Lend võimatusse

 

Lend võimatusse. Ulmeantoloogia. 

Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2004. 136lk. 

 

Mardus oli üks huvitav sari, mis avaldas lühijutte meilt ja mujalt. Algsest ajakirjast, mis 90ndatel alustas, sai lõpuks juba korralik pehmekaaneline kogumik. Muuseas, „Lend võimatusse“ jäi viimaseks, mis Kivistiku käe all ilmuda jõudis. Aga see oli ju nüüd ainult taust, n-ö sissejuhatus, tähtsaima osa antoloogiast moodustasid ikka lood, ja neid oli siin raamatus kokku kuus. 

Otsa tegi lahti Indrek Hargla  ajaloolis-fantastilise lühijutuga „Tagasi süütusesse“. See oli lugu Toro nimelisest ajarändurist, kes naasis koos koeraga  aegade algusesse. Jõudnud kohale, hakkas ta kesk ürgkogukondlikku ühiskonda kuulutama oma tuleviku nägemust. Läks aga nii, nagu taoliste prohvetitega ikka minema kippus.

Hargla kohta jääb see jutt paraku lahjaks. Siin on olemas küll maailm, sai valida heade ja pahade tegelaste vahel, aga keegi ei pannud endale kaasa elama. Kuivalt kirjutamine ei ole päris see, mida tasuks ilmtingimata lühiproosas katsetada. Kuskil mujal kindlasti võib seda proovida, kas või arvustuses, kui muidu ei saa, aga roosas, no ei-ei. Pealegi, Harglal on ka paremaid jutte. 

Vernon Lee „Marsyas Flandrias“  peaks olema väikese õudusaktsendiga jutt usu teemal. Lugu algas Flandria rannikul asuvas päevinäinud kirikus, kus vanade ürikute uurimisel selgus, et kunagi rannast leitud Kristuse kuju oli tegelikult…    

Lugu tundus nii imelik, et jõudsin juba kahtlema hakata, kas see ei ole viimati valesse kogumikku sattunud. Õudus on žanrina üsna tundlik valdkond, tema „parim enne“ võib kiiremini läbi saada kui nt teadus- või imeulmel. Sestap ei tohi unustada, et jutt on kirjutatud aastal 1900, siis, kui religiooni tähendus oli vähe teine kui tänapäeval. Kristluse ja Kreeka mütoloogia vastandamine, no ma ei tea, kas see võib üldse väga oluline teema olla. Aga olgu, kuidas on, koostaja järelsõna tuleb jutule igal juhul kasuks. 

Siim Veskimehe  „Tormide Rand“ on kosmosejutt kaugest tulevikust ehk ajast, kui maalased hakkavad koloniseeritud Marsi elanike vabadust piirama. Kamp hulljulgeid entusiaste otsustab selle ebaõigluse eest põgeneda Tormide Ranna nimelisele planeedile.

Veskimees on Veskimees – ropp ja terav. Palju on küll tehnitsistlikku kama, nullruumid, singulaarsus ja mis tal seal kõik oli, aga helistamiseks kasutati endiselt mobiiltelefoni, njah. Mõistagi ei puudu ka naistegelased, kellele autor julgelt tähelepanu jagab. Nii võib üheks juttu käivitavaks impulsiks pidada vananeva professori ja noore tudengineiu vahelist… külgetõmmet. Piisavalt kabe ja hoogne jutt, et nimetada seda märuliks. 

 H. P. Lovecrafti  „Luuriv hirm“ erineb kõigest sellest vähesest, mis ma temalt varem lugenud selle poolest, et siin ei ole mainitud ei merd ega mereelukaid. Muidu on vana hea õdus õudus täitsa olemas. Jutu tegevus toimub ühes räämas mõisas, kus tegutsevad taandarenenud inimesed, kelle lähedusse on parem mitte sattuda. Imestama pani tõlkija töö, või kuulus see hoopis omaloomingu alla, mine tea, aga jutus esinesid nt sellised sõnad nagu: rüve, tohedamaks, neimahimulise, rübeleb, vaanivat, oos, kui vaid mõned välja tuua. Jutt ise - kena. 

Marek Simpsoni   „Abaddoni viimane võitlus“ on korrektne fantasy jutt pahadest ja veel rohkem pahadest tegelastest. Ega siin palju, sisu reetmata, öelda ei saagi. Oli küll selline lugu, kus minnakse keebi ja mõõgaga ning tullakse kas kilbiga või kilbil… Arvasin esiti, et saan lugedes toetuda sellele, et tunnen siin loos ära kulunud klišeed, üle rööbatud võtted, aga võta pöidlast, Simpson keeras lõpus kõik topelt käkaskaela. Korralik jutt. 

