laupäev, 31. oktoober 2020

Bolgid

Tiina on hea inimesena inetrentist otsinud üles need blgid, kus tehakse juttu raamatutest. Nüüd on nimekiri ühes kohas olemas ja kerge vaevaga leitav. Olgu siis link siin ka saadaval, et kui vajadus tekib, ei pea hakkama nõela heinakuhjast otsima.  





neljapäev, 29. oktoober 2020

Pimeduses sositsajad




H. P. Lovecraft.

Pimeduses sosistajad.

Tlk Sander Kingsepp, Marek Laane ja Leo Metsar.

Elmatar.

1996.

288lk.


Selle raamatuga kohtumine oli nagu... astuks ajamasinasse. Head vanakooli õudust on siin kaante vahel tervelt seitsme jutu jagu. Et kirjanik on populaarne, sellest räägivad juba kulunud kaaned. Howard Phillips Lovecraft (1890 -1937) jõudis oma lühikese elu jooksul üpris palju kirjutada. Muuseas, tänavu möödub 130 aastat tema sünnist.  Kuid jutud, kui lühidalt teha, siis räägivad nad maavälisest rassist, mis on kunagi Maal elanud, hiljem kõrvale tõrjutud, aga nad on valmis tagasi tulema. Selle müüdi või legendi nimi on mõistagi Cthulhu.  Loomulikult on Lovecraft saanud mõjutusi oma eelkäjatest. Esimese jutu (Kõrvalseisja) oleks võinud nt, nagu Jüri Kallas eessõnas ütleb, kirjutada Edgar Allan Poe`. See on huvitava vaatenurgaga jutt, kus puänt lajatab ikka sajaga. Lovecrafti kohustuslikku arsenali kuuluvad muidugi nii vanad raamatud, lossid, keldrid, käigud kui rotid.  Arvata võib, et noor Stephen King on saanud jutust "Rotid müüri taga" inspiratsiooni, kui kirjutas oma jutu "Jerusalem`s Lot". 


Kuigi jutud ei ole väga pikad, vajas lugemine ometi aega. Stiil on Lovecraftil kuidagi pikaldane, pinget keritakse küll, aga see käib tasa ja targu, mitte kärts-mürts. 


"Kui ma olin kardetava kirja kõrvale pannud, suutsin mõista hirmu, mis oli sundinud ta kirjavahetusse astuma, ning olin valmis tegema midagi, mis hoiaks inimesi eemal neist metsikuist kummituslikest künkaist. Isegi praegu, kui aeg on tuhmistanud muljeid ja muutnud poolküsimused isiklikuks kogemuseks ja kohutavaiks kahtlusteks, on Akeley selles kirjas kohti, mida ma ei saa tsiteerida või isegi ümber jutustada." (lk 129, Pimeduses sosistajad)


Aga ikkagi, oli hirmus, oli jube, soovitama ei hakka, kes teab, see teab. Pilt autorist on laenatud lehelt deviantart.com. Brown Jenkin on inimrott, kes esineb jutus "Ulmad nõiamajas".


BAAS


pühapäev, 25. oktoober 2020

Olend väljastpoolt meie maailma



Olend väljastpoolt meie maailma. 

Tlk Jüri Kallas, Sander Kingsepp, 

Marek Laane ja Leo Metsar.

Elmatar. 

1995. 272lk.


Sügis on just paras aeg, et lugeda midagi tumedat või sünget. Tõsi, õues saab veel olla, kuid see ei ole enam suvine olemine, kui päevad olid pikad ja ööd valged. Aga mis võiks praegu tunduda parem, kui soojas  toas end raamatuga kerra tõmmata ja lugeda... Mis võiks sügishooaja alustamiseks olla parem kui õuduskirjandus? Krimkad, aga eks ole needki piisavalt kõhedad. 

