänav. Minna tagasi juurte juurde, see on hea mõte. "Läbi valu ja vaeva" näitab eestlasi oma, mitte just kõige parematest külgedest, aga mis parata, sellised me juba oleme. Küll tehakse tünga üksteisele, tõmmatakse nahk üle kõrvade või jäetakse midagi tegemata. Et Maniakkide loodud maailm tõi silme ette Kivirähki "Rehepapi" ajastu, oli lugeda üsna lihtne, kartsin hullemat.

Kir Bulõtšovil on peale "Kolmanda planeedi saladuse", mis ta kunagi kirjutas, veel saladusi. Näiteks jutust "Päästke Galja" ei olnud mul varem üldse aimu. Mis puutub vene ulmesse, siis osa sellest võib võtta kokku ühe sõnaga - tsoon. Lugemine on nagu külastaks tsooni selles kuulsas filmis, muuseas, seda tehakse ka siin jutus, kusjuures veel väga edukalt.

Krafinna lugu ei olegi nagu otseselt lugu, ta on selline, laadis "Tulin linnast. Lumesadu.", meeleolutsev proosa laast "Kuidas lõhnab kohv". Huvitav vaheldus, hea sõnakasutus, kuid kaob pikemate tekstide kõrval peagi silmapiiri taha.

Robert Reed kirjutas vahva seiklusjutu "Suvekuru draakonid", mille kohta ma tahtsin juba öelda "Ükskord Metsikus Läänes", aga pagan, nad sõidavad seal ju kaamelitega ringi. Millised pöörangud ikka see autor on välja mõelnud, jaa, tema peale ei saa üldse kihla vedada, et nüüd juhtub nii, tema teeb ikka naa.

Eelmine aasta lugesin vendade Strugatskite juttu "Kauge Vikerkaar", ilmunud kogumikus "Keskpäeva varjud" (Fantaasia, 2015). See oli seal raamatus parim jutt, nüüd tuli see jutt uuesti meelde, kui lugesin siit raamatust Miikael Jekimov lugu "Viimane vahitorn". Jah, ka eestlased on hakanud hästi kirjutama, täitsa sünge tulnukate rünnak on kirja pandud, ja see tolvanist usufanaatik seal, samas jube.

Szymun Wroczeki varjunime kannab tegelikult Dmitri Ovtšinnikov, kes on ilmselt rohkem tuntud raamatuga "Piiter", ilmunud sarjas "Metro 2033" (autoritutvustusest). Siin avaldatud lühijutt "Hüpoteek" on üpris võigas lugu elundidoonorlusest. See vähene, mis ma lugenud olen, selle pealt võin öelda, et osa uuemast vene ulmest ongi selline - külm ja kõle. Olgu siis paar lauset ka siin ära toodud: "Lööminguks läheb just siin - võllapuude kägisevas vaikuses, kollaste müüride ja lillakate laipade keskel. Büökka ohkas raskelt." (lk 115)

Kui juba venelastest juttu oli, tasub mainida ka seda, et nad okupeerisid kunagi Eesti alad. Teiste objektide seas rajati Tartusse Raadi sõjaväelennuväli. Selle alla kaevati tunnel, mis oli ühendatud lihakombinaadiga. 90ndatel käsid seal tunnelites kohalikud virutamas kõike, mida võtta andis. Ühest sellisest maa all käimisest räägib Mart Raudsaar oma jutus "BR-2m". Viimase peal lugu, oli jube, oli hirmus, lõpp tundus, et jäi isegi pisut irvakile, justkui ootaks veel järge, aga ei usu, et seda edasi kirjutatakse. Pole enam neid tunneleid ka, sissepääsud on ammu kinni aetud ja sinna kohale ehitati Eesti Rahva Muuseum.

Hoopis rahulikumalt algab aga Stanley G. Weinbaum jutt "Muutuvad mered". Siin on olemas selline - mõnus vanakooli tiksumine. Ta on kuidagi salongilik, kui nii võib määratleda. Pole ka ime, jutt ilmus esmakordselt aastal 1937. Kui Trooja sõda algas ühe naise pärast, siis siin suudab üks naine sõja puhkemise ära hoida.

Joel Jans kihutab samuti ajas tagasi, aga jääb pidama kuhugi, pakun, et 18. sajandisse. Millegipärast arvasin, et siin kohtab aurupunki, kuid isegi tuukrikell töötas ainult kondiauruga. "Parun ja Virma" räägib väikest viisi patuelu elavast mõisnikust, kellele läheb tema uudishimu kalliks maksma. Hoogne tekst, seikluslik, hea lugemine.

Ondrej Neff oli täielik üllatus. Olen kuulnud, et kiidetakse tšehhi õllet, aga tšehhi ulme, see on midagi ennekuulmatut. "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" räägib tulnukate rünnakust, kuid ta on põnev, pingeline, lihtsalt käest-pandamatu.

Ja jälle juhtus nii, et üks lühijutt jäi teiste varju. Helju Rebane kirjutas küll robotitest jutu "Ootamatu edu", aga mingit edu, et ta kõnetaks või nii, ma sedapuhku ei hoomanud. Kuid tore on teada, et leidub ka Eestis naisautorite hulgas neid, kes ulmet kirjutavad.

Bruce Bethke kohta öeldakse, et tema on pannud aluse ühele žanri alaliigile, sama nime kannab ka tema jutt "Küberpunk". Laheda kalopiga ja noortepärase keelekasutusega jutt häkkerite sigatsemistest.

Kui keegi võiks tänapäeval veel skandaalitseda, siis on see ( : )kivisildnik. Ma ei teadnudki, et ta ulmet kirjutab. "Õilis pedofiil sisepaguluses" jääb jutuna küll kuhugi äärealale, aga kirjutada autor oskab. Ma ei ole ( : )kivisildniku tegemisi väga jälginud, meenub, et ta kunagi lasi luuleharrastajaid läbi hakklihamasina, ta lausa rämetses. Ja siin jutus on tal hammaste vahel kirjandusteadlane Aare Pilv, ilmselt mingi kitkumata kana.

Kogumiku lõpetab J.-H. Rosny-vanem, keda mäletan raamatu "Võitlus tule pärast. Hiidlõvi" järgi. Ka siin jutus (Xipehuzid) minnakse ajas tagasi tuhat aastat enne esimest tsivilisatsiooni, juba siis ründasid maad tulnukad, leidus nendegi vastu rohtu. Pisut pika soojendusega lugu, aga kui hoog juba sees oli, siis läks ludinal.

Rõõm on tõdeda, et on ilmunud üks kobe ulmeantoloogia. Et mõni lugu jäi varju, mõni rohkem esile kerkis, on vaid minu isiklik arvamus, keegi teine võib hoopis vastupidi arvata, nii juba on. Kui kolm lemmikut valida, siis minu jaoks on need Robert Reed, Mart Raudsaar ja Ondrej Neff. Ega teised ka väga kehvad ei ole, kuid need olid pisut rohkem meele järgi. Jüri Kallas on kirjutanud ka asjalikud autoritutvustused, kopsaka ees- ning järelsõna, millles vaadeldakse, mis on ulme ning antakse linnulennul ülevaade žanrist. Koostajatel on hea maitse, leitud on väga eriilmelised lood. Mõne teise antoloogiaga siin väga võrrelda ei saa, või kui siis… Kunagi ilmus Mario Kivistiku kureerimisel ajakiri "Mardus", hiljem sai sellest jutukogumik, mis lõpetas ilmumise aastal 2004. Praegu näib, et seesinane väljaanne on "Marduselt" teatepulga edasi võtnud, et ajada juba oma rida.

