Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski.



LV 6. 2019. aastal ilmuv debüütteos

Hando Põldmäe.
Kohatu kergus ja pärlendav miski.
EKSA.
2019. 72lk.

Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte.

Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.


 Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prelüüd." (lk5). Selliseid kompnoneeritud, värssi põimitud vihjeid muusikale leidub tal teisigi. Kuigi, mis siin salata, vormi poolest jääb avaluuletus teiste vabavärsside seas pea ainsaks, kus kohtab riimluulet.  Korraks veel tullakse riimluule manu, see juhtub leheküljel 57, sealt leiab luuletuse "Kooselu" (Talle meeldivad roosid, / mulle tromboonid). Kusjuures viimane on märgiline veel sellepoolest, et kuskil mujal siin kogus ei avaldu lembelürismi ehk tundepalangut, aga Kooselus midagi justkui pärlendab. Või kas siiski?Eestlane on ju eelkõige eestlane.

Kuid avaldub midagi muud. Meenutused minevikust kannavad mitme sajandi taha. "Nüüd istume mälestuste räästa all. /-/ Kui lahku läheme sajab vihma. Puhtaks pestud õhtuvalgus jääb meie vahele." (lk30) Ära käiakse nii Kreutzwaldi juures kui ka külastatakse martijoostes Betti Alverit. Mineviku heiastusi peangi siin kõige tugevamaks. Nappide vahenditega, nagu väärt luulele kombeks, tehakse visandid ja samas räägitakse ka lugu, luuakse pilt ning antakse hinnang.

Ülejäänud osa moodustavad juba värsistatud arvamusavaldused. On kiidulaulu eestlusesele ning mõõdetud iroonia sahmakaid.                                                                                                                                                                             
"Kõne rütm rahulik,
mõeldakse rõõmsaid ja muserdavaid mõtteid.
Tõmmatakse üksteisel nahk üle kõrvade ja
ollakse hooliv." (lk37)

Olgu luulekogu lugemine kui kohatu tegevus tahes, siis teinekord võib kellegi teises tektsis enese äratundmine valmistada ka lihtsalt rõõmu.

 Inimene

Teab, et kuskil tehakse
suuri asju.
Haagitakse kokku pikki ronge ja
ehitatakse kõrghooneid.
Küll teavad mis teevad.

Teame meiegi, kuigi oleme
tavalised, kohusetundlikud,
lärmi suuremat ei löö.
Hommikul ärgates katsume
ära arvata oma vanust
Mõtleme saabumise üle sügavalt järele.
Kas tuleme veel?

Rõõmsad hääled: „Kas täna süüa ka saab?”
Ruttu poodi, möödaminnes
prügi konteinerisse.
Suuremad kooli,
väiksemad lasteaeda. (lk60)

Looming

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.