Et lugemata raamatute lünka täita, valisin sedapuhku jutukogumiku kirjastuselt Elmatar.  Numbrite keeles väljendudes leidsin sellest antoloogiast 13 lugu, mille esmailmumine jääb vahemikku 1891-1936. Kui kaks viimast laastu välja arvata, võib, pilku kõrvale pööramata öelda, et tegemist on korraliku novellikoguga. Autorkond on otse loomulikult tundmatu, et mitte väita unustatud, kuid seda ainult valdavalt, mõni nimi oli tuttav, mõnda olin isegi varem lugenud, aga see selleks. Kuna jutud on enamuses 20. sajandi algusest, siis on neil ka oma ajastu hingus juures. Õudus küll, aga see oli või vähemalt mulle tundus ikka kuidagi leebe ja hillitsetud õudus. Lugemist see tühiasi mõistagi ei seganud. 

Saan aru, et koostamine toimus koronoloogisel põhimõttel, aga miks oli esimeseks jutuks valitud just Ambrios Bierce "Hüpnotiseerija", jäi esiti selgusetuks. Kui öelda selle jutu kohta ainult kolm sõna, siis ei oska ma öelda muud kui "meh", "mäh" või "möh". Tegevust ja tegelasi seal ju oli, peategelane maksab kätte oma vanematele, kes teda vääriti kohtlesid, oma pointki moraali epistli näol olemas, aga ootasin ikka midagi muud, midagi maavälist ehk. Ilmselt oli selle loo lisamise põhjus anda aimu, et ka nii on kunagi kirjutatud. Ütlen kohe ära, et kirjutatud on kõik lood laitmatult, selle koha pealt oleks patt nuriseda.

Mis eelmises jutus jääb andmata, selle korvab W. W. Jacobs piisavalt. "Ahvikäpp" on avaldatud küll 1902, originaalse ideega see lugu just silma ei paista, aga hirmu juba tekitas. Iseenesest on see klassikaline jutt sellest, kuidas kuldkalalt kolm soovi küsida, ent soovidega tuleb olla ettevaatlik. 

Hanns Heinz Ewers "John Hamilton Llewellyni ots" ei löö ainult pika pealkirjaga. Seal taga on kriipiv pala kunstnikust, kes pistab rinda igavikuga. Siberi igijääst leitakse mammut, aga peale selle leitakse sealt veel midagi, mis, see jääb juba saladuseks. 

Gustav Meyrink "Violetne surm" viib Tiibetisse, et tutvustada omaette elavat suguharu. Aga nad sunnikud oskavad sõnaga inimesi likvideerida. Oli selline allegoorilis satiiriline veste, et korra kannatab lugeda ikka. 

M. R. James "Visatud ruunid" räägib ajameelsest professorist, kes lükkab tagasi talle saadetud artikli. Sellele järgneb kibestunud autori poolt professori tagakiusamine, ruuni kirjadega needuse peale panemine... Lugeda oli ladus, aga paar päeva hiljem tundub, et midagi väga erilist siiski ei olnud. 

Paul Scheerbart "Uus pealmaailm" alapealkirjaga Veenuse novelett on esimene kosmoselugu siin kogumikus. Veenus on ülerahvastatud, üleliigsed saadetakse maalt välja. Natuke oli naljakas ja natuke nukker lugu sellest, kuidas positsioonid ühiskonnas määravad asjaosaliste käekäigu.

Aleksandr Grin "Ööl ja päeval" on militaarse kallakuga õudusjutt. See on üks väheseid lugusid, mille puhul minu arvamus läheb BAASi arvustajate omast ikka täiega lahku. Et lühiproosat eriti ei loeta, ei üllata mind, aga et vene ulme ka ulmikute endi seas ei pälvi just sooja soosingut, seda poleks uskunud. Muidugi ei soovi ma väita, et kõik vene ulme on parim, leidub neilgimudru.