Meelis Kraft. Saared.

                                                                    

Meelis Kraft.

Sooroheline OÜ.                                                                                    

2020. 224 lk.

Eesti ulmes kohtab huvitavaid asju. Viimane trend näikse olevat omaalgatuslik kirjastamine. Et Hargla juba ammu kuskil kõrgemates sfäärides kulgeb ja Raudhamba kirjastuse alt raamatuid avaldab, ei üllata ilmselt kedagi, see oli lihtsalt asjade loomulik käik. Järgmisena lahkus Fantaasia tiiva alt Joel Jansi ning Maniakkide Tänava tandem, nemad panid aluse kirjastusele Lummur. Nüüd on esimese üllitise oma kulu, kirjade ja lähedaste abiga trükki saanud ka Meelis Kraft alias Meelis Ivanov. Tegemist on jutukoguga, millest leiab lugemist tervelt seitsme loo jagu. Teemade spekter on päris kena, lausa mitmekülgne - armastusest reetmiseni, satutakse minevikku ja tulevikku, pakutakse utoopiat ning düstoopiat, antakse rohkelt fantasyt ja natuke õudust. Sirvisin viimast ulmesülemi veebipõhist häälekandjat Reaktor (detsember, 2020), milles on Karftile lausa kahel korral tähelepanu pööratud. Lugeda soovitan mõlemat, nii Triin Loide intervjuud kui Reidar Andersoni arvustust raamatule. Olgu siis mainitud ka seda, et jutud on valminud ajavahemikus 2017-2020. Reidari avustust ma ise ei lugenud, sest ei tihka seda teha enne, kui oma postitusehakatis pole faili saanud, küll pärast loen. Panin lood avaldamise järjekorras kirja, lisasin paar ääremärkust ka kõrvale ja siin nad on.

"Cali Mobilia" viib lugeja 90ndate alguse Saaremaale. Minajutustaja töötab psühhiaatrihaiglas, valmistub sealt juba lahkuma, et liikuda edasi karjääriredelil, kui üks vanem kolleeg pakub talle kausta kummalise materjaliga. Lapates koltunud lehti toimikus, selgub, et kunagi on sattunud sinna asutusse keegi võõras Eleash. 

Ma nüüd ei kujuta ette, kes võiks olla selle jutu otsene sihtgrupp, kas põhikooli keskmine või vanem aste, jään siin vastuse võlgu. Oleksin ma lugenud seda teksti põhikoolis vahetunni ajal, paneksin tunnist pausi, et lõpuni lugeda, aga hetkel, nagu ma olen, kool ammu seljataga, kehitan nördinult õlgu ja kirjutan neid nurjatuid ridu siin. Ei, tegelikult on lugu hea, ainult teostus jäi kohati nõrgaks. Üks hea jutu tunnus on ju see, et vorm vastab sisule, kuid siin on õigem on öelda, et ootasin midagi muud. 

Jutu keskosa moodustab kladest leitud tekst, mida antakse edasi otsekõnes. Alguses arvasin, et siin on mininäidend, vormilt ta seda meenutas, aga ei olnud, oli hoopis kolme päeva ülekuulamise protokoll. Lugesin edasi, tuli välja, et see on siiski kaunikesti konstrueeritud keskpärane dialoog, ei enamat. Kusjuures, seda kahekõnet on ligi 17 lehekülge, mis on väga julge tegu debüüdi juures. Eks saab ka sedasi, loomulikult, aga kas see, mis toimus vaimuravilas, ei oleks proosas edasiantuna huvitavam olnud, ehk oleks. Jään heldinult meenutama Randle McMurphyt raamatust "Lendas üle käopesa". Kuigi oli head ka siin. Ehkki ma jutuga Saaremaad väga ei tajunud, suutis üks kõrvaltegelase lause seda ette manada, saarlaste aktsent on juba kord vastupandamatu: "Ei ole, aga kõik mo lambad on kadunud. Ega teie pöle lambaid näinud?"  (lk 32). 

Ja loo lõpp, kus noored hakkavad päikeseloojangut vaatama, kõlab nagu tehtud klišee, aga... samas oli see mõnus romantiline. 

Kuid kõige parem on jutu algus, kus kirjeldatakse vana fotot, nagu pilt pildis. Raisk! Midagi nii head ei ole ma eesti ulmes tänavu veel kohanud.

"Katkise torni linn". Oli täpselt selline lugu, et alguses ei saanud vedama, kui aga sai, tuli juba lõpp kätte. Ja maailma ehitamine kippus ka natuke pikaks venima. Ent tegelaskond - seksuaalvähemused, lesbid. Lesbid ulmes, ei noh, on nüüd küll midagi enneolematut. Korraks läks asi... kuidas nüüd öelda, erootiliseks, näidati katmata naise ihu, tehti seda küll häbelikult, sordiini all, kuid siiski, tekitas elevust, sünnitas kõlvatuid mõtteid... Poliitikute tögamine andis asjale küll jumet, aga et tegelased said vähe ruumi, siis suuremat, laiemat ega sügavamat lõppmuljet ei pakkunud. 

"Tagasipöördumine kummitavatele randadele" tuletas esimese hooga meelde Jack Sparrowi hulkumisi ilmameredel. Siin jutus tuleb Stace Shelli nimelisel mehemürakal hakkama saada erinevate paralleelmaailmade vahel rändamisega. Ta saab ka. Jutt ise on selline laheda minekuga meelelahutus, mis on kirjutatud seiklusjutu saterkuues. Ei jäänud venima ega miskit, kuigi rüübati ka viskit.

"Ühtegi üleliigset inimest" virutab lugeja kuhugi, tont teab kuhu, ilmselt kaugesse tulevikku ja jõuab lõpuks tagasi tänapäeva. Tulevik, mida näidatakse, on kalk ja kõle, seal puudub igasugune empaatia, kõike ja kõiki kontrollitakse, ühesõnaga, too koht pakub ainult ebamugavust. Väga mugavalt ei tundnud ma end ka lugedes. Kui ühes eespoolses lühijutus kulutab autor poole jutu mahust maailma loomisele, siis siin, kus seda just rohkem vaja oleks olnud, jääb ta kidakeelseks. Seal kohitsetud tulevikus on mingid sektorid ja seinad, millest saab jooki võtta, aga kuidas see ühiskond on üles ehitatud või toimib, sellest ei saa midagi teada. Ja kui asi hakkab juba ilmet võtma, lõigatakse nagu noaga jutt läbi, ta lõppeb kõige põnevama koha pealt. Lugeda oli muidugi hea.

"Viimane vastulöök" näitab jälle positiivset tulevikku. Vahemere saarel elavad inimesed, kes on pikaealised, nende eluiga küündib üle saja aasta, aga vanus ei takista neil oma lemmikmuusikat kuulata. Vastamisi satub kaks fännileeri, ühed kuulavad tümakat, teised Iron Maidenit ja muud metalit. Tuleb tunnistada, et metallistide ja diskohuviliste vahel on esinenud nügelmisi ka päris elus, ja mitte väga kauges minevikus. Antud jutus on autor ära tabanud selle, mis teeb lühiproosast lühiproosa, nimelt: jutus esineb - konflikt.

