laupäev, 28. märts 2020

Me armastame Maad 2




VV. Me armastame Maad 2.
Viimane laev.
Tlk Veiko Belials.
Fantaasia.
2017. 304lk.

Pealkirja järgi otsustades võib küll arvata, et tegemist on järjega raamatule "Me armastame Maad", aga pigem ta ikka laiendab esimest osa, kui jätkab uuelt lehelt. Ajaliselt jäävad lood muidu samasse perioodi 1958-2012. Samas tuleb tunnistada, et see ajaline valik tegi lugemise lihtsamaks. Kokku on siin antoloogias sedapuhku siis 12 lugu vene ulmekirjanduse varasalvest, jagasin need mõttes kolmeks.

Esimese osa jutud on kirjutatud sügaval ja süngel nõukaajal. Aga juttudest peegeldub see ajastu vastu hoopis paatosliku hurrapatriotismi ja eneseohverdamistega. Alanud oli ju kosmose ajastu, et mitte öelda kosmose vallutamine, no ja eks see peegeldus ka kirjasõnas.
Täitsa kobeda mulje jättis Ilja Varšavski oma jutuga "Otsusta ometi, piloot!". Kuigi möönan, et kui puänt on see, et peategelane ärkab unest, ei ole see ju muud kui deus ex machina, oli lugu hea. Eelkõige oli nauditav tema stiil. Sellist minimalismi juba iga päev ei kohta. Võta üks lause ta tekstist välja ja kogu lehekülg vajub käginal lääpa. Varšavski oli unikaalne loodusnähtus, nagu tema kohta ütles Boriss Strugatski.

 Ülejäänud selle perioodi (1958-1981) juttudes midagi väga põrutavat kahjuks polnud. Lihtsalt oli selline helge nostalgia hõllandus...    a la variatsioonid etteantud teemal fanfaaridele.

Teise osa moodustavad kaks juttu, mis kuuluvad üleminekuaega. Sergei Kazmenko "Viimane laev" on lühijutt kosmonaudist, kes otsib oma laeva, millest ta võõral planeedil
õnnetuse tagajärjel välja lendas. Raamatu kaanepiltki on sellest nukrast loost inspireeritud. Täpsem on öelda, et see on kaanelugu. Meelis Krošetskini pilt annab siin palju juurde. Aga ma lugesin seda sümbolismi võtmes. Et see soo, kus ta müttas, oli tülpinud nõukaaeg, millega on aeg hüvasti jätta. Ka üks päris hästi kirjutatud jutt.

Kir Bulõtšov on kirjanik, kelle kinganumber on siin antoloogias  kõige suurem. Lühiromaani "Kolmteist aastat teel" tegevus toimub laeval, mis sõidab juba 106 aastat sihtkohta, minna jääb veel 13 aastat. Meeskonda vahetatakse iga aasta välja. Vahetamine toimub teleportreerimise teel. Korraga katkeb side maaga ja laevas võtab maad paanika. Selle segaduse taustal kohtuvad noormees ja neiu. Et ka romantikat võib kosmoselaevas ette tulla, miks mitte. Üks paremaid jutte siin kogus. Bulõtšovilt leidsin ka selle kogumiku  lemmiklause:
"Me alistame kosmost, aga teisi inimesi austama pole ikka veel õppinud." (lk140)

Kolmandat osa alustab Mihhail Puhhovi tekst "Üles visatud" (1990). See on selline juhtme kokkuajamise jutt, üks paras mäng mõttega, milline võib olla... mis ta siis on, tehisintellekt. Sündmustik, mida eriti küll ei ole, areneb kosmoselaevas. Pärast õnnetusest pääsemist on pardal mees ja naine ja too kolmas.
Peategelasest oli keeruline aru saada. Seda enam, et jutt on minavormis, kus vaatepunkti pidevalt nihutati. See oli kui teadvus, mis liikus. Alguses oli meespiloodi peas, siis naispiloodi, siis laeva juhtimissüsteemis, siis kõigi kolme ühisteadvus, ja lõpuks muutus see teadvus mateeriaks. Kuid lugeda oli huvitav seda mõttemängu.

Boriss Rudenko "Limaan" räägib lennuõnnetusse sattunud meeskonna pääsemisest.  Kindlasti üks õnnestunud lugu puhtalt maailma loomisega, mõõna ajal ranniku lähedale madalasse vette maandatud lennuk udus, teeb kõhedaks. Nappide vahenditega luua midagi sellist, meisterlik. Natukene meenutas Marshall Kingi jutu "Kohtumine rannal" atmosfääri kogumikust "Lilled Algernonile".