Jack London meenub esmalt ikka oma põhjala juttudega, aga tema ja ulme!? Siia kogumikku valitud „Veretaja“ tegevus toimub hoopis ühel eksootilisel Saalomoni saarel. Lugu räägib objektist, mis kukkus alla otse kosmosest. Selle iseäraliku asjanduse avastab juhuslikult saart külastanud peategelane, kelle teele satub nii mõnigi takistus.  

Parajalt pinget, mõõdukalt tempot, ootamatud käänakud ja kummalised tegelased – parim lugu siin raamatus. 

Kokkuvõtteks võib nii konkreetselt antud numbri kui kogu sarja kohta öelda, et see Mardus oli üks tore nähtus. Kui midagi veel meelde jääb, siis see, et ei ole vist küll kedagi teist, kes oleks koostanud nii eriilmelisi kogumikke. Tavaliselt valitakse jutud kas ikka ühe ulme alaliigi või maa kirjanike järgi, aga Kivistik keeras sellised lähenemised kõik pea peale. Ühes varasemas antoloogias olid koos nt lääne, vene ja eesti autorid, samuti teadusulme, fantasy ning õudus, midagi sellist ei ole keegi teine varem teinud. Lugemist selline valik ei morjenda, küll aga võib sellest kirjutamine olla keerulisem. Mul ei ole ühtegi ulmekirjandust lugevat lähedast, aga kui oleks, ja oleks aasta 2004, siis võiks selle raamatu talle küll häbenemata jõulukuuse alla sokutada.

BAAS

Sünged varjud

Sünged varjud. 

Tlk Eva Luts, Pearu Helenurm, 

Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet.

Fantaasia. 2001. 166lk.

Oh õudust! See ei ole normaalne, see on haiglane, tülgastav ja lausa hirmutav. Aga mis siin ikka, kõige objektiivsem on toetuda rangetele faktidele. Niisiis,  Raul Sulbi on koostanud kogumiku, mida alapealkirjastatakse kui "Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogiat". Kokku on tekste terve kuraditosin ja ajavahemik katab aastaid 1936 - 1995. Pean tunnistama oma kimbatust, sest õige totter on nende juttude kohta midagi öelda tavalugejana. On nad head või halvad, seda saan järeldada ainult lühiproosa lugemuse pealt. Öelda õuduse kohta hea, tähendab ju hoopis midagi muud, kui seda öelda nt ajaloolise jutustuse aadressil. Õnnelikud lõpud, päikeseloojangud ja eluga pääsemised ei ole sellele žanrile paraku omased. See kõik muudab õudusest kui ulme alamliigist muljetamise loomuldasa äraspidiseks. 

Nii ääri-veeri mainin siis nimed ka ära, kes esindatud on.                                                                   Jutukogu alustab  H. P. Lovecrafti lühiromaan, ja kannab tema pealkirja "Vari Innsmouthi kohal". Tegevus hargneb lahti halva kuulsusega mädenevas Uus-Inglismaa meresadamas Innsmouthis. Seal kohtub jutu peategelane merest tulnud inimese-, kala- ja konnalaadsete, mis nad siis on, mingid ristsugutised, veealused, iidsed. Nende jubedikega saab tutvuda üsna detailselt loodud maailmas. Lool enesel pole väga viga, aga seda on vaja lugeda lovecraftilukus võtmes, ta on ikka selline pikk ja pikaldane tekst. Kirjutatud aastal 1936,  mis peaks juba enda eest ise kõnelema, samuti tuleb lugemisele kasuks, kui varasemalt ollakse tuttav Cthulhu müüdiga.

Järgmised kaks lugu olid samas väga viisakad, aga ei midagi jahmatavat. Fritz Leiberi "Suitsutont" kuulub alamkategooriasse urbanistlik ulme. Siin jutus kohtab kontoriametnikku, kes omakorda kohtab kõrvalmaja katusel musta näoga tonti. Kui see ei oleks ulmeraamat, oleksin arvanud, et see tont kujutab allegooriliselt kaasaja linlase hirmu üksinduse ees või sotsiaalseid kitsaskohti, aga siin kogus jäi hirm pisut väheveenvaks. Hea on jutu juurde kuuluv kaanepilt, aga paar päeva pärast lugemist midagi rohkemat kahjuks ei meenugi. 