 "Pasir Hiju saare saladus" võib alguses täitsa ära petta. Jutt algab pandeemia levimisest, inimkond on sattunud kriisi, ning saab lugeda, mida  hakatakse ette võtma. Peategelane sõidab Filipiinidele, et alustada kohalikke vaktsineerimist. Kuid seal saarel, need paljad amatsoonid, jaa. Jutt rullib kiht-kihilt lahti nagu sibul, olin üleni üllatunud. Lugu lõppeb jälle kraftilikult, "poole lause pealt", kuid see eest jätab lugejale ruumi edasi mõelda. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see autori hooaja tippmark siin kogus. Just selle jutuga sai ta oma tekstimootori täistuuridel tiksuma. Hea töö.

"Hüvasti, sõbrad" toob lugeja tagasi Eestimaale. Ta küll ei ole, aga võiks minna lahtrisse, "ma tean, mis sa tegid suvel 20 aastat tagasi". Väike seltskond saab kokku, et uuesti läbi käia mälestused, kus midagi läks valesti. Õudus oma ebasurnutega ei ole just mu lemmik lugemisvara enne magama heitmist, kuid ei saa salata, et jutt on põnev. Lahtiseid otsi muidugi jääb ripakile, mis siis ikkagi juhtus ja mis tegelastest edasi sai? Aga kui arvestada seda, et õudust ei tasu väga analüüsida, ta ongi ainult õudus õuduse pärast, et tekitada hirmu, siis "Hüvasti, sõbrad" täidab oma eesmärgi. 

Lõpetuseks pean veel lisama, et raamat on kena, seda isegi minu jaoks, kes ma ulmega väga harva kokku puutun. Keerasin ta ajalehe sisse, sest need kaaned on sametised ja pehmed, tunduvad nii õrnad olevat. Lugemise ajal oli ta paras nutsakas, aga lugude nautimist see mõistagi ei takistanud. Ja lugeda oli hõlbus, keel on lihtne. Näiteks selline koht ajas juba naerma: 

"Vean kihla, et sa ostsid selle ACxDC särgi Sydney hiinlasest tänavakaubitseja käest ja arvad nüüd, et sul on uhkelt seljas Austraalia kõige kuulsama bändi ehk AC/DC särk," irvitas Jack mulle näkku, ajas sõrmed hevimehe moodi harali ja nõksutas millegipärast pead nagu tüüpiline Elvis Presley kloon Las Vegases. (lk 120) 

Selliseid killurebimisi oleks võinud isegi rohkem olla, proosa ei pea ilmtingimata olema põsed punnis ja higipiisad otsa ees tõsine, Kraftil ei ole ka. Et tekst on kahe toimetaja käe alt juba läbi käinud, siis suuremaid apsakaid ei kohanud, kirjaveadki võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pole hullu, alguse asi. Päris kindlasti ei ole autor oma viimast sõna veel öelnud, järgmise raamatu käsikiri pidi samuti ootel olema, samas ei saa välistada mõne siinse loo jätku tulevikus. Fantaasiat näib autoril olevat. Loodan, et mõni selle raamatu lugu saab ka Stalkeri auhinna jagamisel märgatud.

Reaktor

Triinu raamatud

„Hukkunud Alpinisti“ hotell

 

Arkadi ja Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell.

Tlk Maiga Varik. Eesti Päevaleht.2008. 156 lk.

 

Politseiinspektor Peter Glebsky võtab ülemuse soovitust kuulda ja põrutab mägedesse puhkama. Mure`i linna lähedal asuv hotell pakub selleks suurepäraseid võimalusi. See on koht, kus saab end välja lülitada argipäevadest, käia suusatamas ning nautida lummavaid vaateid. „Hukkunud Alpinisti“ hotellis ootab inspektorit ees küll meeldiv vastuvõtt, kuid teised külalised on pisut iseäralikud. Füüsik Simon Simone nt harrastab ronida lae all ja keegi härra Moses on alailma torssis ning hoiab kogu aeg oma proual silma peal. Kõik see ei löö siiski Glebskyt rööpast välja, olukord on kontrolli all, kuni talle saadetakse anonüümne hoiatuskiri teatega, et üks külalistest on kurjategija. Edasi hakkab see, mille kohta võib krimka puhul öelda, et käivitub ahelreaktsioon. Toimub mõrv ning Glebsky puhkus on mokas.

Asi läheb aina veidramaks, sest need külalised on hoopis robotid, tulnukad, kes võivad moonduda ja muunduda ükskõik kelleks. Üks, mitte kõige puhtama minevikuga pisisuli, Hinckus, kohtub iseendaga, mille kohta ta ütleb hiljem: „Ja mina sidusin mind kinni… Ja mina kiilusin mind seina vahele! lMina mind… Kas saite aru, inspektor? Mina mind!“. Aga Glebsky ei ole üldse sellisest  puust mees, kellele võiks igaüks hambasse  puhuda. Tema käitub rangelt ametnikuhinge neetud kohusetruuduse järgi. Ment jääb mendiks, kelle jaoks seadus on  püha. Ei olda veel valmis võõraga kohtumiseks, ei olda.

 

Strugatskitelt on see üks super teos. Eks ole juba sõnas „alpinist“ mingit kõrguste hingust, või nii. Endamisi lootsin, et seletatakse lahti, mis on Edelweissinaps, aga seda ei tehtud. Raamatu populaarsusele on tublisti kaasa aidanud ka samanimeline film (Grigori Koromanov, 1979). Ei kujuta ette, kui täna loeks seda romaani esimest korda, ilma filmi nägemata, kuidas mõjuks, ent siiski, midagi häbeneda neil vendadel küll ei ole. Samas tuleb meelde, et kinos see eriti massidele peale ei läinud omal ajal. Üks kinomehaanik on meenutanud, et kui seda hakati näitama, siis olid saalid  poole filmi pealt juba tühjaks läinud. Oodati ikka filme nagu „Kevade“, „Suvi“ või „Viimne reliikvia“. Ulme on ikka kauge nähtus küll.

 

Pildil on Brun, keda filmis kehastas Nijole Oželite. 

Sven Grünbergi tehtud muusika on filmis ülim.

BAAS

Bukahoolik

Criticbird

Väljasõit rohelisse

 

Arkadi ja Boriss Strugatski. Väljasõit rohelisse. 

Tlk Maiga Varik. Tänapäev. 2012. 206 lk.

 

Astal 19… maabuvad Harmonti linna juurde maavälised Külalised. Mis neid sinna tõi, mida nad seal tegid või kuhu lahkusid, jääb selgusetuks. Aga nende visiidist jäi maha hunnik „nodi“. See piirkond muutub sedavõrd ohtlikust, et inimesed kolivad sealt kaugemale, ala ise muutub tsooniks. Teadlaste huvi meelitab kohale rahvusvahelise meeskonna, kuid peale ametlike külastuste käivad tsoonis ka ebaseaduslikud külastajad, n-ö stalkerid.  Ühe stalkeri, Redrick Shoeharti, üleelamistele saabki lugemise ajal kaasa elada.