 Kuid "Ööl  ja päeval" räägib kapten Cherbeli rühmast, mis asub parasjagu kuskil sügavas metsas. Öise vahikorra ajal on kaduma läinud viis tunnimeest. Jutt algabki kuuenda tunnimehe vahipostile minekuga, mis lõppeb aga süüdlase tabamisega, ja süüdlane oli väga lähedal. Kui teiste lugude kohta saab nentida, et neid peaks lugema teadmisega "tol ajal", siis see lugu oleks võinud ilmuda ka aastaid hiljem, ning ikka oleks ta värske. Hurjutama peaks vaid illustraatorit, kes on ehmunud tunnimehele ehk Moore`ile joonistanud pihku relva, mis meenutab kangesti automaati AK-47 (pilt nr 2). Jutus tõmbab Moore püssil kuke vinna. Stop! Midagi siin ei klapi, AK-l saab vaid eemaldada kaitseriivi, parandagu mind keegi, kui eksin. Samas hakkas mul poole jutu ajal tiksuma taustal F. F. Coppola film "Tänapäeva apokalüpsis" (1979). Õrna sarnasust saab siin tajuda, sõda, mets, hulluks minemine... Loona loomulikult lemmik. 

Georg Allan England "Olend väljastpoolt meie maailma" meenutas atmosfääri poolest omakorda Sergei Lukjanenko juttu "Rong soojale maale" (Raevu päevad, Fantaasia, 2019). Samuti on siin lähemas midagi külma, ainult et võõras läheneb kuskilt kosmosest, lootust on vähe. Jutt ei tekitanud niivõrd hirmu- kuivõrd külmajudinaid. 

Abraham Merrit "Metsaneitsi" on jutt, milles pannakse ühte patta nii õudus kui fantasy. Erru läinud lendur saabub kolkakülla, jalutab metsas ja avastab, et puud on nagu inimesed, nad räägivad, tantsivad ja... Oht saabub siis, kui külarahvas läheb kirvega metsa. Lugu on küll lihtne, aga ometi liigutav. Tähtsam kui lugu ise on, prantslastel stiil, juba keele pärast tasub seda lugu üle lugeda. 

Howard Phillips Lovecraft "Külm õhk" on täitsa kabe linnaruumis lahtirulluv jubejutt. Peategelase naaberkorteris elab keegi doktor, kes oli juba aastate eest läinud teise ilma. Traditsioonilisest H. P. L mütoloogiast veidi erinev, kuid korralik lugu on see ilmtingimata.

Aleksandr Beljajev "Seesam avane" on isenesest robotijutt, mis kirja pandud 1928, aga juba on seal isetöötav tolmuimeja nt. Jutu peategelaseks on vanaduspõlve pidav poissmees Eduard Gane, kelle argipäeva tammub sisse moodne tehnika. Jutu võib kokku võtta aforismiga - usalda, aga kontrolli. Jah, naer on terviseks.

Kogumiku lõpetavad kaks lühilugu, autoriteks on siis Frigyes Karinthy (Uus-Meremaa) ja Karel  Čapek (Kolimisettevõte). Huumoriga, isegi kui see on tumedais toonides, seal kokku ei hoita. Olgu siis ajaränd 21sse sajandisse või ajamasin alles väljatöötamisel, inimest saab alati nöögata. Toredad jutukesed on mõlemad ja sobivad sinna, et lõpetada raamat muigelsui.    

Pikalt enam lobiseda ei tahagi, lisan vaid, et arusaadavalt on tegemist korraliku ja tugeva ulmeantoloogiaga Öölase sarjast. Järjekorra nr on raamatul 1001, kas nii palju neid ilmus,  jään vastuse võlgu. Mingeid unehäireid raamat just ei põhjustanud, kuid neile, kes õuduse, ulme ja lüiproosa ees hirmu peaks tajuma, julgen soovitada küll.








kolmapäev, 21. oktoober 2020

Hajo Seppelt. Spordi vaenlased.


Hajo Seppelt. Spordi vaenlased.

Tlk Helle Blum.

Äripäev.

2020. 352lk.


