laupäev, 29. detsember 2018

Triinu Meres



Triinu Meres. Lagunemine.
Hermes.
2009. 66lk.

Mis meelel, see keelel

Paneb päris imestama, kui palju on viimase paari aasta jooksul
kirjanduses suutnud ära teha Triinu Meres. Sundimatult tekib
küsimus, et kuhu edasi või äkki tagasi? Ehk on tegu prosaisti
tiivaripsutamisega luuleparnassil. Mine tea. Kuid õige see ju
on, kes teeb, see jõuab, kes loeb, see kirjutab.
Aga kuskilt pidi ometi alustama, Merese debüüdiks sai siis
luulekogu "Lagunemine".

2009 oli üldse hea aasta, siis ilmus 93 värsikogu. Kuskil seal
saja lähedal see aastalõige tavaliselt püsima on jäänudki.
Saada sellises üleproduktsioonis kriitikalt hea vastuvõtt,
peaks juba iseenesest olema kvaliteedimärk, mitte enam gost,
vaid juba ISO vms.
Et targemad, kogenumad on kõik juba ära öelnud, siis jääbki
siinkirjutajal ainult nõustuda, et jaa, hea raamat.
No mis mõttes hea, ta räägib ju lahkumisvalust, ta ei ole
kirjutatud tindiga, vaid pisaratega, kuid tehtud on hästi.
Värvilised pildidki kõlavad sisuga kokku. Aitäh.


Oktoobriöö

Välguvalgel,
nõrgil jalgel
vankuda
akna alla
kobamisi,
kus sigaret?
sikutad raami
valla.
Vihm nõelab nägu,
väikesed teravad suudlused,
süttib tikk.
Valgele alasti kehale langeb
piiskade kärestik.
Tõmmata suu kaudu sisse
end lehtede lagunemisse.
(lk13)

Oktoober

Väga roheline on rohi
selles soojas oktoobrikuus
sügise möödumiskohin
kostab raaguvas vahtrapuus

30 krooni kakao eest –
veidi palju, kuid sooja ma saan.
Kurbust su peale mõeldes
magustab šokolaad.

Ukseklaaside läik.
Võõraste niisked saapad.
On moes ploomivärvides meik.
Istun üksi ning vihma vaatan.
(lk36)

pühapäev, 23. detsember 2018

Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.


Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.
Tõlkija Kadri Metsma.
Semikoolon.
2017. 208lk.
52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.

Usalda, aga kontrolli

Paadunud eneseabiõpikute lugejaks ma end ei pea, kuid
"Selgelt mõtlemise..." oli üks kosutav lugemine küll. Eks
siin mängib oma osa meedias vallanud torm teeklaasis, kui
esoteerika aadressil märkusi tehti. Mind muutis too aktsioon
pisut umbusklikuks nende õpikute suhtes, aga see selleks.
Täitsa korraliku kodutöö on aga ära teinud Rolf Dobelli, kes
omal moel võitleb tuuleveskitega. Nii enda kui teiste kogemused
kokku korjata, läbi seedida ja trükki anda, see on tänuväärne
ettevõtmine.

Kui iga kuu lõppeb nii, et pangakontol on piisavalt raha, kuskilt
king ei pigista, kõik on justkui korras, siis ei tasu seda raamatut
lugeda. Juhtub aga vastupidi olema, võiks tutvust teha Dobelli teosega.
Põhiline sõnum, millele rõhku pannakse, on juba pealkirjas öeldud.
Dobelli ainult varieerib, katsub elevanti pimedas toas, iga peatükk
läheneb "tõele" erineva nurga alt. Mulle oli teemavalikus nii
esmaavastamist, kui taaskohtumist juba tuttavate nüanssidega. Kõige
suurem reha, millele ikka astutakse, on emotsioonide pealt otsuste
langetamine ja tegutsemine.  Just kaine mõistusega tuleks tegutseda,
kui kaalul on heaolu, tervis,  enda ja teiste käekäik, sellele raamat
põhiliselt keskendub.