Ramsey Campbell "Ring tõmbub koomale" on ootamatu puändi ümber kootud jutuvõrk. Ämblikud on väga toredad loomad, aga mitte alati, minu lemmikud nad ei ole, tekitavad judinaid ja... Kahjuks tekst seda aga ei teinud. Idee oli hea, kuid teostus kuidagi rabe. 

Lisa tuttle "Kus kivid kasvavad" on minu poolt küll aplausi ära teeninud. Jutu pealkiri ütleb ehk liiga palju ette, mis toimuma hakkab, aga mitte ainult, loomulikult läheb asi käest ära. Loodusel on inimesega omad arved õiendada. Kui need neetud kivid kasvama hakkasid, olin arusaadavalt ähmi täis, see ole võimalik, arvasin, aga ulmes, nagu teada on, ei kehti sõna "võimatu". Kirja on jutt küll pandud 1980, kuid mõjub värseklt isegi neli dekaadi hiljem.

Terry Lamsley "Kaks tagasitulekut" on selline heas mõttes omapärane jutt, mis pajatab paraku kurjusest. Linnakorteris pensionipõlve pidava üksiku õpetaja päevad keerab peapeale samas majas paarsada aastat tagasi elanud omaniku kummitus. Korralik linnaulme tondijutt.

Scott Thomas "Memento mori" kuulub sarja - kalmistulood. Sealpoolsusega ehk surnutega suhtlemine saab siin tänapäeva toodud, aga no see lõpp. Jube. Hea. Aga mitte jube hea. 

Thomas Ligotti "Bangalo" räägib raamatukogu töötajast, kes käib lõunapauside ajal üle tee asuvas kunstigaleriis, kus ta avastab helikasseti, mis vestab mahajäetud bangalost. Algus on nagu täitsa tavaline linnaolme, aga siis hakkab isiksus kahestuma ja... no ma ei tea, kippus venima ja, hm, polnud midagi rabavat.

Chaz Brenchley "Ja beebi tantsis" ning Douglas Cleggi "Kus kärbsed sünnivad" on üsna sarnase koega lühijutud. Lapse kaotanud ema hakkab surnud last edasi poputama, hoiab korjust toas ja, no jube-jube, edasi ei taha meenutadagi. Selle jutuga jõudis minuni arusaamine, et olen jõudnud lõppu, sain põhja kätte, enam hullemaks minna ei saa, ma ei valeta. Iseenesest pole need küll kõige kehvemad jutud siin raamatus, aga seda motiivi on natuke liiga palju juba kasutatud. Samas tuleb siinkohal meelde üks unustusehõlma vajunud eesti kirjanik, Kalju Kangur (1925 - 1989). K. Kangur oli rohkem küll luuletaja ja lastekirjanik, aga ühes proosakogumikus (Juturaamat, Eesti Raamat, 1986) on ta avaldanud novelli "Tütar", mis vestab samast teemast - leppimatusest kaotusvaluga - ning teeb seda ootamatult veenvalt ja lugejasõbralikult ehk vähem šokeerivalt, kui siin seda tehakse.

Graham Joyce`i "Masti all" on selline väga... leebe võitu ääreala jutt. Minajutustaja pajatab oma lapsepõlvest ja elektriliini all mööda saadetud koosolemistest nii sõprade kui sõbrannade seltsis. Siin oli ka, kuidas nüüd öelda, eelseksi episood, asjaks küll ei läinud, aga püksid ja särk said seljast rebitud. Korra lugeda võib, aga muidu jääb lahjaks.

Del Stone "Kaaslased" on jutt, mille kohta võib tarvitada  venelaste ütlemist "nje mjasa ne rõba". Sarimõrvarit hakkavad unenägudes kummitama tema ohvrid, midagi nagu oli, aga ei avaldanud märkimisväärset muljet. Kui lugu ei ole, siis pole midagi parata, vast läheb teinekord paremini.  

Kim Newman "Kuhu laibad on maetud" pani mind positiivselt üllatuma, sest hakkasin juba lootust kaotama, et siit kaante vahelt üldse veel midagi lugemise kõlbulikku võiks leida. Ent jah, siiski leidus veel üks poleerimata pärl. Jutt on linnaametnikust, kes leiab kohalikust filmilevist õudusfilmi, kus tema nimekaim mängib peaosa. Edasi võtavad sündmused pöördelise suuna ja asjad hakkavad viltu vedama. Film saab eluks ja vastupidi, et elu kui filmis, või nii. Teatud osa oli ka kohaliku omavalitsuse sarjamises. Nuriseda võib küll alguse kallal, mis ei läinud kuidagi käima ja lõpp oli ka justkui lõputa, enam-vähem poole lause pealt sai jutt otsa, aga see eest oli keskkoht olemas, küll hakitud ja fragmentaarne, aga vähemalt kandis. Hea tükk. 