Vladimir Iljini "Kaugkosmose seadus" on ainus pala, kus mainitakse tulnukaid, kellega on saadud kontakt.
 Nad ei ole siiski päris sellised, et rohelises kostüümis inimlaadsed olendid, vaid nad on nagu tarretis kilekotis ja kaaluvad viis tonni. Kuid peategelased ehk inimesed on suht ebameeldivad ja küünilised. Kuid loona on ta väga hea, hoogne aga samas tülgastav. Kahetise mulje suutis jätta.

Aleksandr Zolotko "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". No on alles pealkiri. Lugu siis sellest, kuidas tundmatu planeedi koloniseerimiseks viiakse laevaga kohale 10 000 esimest inimest. Et sõit sinna kestab ligi aasta, pakub juhtkond reisijatele toonuse tõstmiseks erinevaid meelelahutusi. Paketti kuulub ka kohtumine ohtliku kiskjaga, millest reisijad ise midagi ei tea. Kuid lugemine läks vaevaliselt, algus ikka jäi venima, poole peal tekitas rusuvat hirmu ja lõpus pani kergendatult hingama. Jah, aga tekstina oleks võinud eelsoojendus lühem olla ning tegelaste arvu kokkutõmbamisega oleks ta ainult võitnud.


 Kui raamatu esimene kolmandik oli selline nõks kahvatu, siis edasi läks järjest paremaks. Üldiselt on Veiko Belials kirjastus Fantaasia tiiva all ikka suure töö ära teinud, tänud. Kaks raamatut lugusid, mis suudavad nii kitsale teemale kui kosmos truuks jääda, see on viimase peal saavutus.

Reaktor

BAAS

Goodreads

Vikerraadio

Lugemissoovitus

Digital Nerdland

Loterii 1

Loterii 2




laupäev, 21. märts 2020

Me armastame Maad




#ulmekirjandus

6. Raamat kirjastuselt Fantaasia

Me armastame Maad.
Tlk Astrid Reinla ja Veiko Belials.
Fantaasia.
2016. 272lk.


Juba kaanepilt, kalamehed jõe ääres ja hõljuk esiplaanil, tekitas siin kärsitut huvi. Muide, sama stseen on nimiloos olemas ka, nii et kunstnik pole kelbast pannud. Guugeldades selgus, et seda raamatut ja neid jutte on eraldi juba üksjagu läbi hekseldatud. Valdavalt olen eelkõnelejatega nõus. Teiste arvustusi on kosutav lugeda, sealt leiab ikka detaile, mille peale ise ei oskaks kohe tullagi. Kuigi samas, midagi juurde ka enam justkui lisada pole, aga mis seal´s ikka, eks ma siis teistel vaikselt sabas sörgin.

Kokku on raamatus üheksa lugu kaheksalt kirjanikult läbi seitsme dekaadi, alustades 1950ndate lõpust kuni aasatani 2010. Teema on kosmos ja sellega seonduv - ettevalmistused lendudeks, äraolemised, tagasitulekud. Ja muidugi igatsus koduplaneedi vastu, "Kui palju armsamaks muutub kodu, kui eemalt vaadata!" (69). Aga minna on vaja ning minnakse, tähed ootavad.

Avapaugu annavad loomulikult Arkadi ja Boriss Strugatski oma lühijuttudega "Otsustav katse" ja "Üksikud oletused". Head lood mõlemad, kehvakesi ega õhvakesi siia ei valitudki. Esimeses jutus tuleb kapten Bõkov Maale otsima oma meeskonda uut küberneetikut. Teises saabub Valja Petrov oodatust varem koju, ajaparadoksid. Vennad on kirjanikud ja natuke vennad on ka nende jutud, aiman puude taga metsa. Üks tegelane esineb mõlemas loos, Bõkov, teises nimetatakse veel kedagi Gorbovskit, aga jutt võiks edasi minna, lahtiseid otsi jäi ripakile, mis edasi sai? Strugatskitele jääb siin ruumist justkui puudu. Aga ka selle vähesega antakse edasi lahkumisvalu ning eneseohverdust. Ja üleüldse,  ammu on aeg need vennad valada pronksi.

Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel" räägib ninatargast ajakirjanikust, kes saadetakse tervitama kaugelt saabuva laeva "Sinilind" meeskonda. See on ainus lugu, mida olen varem lugenud  Horisondis (1969, nr 3-4). Ei tahaks üldse nuriseda, kuid Viktooria Tamme tõlge Horisondis oli sutsuke parem. Belialsi variant on ka hea, aga... Veiko tahtis ilmselt tõlget kaasajastada, nii on asendunud nimi Siver nimega Seaver, Japetus Iapetusiga ja Kogelejast on saanud Kokutaja. Samuti on tühikud stseenide vahelt ära võetud, mis muudab lugemise ebaühtlasemaks. Mõnes teises jutus jälle on tühikud steesnide vahel olemas, võta siis kinni. Boonus on jälle see, et siin ei ole jutt lühendatud.  Kuid lugu ise on super, üks parimaid siin kogus. Ta on tervik, mida ei saa öelda nt Strugatskite mõlema jutu puhul.