Dobelli on ka ise kirjanik, mistap tehakse mõni viide kirjandusmaastikule.
Näiteks räägib Dobelli, et reklaamid töötavad paremini, kui nendes
räägitakse lugu. Romaanid müüvad paremini, kui aimekirjanduse raamatud,
kuigi viimastes on tõde rohkem. See on selline väide, mida saab kohandada
ka "Selgelt mõtlemise..." kohta. Guugeldamine annab oodatust vähe vasteid
selle raamatu kohta, tuleb välja, et Dobellil oli õigus.

Mingi omaette teema näikse olevat autoril ebaõnnestujatega, nii lõpetab ta
peatüki liigsest enesekindlusest järgmiselt:

"Kokkuvõte: suhtuge ennustajatesse skeptiliselt, eriti juhul, kui
kuulute niinimetaud ekspertide hulka. Ja lähtuge plaanide puhul
alati pessimistlikust tsenaariumist. Nii tekib tõsine võimalus
olukorda vähemasti teatud määral realistlikult hinnata." (lk20)

Lihtsalt kirjutatud nõuanded, mis on kui hea teejuht järjest
keerulisemaks muutuvas maailmas.

Rahvaraamat

neljapäev, 20. detsember 2018

Georges Rodenbach. Surnud Brugge.


Georges Rodenbach. Surnud Brugge.
Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet.
LR 23-24.
2017. 88lk.

Üksindus keset linna

Viiendat aastat lesepõlve pidav mees kohtab naist, näitlejannat,
kes meenutab kadunukest kõiges: välimuses, olekus ja isegi hääles.
Arusaadavalt on mees naise lummuses, esmatutvus päädib naise
ärakutsumisega teatrist, uue elu algust, kuni uut suhet hakkavad
mõjutama kõrvalised asjaolud.

Mitte juhuslikult ei ole toimumiskohaks Flandria piirkonnas
asuv Brugge nimeline linn. Jah, siis oli see pooleldi hüljatud
väikelinn, ja jääda sellises kohas kaaslinlaste huviorbiiti, kus
iga kardina taga piilub mõni uudistav silmapaar, see ei võinud olla
kuigi meeldiv . Nii saab pedantsest lesest paadunud seelikukütt,
seda 19. sajandil, kui moraal ning religioon kutsusid üles vagadusele,
kasinusele ja meeleparandusele. Ah, ma ei või. Teisisõnu: mees on
segaduses, keda võtta, mida jätta?

"Ja kirikukellad tegid kõike kaasa, kui ta nüüd hulkus igal õhtul
aina kasvavas ängis, milles segunesid piinav armastus Jane`i vastu,
kurbus surnud naise pärast, ning hirm oma patu ja võimaliku
hukatuse ees... Kellad veensid algul sõbralkult ja heatahtlikult
nõu andes; kuid kõlasid peagi halastamatult, kurjustasid - olid
tema ümber niisama nähtavad ja tuntavad, nagu kaarnad tornide
ümber -, sakutasid, tungisid pähe, rapsisid ja raputasid, et temalt
ära võtta ta hädine armastus ja kiskuda välja ta patt. (lk61)

Lõpp on kurb, lõpp on aimatav, lõpule antakse vihjeid juba enne
lõppu, nii et las ta jääb ümber rääkimata. Aga lugemiseks üks niisugune
raamat, mida sai loetud ühe hingetõmbega ehk ühe istumisega. Avaldatud
juba 1892. aastal, see peaks juba iseenesest üht-teist ütlema. Nagu
järelsõnast lugeda saab olid avaldamise ajal õhus dekantsi hoovused,
eks muidugi, seda nukrust hoomab siit, lisaks sümbolismile, küll igast
poorist, kust aga võimalus avanes.