Brian Lumley "Haggopian" on eelkõige kummardus H. P. Lovecraftile. Haggopian on saar, kus elab samanimeline eraklik mereteadlane, keda läheb intervjueerima peategelasest ajakirjanik, kes seda lugu minavormis meenutab. Selgub, et meres elavad ka vampiirid ja veel muudki hirmutavat. Saan vaid lisada, et mitte pelgalt õudusega ei köitnud see pala, vaid ka jutustamisoskus on Lumleyl lummav.

Raamatuna oli kogumiku tase ebaühtlane, üksikute õnnestumiste kõrval võttis suurema mahu enda alla ruumitäide, millest rabavaid mälestusi ei jäänud. Ilmselt oli koostaja soov pakkuda võimalikult lai valik lühijutte igale maitsele, ja kui nii, siis on antoloogia õnnestunud. Eraldi väärivad kiitust veel Raul Sulbi kirjutatud autorite tutvustused. Selgub, et auhindu on kirjanikud võitnud nii, et võivad ajada rinna lausa kummi. Aga kui külma närvi jätkub, siis julgen seda raamatut soovitada. 

 P. S. Et see postitus ilmus alguses facebooki Lugemise väljakutse grupis ja sinna kirjutas oma kommentaari ka Eva Luts, siis pean vajaliks see siinkohal samuti ära tuua.

Omal ajal alustasime korraga kahe sarjaga: "Täheaeg" ja "Sünged varjud". Siis leidsime, et "Täheajas" võivad ilmuda ka õudusjutud, et parem teeme vaid ühte sarja. Praegu aga on ilmunud kaks köidet "Hirmu ja õuduse jutte", mida võin soovitada.

BAAS

Õhtuleht (V. Belials)

Loterii

Rehepapp

 Andrus Kivirähk. 

Rehepapp ehk november. 

Varrak. 

2006. 200lk.

Selle raamatu kuulsus käib küll pikalt tema ees, aga lugema sattusin teda alles nüüd. Isegi filmi, mis oli paras hambavalu, jõudsin enne ära vaadata. Nüüd on asi muidugi parem, mõned filmist arusaamatuks jäänud stseenid loksusid lugemise ajal paika ja tegelased said pisut jumet juurde. Raamatut on juba nii palju arvustatud, et ega siin midagi suurt lisada enam olegi. Sisu on ju teada tuntud – külaelu oma rõõmude ja muredega, noh, muret on muidugi rohkem. Autor ei ütle küll kordagi, mis aega ja kanti ta tegevuse viib, aga julgen oletada, et ajastu on umbes tuhat kaheksasada kopikatega, koht võib olla igal pool ja mitte kuskil, eks lugeja ise otsusta, kuhu ta sündmustiku paigutab. Tegelasi on üllatavalt palju, neid jagub nii taludesse, mõisa, kui metsa tontide ja kodukäijate näol ringi töllerdama, et võttis algul kohe kirjuks silme eest, uhh! See on justkui etnoõudus juba. Kahjuks ei ole ainult värve, kuna tegevus toimub novembri kuu jooksul, on ilm kogu aeg kas pilves, tuuline, märg, ligane, lörtsine või jahe. No anna kannatust, kaua võib. Ja suurem aur läheb sellele, kes suudab külaelanikest rohkem varanatukest kokku krahmata, teist üle trumbata või muul moel rumalusega silma paista. Korraks tuli ka romantilist hõngu, kui kubjas Hans mõisapreili akna taga käis õhkamas, aga ei antud sellelegi unistusele võimalust täituda.  Millega siis raamat tegeleb? Eks ta eestlast portreteerib, sellised me oleme, mis parata. Ahnus pole kuhugi kadunud nüüdki… õnneks on ka armastus kuskil olemas. Veider küll, aga ma ei olegi Kivirähki peale paari lühipala varem lugenud. Korra üritasin kuulata audioraamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“, aga jäin kuskil poole peal magama ja sinna ta jäi. Seda raamatut pean paremaks, mitte, et ta tippude tipp oleks, aga vastu ka ei hakanud. Kirjutatud ei ole üldse halvasti, ma ei tea, mis selle stiili nimi on, kuid sõnaga lobe võib seda iseloomustada küll. Kergesti loetav, kohati sai ka naerda, nii et soovitan, kel veel lugemata, filmist üksi jääb väheks. Foto: Kairit Leibold/ERR. 