Andrei Balabuhha "Surnumatja" kirjutab mässust laeval. Komandör Boll saadetakse kosmost koristama, võõras laev tuleb tuua Maale, aga mida teeb Boll? Autor jõuab väikest viisi, heas mõttes, moraalitsemiseni. Kas peab inimesi ohverdama teaduse nimel või ei pea. Üsna hea lugu, aga midagi sarnast võib öelda ka Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad" ja Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad" kohta. Nad ei ole eraldi nõrgad, lihtsalt teised on tugevamad. Et paremini meelde jääks, eeldab mitu korda lugemist, kuid samuti ei kahetse ma ka kopka eestki ühekordset lugemist.

Vjatšeslav Rõbakovi teist juttu "Vesi ja laevukesed" saab pidada juba lühiromaaniks. Kosmosest naasnud Kohl jõuab Maale kaks sajandit peale Maalt lahkumist. Laevas liigub aeg teisiti, jälle see ajaparadoks. Omakseid tal enam ei ole, tuleb harjuda ja kohaneda uue maailmaga ja kodanikega ning vastupidi. Korralik jutt, üle keskmise siin raamatus. Kosmose kõrval harutab autor lahti peategelase sisekosmost, mida lühiproosas sageli ei trehva.

Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas" toob oma jutus kaugsõidult koju laeva "Dominaator". See laev oli teel 83 aastat. Viimaste ellujäänute Maale jõudmine keerab vinti küll peale, aga mitte üle, meeleolu oli pärast lugemist kurb ja lohutult nukker.

Nik Sredini "Nina" jõuab ringiga algusesse tagasi. Jälle minnakse võimatule missioonile, lennatakse Kentauri Alfale. Meeskond on valmis sõitma teadmata, kas kohale jõutakse, ja veel vähem ollakse kindlad, kas tullakse tagasi, kuid minnakse kõigest hoolimata. Ei takista ka kaasa jõlkuvad ajakirjanikud. Selline lugu, et oluline pole mitte kohalejõudmine, vaid teelolemine. Vunki annab juurde autori huumor, mistap see on üks mu lemmik jutt siin kogus.
Kui raamatu alguses meenus mulle Maksim Gorki oma tsitaadiga, siis siin vihjatakse sellele juba otseselt: "Inimene peab kõlama uhkelt! "Ja ilmtingimata suure tähega," lisasin ma.(lk262) Õige ta on, masinatest üksi ei piisa, peab ikka midagi veel olema, ja see midagi on siin raamatus täitsa olemas.

Veiko Belials on kokku pannud korraliku antoloogia, mis ulmehuvilistele on lausa soovituslik. Teised lugejad, kellele lühiproosa ja põnevus korda lähevad, neile on see tore vaheldus.









teisipäev, 17. märts 2020

Veiko Belials. Asfalteeritud inimesed.



Veiko Belials.
Asfalteeritud inimesed.
Jumalikud Ilmutused.
2015. 84lk.


Kes teeb, see jõuab. Veiko Belials on ulmekirjanik, tõlkija, luuletaja, õpetaja koolis ning looduspiltnik. Veel lugesin Vikipeediast välja, et esimese salmiku avaldas ta 1989. aastal. „Asfalteeritud inimesed” on järjekorras juba seitsmes luulekogu. Mulle oli see küll esimene kohtumine Belialsi tekstidega, kuid kindlasti ei jää ka viimaseks. Ja luulekogu lugemine, omavahel öeldes oli see täitsa kena vaheldus. Pole nii ammu luulet lugenud, et olin kohe elevil. Kõik, mida Kivisildnik tutvustuses lubab, on seal olemas, kaante vahelt leiab nii huumorit, armastust, ängi, looduse ilu kui ka isamaavalu. Sõna kui niisugust Belials loomulikult valdab, on riime, on vabavärssi ja laene ja vihjeid eesti luulele. Ega ta värsiga väga ei larista, mõni ajalaul on ikka väga lühike, üle lehekülje pikaks läks ainult kaks luuletust. Aga see on juba minu kiiks, et ma ei tihka väga pikki ohelikke lugeda. Kui luuletaja oskab lühidalt tabada ja litaka ära panna, siis on super, enamat oleks patt oodata.