Kõrvalt vaadates on sport küll suur emotsioonide kaskaad, aga mis toimub tegelikult, n. ö. kulisside taga, kui palju on seal tõde või pettust, sellest räägib see raamat ausalt ning varjamatult. Hajo Seppelt on Saksa ajakirjanik, kes alustas spordireporterina juba 80ndatel keskel. Viimased aastad töötab ta ARD kanali juurde moodustatud grupis, mis ainult dopingu juhtumitega tegelbki. Ja neid juhtumeid temal juba jagub, oma kommentaare on tal ka suuremate organisatsioonide, nagu IAAF, FIFA, ROK ja WADA (Maailma Antidopingu Agentuur) kohta öelda. Arusaadavalt keerleb kogu karusell raha ümber, aga et see nii kaugele on läinud - masendav. Paraku saab vaid nentida, et inimelu maksab seal areenil veel kõige vähem. 

Uuriva ajakirjanikuna liigub Seppelt maailmas palju ringi. Nii tulevad jutuks Keenia jooksjad, visiit Põhja-Koreasse ja Venemaa külastused. See, mis toimus Venemaal, oli juba lausa uskumatu. Seda tunnistab ka mõne aasta eest sotsiaalmeedias liikunud lause:  "Venemaa dopingumeeskonda kahtlustatakse kergejõustikus". Vihjeid ebaaususe kohta tehakse Seppeltile enamasti anonüümselt või tuleb mõni sportlane ise kapist välja. Nt rääkis Venemaa jooksja Julia Stepanova oma loo ära otse kaamerate ees. Sellist tunnistajat ehk lokulööjat ootaks kodumaal suured probleemid, aga viimased aastad elab Julia USAs. 

Kui Seppelt alustas Ida-Saksa ujujate jälgimisega, siis see, mida ta nende kohta ütles, kehtib laias laastus kogu süsteemi kohta. 

"Küsisin endalt, kuidas saavad täiskasvanud inimesed laste ja noortega niimoodi käituda. Ilmselgelt täiesti süüdimatud ametnikud, arstid ja treenerid mängisid noorte inimeste tervisega ega hoolinud nende heaolust põrmugi. Noored sportlased polnud muud kui katsealused, diktatuuririigis armutult tegutseva süsteemi tööristad. SDV spordi poliitiline mõõde saab üha selgemaks. Tipptasemel sportlast hindasid võimulolijad kõrgelt, kuid samal ajal polnud ta midagi enamat kui ainult riigiaparaadi tööriist. Rahvusvaheliselt võidetud medalid olid riigi- ja parteijuhtidele tähtsuselt esikohal." (lk 230-231)

Kahjuks saavad raamatus mainitud ka eestlased, kellel oli kokkupuudet Mark Scmidti nimelise arstiga. Väga optimistlikult ei ole Seppelt homse suhtes siiski meelestatud. Üksiti hoiatab ta selle eest, et geneetiliselt muundatud DNAga sportlased ei pruugi olla enam ulme. Samas jagab ta juhtnööre, mida tuleks teha, et sport oleks puhtam, mida ta olema peakski. Alustada tuleb ikka puhtalt paberilt.

Lugemise kohta võin vaid öelda, et raamat kippus venima. Oleksin ise vajanud mingit dopingut, kohvi muidugi aitas. Ajakirjanduslik keel juba on lihtsalt selline neutraalne, palju korraga ei saa seda lugeda. Seppelt paar korda ikka tegi nalja ka, aga teema oli tõsine ja et ta püsis rollis, oli tänuväärne. 




pühapäev, 18. oktoober 2020

Michael Crichton. Andromeda.

 


Michael Crichton. Andromeda.

Tlk Rein Saluri ja Enn Soosaar. Eesti Raamat. 1975. 240lk.

