reede, 30. august 2019

Jüri Tuulik. Vares.



LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti)

Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk.

Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata.

Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis Kingissepa, maksab rubla ning ringi sõidetakse külgkorviga.

Paras sõõm kosutavat ja samas soolakat merehõngu oli siin kaantevahes küll. Nostalgia, lapsepõlv – natuke mõlemat. Kes on ainult linna kivide peal kasvanud, pole kunagi suvel maal käinud ega olnud, neile võib küll natuke võõraks jääda samastumine. Kuid seda võivad korvata need vaguralt hõllanduslikud kirjeldused, keelekasutus üldse tegelikult, no ma ei või, pean ikka ühe katkendi siia lisama, et mingigi mälestus jääks seekordsest lugemisest.

„Ärkamise alal oli Mihkel sama varane kui mummigi. Mõned lühikesed tunnid tukkumist sääsepirinas ning ööbikulaksutamises, ja linnu lühike uni oli pühitud. Kella viieks oli päike juba kõrgel, kiivitaja nuuksus heinamaal, karjamaal ammusid lehmad, kaste kiiskas õuemurul, sirelid ning kibuvitsad uhkasid õielõhna, maailm sillerdas, säras ja helises hommiku puhtast rõõmust – kõike seda võis üksinda Mardu-taoline laps maha magada.” (lk34)

Jutupeatus


pühapäev, 25. august 2019

Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre. Tuulepealne maa.


LV 18. Raamat sõbra või sõbranna riiulist.

Mihkel Ulman. Lauri Vahtre. Tuulepealne maa. Tammerraamat. 2009. 416lk.

Kui 17 aastane Toomas Roo Tallinna Reaalkooli jõudis, oli õppetöö juba alanud. Ta ei saanud varem tulla, sest pidi aitama vanemaid talupidamise juures. Et juhtus olema aasta 1917, siis sattus nii Toomas kui tema koolikaaslased ajalooliste sündmuste keerisesse. Kuulutati välja Eesti Vabariik, mida pidi kohe hakkama relvaga kaitsma. Täna teame seda sündmust nime all Vabadussõda. Tuulepealne maa ei ole ainult Toomase lugu, see räägib ühe väikese riigi tekkimise, eksisteerimise ja kaardilt kadumise loo aastatest 1917-1941 läbi mitme pea- ja kõrvaltegelase vaatepunkti.

On juba kirjutamata reegliks saanud, et raamat on parem kui film, aga siin päris nii öelda ei saa. Loomulikult ma mäletan 12-osalist teleseriaali, mida näitas ETV 2008. Lugemist hõlbustas seriaal sedavõrd, et Toomase häälena kõlas mu kõrvus Rasmus Kaljujärve hääl, Indrek Kallaste muutus Märt Avandiks, Maret Kallastest sai veetlev Mirtel Pohla jne. Nende vahelised suhted olid isegi meeles. Aga seriaali nägemata oleks seda raamatut olnud muidugi raskem hoomata. Abiks on küll värvilised pildid filmist raamatu lõpus, aga see pole siiski see. Lugedes on "Tuulepealne maa" ikka vägagi filmilik, et mitte öelda filmistsenaarium. Seda võib võrrelda ka näidendi teksti lugemisega, jah, draama see on, seda küll, kuid just dialoogid lühikeste remarkidega olid need, mis viisid lugu edasi. Kuid see eest dialoogi valdab autor hästi.

Nt ühe mossitava portretisti olemusest saab piisava ettekujutuse juba pelgalt kahekõna abil.

„Salusoo: Ilmselt ootasite midagi muud?
Maret: Ei, miks? Ma ju tean, et kunstnikud eriti jõukalt ei ela...
Salusoo: Kahjuks on see tõesti nii. Vaim nälgib ja hallitab, tõusikud praalivad, võim röhib rahulolust ja muudkui nuumab ennast.
Maret: Ja teie seate õiglust jalule?
Salusoo: Aga täpselt. Annan neile piltidega vastu vahtimist nii mis laksub. Kusjuures lasen endale veel maksta ka. Needsamad praalijad ja röhkijad maksavad. Nad vist arvavad, et siis on nad mu miskitmoodi oma lõa otsa saanud. Arvaku, arvaku... Küll me ükskord näeme!" (lk259)

Et lugeja ajalooliste sündmustega rohkem kurssi viia, on Lauri Vahtre lisanud iga peatüki lõppu väikese artikli ajaloolisest taustast. Nõnda muutub tagasihoidlik ekskurss minevikku veelgi usutavamaks. Nii võibki mõelda, et suur sõna Vabadus, see on ikka väga habras.