Minu telefon on GM
Gorgo Medusa
kui ma teda vaatan
muutun ma enamasti kiviks (lk58)


KONNEKTING PIIPEL

sul on kolm vastamata armastust (lk68)


minu kodu on mu kindlus
minu kodu on mu kong
nagu linnupesakene
buss ei sõida
ei käi rong

minu kodu on mu vangla
minu kodu on mu kants
euroliit ja eesti süda
alle-aa ja asi ants (lk82)

Klassikaraadio

Luuleleid

Margit Peterson

pühapäev, 15. märts 2020

Mari Järve. Esimene aasta.


Mari Järve. Esimene aasta.
Pegasus.
2011. 286lk.

"Ameerika Ühendriikides on kindlasti terve kriisiprogramm, mis näeb ette vaktsiinidooside helikopteritelt nakkuskolletesse viskamise või mille iganes," turtsatas Katrin. "Neil on seal ju kusagil mäe sees spetsiaalne punker presidendi ja tema maailmapäästmiskomitee jaoks, neil on kindlasti plaan. Aga meiesugused idaeurooplased võivad oma võsas kärvata." (lk129)

Selle lõiguga on põhiline öeldud, millest raamat räägib. Nende katastroofi lugude šüžeeselgroog ei olegi enamasti keeruline. Ikka on seal inimkonda ähvardav oht, käputäis põgenevaid tegelasi, kelle peamine eesmärk on pääseda. Mari Järve versioonis tabab Eestit 2013. aastal ohtlik ebolaviirus. Ellujäänud liiguvad punktist A punkti B ja kohanduvad muutunud olukorraga.

Ladus ja sujuv lugemine oli. Alguses ei saanud vedama, pärast pidama. Esimeste lehekülgede hakitud stiil ei olnud küll paljulubav, aga kuskil poole peal läks juba peatükk pikemaks, tegevuskohti jäi vähemaks, lugemine muutus köitvamaks. Autor oleks nagu ise ka kirjutades arenenud, arenevad ka tema tegelased. Aga kogu pildistik, raamat on üsna filmilik või siis miniseriaalilik, jäi ka üsna pealiskaudseks. Loen, saan aru, mis teema on, aga üksikasju meelde eriti ei jää. On pinget, aga ei ole sellist detailitundlikkust, kui nii võib öelda. Et tegu on debüüdiga, siis ei tasugi siin väga mekutada. Tegelikult on tegemist korraliku esikteosega, mis ei jää loodetavasti viimaseks. Et olemas on ka toimetaja, Birk Rohelend, siis on suuremad apsakad kõrvaldatud, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Aga sündmustiku üle küll mingit rõõmu tunda ei saa. Seal ei ole küll peategelast, peategelane on see viirus, kes 99% ajast laastab kaadri taga, kuid see oht on masendav. Ja 10ne liikmeline grupp suudab omavahel suhted nii puntrasse keerata, et... oi kui keeruliseks läheb nende lahti harutamine. Viimase aja sündmuste taustal tasub ehk mõelda, et mis hakkab juhtuma, kui juhe seinast välja tõmmatakse, elekter, mobiililevi, internet kaovad. Kui peab mugavustsoonist lahkuma. Kas ikka ollakse selleks valmis?

teisipäev, 10. märts 2020

Svjatoslav Gavrilov. Siin on mu süda.