Huviäratuseta ei jää fakt, et  žanrimääratluselt peeti seda romaaniks,
khm... no ma ei tea. Kui raamatus olevad mustvalged fotod kõrvale jätta,
siis jääb teksti alles vast 70 lehekülge, seda on kuidagi vähevõitu
romaani jaoks, olid ju ikkagi 1890-ndad, pealegi, inspiratsiooniks oli/on
19. sajandil ette näidata ka suuremaid romaane. Aga noh, mingi jälje ta
kuhugi jättis, olgu siis selleks jutustus või proosapoeem või poeem proosas,
sest teostus on tõepolest laitmatu. Juba pelgalt viimistlust nautides polnud
suuremat aega ega mahti masendust tunda, seda paljuski tänu tõlkijale.
Mõni näide siis lõpetuseks, mille kohta julgen öelda, et need kuuluvad teksti
ilmestavate, n-ö poeetiliselt ergastavate sähvatuste kilda:

"surnud linnades kasvab keelepeksurohi igas sillutisepraos."(lk30) või
"paljal ihul mõjus pihiku ääre alt paistev lahti vajunud särgipael veel
vähem karskena kui ihu ise, ning lisas tualetile pesu intiimse mündi."(lk40)

Millest siis raamat õigupoolest räägib, peale selle, et ta oma ajastut
tutvustab? Siin on hea vastus võimalik öelda ainult ühe sõnaga - Inimesest.
Ega muud ei tasugi kirjanduselt oodata, sellest on küll ja rohkemgi veel.

ERR (katkend)

Laiapea


pühapäev, 16. detsember 2018

Vitali Kalgin. Täht nimega Tsoi.





Vitali Kalgin. Täht nimega Viktor Tsoi.
Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk.
Tänapäev.
2018. 472 lk.

Legend Leningradist

Laias laastus võib ansambli Kino kuulajaskonna jagada kaheks: need,
kes said ilmutusest osa tema tegevuse ajal 1982-1990 ja teised, kes
on avastanud Viktor Tsoi hiljem. Ma siis kuulun nende teiste hulka,
mis ei vähenda üldse poolehoidu, sümpaatiat ühe vene roki nii olulise
vaala suhtes, kui seda on Kino.
Kuigi Tsoi elu katkes ülekohtuselt noorelt, tuleb tunnistada, et oma
28. eluaasta jooksul jõudis ta ikka palju ära teha. Välja anda
kaheksa stuudioalbumit, osaleda filmides (tuntumad "Assa" ja "Nõel"),
rääkimata esinemistest. Just kontsertidest, ringreisidest, publiku
ovatsioonidest "Täht nimega Tsoi" suuremas osas koosnebki.
Peab tunnistama, lugedes tundus korduvalt, et fännide hõiked kostuvad
läbi ridade.

Vene keeles on juba üksjagu raamatuid ilmunud, aga see keelebarjäär
on veel hullem kui raudne eesriie, mistap suurem osa taustainfost
pole mulle seni läbi tulnud. Samas üht-teist on eesti meediast ikka
kuulda olnud aastate jooksul, nii et väga jalgratta leiutamine see
lugemine ei olnud.
Aga jah, oli ka esmaavastamist. Näiteks ei teadnud ma seda, et enne Kinod
olid ansmablid "Rakurss", "Palat6" ja "Garin ja Hüperbolidid", milles
Tsoi osales. Ja veel muudki detailid, kooseisu muutused jne.

Kui täna saab nternetist leida kontsertre, kus oli rahvast nagu murdu,
siis algus oli Tsoil palju tagasihoidlikum. Tuntus, mis lõpus juba kurnama
hakkas, tuli ikka samm-sammult. Väikesed koosistumised korteris kellegi
tuttava juures, kus joodi veini, mängiti kitarril uusi laule, uksel müüdi
pileteid ehk need n-ö "kvartirnikud" aitasid palju kaasa lenegndi loomisele.
Tsoi oli nagu kõigile oma, ja publiku osas ta väga ei staaritsenud lõpuni välja,
kui juba tuli anda päevas kaks konsteri ja vaatajaskond kasvas tuhandetesse.