 

Ühes tuntud filmis ütleb Simon Simonet hämmeldunult võõrast objekti vaadates: „See on midagi sõjalist või kosmilist“. Umbes selline tunne valdas mindki, kui alustasin Andromedaga. Juba kaanepilt on siin kummaline, mingi mehe pea, linnud, varjud ja sinine taust, ei no mida! Lugedes loksusid detailid muidugi paika, aga esmamulje oli pelutav ning ei saa ma salata, omamoodi meelitav ka. Tagantjärgi võin juba öelda, et tegemist on katastroofi looga teadusulme kullafondist. Autor talutab lugeja käekõrval läbi viie päeva, kui teadust tabas kriis. Tegevus toimub 1967. aasta veebruaris USAs, kus juba mõnda aega on edutult otsitud maavälist eluvormi. Romaan algab, kui ülese saadetud satelliit toob Maale naastes kaasa uue eluvormi, mis ohjeldamatult kiiresti hakkab levima ja tapma. Kuid „teaduslikel eesmärkidel“ oli selliste juhtumite uurimiseks ehitatud Nevada hõredalt asustatud piirkonda maa-alune labor „Wildfire“. Et seal bioloogilist relva taheti luua, selle aimasin juba enne autori vihjet ära. Raamat räägibki käputäie teadlaste eneseohverduliskest otsingutest, et ohtlik bakter kontrolli alla saada.

 

Ei no, mis ma võin lisada, muidugi olin pahviks löödud, väga hea raamat on. Imestama pani, et Crichton ei viinud tegevust tulevikku, vaid pani oma kaasaega. Sellega õnnestus tal raamat valmis saada täpselt õigel ajal, veel enne esimese inimese astumist Kuule. Kui tekkis kokkupuude kosmosega, olid arusaadavalt päevakorral steriliseerimise ja karantiini küsimused. Oma ajastut on ta samuti väga tõetruult edasi andnud. Sidepidamiseks oli küll ekraaniga telefon, aga oli ka teletaip, surisevad magnetofonid ja paberlintidega infokandjad. Eessõnas autor vabandab lugeja ees, et võib minna liiga üksikasjalikuks, aga sellest ei lasknud ma end häirida. Omamoodi oli hariv lugeda sellist teksti, olgu siis üks väike näide leheküljelt 142.

„Inimene elab faktiliselt bakterite ookeanis. Neid on kõikjal – nahal, kõrvades ja suus, kopsudes, maos. Kõik, mis inimesele kuulub, kõik, mida ta puudutab, iga ta hingetõmme kubiseb bakteritest. Baktereid leidub igal pool, ainult et tavaliselt ei taju me neid.“

 

Vähemalt ei olnud nii, et midagi jäetakse rääkimata. See on märk sellest, et autor hoolib lugejast, tal ei ole kama kaks, kas saadakse midagi aru või peab kuskil udus sumpama. Tegelased jäid ehk pisut pinnapealseks, aga rõhk oli probleemi lahendamisel, mitte karakteri arengul. Ja ometi, kõik kulges siiski kuidagi loogiliselt, jah, oli pinget ja tegi kõhedaks, aga pooleli jätta samuti ei saanud. Lausa üllatasin, et Andromeda oli autori debüütteos, millest 1971. aastal tegi Robert Wise filmi „The Andromeda Strain“. Aga filmisõbrale ei tohiks päris võõras olla ka „Jurassic park“, mille Crichton kirjutas 1990. aastal. Üldiselt on „Andromeda“ selline raamat, mille võib riiulisse tagasi panna „Trifiidide päeva“ kõrvale. Mõlemad kuuluvad Mirabilia paremikku, mis on kindla peale minek.

 


 BAAS


reede, 9. oktoober 2020

Vaade pimedusse

 


Vaade pimedusse.  Ulmeantoloogia.  

Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2003. 168lk


Iga ulmefänni jaoks ei tohiks siin küll midagi enneolematut olla, aga mulle kui tavalugejale pakkus raamat siiski üllatust. Mäletan häguselt, et Mardus kunagi 90ndatel ilmus, kuid formaat oli hoopis teine, see oli nagu ajaleht või siis ajakiri, ilmus õhukesel paberil ja must-valge kaanepildiga. Mis temast edasi sai, polnud õrna aimugi. Nüüd, aastaid hiljem, tänu Jüri Kallase vihjele, avastasin, et Mardus jõudis ka antoloogia kujul avalduda. Wiki andmetel ilmus ajakiri aastail 1991-2001, viimane antoloogia jõudis lettidele 2004. Tuleb tunnistada, et Marduse abil täitis Mario Kivistik olulise lünga eesti ulme sektoris, mille eest talle ka Stalker on omistatud. Aga antud eksemplari kohta palju lisada ei olegi, sest BAAS.ulme lehel on seda juba piisavalt tehtud. Mainin vaid ära mõne nüansi, et lugemispäevikusse mingi märk jääks.  