VV. Svjatoslav Gavrilov. Siin on mu süda. Tlk Ralf Toming. Eesti Raamat. 1974. 174lk.
Siin on nüüd väike veelahe. Kui teinekord olengi sattunud lugema kosmosest kirjanduse võtmes, siis Gavrilov jutustab lendude ettevalmistusest reaalselt, läbi asjaosalise silmade. Et kuidas tema andis omapoolse panuse ürituse õnnestumisse. Tagantjärgi saan vaid tunnistada, tõsi küll, kirjanduses käivad need asjad ikka lihtsamini, lausa lepase reega. Aleksei Tolstoi nt kirjutas juba 1920ndatel jutu „Aeliita”, milles oli insener Loss, kes ehitas kodustes tingimustes ja käepäraste vahenditega kuuri all raketi, mille kütuseks kasutati lõhkelaenguid, ning käis sellega ära Marsil. Loomulikult oli Tolstoi üks omamoodi teeraja, sest kirjandus on ikka käinud unistuste täitumisel reaalsusest sammukese ees. Unistuse täitumisest kirjutatakse ka siin raamatus.
Autor räägib sellest, kuidas ta töötas 50ndate lõpul katsetajana kosmoserakettide montaažitsehhis. Tema ülesanne oli kontrollida rakettide kvaliteeti enne starti. Kui vastavad osad olid kohale toimetatud, tuli kõik süsteemid eraldi üle kontrollida, siis pandi rakett kokku ja kontrolliti uuesti üle. Üks pidev kontroll, katsetamine ja testimine kulgeb leheküljelt leheküljele. Põhimõtteliselt on jutt ainult tööst. Kuid see töö oli väga vastutusrikas. Õnnetuse tekkeks oleks piisanud sellest, kui üksainus seib oleks kukkunud kuhugi torude vahele raketi sisemusse ning jäänud üles leidmata. Maal poleks sellest midagi juhtunud, aga kosmoses oleks see seib võinud lennata mõne relee vahele, ühendada klemmid, mida pole vaja ühendada, ja tont teab, mis oleks võinud juhtuda.
Arusaadavalt ei pajata Gavrilov ainult endast. Kuigi paaris kohas väike ego upitamine ikka virvendab ka, et kuidas just tema avastas rikke ja selle kõrvaldas. Aga isiklikust elust ei räägi autor peaaegu üldse, isegi punapropat on rohkem kui eraelu. Nõukaaja halli olmet, kui tavaline seltsimees pidi külmas bussis tööle sõitma ning õhtul poe järjekorras seisma, et osta piima ja vorsti, seda ei mainita. Siin oleks otsekui teine riik riigis vms.
Kuna need mälestused on kirjutatud alles aastaid hiljem, siis arvan küll, et Gavrilov pidi andma mõned allkirjad, millest rääkida, millest vaikida. Kohanimesid välditakse ilmselt sihilikult. Alles lõpus ütleb ta ühe korra sõna Baikonur, kuigi aimasin, et seal, kosmodroomi lähedal see katsetamine põhiliselt toimus. See eest on kolleegide ja kosmonautide nimesid mainitud piisavalt, et äratundmist turgutada. Kosmoselend juba on selline sündmus, et siis võtab suurema au endale kosmonaut. Kõik need treialid, konstruktorid, insenerid, katsetajad jne, nendest ei tea tavaliselt keegi midagi. Eks neile see raamat valdavalt ongi pühendatud. Juri Gagarinist on juttu alles raamatu lõpus. Ja sellega, kui 12. aprillil 1961 tehti ajalugu, saadeti esimene inimene üles, raamat ka lõpeb.
Kuid lugeda oli tore. Sai jälle silmaringi avardada, nautida head keelekasutust ning korralikku tõlget. Ent endine rindemees jääb kuskil sügaval ikka rindemeheks. Kõige ülevamad hetked raamatus olid stardid, kui lendu läks rakett, mille iga detaili oli autor kontrollinud. Eemalt jälgides ühe raketi järjekordset õhkutõusmist, kirjeldab ta seda elamustt nõnda:
„Tema pikkamööda vaibuvas mürinas kuulen „Aurora” kogupaugu ja Balti laevastiku madruste raevuka rünnaku vastukaja, Perekopi kõminat ja Esimese ratsaarmee kabjaplaginat, Stalingardi lahingu võidukat kära ning Kurski ja Bobruiski all pealetungivate tankide roomikukriginat.” (lk90)
Esimese inimene kosmosesse saatmine ja tagasi toomine, jah, venelastel on, mille üle uhked olla. Kuid mulle meenub selle peale hoopis üks laul: „Lenda Juri Gagarin, lenda Juri Gagarin. Tule elavana tagasi”.

esmaspäev, 9. märts 2020

Boris Kabur. Kosmose rannavetes.