Raamat raamatuks, kuid muusikal ei ole piire, see ulatub kõikjale. Kahel
korral jõudis Tsoi isegi Eestisse, kirjeldus Tallinna esmakülastusest on
üldse üks parematest, mis meelde jäi. Tsoi latti alla ei lasknud, tema
ööbis lausa "Viru" hotellis. Nüüd tuleks sinna panna autahvel.
Avastamist ikka jagus, nii et, kui korda läheb Kino ja Tsoi looming, tasub
lugeda.

Sirp

Lugemissoovitus

Blogi.kultuur.info

Sulepuru

Raamatukava







kolmapäev, 12. detsember 2018

Kuidas minust sai HAPKOMAH


Kuidas minust sai HAPKOMAH
ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist.
ZA/UM
2016. 204lk.

Üheotsapilet eikuhugi

Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse
esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel  hullem, tarbitakse
narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks,
saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt
ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab:
"Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski,
et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele
mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud
opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest
lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme
selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui
rängalt me eksisime." (lk34)

Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest
ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad,
kui parasjagu jääb puudu järgmine doos, mida tähendab võõrutus. Kõigest
sellest kirjutab autor jõhker ausalt, vahetult, materjal imbub paberile otse
algallikast. Suurem osa on siiski autobiograafiline, kuid esineb ka teistega
juhtunud äpardusi.

Tekst ise on veidi toores küll, aga juba sissejuhtasuses öeldakse, et
ainult idioodid loevad õigekirja, targad leovad mõtet, nii et jah. Paraja
ingilise-vene-eesti keelekokteiliga tegemist on, mis ei sega lugemist, pigem
annab juurde. Autor süstib lugejale otse veeni oma läbielamisi, mis raputab
läbi kui sõit auklikul teel takso tagaistmel.
Ega seal raamatus midagi positiivset ei ole, see polnud ka eesmärk.
Ikka hoiatus - ära tee!

Kaur Kenderi lõppsõna oma statistikaga jätab samuti üsna trööstitu mulje,
kui hambutu on ikka riik, oma kodanike normaalse elu juurde tagasi-
toomisel, masendav. Valimised on tulemas, kas mõni erakond räägib
narkomanidest, keda arvatakse olevat umbes 25 000, ärist, mille käive
oli 300+ miljonit eurot aastas, seisuga 2014, no, kahtlen.
Silmaringi avardamise mõttes vajalik raamat. Koolides ja poliitikutele
peaks olema lausa kohustuslik.



















laupäev, 8. detsember 2018

Urmas Vadi. Neverland.



Urmas Vadi. Neverland.
Kolm Tarka.
2017. 352lk.

Elamine argipäeva kiuste

Lahkuminev paar, endine näitlejanna, kaitseliitlane, mis neid seob?
Neverland (Eikunagimaa) ehk unistustemaa või siis täitumatud lootused,
need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad.
Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted.
Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees.
Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu
võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi,
nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi
tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega.

Endist näitlejat, Leenat,  jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp
Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma
isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast.
Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju mõtet
kirjutada raamatut, kus kõik on hästi.
Margo ja Elina lähevad lahku, Leena muutub dementseks, lahkub teatrist,
Roman ei suuda alustada suhet oma lapse emaga. Ah, kui lohutult kurb on
ikka see elu, aga no mis parata. Eks lugemise poolelijätmist
takistas hea keelekasutus, värvikad tegelased, huumorikas iroonia, ülevindi
keeramised, ootus, mis saab edasi. Ei teagi, kas Vadi kirjutas romaani või
kirjutas romaan Vadi, kõik oli kuidagi... veenev.

Lõpetuseks üks väike tsitaat kaitseliitlase sisekõnest, mis iseloomustab üsna
ladusalt nii üht peategelast kui ka välispoliitikat aastal 2014.

"Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust?
Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib?
Ei olnud mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud
liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa!
Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu
maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle." (lk36-37)

Sõda kui metafoori võib siin isegi laiendada, et kui rindejoon kulgeb lähedaste
inimeste vahelt, siis on aeg vaadata peelgisse.