1979. aastal tegi Andrei Tarkovski selle jutustuse ainetel filmi „Stalker“, millest on siia laenatud kaanepilt.  Nägin filmi enne raamatu lugemist, sestap oli jutustusest vähe teine ettekujutus, samas pettuma ei pidanud küll kummaski. Nad on lihtsalt väga erinevad, filmi tempo on juba aeglasem, rääkimata tegelaste kokku tõmbamisest. Raamatuna lugesin Strugatskeid esmakordselt Mirabilia sarjas. See kollase kaanega raamat „Miljard aastat enne maailmalõppu“, oli ikka väga teistmoodi kraam. Avastasin selle küll alles kümne aasta eest, aga no ikkagi. „Miljard aastat… “ ei olnudki nii väga-väga, kuid Väljasõit oli ikka mega hea. Et tegemist oli ulmega, seda ma üldse ei adunud, mis ulme, ma ei teadnud sellist sõnagi. Kui kellelegi rääkisin sellest raamatust, siis vaadati mulle sellise näoga otsa, et kuule, ära rohkem peale võta. Eks ma natuke pelgasin ka, kas nüüd enam tekib sama elamus kui esimesel lugemisel, kuid tekkis, oli õõvastav, on endiselt väärt lugemine. Kui üldse soovitada kellelegi, no ei usu hästi, et keegi seda lugenud veel ei ole, aga kui ei ole, siis tasuks alustada just sellest uuemast väljaandest. Järelsõnas ütleb Boriss, et raamatut hoiti tsensuuris kinni kaheksa aastat. Tookord ilmunud versioon oli kärbitud, see siin on algupärane, ja hea tõlge veel samuti.  

Raamat räägib sellest, millest suurem osa heast kirjandusest räägib – inimesest. Kuigi see tsooni ja selle ümbruse maailm on kõike muud kui helge, ei jää elu seal seisma. Stalker ajab musta äri, jääb vahele, istub kinni, aga see ei takista tal loomast perekonda. Isegi teades, et laps sünnib teistsugune, ei takista Gutal, stalkeri abikaasal, Kiisukest sünnitamast. Julge tegu muidugi, aga kurb lugu. Ehkki stalkeril on küll võimalus ree peale ronida, hakata uuesti normaalseks laborandiks, mida ta korraks ka proovib, tõmbab teda ikka tsooni, kus asub kuldkera, mis täidab salasoove. Kuid kõik ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul näib. Täituv soov võib olla midagi muud, midagi alateadvusest saabuvat, sellega tuleb olla ettevaatlik. Erinevalt teistest kaabakatest, nt Raisakull on paras tõbras, loodab Redrick sisimas, et temas on veel säilinud kübe inimlikkust.  Väljasõitu on juba üksjagu arvustatud, kuid arvan, et see iseendani jõudmine oligi teema, mida autorid öelda soovisid oma raamatuga. Nii teatab kuldkera juurde jõudnud Redrick oma kuulsa soovi, mis on üksiti selle raamatu kõige kuulsam tsitaat.

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!

 

BAAS

Loterii

Sirp

Eesti Päevaleht

Goodreads

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laura raamatublogi

Läti jutud

 

 

Läti jutud. 

Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol. 

Libri Livoniae. 

2018. 156 lk.

Kirjasõna ei ole just esimene asi, mis seoses lätlastega mulle meenub, mõnel teisel rindel on nad märksa rohkem pildile pääsenud kui raamatutega, aga see selleks. Üht koma teist nad kindlasti avaldavad, aga suurem osa paraku eestindamisele lihtsalt ei pääse. Seda enam on tänuväärse töö ära teinud Livia Viitol, kes koondas ühte kogumikku kümme juttu kümnelt autorilt. Algupärandina on tekstid valminud aastatel 2006-2018, kuid nende ulatus ajaloolisel tagapõhjal läheb tagasi 20. sajandi algusesse. Enne lugemist lasin pilgu sisukorrast üle ja avastasin ainult kaks tuttavat nime, kellest olin varem midagi justkui kuulnud. Andrejs Pumpursi  „Lacplesis“, e. k. „Karutapja“ ehk nende eepos on mul kunagi loetud, aga siin ei lähe see ilmselt arvesse, sest kogumik kannab alapealkirja „Valik 2000. aastate läti lühiproosat“. Järgmine autor, keda lugenud olen, on Inga Gaile. Tema raamat ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 2018 ja „Klaas“ oli selle pealkiri. Kahjuks siin raamatus Gailelt ühtki juttu ei olnud, ilmselt ta siis ei kirjuta lühiproosat. Kuid kaks kirjanikku kannavad küll sama nime – Inga. Tundub, et see on levinud nimi seal kandis. Kas ma nüüd üldse õigesti nende nimed kirja sain, on ka iseasi. Lätlased kasutavad mõnikord tähtede „A“ ning „I“ peal mingit kriipsukest, mis peaks hääldamist kuidagi mõjutama. Minu rüperaalil need tähed puuduvad, nii et kirjutasin „tavalises šriftis“, kui nii võib öelda.

 

„Läti jutud“ on raamat, millega sai kohe alguse mulle selgeks, et minu lemmikliiki ta ei kuulu. Pole siin ei seiklusi ega põnevust, veel vähem kohtab tema veergudel pinge palanguid. Esiplaanile on tõstetud argipäev ja inimesed oma unistuste ning soovidega. Suuremat osa tegelaskonda võiks kujutada Andra Neiburga antud ilmeka iseloomustusega, kes laseb Sofijal, ühel oma teismelisel tegelasel eestlaste kohta öelda nõnda: Nad on ju niisugused Põhjala pimedusest hillitsetutud ja tardunud nagu lätlasedki. Ent siiski, alla ma ei kavatsenud anda, panin oma tanksaapad, millega aeg-ajalt teen rännakuid ulmeilmades esikusse ning asusin raamatut sirvima.

 

Inga Žolude annab kogumikule avatakti novelliga „1904“, mis viib tagasi pealkirjas viidatud aastasse, kui üks tuntud läti helilooja, traagilise saatusega Emils Darzinš, hakkab kirjutama oma suurteost „Melanhoolne valss“. Ajarännaku kõrval on tegemist ka ekskursiga läti kultuurilukku, mainitakse mitmeid nimesid, kellest lugesin esmakordselt, nii et oli täitsa huvitav. Samas ei ole see sugugi lihtne lugemine, tekst on üsna tihe, mitmelt leheküljelt võiks alla joonida kõnekaid tsitaate. Lk 19 on nt üks selline lause:  Muusika on jumalik, muusika sõbruneb pausi ajal vaikusega, ometi see on ja jääb heliks. Tuleb meelde, et seda raamatut soovitas mulle Helin Puksand, ja tema nimes, „Helin“, on ju samuti midagi musikaalset. Lugu ise aga on selline „külmetava kunstniku  portree“ mehest, kes elab koos vale naisega oma luulesises viletsuses, kannatab kangekaelselt, kuid ei näita vaesust välja. Üksikutel hetkedel siiski leiab aset kohtumine Muusaga, nii et ilus aga kurb lugu. Ajastut on napilt, kuid hästi edasi antud, üldse tundub nii, et kui tänapäeval aetakse taga edukultust, siis toona andis tooni iluihalus. Siin jutus on veel see n.-ö. kadunud maailma täitsa olemas.