Boris Kabur. Kosmose rannavetes. Eesti Raamat. 1966. 144lk.
Kosmose rannavetes on jutustus, mille tegevus on viidud kaugesse tulevikku. Tulevikku mõjutab siin loomulikult minevik. Natsid saatsid oma parima teadlase pärast II MS planeedile Hermes. See teadlane, Adams, ehitas sinna baasi, suunas Maalt kaugjuhitavad tuumapommid Maale, et kui vajadus tekib, saab juhtkond nupule vajutada, ja lisaks avastas veel antimateeria sünteesimise valemi. Möödus kakssada aastat ja kolm noort teadlast, leidnud arhiivist vajalikku teavet, lendavad Hermesele, et hankida too saladuslik valem. Kui nüüd väga üldistada, siis pisut meenutas see raamat Prometheusi lugu, või nii.
Aga üsna vaevaline oli mul selle jutustusega sina peale saada. Tegelased olid pisut puised ja näpuga viibutamine kumas kohati ikka liiga toorelt läbi. Mba, üks peategelane, mõtleb lennukisse piletita trügijat märgates nt nii: „Sest on ju igaühe esimene kohus ise ennast kujundada, parandada, vabastada ebaühiskondlikest mõtetest ja tegudest. Teiste kohus on eksija tähelepanu juhtida tema eksitusele, ent otsuse, kas toimida vääriti või mitte, peab inimene ise langetama.” (lk32) Unistamine on muidugi kena, tuleviku inimene pidigi olema ideaalne, sire ja sillerdav nagu suvehommik Setumaal, aga seda oleks võinud ka autori liigse sekkumiseta näidata. Teadlaste kolmikust väga eredaid muljeid paraku ei jäänud. Peategelased on kolm noort, kaks meest, üks naine. Alguses ollakse sõbrad, nagu õde ja vend, lõpus siiski tärkab armusäde, kuid kõik see on kuidagi vaguralt tagasihoidlik, viks ja viisakas, ilma pisarate ning taldrikute lõhkumiseta.
Ent naljakalt meeldejääv oli üks kõrvaltegelane. Noore naisteadlase ema. Päriselus selliseid kanaemasid muidugi ole, aga raamatus, seal ikka võib. Ta ninnu-nännu-nunnutas oma tütrekest nii, et viimasel ei jäänud üle muud, kui kodust jalga lasta. Kui tütar oli mitu päeva teadmata kadunud, kõnedele ei vastanud, ruttas ema ajsaolusid selgitama. Üks paremaid dialooge leiab aset siis, kui murelik ema pärib ametnikult aru, mis siis tegelikult juhtus. Väike katkend sellest on siin: „No näete, no näete. Teil olid tema kohta ikkagi kindlad andmed olemas, te ainult ei tahtnud neid avaldada, kartsite mulle haiget teha. Uskuge mind, seda mängu poleks vaja olnud. Parem kibe tõde kui magus vale! Teate mis, veel täna kannan teile üle romaani „Siiruse triumf”. Valgustagu see teie teed edaspidises elus.” (lk91)
Ainuüksi selle tegelase pärast ei kahetse ma raamatu lugemist. Kuid kangelaste ellukutsumise kõrval oli autor ka füüsik ning leiutaja. Raamatus mainitakse ühte aparaati, „Grandprix”, mida kasutati koosolekutel. See toimis nii, et kui keegi kaldus sõnavõtus teemast liiga kõrvale, siis ta andis märku pinisemisega, mis tähendas „Räägi asjast, ära lobise”. Pärast kolmandat hoiatust isoleeriti kõneleja koosolekult. Ma nüüd viimase aja teaduse saavutustega küll kursis ei ole, aga kui selline aparaat on juba leiutatud, siis võiks üks selline jõuda nt Stenbocki majja.
Et Boris Kaburi nimi oli nii-nii tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, millega seoses teda mäletan, hakkasin googeldama. Tuli välja, et ta oli kunagi küüditatud. Ja veel selgus, et tema leiutas mootorsae „Družba”, siis tuli meelde küll. Läänes oleks ta oma leiutisega saanud miljonäriks, aga Venemaal anti talle amnestia, mis oli ka suur vedamine. Kuid raamatut ei julge ma kergekäeliselt küll soovitada. Kes on suured ulmehuvilised, neil on see ammu loetud, kes alles avastavad, et ulme on olemas, need leiaksid vast paremaid ja kaasaegsemaid teoseid, mida lugeda.

pühapäev, 8. märts 2020

Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö.


Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö. Eesti Raamat. 1967. 24lk.
Otse loomulikult olin hämmingus, kui hakkasin otsima raamatut punki alla ulmeluule. Eraldi annab neid sõnu vaagida küll nii ja naa, et on ju luule vahel „ulmeline” ning eks need ulmekirjanikud kipuvad ka „luuletama”, aga liitsõna ulmeluule! See on midagi ootamatut. Kuid tänu taevale on olemas lastekirjandus. „Sputnikute nääriöö” läheb muidugi veel kaugemale, siin viiakse lugeja lausa taevaste taha ehk kosmosesse. Kätte jõuavad näärid. Maa ümber tiirutavad sputnikud tahavad seda tähistada väikese koosolemisega. Nii siis saadaksegi kokku Kuu peal, hakatakse koristama ja lõpuks pannakse pidu püsti. Samal ajal loevad lapsed kodudes salme ja saavad kinke, kõik on rahul. Ja need Olev Soansi pildid, need ajasid suisa naerma. Lahe. Võiks veel olla LV punkt, raamat, millest postitamine võttis kauem aega, kui selle lugemine, sinna sobiks see samuti.