 

„Vaade pimedusse“ koondab kokku kimbu lugusid meilt ja mujalt. Ainus katustermin, millega ühe sombreero alla jutte panna, on ulme. Tagakaanelt loen, et siin on kolm jutustust ja viis juttu kaheksalt autorilt /-/ high fantasy`st ja dreamulmest SF-põnevike ja laushorrorini. Autorkond oli mulle fifty-fifty, pooled nimed tuttavad, pooled tundmatud.

 

Veiko Belials ja tema „Valdjate and“ on nüüd see jutt, mida pean high-fantasyks. Otseselt viitab sellele ka Jason Engle kaanepilt, mis on täitsa õnnestunud. Jutus tegutseb noor ja kärsitu võlur Hennor, kellel on vaja sooritada eksam, jõudmaks järgmisele astmele. Ma pole Belialsi teisi jutte lugenud, aga siin küll midagi häbeneda ei ole. On olemas oma maailm (Rajamaa), tegelased ja tegevustki jagub. Pean aga mainima, et lühiproosa ei sobi hästi high-fantasy jaoks. Kogu tausta loomine, reeglite paika panemine võtab juba nii palju ruumi, et selleks jääb kümme lehekülge ilmselgelt väheks. Mida autor öelda soovis, ta ütles loomulikult ära, et teadmised on tähtsad, aga mis edasi saama hakkas, seda enam teada ei saa. Loo taustal tõstab kurjus pead ja head on ohus, aga siis sai jutt juba läbi.

 

Mõtteliselt samasse kanti läheb ka Karen Orlau jutt „Õpilane“, mida saab pidada juba etno-õuduseks või etno-fantasyks, eks need žanrid kipuvad segunema nagunii. Õpilane räägib Reno nimelisest kerge puudega noormehest, kes elab kuskil Eesti külas eelmise sajandi algul. Muidugi ei ole aega ega kohta autor välja lobisenud, see on minu arvamus ainult. Ja seal külas siis see Reno toimetab ja teiste halbadega piike murrab. Täitsa lahe lugemine oli, mida ei saa öelda järgmise autori kohta.

 

Abel Caini „Uisomäe“ on samuti õudusjutt, aga see hargneb lahti kuskil 90ndatel, pakun, et Lõuna-Eesti külas. Murrak, mida räägitakse, lubab seda oletada „Meoke Uisomäe tüdrik ennemb uiska kart on!“ (lk43). Loo peategelane on tüdruk Tiine, kelle suguvõsa on sattunud elama tallu, mida piiravad ussid, neid usse on seal ikka palju, nii ei jutt muutus lausa rõvedaks. Arvata võib, et  autori eesmärk ei olnudki lugejale mekk moka peale määrida. Loodetavasti ei tee ma kellelegi ülekohut, kuid Abel Cain on kodumaistest autoritest vähemalt siin kogumikus kõige rohkem kirjanik.

 

Kuhugi äärealale jääb Marek Simpson jutuga „Kuidas kirikuõpetaja Madis taevasse ei saanud“. Selles loos kohtub pastor kuradi endaga, kes teeb ettepaneku otsustada selle üle, kes võib hukkuda ja kes mitte. Pastor hakkab oma usus küll kahtlema, aga lõpuks keeldub kuradiga milleski kokku leppima. Ei ole mina eestlaste religiooni suhtumise üle pädev otsustama, aga no kui selline lugu on kirjutet, egas midagi. Kusjuures pean lisama, et kirjutatud ei ole üldse kehvasti. Mulle meenus selle kahtleva pastori jutu peale üks Turisti laul, „Ma ei usu näärimeest ka präänikute eest jne“.