 

Andra Neiburga  „Kes ma olen“ viitab juba otsesõnu identiteedi otsingutele. Bertramiste perekonnast antakse kroonikalik ülevaade, kui kalender näitab aastat 1925. Maalt on linna kolitud, kaasas lehm, keda maja juures saab pidada, aga linnastumine ei ole ainus tendents, mis silma jääb. Juba tahetakse šnitti võtta Läänest, sest sooviti saada eurooplasteks. Ei unustata ka naabreid hea sõnaga meenutada: Eestis oli üldse kõik parem: tänavad olid puhtamad ja siledamad, vabu päevi oli kõvasti rohkem. (lk 31) Korralik jutt, ei midagi väga erilist ega kauaks meeldejäävat, aga lugeda sündis küll.

 

Gundega Repše  oli nimi, mis tekitas alguses väikest segadust. Aru ma ei saanud, kes ta on, mees või naine. Vaatasin autoritutvustusest järele, naine on. Öeldi veel sedagi, et Repše esikproosakogu „Kaamel Riia vanalinnas“ on nimetatud uue laine ehk vihaste tüdrukute proosaks, milles rõhutatakse vältimatut vajadust mõelda individuaalselt ja öelda lahti Nõukogude ideoloogia tiražeeritud stereotüüpidest. Pärast sellist tutvustamist hakkasin loomulikult ootama, et tema jutus on midagi sellist, kus tõmmatakse põuest välja, ei, mitte rinnahoidja, vaid feminismilipp, mille lehvides siis ronitakse barrikaadidele. Aga „Kui tähtis on olla Ernests“ räägib ainult lahkukasvanud paarist, kuid sotsiaalse närvi tuksed, need jäävad siit välja. Ernests on egotsentriline tegelane, kes peab end maailmanabaks, kolib maale, tajub seal ängi ja meenutab naist, kes tuletas talle kogu aeg meelde, et sa mõtled valesti.

Ei tea miks, kuid meenus armastus. Kui palju ihke ja kihke tekitasid Maije kurvid, tema orud ja mäetipud…, kui targalt ja hästi olid kavandatud tema proportsioonid. Lõhnade diskursus – joo-hai-dii !  (lk 39)

 

Inga Abele  lühijutt „Kimalased ja sipelgad“ pajatab Martast. Ta läheb ema hauale, võtab kaasa tusase isa ja noorema venna, kes elab tädi juures. Kalmistul käiakse ära ning sellega asi piirdubki. „Idülli ekvivalent“ tahaks selle loo kohta öelda, aga natuke pinevust samas esines. Vanemad ja lapsed ei mõista üksteist. Ei mõista mina ka, miks see jutuke siia raamatusse on lisatud. Võib-olla seepärast, et kuulsa autori aura kohustab, auhindu on ta ohtralt saanud, aga see oli nüüd küll lahjemast lahjem tekst. Kindlasti on autoril ka paremat kraami.

 

Nora Ikstena  on ilmselt rohkem tuntud kui romaanikirjanik, kuid siin on temalt lühijutt „Paganate kruus“. Tegemist on looga, mis samuti eelmisele räägib põlvkondade vahelise kontakti hoidmisest, millele on lisatud veel ka rahvuslikkuse mõõde. Arkadi on Läti venelane, kes taasiseseisvunud vabariigis ei leia oma kohta enam üles. Kohastumine loodusega on kergem kui inimestega ühise keele leidmine. Midagi on Ikstena vene hinge kujutamises siiski tabanud, võib-olla lihtsust.  

Pärast seda nad vaid kahekesi elasidki – vanaisa ja pojapoeg. Kallimat inimest kui Dorofei Arkadil ei olnud. Naistega ka nagu ei vedanud, lapsi ei juhtunud olema. Aga selles polnud keegi süüdi.  (lk 54)

 

Aivars Klavis  kirjutas lobeda novelli „Mõis“, mida lugedes ma esimest korda selle raamatu juures müristasin naerda. Sellist sooja irooniat ei lootnud ma lätlastelt nüüd küll oodata.

 

Kuigi aeg on edasi läinud, pole tühjade kätega siia tulla lubatud, sellepärast siis otsis Gulans baarikapist välja väimehe mullu toodud viski ning suupisteks võttis kaasa pirukaid, mida tütar eile Riiast ostis. Liha muidugi neis peaaegu polnud, see-eest nägid nad väljastpoolt siledad välja. „nagu kõik praegusel ajal,“ arvas tulija. (lk 59)

 

Jutt on sellest, kuidas sajandivahetuse paiku hakatakse endist mõisa, hilisemat kolhoosi töökoda ja veel hilisemat kultuurimälestisena kaitse alla võetud hoonet jagama. Huvilised tulevad kokku ja algab paras palagan, kes mida peaks saama. Vanad söed ei ole ka veel tuha all kustunud, aga ikka ollakse lõhkise küna ääres. Külarealism selle sõna parimas tähenduses, jaa, lõi lausa pahviks.

 

Svens Kuzmins „Kuidas ma Rainist armastasin“. Esimene lugu, kus esineb midagi kohutavat - perevägivald. Isa peksab naist lapse juuresolekul, kodus on fataalne hirmuõhustik, laps leiab lohutust kirjandusõpetaja juurest. Õpilase-õpetaja suhe läheb üle millekski enamaks, kui koolikoodeks seda lubaks.

 

Mäletan, et juba lapsepõlves, ilma Tšehhovit lugemata, ma teadsin, et ühel päeval isa automaat tulistab, teisiti ei saanud see olla. Olin sel teemal mänginud lugematuid kordi „Kiiret kihlvedu“, ja kui automaat tõesti lahti läks, püüdsin ma loendada endale ühe punkti iga kuuli eest, kuigi ilmnes, et elus toimub see palju kiiremini ja kogu valang meenutab sageli üht pikka mootorimürinat.

See juhtus suvel. (lk 82)

 

Valus küll, aga üks paremini kirja pandud lugusid siin raamatus, minavorm juba ise muudab lühijutu kuidagi ehedamaks ja vahedamaks. Muuseas, jutu „1904“ all on kommentaaris kirjas, et Janis Rainis (1865-1926) oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ning poliitik.

 

Vilis Lacitis on Aleksandrs Rugensi pseudonüüm. Kunagi oli kirjanikel kena komme, nad käisid lugejatega raamatukogudes kohtumas. Seoses festivaliga Prima Vista, mis tavaliselt toimub küll Tartus, saadeti 2016. aastal külalisesinejad mööda Eesti väikelinnu külakorda käima. Nii sattusin minagi üritusele, kus esines V. Lacitis, aga ma ei saa öelda, et oleksin teda otseselt näinud, kuid meelde on jäänud, et ta kandis karukostüümi, ja see tegi ta omamoodi naljakaks. Natuke naljakalt kurb on ka tema jutt „Erootiline jutustus Vidzema kõrgustikult“. Vilis räägib siin lätlaste versiooni kalevipogadest, neist, kes ehitusel mustalt töötavad. Arusaadavlt on lihttöölised karmid ja karused mehed ning lühike on ka nende jutt.

 

“Sõidan Valmierasse ja võtan hoora. Ammu enam pole head teritamist olnud, na.“                                                                                                                  Lisijs on korralik ja kasutab sõimusõnadest ainult esimest silpi. Ta sülitab tähendusrikkalt segunõusse, demonstreerides oma kartmatust Lumehelbekese ees. Las nüüd ila ja tatt valguvad mööda rikka naise seinu! Proletariaadi koorija, jop! (lk 88)

Aga Lumehelbeke ehk ülemus koorib rõõmsalt oma brigaadi seljast veel kaheksanda naha ning kuulab CD-pleierist Skunk Anansie laulu  „Post orgasmic chill“.