Sirp (intervjuu)

Looming

Keel ja Kirjandus

Müürileht

Värske Rõhk

ERR

ERR (kommentaar)

Postimees

Kuulutaja

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi 

Blogistaja

Mannilugemisblogi

Loemeraamatuid

Lugemissoovitus

Maemaailm

Helenikirjanurk

Madlike

Kirjanduslikpaevaraamat

Raamatutega





pühapäev, 2. detsember 2018

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.


Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer.
LR 22.
2018. 64lk.

Olgu jääv meile rahu

1985. aastal pidas CBC raadios Doris Lessing väikese sarja loenguid sellest,
kuidas asjad on, kuidas nad olema ei peaks mitte, kuidas nad olla võiksid.
Nüüd on need viis kõnet siis eestindatud ja LR-i kaante vahel ringlusse jõudnud.
Nagu igat head kirjanikku, huvitab ka Lessingut inimene. Inimese käitumine ning
reageerimine erinevates olukordades ehk mõjutada laskmine n-ö peavoolu ideedest.
Miks muutub käitumine vägivaldseks? Mispärat teatud grupid langevad tagasi
primitiivsesse barbaarsusse? Millise planeedi me jätame tulevastele põlvedel?

Üks nurgakivi maailmaparandamises, mida Lessing välja toob, on oskus vaadelda
end kõrvalt. Kõige ilmekamalt saavad sellega hakkama mõistagi loomeinimesed,
kuid samuti on teadusel selles vallas oma sõna öelda. Niisiis: fookusest ei
jäeta välja kirjanikke.

 "Muide, ma näen kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille
on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks. See "organism" on eri ajastutel
erinev ja pidevas muutumises. Viimasel ajal on see ennustatavalt pöördunud kosmose-
teemade poole ja loonud ulmekirjanduse, sest inimkond on huvitatud kosmose uurimisest
ning teadus on (ajaloolises kontekstis) alles hiljuti vajaliku taseme saavutanud.
See organism areneb ja muutub arvatavasti nagu ühiskond. See organism ei ole teadlik
endast kui organismist, kui tervikust, kuigi minu meelest see teadlikkus peagi tekib.
Maailm muutub ühtseks ning see võimaldab meil kõigil näha meie paljusid erisuguseid
ühiskondi kui ühe terviku tahke, ning nende ühiskondade teatud osad on meil kõigil
ühised. Kui vaadata kirjanikke kui üht ühiskonna kihti, tasandit, köiekeeret, mis on
igal maal küll isesugune, kuid moodustab koos teistega terviku, kaotavad mõtte auhinnad
ja muud kirjanike konkureerimise heakskiidetud viisid. Ma arvan, et kirjanikud on
kõikjal üksteise eri tahud, ühiskonna arendatud funktsiooni eri küljed.
 Kirjanikke, raamatuid, romaane kasutatakse sel viisil, aga suhtumine kirjanikesse
ja kirjandusse minu meelest seda ei peegelda. Veel mitte." (lk11-12)

Et vältida olemast ajupesu ohver, pimesi uskumist liidrisse, soovitab Lessing uurida
pehmeid teaduseid: sotsiaalpsühholoogiat, sotsiaalantropoloogiat ja muidugi ajalugu.
Kõik uus on hästi unustatud vana. Paradoksaalselt on just nii, et n-ö eliit ise kastuab
olemasolevaid teadmisi mõjutamisest, aga lihtrahvas läheb kaasa pigem massiemotsioonidega,
selle asemel, et kuulata mõistuse häält.

Põhimõtteliselt võib leongusarja pidada kirjanike sisekõneks teemal vaim versus võim.
Üks ilmekamaid väljendusi selles vallas kuulub Betti Alverile, kes pani sama mõtte
värssidesse.

***
Vaim, kandes kord triumfipärgi
ja rikast rüüd,
praevardas väntas nuumat härgi -
kuid nüüd? kuid nüüd?

Jõuk püsib nüriduses hardas
ja pärg on pärg.
Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
ja väntab härg.

Katkend (ERR)

Jaak Jõeruut

Laiapea

Sehkendaja