 

Lew R. Berg „Naine Morooviast“ on kobe põnevik, mis viib tulevikku ja erinevatele planeetidele ilmaruumis. Jutt on detektiiv Rohhartist, kellel tuleb leida kaduma läinud inimene ja tuua tõde päevavalgele. Tõde on ka see, et peategelane on robot, nii ma arvasin, sest ei olnud tal ei mingeid emotsioone ega meeleolutsemisi, ainult puhas kulgemine algusest lõpuni. Loed läbi ja unustad järgmiseks päevaks, mis ta nüüd oli.

 

Tõlkejuttudest sai esimesena lugeda Ronald Chetwind-Hayesi lugu  „Elementaarolend“. Tegemist on korraliku tondijutuga. Londonist maale suvilasse abikaasa juurde sõitev Reginald Warren kohtub rongis pealetükkiva Madam Orloffiga, kes näeb tonte seal, kus teised neid ei näe. Viimasel hetkel võtab mees küll tema visiitkaardi, aga muretsemiseks pole ju ometi põhjust. Öösel kisub olukord juba räbalaks, mehe kehas on koha sisse võtnud keegi… võõras. Hommikul kutsutakse kohale rongist tuttav proua ning kurja vaimuga näikse asi korda saavat. Täitsa mõnusalt pinget keriv lühilugu, mida lugedes hakkas film silme ees jooksma. Kuigi avaldatud juba aastal 1974, võib pidada autorit natuke prohvetlikuks. Kui ta hoiatab tipptunnil metroos sõitmise eest, et seal võivad olla E-olendid, siis praeguses viirusohus ei kõla hoiatus sugugi üleliigsena. Jutt meenutas natuke I. Hargla loodud Pan Grpowski eksortsismiriitust, aga õige vähe.

 

Gardner Dozois „Kuningriik mere ääres“  (i.k. „A kingdom by the sea“, on otsene vihje E. A. Poe luuletusele „Annabel Lee“.) Ilma Poe taustata oli see üks masendav õudusnovell, loomulikult hästi kirjutatud, aga rõõmutu. Loomade tapamajas töötav lihunik läheb naisest lahku ning hakkab unes kohtuma uue naisega… lõpu võib juba ära aimata. Sellist kraami ei saa palju korraga lugeda, hakkab muserdama. Ideaalis, et midagi tõlkes kaduma ei läheks, peaks seda lugema originaalis ja koos Poe luuletusega.

 

Tõlgetest jäi mu isiklikuks lemmikuks Boriss Rudenko. Tema nimi peaks fännidele juba tuttav olema, Rudenkolt on hiljem avaldatud kahes antoloogias kolm juttu („Kaaren“, Skarabeus, 2013 on kaks lugu: „Semiliranda kingad“ ja „Ei mingit probleemi“. Kogumikus „Me armastame Maad 2“, Fantaasia, 2017, avaldati lugu „Limaan“). Nagu ikka, on tõlkijaks ka sedapuhku Veiko Belials. „Raske juhtum“ on kosmoselugu. Võõral planeedil hädamaandumise teinud laeva meeskond leiab lähedusest teise hukkunud laeva, millelt hakatakse äralennuks vajalikku varustust laenama. Kohalik fauna on kõike muud kui sõbralik. Koletised ehk gorgod võtavad inimese kuju ja viivad kohale saabunud segadusse. Jutule lisab veel omapoolse kihi armukadedusest vaevatud kapten ja jutustamise laad. Lugu räägib vaimuhaigla palatis raviarstile patsient, keda peetakse raskeks juhtumiks. Oli põnev ja pinev lugemine.