Tähetornis onu Ploomil 
meie tuntud astronoomil, 
töötasid kõik nupugrupid, 
kuumasid kõik juhtmejupid. 
Aga teateid vastu võttes 
oli onu Ploom nii mõttes.  
Ning ta kirjutas siis töö: 
„Sputnikute nääriöö”.



neljapäev, 5. märts 2020

Aleksandr Šalimov. Öö mazari juures.




Aleksandr Šalimov. Öö mazari juures. Tlk Hans Treimann. Horisont, 1969, nr 12 - 1970, nr 1.
 Tadžikistani väheuuritud mägises piirkonnas pidavat elama lumesaatanad. Keegi pole neid lähedalt näinud, kes on neid otsima läinud, pole tagasi tulnud. Loo minajutustaja tegeleb geoloogiliste uurimistega, kuulnud seda legendi lumesaatanatest, otsustab ta minna mägedesse uurima, kes seal siis ikkagi on tegelikult. Kohalikud muidugi hoiavad vägagi umbusklikult taolisest ettevõtmisest kõrvale, kuid pika veenmise peale õnnestub seal mazari juures ära käia. Mazar, muuseas, on muhamedi usu pühaku matmispaik, mis asub seal, kus need olevused pidid elama. Ära selles kummalises paigas käiakse ja tullakse tagasi ka, nii et peategelasel lähevad juuksed üle öö halliks. Mismoodi see juhtus, saab lugeda jutust.
Horisondis on see lugu kahes numbris. Lugesin esimese hommikul enne tööle minekut ja teise õhtul koju tulles veebist. Mitu korda mõtlesin päeva jooksul, et mis seal mäestikus siis pidi ikka juhtuma, aga sellist lahendust, nagu autor väljapakkus, no selle peale ma küll ei tulnud. Hea jutt on. Kõik need kirjeldused loodusest ja üleelamised haarasid kaasa.
„Vaatasin kikkiskõrvu pimedusse. Tiirutasin ümber lõkke, tundsin, et seisan vaevu jalul, kuid ei saanud end istuma sundida. Ivan lamas liikumatult maas. Nähtavasti oli ta jälle minestanud.”
Mitu korda meenus lugedes Jefremovi „Viis rumbi”, kus tegeleti sarnaste uurimisretkedega. Kui millegi üle juba hirmust toibununa mõmiseda, siis selle üle, et milleks oli vaja mainida fašiste, kes lasid laeva tähtsa uurimisobjektiga põhja. Laev oleks võinud nt pommis peaga postil oleva tüürimehe süü läbi karile sõita vms, aga ikka olid need... no, jah, humanismi on ka vaja.
 Nüüd tõmban nendele Horisondi juttude lugemisele joone alla. Aitab küll. Lõpetamiseks on mitu põhjust. Lugemist on tekkinud juba liiga palju, Horisondis on tekst paras kirbukiri, mis väsitab silmi, mitmed lood on avaldatud ka uuemates raamatutes ja neid pole lühendatud, nagu Horisondis. Kuid hea sõnaga jään meenutama neid lugemisi, samuti kiidan häid tõlkeid, hea töö.

BAAS



kolmapäev, 4. märts 2020

Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti!



Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti! Tlk Rein Saluri. Horisont, 1969, nr 5-10.
Kirjanik, bioloog ja etnograaf Fahrely Mowat kirjutab sellest, kuidas ta elas pool aastat Põhja-Kanada tundras huntide kõrval. Miks just seal? Kuna põtrade arvukus oli viimastel aastatel ähvardavalt langenud, otsustati asja uurima saata Mowat. Aastat pole öeldud, aga see on kuskil 1950ndad. Arvati, et hundid murravad liiga palju põhjapõtru maha. Põhjapõtru, tõsi küll, nimetatakse siin karibuudeks. Kuid tegelikult on asjad hoopis teisiti. Valge mees ise kütib karibuusid, hundid pole milleski süüdi. Aga seda ei õnnestu Mowatil kahjuks kellelegi selgeks teha. Kuid elu huntide kõrval avab neid väärikaid loomi uuest küljest. Hoopis inimene ise tundub nende kõrval rumal olevat. Mõnus, naljakas ja kurb jutt üheaegselt. Tegemist on dokumentaaljutustusega, mis on kirja pandud päeviku vormis. Hiljem on sellest ka lühendamata versioon eraldi raamatuna välja antud. Oli ikka uskumatu tüüp too Mowat, kelle kohta võib öelda, et kui kuidagi ei saa, siis huumoriga ikka saab.
„Viimased meetrid enne harjale jõudmist läbisin roomates ja tõstsin siis ettevaatlikult pea – seal ta on, mu kutsuke! Me lausa põrkasime. Meie vahele jäi paar meetrit. Nähtavasti puhkas ta pärast oma minoorset kontserti. Jäime vaikides teineteist jõllitama. Ma ei tea, mis tema massiivses kolbas toimus, aga minu peas lõi tormitsema hirm. Mulle vaatasid vastu suure tundrahundi merevaikkollased silmad. Ilmselt oli ta minust raskem ja vaieldamatult valdas käsitsivõitlust minust paremini.”

esmaspäev, 2. märts 2020

Vladimir Mihhailov. Oja Japetil.