Saan ainult kadestada neid, kes täna koolis käivad, et miks ei võinud 90ndatel selline raamat ja seriaal valmida. Ajalootund koolipingis oleks muutunud palju populaarsemaks, kui ta seda oli. No vähemalt on tänapäeval selline asi olemas.


pühapäev, 18. august 2019

Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis.



LV 7. Minu kõige uuem raamat.

Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis. Tõlkinud Jaana Peterson. SA Kultuurileht. LR 21-23. 2019. 184lk.

1917. aasta 3. aprillil saabub V. I. Lenin Petrogradi, astub soomusautole, peab kõne, põristab r-i ja hakkab võimule trügima. Raamat räägib, nagu pealkiri juba ütleb, ühest suuremast ajaloo epohhist Venemaal 20. sajandi alguses. Tegemist on järjega raamatule „Lenin Zürichis” (2018, nr 26-29, tlk. Jüri Ojamaa). Mõlemad kuuluvad omakorda veel suuremasse tsüklisse „Punane ratas”.

Aga lugemine läks mul küll vaevaliselt. Kui selle raamatu oleks avaldanud mõni nurgapealne kirjastus ja kirjanikuks oleks olnud keegi tundmatu autor, poleks ma ilmselt kümnendast leheküljest kaugemale piinelnud. Esimesed paar lehekülge nagu lubas midagi, aga siis läks justkui jutlustuseks, lõpmata pikkadeks arutlusteks, sisekõnedeks, tegevust pole ollagi, foon on minimaalne, et selline „oeh” raamat.

Aga millist elamust võib lugemisel pakkuda nt selline katkend:

"Õige tee otsing igas konkreetses situatsioonis igal konkreetsel ajahetkel ongi revolutsioonijuhi kõrgeim siht. Ja üha uusi ja uusi loosungeid otsides olla pidevalt valvel kõige uue ja kasuliku suhtes, napsata sellest kinni ja torgata parteilipule. Arutlustes vilksatas läbi, et üle Venemaa on provintsinõukogud praegu juba palju otsustavamad ja haaravad edukamalt kohalikku võimu, Petrogradis juba sellist asja ei näe – jah, see on suurepärane! Ja tuletame meelde, et ka Prantsuse revolutsioon elas üle munitsipaalse revolutsiooni ajajärgu, kohalikest omavalitsustest sai selle tugi. Selline olukord on märgatav ka meil! - võimalik, et ka meie revolutsioon saab nüüd provintsi kaudu tuule tiibadesse. (Muuseas, Kaasani nõukogus ei lasta meie omadel rääkidagi.)" lk 118.

Ja taolisi kuivavõita demagoogitsemisi on lehekülgede kaupa. Ma saan aru, et kirjanik on võtnud taotluslikult sellise hoiaku, et edasi anda seda leninlikku mõtteviisi, aga see kõik on väga ebameeldiv, samuti kui see periood ise. Solženitsõnil on paremaid raamatuid ka, või noh, kui hea see arhipelaagki nüüd oli teemana. Muidugi ma ei taha öelda, et see on kehv raamat. Tõsine ajaloohuviline leiab siit kindlasti palju äratundmist. Suviseks rannaraamtuks sobiks ikka lilled ja liblikad paremini. Parim osa raamatust on David Vseviovi järelsõna, milles ta toob välja olulisima – et ajalool on halb komme end korrata ehk siis: valvsust ei tohi kaotada

Katkend ERR

Eesti Päevaleht (intervjuu)


esmaspäev, 12. august 2019

Richard Phillips ja Stephan Talty. Kapteni Kohus.


LV 51. Raamat, mis räägib elu pahupoolest (NB! Päriselul põhinev raamat, mitte väljamõeldud tegelastega lugu.)