Wikipedia

BAAS

Vikerraadio

Abimaterjalid

Hingekuu

Meeldiblugeda

100-raamatut

Kirjanduslik päevaraamat

Jakob Rosin

Triinu raamatublogi

Goodreads

Eduard Vilde. Kui tuli tähendus...

 Eduard Vilde. Kui tuli tähendus...

Eesti Raamat.

1964. 516lk.

Viimane kord, kui raamatukogus käisin, märkasin, et seal on midagi teisiti. Ukse kõrvale oli toodud riiul, kus seda varem mitte ei olnud, ja üks huviline juba uuris, mida tema sisaldab. Käisin siis oma tiiru ära ning tagasi tulles peatusin ka ise tolle riiuli ees, et asjasse lõplikku selgust tuua, millega tegu on. Parema arusaamise huvides leidsin viivitamatult paar silti, mis jagasid teadaannet antud nähtuse kohta. Esimeselt sain lugeda, et "Oktoober on eesti kirjanduse kuu", teine silt aga jagas heasoovlikku nõuannet "Võta kaasa". Vaatasin pealkirjad kiiruga üle, sest ega`s neid teoseid palju olnud, puha 20. sajand oma ilus ja valus.  Miks ka mitte, mõtlesin, kes minevikku ei mäleta, jääb paljust ilma. Eduard Vilde raamatu kaas jäi silma sellega, et ta õigupoolest millegagi silma ei torganud. See on hall, kahvatu ja ilmetu nagu nõukaaeg, ainult kuldsed tähed viitasid millelegi enamale. Kooliajast tuli meelde, et küll ma kangutasin, et "Külmale maale" läbi saada, nüüd siis jooksis võimalus Vildega tuvust värskendada ise sülle. 

Juba esimene sirvimine andis teada, et see on jutukogu, mis sisaldab jutustusi ja novelle aastaist 1889 - 1932 . Tegemist oli huvitava ja pöördelise ajaga nii eesti rahva kui kirjaniku enda eluloos. Kuskilt oli mulle meelde jäänud, et Vilde oli naljamees, no seda ta oli ka, aga mitte ainult. "Jumala tahe", millega raamat algab, pakatas küll ebaõiglusest ja hoolimatusest. Lugu on sellest, et kuuendikumehe hurtsuikus elava pere laps (Leeni) jääb haigeks, aga lapse isa, Maletu Juhan, ei raatsi arsti peale raha kulutada. Läheb, nagu minema pidi, lõpp halb, kõik halb.  Novell on veel ehk pisut nurgeline, aga juba on selles olemas teatavad jõujooned, mille poole Vilde kompass hiljem näitama hakkas. "Suguvend Johannes" on järgmie pala, milles võetakse  ette eesti luule kui niisugune. Loodetavasti ei pidanud seda lugema Juhan Liiv, kellega Vilde kunagi ajalehe juures koos töötas. Selles jutustuses märkab esmakordselt kirjaniku humoristlikku palet. Samas tuleb tõdeda, et ega Vilde mingi tühikargaja ei olnud. Jutu suurem tagaplaan annab mõista, et pole vaja teisi plagieerida, tuleb ikka otsida seda isiklikku ja algupärast, mis kehtib ka värsiseppade kohta. Luule kohta võtab autor parodeerides sõna veel hiljemgi jutus "Uuel teel", kus on sihik keeratud rühmituse Noor-Eesti ridade poole. Laiemalt peaks see jant olema tuntud nime all "Tokerjad".