 

Linards Kalnins  „Christopheri ja Lydia pulmad“ vestab, kuidas minajutustaja sõidab sõbrale külla Saksamaale. Toimub lähedaste paaripanek, kingituste üleandmine ja kohtumine endiste kursusekaaslastega. Vestlused tudengite vahel ongi ehk kõige kandvam osa, aga midagi jääb ikka puudu. Jutt on liiga sirge, puudub intriigialge, paneb vaid õlgu kehitama. Venelastel on sellise nähtuse kohta omamoodi ütlemine, mis venekeelsena kõlab küll paremini, kuid tõlkimist siinkohal ei kannata, aga eesti keeles kõlaks see ehk nii: liiga hea ei ole ka hea. Keskpärasuse künnis jääb kahjuks ületamata, kuid autori sünniaasta (1991) lubab oletada, et ta võib kunagi veel lajatada.

 

Hakkasin mõtlema toa tsoonideks jagamisest, aga Ulrich ütles naerdes, et Saksamaal olevat juba paar aastat tagasi olnud partei, kes pakkus välja Saksamaa jagamise kolmeks osaks: ühes elaksid tööhoolikud, kes peaksid üleval kogu Saksamaad, teises parasiidid ja raiskajad, kelle hulka arvavad end uhkelt ka partei liikmed, ja kolmandas riiukuked ning seikluste otsijad. Kui see partei ületas minimaalse vajamineva häälte arvu piiri, et saada riigilt raha ametlikuks valimiskampaaniaks, kulutas ta selle kohe ära, organiseerides kõigile parteiliikmetele hiiglasliku peo heade ansamblitega ja tasuta õllega.  (lk 102)

 

Pauls Bankovskis ja tema lugu „Kadunud“ räägib mitmest asjast. Kirjanikule omaselt kirjutab autor kirjutamisest, kuidas ta romaani ei kirjutanud, siis tehakse ka väike tripp Läti äärealale.

 Ilma suurema kahtluseta oli selge, et Elina Žalite romaani linnake oli seesama Ape. Žalite oli kirjutanud hästi tuntud ja armastatud lapsepõlve kohtadest ning sai selle eest vastukingiks 1983. aastal A kooli juurde püstitatud  pronksist mälestusmärgi. Kakskümmend kuus aastat hiljem, ühel sügisööl, varastati mälestusmärk aluselt, viidi minema ning müüdi kõige tõenäilisemalt metallikokkuostu, sest üles seda ei leitud. (lk 109)

 

Eelnevale lisaks mõtiskleb Bankovskis veel aja olemuse ja kadumise üle, et mis kord kaob ja mis jääb. Ta teeb seda kõike nii, et lugedes haakis „Kadunud“ mind kohe algusest ja sedasi, et ei saanud enne  pidama, kui lõpp oli käes. Läti juttudest on see kõige pikem tekst, mis on ühtlasi lõpuni väljapeetud kahes liinis kulgev tugev jutustus.

 

Tegemist on täitsa kobeda ja arvestava jutukogumikuga. Oli paremaid, oli lahjemaid jutte, nii on see ikka, kuid kokkuvõttes jättis raamat kena üldmulje. Täitsa tore oli ka koostaja kirjutatud lõppsõna, samuti autorite tutvustused, ja ei mingit diskrimineerimist, on viis nais- ning viis meesautorit. Võrdsus ruulib. Teab mis palju läti kirjandust Eestis avaldatud ei ole, aga kui kellelgi tekib soov sellest midagi teada saada, võib seda kogumikku küll kasutada kompassina.

Sirp

Goodreads

Triiv madalikule

 Nicholas Carr. Triiv madalikule. 

Mida internet meie ajuga teeb. 

Tlk Tiina Randus.

Äripäev.

2012. 270 lk.

Kuulsin sellest raamatust juba aastaid tagasi, kui keegi mainis seda saates "Jüri Üdi klubi". Nagu ikka heade asjadega juhtub, lõpetas see saade ühel hetkel oma tegevuse, aga raamat jäi. Nüüd siis turgatas meelde, et võiks ta ette võtta. Lugesin läbi, olin jahmunud, üllatunud ja sain teada asju, millest mul varem polnud aimugi. 

Nicholas Carr kurdab siin põhiliselt interneti kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. Kuna autor on kirjamees, vabakutseline kirjanik ja blogija, siis on palju juttu raamatutest. Ei räägita küll konkreetsetest teostest, vaid raamatust kui niisugusest, mis on kultuuri kestvuse nurgakivi. 

Pean mainima, et Carr on ära teinud ikka suure eeltöö. Ainuüksi viidete register on viisteist lehekülge pikk. Iga peatükk on põhimõtteliselt iseseisev essee, milles ta hakkab teemat käsitlema rohujuure tasandilt, kuni jõuab välja kaasaega. Raamatust kirjutades alustab ta juba papüürusest, jõuab Gutenbergi kirjapressini ja lõpuks internetis leviva tekstivooni. Samas toonitab Carr mitmes peatükis, et viimased siisada aastat on tsivilisatsioon olnud raamatu keskne, ja see mõjutas omakorda mõtlemist, aga nüüd on internet kaardipaki segi löönud. Lineaarne mõtlemine on asendud katkendliku mõtlemisega, raskusi on pikema teksti lugemisega, rääkimata keskendumisest või loovast mõtlemisest. 

Olen kuulnud soovitust - mõtle positiivselt. Siin raamatus on peatükk, kus tehakse juttu ajust, kuidas välised mõjud, nt interneti kasutamine, muudab seoseid sünapsite vahel. Muu jutu sees on ka selline lõik: 

"Pole mingi üllatus, et neuroplastilisus on seotud vaimsete hädadega alates depressioonist ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest kuni kõrvade kumisemiseni. Mida enam häire all kannataja sümptomitele keskendub, seda sügavamale tema närviahelatesse need tungivad. Kõige hullematel juhtudel treenib mõistus end ise haigeks." (lk 44)

Tuleb välja, et "mõtle positiivselt" ei ole ainult sõnakõlks, muidugi ei tohiks ka üle mõelda. Mõõdukus võikski olla see hoiatus, mida autor lugejale öelda soovib. 

Ühe lõigu lisan siia veel, milles räägitakse küll lugejast mineviku vormis, aga et selles on mingit kadunud aegade elegantsi, tundus ta kuidagi nostalgiline: 

"Lugejad lülitasid välja tähelepanu välisele stiimulite voole, et pöörata see põhjalikumalt sisemisele sõnade, ideede ja emotsioonide tulvale. See oli - ja on - süvalugemise unikaalse vaimse protsessi olemus. Raamatu tehnoloogia tegi selle veidra anomaalia meie psühholoogilises ajaloos võimalikuks. Raamatulugeja aju oli enamat kui kirjaoskaja aju. See oli kirjanduslik aju." (lk 76)  

Juttu on veel paljudest asjadest nagu: Google, e-raamatud, IQ-testid jne, ning ikka valutab Carr südant selle üle, et masinad muudavad inimesed masinateks. Kirjutatud on see publitsistlikus laadis, raamat on tõsine, paneb kaasa mõtlema, mis muutis lugemise kaasahaaravaks. Ta ei ütle, et "tee nii" või "ära tee naa", lihtsas keeles on keerulised asjad kenasti lahti seletatud. Autoripositsioon ei ole hukkamõistev, pigem neutraalne. Lõpus  tegi Carr ikka natuke nalja ka. Raamatu kirjutamise ajaks kolis ta Bostnist välja Colorado mägedesse. Lülitas end välja veebist, et pühenduda kirjutamisele, mis ei olnud üldse kerge, aga pärast käsikirja valmimist liitus jälle internetiga. Siis ta jälle kiidab internetti.