Vladimir Mihhailov.  Oja Japetil. Tlk Viktooria Tamm. Horisont, 1969, nr 3-4.
Japeti nimelisele planeedile saadetakse koos piloodiga ajakirjanik Siver. Nende ülesanne on teha reportaaž kaugsõidult saabuva „Sinilinnu” meeskonnaga. Japetil kohtutakse ootamatult kolme võõraga, keda peetakse maagivedajateks.
„Kas olete kaugelt?”                                                                                                                          „Ikka Maalt,” vastas Siver hooletult. „Alles maandusime.”                                                              „Kas a-ammu lahkusite sealt?”                                                                                                      „Kolme nädala eest.”                                                                                                                     „Kuidas seal Ma-aal ka on?”                                                                                                           „Kõik normaalne,” ütles Siver. „Maa nagu ikka Maa. Viimane uudis: „Sinilind” jõuab tagasi.” Kogeleja noogutas.
Mihhailov on kirjutanud ikka väga hea loo. See plõksiv ninatark ajakirjanik ja need dialoogid, kõik on nii päris, täiega maksimum tase, mida ühelt kosmosejutult võib oodata.

BAAS



pühapäev, 1. märts 2020

Horisont, 1969, nr 2, lühijutud.




Isaac Asimov. Missugust lõbu nad tundsid.
Russell Baker. Pahaendeline metamorfoos.
Tlk Ain Raitviir.
Aleksandr Gorbovski. Rõõmu amplituud.
Tlk Paul Oja. Horisont, 1969, nr2.
Asimovi jutukeses on aasta 2155. Lapsed enam koolis ei käi, neid õpetavad koduõpetajad, ja nendeks on masinad. Kooliülesande õiged vastused tuleb lükata pilusse ning masin annab tulemused teada, lihtne. Samuti ei ole tulevikus enam koole ega raamatuid, kogu infotulv kulgeb ju ekraanide vahendusel. Kui üks poiss leiab pööningult raamatu - ka siis on veel pööningud - ,mis räägib koolis käimisest varasemal ajal, avaldab see lastele ootamatut mõju. „Ja õpetajad olid inimesed...”, olid küll. Lapsed jäävad lasteks, olgu aastanumber milline tahes. Väike kooliskäimise tülpimus ja minevikuigatsus pole ka tulevikus kuhugi kadunud. Või peaks ütlema: oi ajad, oi kombed! Olgu kuidas on, kuid Asimovilt poleks oodanudki nii lühikest juttu (kaks lehekülge). Minu jaoks oli meeldiv.
Russell Baker visandab nägemuse sellest, mis juhtub siis, kui inimesed tahavad olla masinad. Büroos, leti taga või postiljonina oma asju ajavad väikeametnikud saavad pidevalt klientide käest sõimata, aga masina peale ei hakka keegi räuskama, kuna ta pole selliseks vaidluseks programmeeritud, kuna „Mehhaniseerumise kunst on mitte naeratada.” Inimesed tunnevad masinakadedust. Samas naerab Baker büroktraatia rohmakuse üle. Igati lahe jutt, lihtne ja tabav.
Kui eelmised kaks jutukest on tulevikuvaatelised, siis Gorbovski lendab minevikku. Maailma loomist vaatavad oma laevalt megäärid. Nad veavad kihla, kas planeeti Maa hakkavad ilmestama positiivsed või negatiivsed emotsioonid, ja kui vaja, siis sekkuvad. Idee on siin küll kõige ulmelisem, aga Bradbury „Kõuekärgatus” mängis sama asjaga. Temal ka mõjutas mineviku väikseimgi muudatus oleviku seisu. Kuid Gorbovski toob sisse võõrad vaatlejad, arendab asja jälle kuidagi oma nurga alt. Et siis, ei ole head ilma halvata, kuid jutt on hää.

Loomulikult annavad oma panuse juttudele Allex Kütti ja Edgar Valteri illustratsioonid. Ja seda võib muidugi kõigi nende Horisondis ilmunud lugude kohta öelda.