Mis puutud Vilde tegelaskonda, siis on tema skaala ääretult lai. Leidub küll talupoegi, aga nad ei kaeva kraavi ega künna põldu. Vilde liigub maalt linna, kulgeb seltskonnast seltskonda. Tema juttudes kohtab veel mõisaperilit, toapissi, parunihärrat, vabrikanti jne, aga peategelane, kellele kirjaniku süda kaasa tuksub, on ikka eestlane. Sündmustik aga lõikab profiili ajastu keerdkäikudest. Läbi ja lõhki on Vilde (kriitiline)realist. Nii ei möödu ka 1905. aasta revolutsioon ilma hingelisi tarumasid kaasa toomata. Raamatu lõpus viib Vilde lugeja isegi välismaale, Itaaliasse ja Ameerikasse. Üldse kirjutas ta röögatult palju, Viki andmetel 33 annet Kogutud teoseid. Kirjutamise kohta ütles ta ise nõnda: "Rida on raha – rida on leib! Tee ridu, vend! Tee ridu, vend! Tee kergesti hüppavaid ridu, mu vend!" (lk 472, Sõber)  

Ja kus ta ka ei viibiks, on ta siis tõsine või naljakas, ikka annab ta hinnanguid. Kord on ta südamlikult pilkav, teisal jälle karmilt satiiriline.  Loomulikult pani lugemine tegelastele kaasa elama, ajas naerma ning tekitas raevu ülekohtu vastu. Jätta raamat pooleli, seda mõtet küll kordagi ei tekkinud. Et tõrkeid ei esinenud, seda soodustas Vilde keel, mis on voolav, sorav, ladus ja rikas sõnavaralt. Vilde keel, see on lugemise pühapäev.

Kui üldse midagi raamatule ette heita, siis on see järelsõna puudumine. Kellel on ajaloolised teadmised kohe nii võtta, et saab neid varrukast raputada, neil on muidugi  lihtsam. Väike ülevaade ajaloolistest sündmustest ja Vilde elukäigust kuluks küll raamatu lõppu marjaks ära. Et aga seda ei ole, tuleb leppida proosa enda antusega, mis viib päris elule isegi lähemale kui kuiv faktipuru õpiku või entsüklopeedia kaante vahel.

"Väljast toodi kohutav vitsakimp sisse, aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kuulduks, siis kisti mu märjad potisinised jalast. Mis lõpuks tuli, selle peale, oh lugeja, lase mind laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan: "Isalt sain täna – oma esimesed triibulised! Soojad punasetriibulised!" (lk221)

Bolgid

Tiina on hea inimesena inetrentist otsinud üles need blgid, kus tehakse juttu raamatutest. Nüüd on nimekiri ühes kohas olemas ja kerge vaevaga leitav. Olgu siis link siin ka saadaval, et kui vajadus tekib, ei pea hakkama nõela heinakuhjast otsima.  

Lugemissoovitus

Pimeduses sositsajad

H. P. Lovecraft.

Pimeduses sosistajad.

Tlk Sander Kingsepp, Marek Laane ja Leo Metsar.

Elmatar.

1996.

288lk.

Selle raamatuga kohtumine oli nagu... astuks ajamasinasse. Head vanakooli õudust on siin kaante vahel tervelt seitsme jutu jagu. Et kirjanik on populaarne, sellest räägivad juba kulunud kaaned. Howard Phillips Lovecraft (1890 -1937) jõudis oma lühikese elu jooksul üpris palju kirjutada. Muuseas, tänavu möödub 130 aastat tema sünnist.  Kuid jutud, kui lühidalt teha, siis räägivad nad maavälisest rassist, mis on kunagi Maal elanud, hiljem kõrvale tõrjutud, aga nad on valmis tagasi tulema. Selle müüdi või legendi nimi on mõistagi Cthulhu.  Loomulikult on Lovecraft saanud mõjutusi oma eelkäjatest. Esimese jutu (Kõrvalseisja) oleks võinud nt, nagu Jüri Kallas eessõnas ütleb, kirjutada Edgar Allan Poe`. See on huvitava vaatenurgaga jutt, kus puänt lajatab ikka sajaga. Lovecrafti kohustuslikku arsenali kuuluvad muidugi nii vanad raamatud, lossid, keldrid, käigud kui rotid.  Arvata võib, et noor Stephen King on saanud jutust "Rotid müüri taga" inspiratsiooni, kui kirjutas oma jutu "Jerusalem`s Lot". 

Kuigi jutud ei ole väga pikad, vajas lugemine ometi aega. Stiil on Lovecraftil kuidagi pikaldane, pinget keritakse küll, aga see käib tasa ja targu, mitte kärts-mürts. 