Richard Phillips ja Stephan Talty. Kapteni Kohus. Tõlkinud Kristiina Kõrvas. Helios. 2014. 204lk.

8. aprillil 2009. a langes USA lipu all sõitev kaubalaev Maersk Alabama Adeni lahes Somaalia ranniku lähistel piraatide rünnaku ohvriks. Tänu kapteni, Richard Phillipsi, isetule ja vaprale tegutsemisele pääses meeskond inimohvriteta. Pärast viis päeva kestnud pantvangidraamat, mille lõpetas mereväe sekkumine, vabastati kapten vaenulike somaallaste vangistusest.

Selline raamat, mis raputas ja loksutas ikka üksjagu. Kuidas ometi on võimalik sellised asjad tänapäeval, aga nad juhtuvad. Lehekülgede arv oli küll hirmutav, et kas nii pikalt on võimalik ühest konfliktist kirjutada, kuid juttu tehakse laiemalt antud teemast. Phillips pajatab ka kaubalaevanduse minevikust ja olevikust, see on valdkond, mis ajakirjade esikaantele ei jõua, olenemata sellest, et igal aastal liigub Adeni lahe kaudu triljoni dollari väärtuses kaupu. Muidugi ei puudu tema enda karjäär ja mälestused, kui kange tüüp ta juba kooliajal oli jne. Mõni koht ajas ikka lausa muigama.

Kuid kõige enam esindab Phillips seda kangelast, kellest enamasti ei oska arvatagi, et ta seda on. Täiesti tavaline inimene, kui ta satub kriitilisse olukorda ja suudad hoida kindlat meelt, siis on tema vaimu raske murda.

reede, 9. august 2019

Jaan Tätte. Näidendid.



LV 16. Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos.

Jaan Tätte. Näidendid. Tallinna Linnateater. 2002. 240 lk.

Sel raamatul on positiivse üllatuse mekk man. Jaan Tätte (1964), mida ta ka ei teeks, on ikka jätnud sündsalt muheda mulje. Olgu ta filmis või suvetuuril, merereisul või saarevaht, kuid mingi looduslähedus kuulub juba tema olemisse. Kuigi laiemas ringis tuntakse Tättet kui lauljat – laulukirjutajat, on tal aastast 2002 ette näidata Balti Assamblee kirjanduspreemia hoopis näidendite eest. Et autoriõiguse seadusega ei tohi sellest raamatust Jaan Tätte loata mitte midagi kirjutada, siis ega palju siin lisada nagu ei tihkagi. Mine tea, mis tehakse, viiakse veel nädalaks soolaputkasse vms. Aga oli hea, meeldis, 5/5, pani mõtlema, jaa. Fakti mainimise huvist lihtsalt märgin ära, et kaante vahelt leiab neli näidendit: „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” (1998), „Sild” (2000), „Palju õnne argipäevaks” (2001) ja „Tere!” (1997).

laupäev, 3. august 2019

Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu.



LV 48. Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid.

Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu. Tõlkinud Ilmar Palli. Eesti Raamat. 2016. 112lk.

Plaanide tegemine on üks äraütlemata tänamatu tegevus. Mõtlen küll, et loen kuus raamatut kuus, pärast aga läheb hoopis nii, et heal juhul saan kolmega ühele poole. Ikka tuleb midagi vahele, mis kurssi muudab, kuni avastan: eh, pagan, midagi jäi tegemata, aga järgmine kord... kindlasti.

Et siis jah, kunagi elas Soomes Tampere lähistel Viktor Sundvall, kes pidas samuti plaane. Ta oli kirjanik. Minevikus tunnustatud, nüüd unustatud. Pidevalt piinas teda mõte, et oma elu suurim teos, magnum opus, neljavaatuseline näidend täiskasvanuile ootab alles kirjutamist. Aga elu kulges teisiti. Nii sai temast perekonnapea ja kanalivaht kohaliku veekogu juures. Need päevad, kui möödas on elu sillerdav keskpäev, muutusid Viktorile tuimalt üksluiseks. Miski peale alkoholi ei suutnud asendada kaduma läinud noorusaja heiastust. Olla sirge seljaga, kui tuleb silmitsi seista keskeakriisiga, mitte igaüks ei pruugi sellega toime tulla. Kuid ühel põuasel augusti nädalavahetusel saabus külla Viktori noorpõlve sõbranne Maija, kes oskas pakkuda natukenegi lohutust, sest keegi teine ei suutnud mõista kirjanikuhärrat tema iseolemises. Korraks näis, et saabus õnn, aga see oli ainult süütu suvine flirt. Viimases hädas haaras Viktor pudeli järele, aga siis saabus surm.