Raske vihm. Manfred Kalmsten.

Manfred Kalmsten. Raske vihm. Fantaasia. 2020. 320lk.

 

Oma esimese raamatu avaldamiseni on jõudnud Manfred Kalmsten. Kuna tegemist on peaaegu tundmatu nimega, hakkasin raamatut sirvima lootes temast midagi rohkem teada saada. Aga peale paari rea tagakaanel autori kohta puudus siin kogumikus igasugune ees- ning järelsõna, rääkimata andmetest, mis käivad juttude varasema ilmumise kohta. Millegipärast on saanud tavaks, et kogumike koostajad kohalikke loojutustajaid ei kipu tutvustama, nii ka siin. Ilmselt arvatakse, et kõik teavad nagunii kõiki vms, aga kui autor esineb varjunimega, ja nt ristsõnas küsitakse tema kodanikunime, siis... no siis on kellad. Et pisut rohkem teada saada, kellega tegemist on, sukeldusin veebi. Tuleb välja, et autoril on lausa oma blogi, kust leiab ühtlasi vastuse küsimusele: 

 

"Kes ma olen?

 

Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogitud, mängublogitud ja filmiblogitud, aga mingil hetkel sai sellest tüütuks kohustuseks muutunud tegevusest siiralt kõrini. Kuna aga kirjutamispisik ja edevus olid veres ja armastus ulme vastu samuti, siis avastasin end mingil hetkel ulmekirjanduse kapsaaiast.

Seonduvalt siis kirjutangi ulmet ja teen seda paljude arust üsna hästi, ehkki on ka inimesi, kes on vastupidisel arvamusel. Ma ise olen ka veendunud, et olen võimeline veel paremaks. Nimetangi end lootustandvaks kirjandusklassikuks. Ha-ha."

 

Nõnda - ausalt ja otse - arvab siis autor enda kohta ise, ning õige ta on, et marssalikepp peab ikka paunas olema, kui Arkaadia tee juba jalge alla on võetud. Et kunagi, kuskilt ja kuidagi tuleb alustada, siis on jutukogu selleks lävepakuks täitsa mõistlik valik. Pealegi, ei saa varjata, et igat esmakogu on huvitav lugeda, kõik on veel uus, kõik on alles avastamata, debüüt, see on kui vahtralehega auto linnaliikluses, millelt võib oodata mida iganes.

 

Veebist leitud statistika andmetel koondab raamat kokku 11 pala, mis ilmunud vahemikus 2012-2020, mõned on avaldatud  antoloogias "Täheaeg" või veebiajakirjas Reaktor. Avastasin, et ise ma neist ühtegi varem lugenud ei ole. Ainuke loetud jutt, mis hiljem meenus ("Ei inimene ega mutant", Reaktor - Erektor, aprill, 2020), oli siit raamatust välja jäänud, seda ilmselt oma erootilise alatooni tõttu.  

 

Kui nüüd jutud sisukorra järgi reastada, on tulemus järgmine: 

 

"Raske vihm". Ulmes pannakse ikka rõhku maailma ehitamisele, siin on õnnestunud luua lausa õõvastav maailm. Kuskil äärelinnas, kus pidevalt on hämar, sajab, hallitab ja kasvavad seened, elab pisisuli Sleiknir. Paralleelmaailmast tuleb talle külla tüdruk Riian, kes ilmub ja kaob, keda Sleiknir hakkab jälitama ning hiljem kohtub vanakurja endaga. Ei saa öelda, et see oleks just lugu laadis "Operaator kõps seeneriigis", sest seeni on seal tõesti palju. Lastele Kalmsten ei kirjuta, ehkki mõnes jutus esineb lapsi. Kaanepilt, mille on teinud Meelis Krošetskin, kes siis veel?,  kuulub ka selle jutu juurde. Aga midagi oli nagu puudu, kippus kuidagi venima see jutt. Jah, oli õudne, aga äkstönit oli vähe. Loomulikult olen veel kergelt eelmise raamatu (Kosmose pikk vari) mõju all ka, nii ei objektiivsuse kursilt kaldun kõrvale. Korralik sooritus. 

 

"Kuuekandjad". Kuskil käib sõda, on head ja pahad tegelased. Malkolm liigub mööda külasid, leiab väikese tüdruku Monda, võtab ta enda kaitse alla, mängib talle flööti ja pahalased saavad muusika abil otsa. Siin raamatus pisut märkamatuks jääv fantasy lugu. Selle jutu kohta on juba oluline öeldud eelnevate arvustajate poolt. Oli vist Loterii blogi, kus mainiti, et lühike jutt ei ole Klamsteni leivanumber, neli-viis lehekülge jääb lihtsalt väheks, et midagi lugejas liigutada. Paraku on veel nii, et fantasy ehk imeulme surumine lühijuttu on juba eos määratud läbikukkumisele. Kogu see maailma ülesehitamine koos oma reeglitega võtab lihtsalt rohkem ruumi, kui lühipala võimaldab. Sõrmuste isanda loo jutustamiseks läks vaja triloogiat. 

 

"Lumemarjaveri". Kaugel põhjas elab 13. aastane poiss, kes otsib jälgi oma varalahkunud emast, kuid leiab lõpuks iseend. Kui ma peaks soovitama ainult ühte lugu siit raamatust, siis on see just "Lumemarjaveri". Kindlasti üks paremaid, ei oodanud midagi sellist, olin üllatunud. Anda läbi poisi vaatenurga tema sirgumine, hinge avamine, panna see kõik kenasti veel kirja ka - väga hea. Priima. 

 

"Loheisand". Kereiggen ratsutas lohe seljas ringi, võttis endale ühe nägusa mõõgaga tüdruku kaaslaseks, aga nüüd ei kuula lohe enam sõna, ja tüdruk ei ole ka väga mehest huvitatud. Soorollid mängitakse justkui ümber. Kas ma mainisin, et Kalmsten ei ole lühijutu autor. Ent siiski, pean lisama, et jutus on sädet, ei ole pelgalt tuim aruanne, vaid ikka paneb isegi korraks kaasa elama. Kõige hullem ei olegi, aga puudest on kahju.

 

"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus". Kui jutul on juba nii pikk pealkiri, ei peaks lugu enam kirjutama, kuid ometi on seda tehtud. Võiks ju arvata, et vampiirikad on vabatahtlikult kohustuslik althõlma lugemisvara põhikooli neiude hulgas, et see ei saa enam jahmatada, või nii, aga saab. Jaak Renfeldi seiklused kuskil kaasaja linnas oli hoogne lugemine. Ausalt öeldes oli see teine vampiirijutt ka, mis ma lugenud olen, aga siin raamatus kuulub ta õnnestumiste hulka.