"Kui ma olin kardetava kirja kõrvale pannud, suutsin mõista hirmu, mis oli sundinud ta kirjavahetusse astuma, ning olin valmis tegema midagi, mis hoiaks inimesi eemal neist metsikuist kummituslikest künkaist. Isegi praegu, kui aeg on tuhmistanud muljeid ja muutnud poolküsimused isiklikuks kogemuseks ja kohutavaiks kahtlusteks, on Akeley selles kirjas kohti, mida ma ei saa tsiteerida või isegi ümber jutustada." (lk 129, Pimeduses sosistajad)

Aga ikkagi, oli hirmus, oli jube, soovitama ei hakka, kes teab, see teab. Pilt autorist on laenatud lehelt deviantart.com. Brown Jenkin on inimrott, kes esineb jutus "Ulmad nõiamajas".

BAAS

Olend väljastpoolt meie maailma

Olend väljastpoolt meie maailma. 

Tlk Jüri Kallas, Sander Kingsepp, 

Marek Laane ja Leo Metsar.

Elmatar. 

1995. 272lk.

Sügis on just paras aeg, et lugeda midagi tumedat või sünget. Tõsi, õues saab veel olla, kuid see ei ole enam suvine olemine, kui päevad olid pikad ja ööd valged. Aga mis võiks praegu tunduda parem, kui soojas  toas end raamatuga kerra tõmmata ja lugeda... Mis võiks sügishooaja alustamiseks olla parem kui õuduskirjandus? Krimkad, aga eks ole needki piisavalt kõhedad. 

Et lugemata raamatute lünka täita, valisin sedapuhku jutukogumiku kirjastuselt Elmatar.  Numbrite keeles väljendudes leidsin sellest antoloogiast 13 lugu, mille esmailmumine jääb vahemikku 1891-1936. Kui kaks viimast laastu välja arvata, võib, pilku kõrvale pööramata öelda, et tegemist on korraliku novellikoguga. Autorkond on otse loomulikult tundmatu, et mitte väita unustatud, kuid seda ainult valdavalt, mõni nimi oli tuttav, mõnda olin isegi varem lugenud, aga see selleks. Kuna jutud on enamuses 20. sajandi algusest, siis on neil ka oma ajastu hingus juures. Õudus küll, aga see oli või vähemalt mulle tundus ikka kuidagi leebe ja hillitsetud õudus. Lugemist see tühiasi mõistagi ei seganud. 

Saan aru, et koostamine toimus koronoloogisel põhimõttel, aga miks oli esimeseks jutuks valitud just Ambrios Bierce "Hüpnotiseerija", jäi esiti selgusetuks. Kui öelda selle jutu kohta ainult kolm sõna, siis ei oska ma öelda muud kui "meh", "mäh" või "möh". Tegevust ja tegelasi seal ju oli, peategelane maksab kätte oma vanematele, kes teda vääriti kohtlesid, oma pointki moraali epistli näol olemas, aga ootasin ikka midagi muud, midagi maavälist ehk. Ilmselt oli selle loo lisamise põhjus anda aimu, et ka nii on kunagi kirjutatud. Ütlen kohe ära, et kirjutatud on kõik lood laitmatult, selle koha pealt oleks patt nuriseda.

Mis eelmises jutus jääb andmata, selle korvab W. W. Jacobs piisavalt. "Ahvikäpp" on avaldatud küll 1902, originaalse ideega see lugu just silma ei paista, aga hirmu juba tekitas. Iseenesest on see klassikaline jutt sellest, kuidas kuldkalalt kolm soovi küsida, ent soovidega tuleb olla ettevaatlik. 

Hanns Heinz Ewers "John Hamilton Llewellyni ots" ei löö ainult pika pealkirjaga. Seal taga on kriipiv pala kunstnikust, kes pistab rinda igavikuga. Siberi igijääst leitakse mammut, aga peale selle leitakse sealt veel midagi, mis, see jääb juba saladuseks. 

Gustav Meyrink "Violetne surm" viib Tiibetisse, et tutvustada omaette elavat suguharu. Aga nad sunnikud oskavad sõnaga inimesi likvideerida. Oli selline allegoorilis satiiriline veste, et korra kannatab lugeda ikka. 

M. R. James "Visatud ruunid" räägib ajameelsest professorist, kes lükkab tagasi talle saadetud artikli. Sellele järgneb kibestunud autori poolt professori tagakiusamine, ruuni kirjadega needuse peale panemine... Lugeda oli ladus, aga paar päeva hiljem tundub, et midagi väga erilist siiski ei olnud. 

Paul Scheerbart "Uus pealmaailm" alapealkirjaga Veenuse novelett on esimene kosmoselugu siin kogumikus. Veenus on ülerahvastatud, üleliigsed saadetakse maalt välja. Natuke oli naljakas ja natuke nukker lugu sellest, kuidas positsioonid ühiskonnas määravad asjaosaliste käekäigu.