Kui kolme sõnaga iseloomustada, siis on „Lõikuskuu” üks kurb, morjendav ja trööstitu raamat tüüne olmekirjanduse mailt. Tugevuseks pean siin eelkõige kirjeldusi. Kuna on suvi, siis Põhjamaa karget hingust siit just vastu ei koha. Ent ometi, üheks tegelaseks, kes taustal viibib on ilm. Kõuepilv, mis õhu klaariks müristab, vonkleb peatumata peatükist peatükki. Loodust ja hingemaastikke kirjutab autor kõrvaltvaatajana üpris osavõtlikult läbi. Dialoog jääb pigem napiks, ega stereotüüpne soomlane olegi väga jutukas juba oma natuurilt. Peale Viktori ja tema pere saab aimu tolle aja elust väikeses kogukonnas maal: külapeol tantsimas käivad noored, mille juurde kuulub suveöö sundimatu romantika. Ei mingit palehigis töörügamist. Mis peamine, mille üle nad ise ilmselt uhkust tunnevad – soome saun. Selleta nagu polekski Soome õige Finlandia.

Ega ma Viktori käitumise üle väga ei juurelnud (miks ta nõnda käitus?), lasin lehekülgedel end kaasa kanda. Aga hiljem mõtlesin, et kui kirjanik oligi loomekriisis, siis nt Maslow` püramiidi järgi, mis õigustab Viktori oleskelu, peab olema eneseteostuseks täidetud püramiidi madalama astme sektorid. Alustades joogist, söögist teiste toetusest jne, ilmselt jäi midagi vajaka. Saatesõnas öeldakse, et see on natukene autobiograafiline teos. Kuigi kirjanikud tavaliselt ei joo, pole ju võimalik pommis peaga kirjutada, tuleb välja, et Sillanpää oli olnud mõõdukalt napsulembene. Aga raamat on kirjutatud siis, kui ta pidas juba lesepõlve, eks see selgitab nii mõndagi.

Nagu kaanelt näha võib, on „Lõikuskuu” autor saanud elutöö eest Nobeli kirjandusauhinna (1939). Aga lugejana üllatusin, sest ootasin raamatust midagi muud, kas tammsaarelikku tüsedat proosat vms. Et Nobel, see on ju kirjandusmaastiku Mount Everest, mida tuleb lugeda hardunult ja alt üles vaadates. Aga kui nüüd teksti järgi otsustada, jäi raamatu teostus paraku rabedaks. Oli see tõlkija apsakas, toimetaja prohmakas, soome keele grammatika iseärasus või minu küündimatu keelevaist, kuid täit naudingut ma kätte ei saanud.

 No mida öelda selliste lausete kohta:
„See oli loomulik sissejuhatus külaliste minekust selleni, mida kumbki teadis olevat eesmärk. Vähehaaval jäädaks siin kahekesi.” /.../„Noorimad tegid paar vastuhakuliigutust ja olid särgiväel.” (lk76)

Niisugune sõnajärjestus paneb tõsiselt kukalt kratsima.
Mingi kiirustamise ja fragmenteerituse pitser jääb tahes-tahtmata sellist laadi iseloomustama. Samas võib-olla oli see taotluslik võte, sööt, mida ma alla ei neelanud, aga eks lugejad on samuti erinevad. Ehkki 80. aastaga on palju muutunud, nõustun kirjaniku sõnumiga, et elu läheb edasi. Kindlasti on Sillanpää hea kirjanik, kelle puhul ainult ühe raamatu najal ei saa veel otsustada kogu tema loomingu üle. Nii et saan vaid konstateerida fakti: avastada on palju-palju.