 

"Valitsusaeg I - Kroonitants" ja selle järg "Valitsusaeg II - Kuningaringlus" on natuke ajaloolised, pisut humoorikad, ent samas, olen aus, need on kerget lugemisvaeva valmistavad jutud võimu ohjamisest, selle haaramisest ning hoidmisest. Poliitikute vastu ei ole mul kunagi suuremat respekti olnud, ja kui need jutud pidid seda arvamust süvendma, siis on nad oma eesmärgi täitnud. Aga teema kõrval on oluline ka see, kuidas seda tehakse. Neid kohti polnud küll palju... aga olgu siis üks lause näitena siin ära toodud, millega mu kärsitu kannatus proovile pandi:

 

 "Alateadvus põgenes hirmunult ning sulges enda järel ukse niipea, kui kunagiste suursugususte riismed veresooni mööda edasi tulvava murdvoona tantsisklevalt ja kõikemurdvalt tema aina enam tuhmistuva kuplialuse vallutasid." (lk 172)

 

Kindlasti leidub ka sellisele, baroksele stiilile oma lugeja, aga mina ei ole selleks veel valmis. 

 

"Põgeneda rottidelinnast...". Selles jutus on tunda pisut vene ulme mõjutusi. Sõjast laastatud linna varemete vahel viib Julian äsja kohatud Maria ohtlikust tsoonist välja. Paraku on oht aga igal pool, samuti on usaldusel oma hind. Võrdlemine on iseenesest üks tänamatu tegevus, ja kui arvustuses mainitakse vähetuntud nimesid, siis valmistab see mulle tavaliselt tuska. Kuid siinkohal mainin küll, et see ohtlikus tsoonis kulgeja meenutas Stalkerit samanimelisest filmist. Natukene, aga ainult õige pisut tuli meelde ka üks antoloogiast "Raevu päevad" loetud lugu. Pean silmas Anatoli Livadnõi juttu "Teine kolonisatsioon", mille ainetel on valminud ka Raevu päevade pealkaas. Aga muidu, Eesti mastaabis korralik militaarulme. 

 

"Optimus - plekid paradiisil". Tulevikus ärkab tegelane, kes on... ee... mentaat, inimene, kes on kaunikesti ajuloputatud. Hiljem pannakse ta kuhugi simulaatorisse, kus tal tuleb ametikõrgenduse saamiseks lahendada kuritegu. Jutt peaks vihjama, et kui manipuleeritav on inimene, või nii, või siis mitte. Aga võib-olla sain millestki valesti aru, vähemalt niipalju taipasin, et sedasorti jutud, kus on arvutid ja kübergid kaugel tulevikus asendanud inimese, ei, need ei ole minu ala. Õige oleks olnud uuesti lugeda, aga et jutt on kuiv nagu Kuuba sigar, siis imestan, et esimese korraga üldse lõpuni jõudsin. 

 

"Tundmatu surm" läheb tagasi minevikku. Egerin on kosinud endale kuninga lähikondse, peagi on tal võimalus saada juba troon, aga enne tuleb läbida mõned takistused. Teele satub keegi võõras, kes kasutab teiste kehasid, et nendes ajutiselt peatuda ja sigatseda, no ja siis satutakse sohu ka veel. Sohu! Mu esimene reaktsioon oli, et kui ulmejutu tegevus viia soosse, võib kergesti minna omadega rappa. Kunagi soovitas Lauri Lukas mul kirjastuse Skarabeus raamatuid lugeda. Seoses sellega tuli meelde antoloogias "Muumia" ilmunud Aleksandr Gromovi jutt „Arvestaja“. See on selline lugu, mis hargneb lahti soos, kus on igasugu kolle, nii et jube oli. Miks ei võinud Kalmsten soos müttamist teha ohtlikumaks? Maailma loomises, milles ta kohati on osav, jäädakse siin väga kahvatuks. Võimalusi peaks ometi olema, kuhu jääb fantaasia? Aga selle asemel on leidliku puändi ümber keritud lihtsalt hea jutt. 

 

"Murtud süda" murdis minus viimasedki kahtlused selles osas, kas autor võiks ka pikemat teksti kirjutada. Nüüd on selge, et võib. Jutt sellest, et umbes 19. sajandi, aastaarve ei mainita raamatus kordagi, levib linnas katk. Kulder läheb koos pruudiga viimase vanemate juurde maapakku. Kui ollakse kohale jõudnud, tundub miski kahtlasena... Selline "armastuses ja sõjas on kõik lubatud" tüüpi lugu, oli mässu ja oli tundlemist, magamistoas ukse vahelt vilksatas voodistseen ning lõpp lõi labidaga pähe. Ma nüüd jään vastuse võlgu, kas see oli iroonia millegi aadressil või mitte, aga kirjutatud on vist küll keel põses. Üksiti on see ainus lugu, millel on Eestiga mingigi seos. Lühiromaan par excellence. 

 

Kuna raamatu avaldamine on meeskonnatöö, ja päris puhtalt lugemine ei läinud, pean paar liivatera poetama ka toimetaja kapsaaeda. 

 

Jutus "Põgeneda rottidelinnast" saab lugeda sellise lause: 

"Varingust paistis liikumatult seisval masinavrakil lõõmav leekidepilv ning augu servadelt alla voolava põleva bensiini joad moodustasid leegitsevate niredena sodikihi vahele tungides pildi justkui leegitsevast maast." (lk 186)

 

Parandagu mind keegi, kui ma eksin, aga minu teada ei ole võimalik, et voolata saaks `põleva bensiini joad`, isegi ulmes mitte. Bensiin ei põle, tema aurud on tuleohtlikud, need peaks plahvatama. Igaks juhuks ei hakka ma seda kodus järgi proovima, mine tea, mis saab veel. Toimetaja oleks võinud asendada põleva bensiini joad napalmi, sõnaga "kütus" või millegi muuga.  

 

Teine koht oli leheküljel 153, kus on üks lõik kogemata kaks korda ära trükitud. Mõni kirjaviga oli samuti, kuid neid esines üllatavalt vähe, aga kui arvestada veel seda, kui ülekoormatud ja alamakstud toimetajad tänapäeval on, oli raamat täitsa tibi-tobi ehk tubli töö. 

 

Autori kohta on keeruline midagi pädevat öelda, kõik ju muutub. Kalmsteni kui ühe kaasaja eesti ulme autori pale on mitmekülgne. Rohkem esineb õudust ja fantasyt, vähem teaduslikku ulmet. Debüüdile omaselt on palju katsetusi, otsinguid. Mis lugudesse puutub, siis lõppe võiks natuke lihvida, üldse tasuks teravust lisada, et jutud kauemaks meelde jääks kui paar päeva. Kummaline paradoks küll, aga kõige parem lugu (Lumemarjaveri), oli jälle kõige vähem ulme. Vähemalt on kriitika selle raamatu hästi vastu võtnud (Reaktor, november, 2020. Eve Kallase arvustus). Loodetavasti leiab ka lugeja debüüdi üles. Et selle kogumiku materjal kogunes kaheksa aasta jooksul, ei ole järgmist kõvakaanelist vist niipea oodata, või mine sa neid, ulmikuid, tea, eks ole. 

 

BAAS

Loterii

Goodreads