Aleksandr Grin "Ööl ja päeval" on militaarse kallakuga õudusjutt. See on üks väheseid lugusid, mille puhul minu arvamus läheb BAASi arvustajate omast ikka täiega lahku. Et lühiproosat eriti ei loeta, ei üllata mind, aga et vene ulme ka ulmikute endi seas ei pälvi just sooja soosingut, seda poleks uskunud. Muidugi ei soovi ma väita, et kõik vene ulme on parim, leidub neilgimudru.

 Kuid "Ööl  ja päeval" räägib kapten Cherbeli rühmast, mis asub parasjagu kuskil sügavas metsas. Öise vahikorra ajal on kaduma läinud viis tunnimeest. Jutt algabki kuuenda tunnimehe vahipostile minekuga, mis lõppeb aga süüdlase tabamisega, ja süüdlane oli väga lähedal. Kui teiste lugude kohta saab nentida, et neid peaks lugema teadmisega "tol ajal", siis see lugu oleks võinud ilmuda ka aastaid hiljem, ning ikka oleks ta värske. Hurjutama peaks vaid illustraatorit, kes on ehmunud tunnimehele ehk Moore`ile joonistanud pihku relva, mis meenutab kangesti automaati AK-47 (pilt nr 2). Jutus tõmbab Moore püssil kuke vinna. Stop! Midagi siin ei klapi, AK-l saab vaid eemaldada kaitseriivi, parandagu mind keegi, kui eksin. Samas hakkas mul poole jutu ajal tiksuma taustal F. F. Coppola film "Tänapäeva apokalüpsis" (1979). Õrna sarnasust saab siin tajuda, sõda, mets, hulluks minemine... Loona loomulikult lemmik. 

Georg Allan England "Olend väljastpoolt meie maailma" meenutas atmosfääri poolest omakorda Sergei Lukjanenko juttu "Rong soojale maale" (Raevu päevad, Fantaasia, 2019). Samuti on siin lähemas midagi külma, ainult et võõras läheneb kuskilt kosmosest, lootust on vähe. Jutt ei tekitanud niivõrd hirmu- kuivõrd külmajudinaid. 

Abraham Merrit "Metsaneitsi" on jutt, milles pannakse ühte patta nii õudus kui fantasy. Erru läinud lendur saabub kolkakülla, jalutab metsas ja avastab, et puud on nagu inimesed, nad räägivad, tantsivad ja... Oht saabub siis, kui külarahvas läheb kirvega metsa. Lugu on küll lihtne, aga ometi liigutav. Tähtsam kui lugu ise on, prantslastel stiil, juba keele pärast tasub seda lugu üle lugeda. 

Howard Phillips Lovecraft "Külm õhk" on täitsa kabe linnaruumis lahtirulluv jubejutt. Peategelase naaberkorteris elab keegi doktor, kes oli juba aastate eest läinud teise ilma. Traditsioonilisest H. P. L mütoloogiast veidi erinev, kuid korralik lugu on see ilmtingimata.

Aleksandr Beljajev "Seesam avane" on isenesest robotijutt, mis kirja pandud 1928, aga juba on seal isetöötav tolmuimeja nt. Jutu peategelaseks on vanaduspõlve pidav poissmees Eduard Gane, kelle argipäeva tammub sisse moodne tehnika. Jutu võib kokku võtta aforismiga - usalda, aga kontrolli. Jah, naer on terviseks.

Kogumiku lõpetavad kaks lühilugu, autoriteks on siis Frigyes Karinthy (Uus-Meremaa) ja Karel  Čapek (Kolimisettevõte). Huumoriga, isegi kui see on tumedais toonides, seal kokku ei hoita. Olgu siis ajaränd 21sse sajandisse või ajamasin alles väljatöötamisel, inimest saab alati nöögata. Toredad jutukesed on mõlemad ja sobivad sinna, et lõpetada raamat muigelsui.    

Pikalt enam lobiseda ei tahagi, lisan vaid, et arusaadavalt on tegemist korraliku ja tugeva ulmeantoloogiaga Öölase sarjast. Järjekorra nr on raamatul 1001, kas nii palju neid ilmus,  jään vastuse võlgu. Mingeid unehäireid raamat just ei põhjustanud, kuid neile, kes õuduse, ulme ja lüiproosa ees hirmu peaks tajuma, julgen soovitada küll.

BAAS

Goodreads