Antoloogiale paneb punkti Indrek Hargla  essee  „Uuest ulmest“, mida tasub võtta kui soovitust, keda-mida võiks kaasaja ulmes lugeda. Mida siis öelda terve raamatu kohta? Millegi pärast ei pea koostaja tarvilikuks kohalike autorite kohta kirjutada paari lauselist tutvustust. Kes on Cain Abel nt teada ei saa, aga see selleks. Soovitada seda raamatut väga ei oska, siin on üksjagu vägivalda, kes teab, see teab, kuid oli hea lugemine. Ma ei ole küll palju antoloogiaid lugenud, kuid nii eripalgelist kogumikku pole varem ette sattunud. Autoreid on idast, läänest ja koha pealt, samuti on žanri läbilõige väga lai. Kui alguse aja Mardus oli põhiliselt õudusajakiri, siis hiljem pakutakse tekste juba seinast seina. Müügilt on need keskmise LRi mõõtu raamatud küll kadunud, aga teise ringi letis peaks midagi leiduma.

BAAS

Algernon (katkend jutust Uisomäe)

Loterii

Podcast. tumedad-tunnid. Kuulatav on Karen Orlau jutt "Õpilane".





 

laupäev, 3. oktoober 2020

Raevu päevad


 


Raevu päevad. Venekeelse ulme antoloogia.                                                                                          Tlk Veiko Belials. Fantaasia.                                                                                                                2019. 256lk.


Huh, no oli alles lugemine, nagu oleks kutsumata sattunud kuhugi võõrale ja vaenulikule planeedile. Mis puutub vene ulmesse kui nähtusesse, mille kohta võivad kuskil hingesopis laagerduda nostalgilised mälestused millestki helgest, siis selle raamatu taustal ei kõlba need memuaarid enam mujale kui mälumakulatuuri. Lühidalt, siin kaante vahel on kümme ulmejuttu vene ulme teadusliku fantastika sektsioonist. Ajaskaala on samas üsna pikk, esimene jutt ilmus juba 1964 ja kõige uuem nägi ilmavalgust aastal 2012. Põhiliselt on tegemist militaarulmega, kus paugutakse ka püsse ja inimesed hukkuvad. Raamatu üldist tonaalsust annab ehk kõige paremini edasi väike tsitaat Andrei Livadnõilt : „Pavel, kelle hambad külmast plagisesid, suutis vaid noogutada. Sisimas ei uskunudki ta enam, et lihtsad inimlikud rõõmud võiksid maailma naasta. Näis, et unetu ja läbikülmunud öö ei ole kaasa viinud vaid kehasoojust, vaid kustutanud külmavõetud hingest ka lootuse…“ (lk137) Aga mis siin ikka pikalt nämmutada. Teisisõnu, juttude järjekord oli siis järgmine:


Sever Gansovski „Raevu päev“ on selline jutt, et… teadlastel läks jälle midagi valesti. Kuskil kolkas asuvas laboris aretati karud inimeste sarnaseks. Midagi juhtus, mõned karud viidi ära, teised pagesid loodusesse, kus nad võtavad koha sisse loomade ja inimeste vahel. Asja läheb uurima ajakirjanik Betley, kes saab teejuhiks karmi olekuga metsavahi. Nii nad seal siis lähevad , läbi ohtliku mägismaa, vastu oma saatusele. Lugu on aastast 1964, aga pole paha ka täna lugeda. Eks ta ole, kui teadlane lihtsaid asju ei mõista, oma tegude eest ei vastuta, on kuri karjas.


Sergei Lukjanenko „Rong Soojale Maale“ jätab väga jaheda mulje, sest selles jutus on saabunud uus jääaeg. Kuidas see juhtus, mis seda põhjustas, jääb teadmata. Inimesed põgenevad rongiga soojale maale, kohti on piiratud arv, aga kohale jõuvada ainult üksikud, ebaõnn, mis muud. Küüniline lugu sellest, kui julm võib inimene olla. Lugeda tasub, lugu on väga hea, aga leppida sellise olukorraga on raske.


Tim Skorenko „Revanš“ vestab sellest, kui inimesed on surematud, et mis nad siis teevad. On pätid ja bossid ja igav on ka ja… Nad hakkavad üksteist siis tapma, järgmisel hommikul ärkavad jälle üles. Pärast esimest kahte head lugu, oli see selline keskmine üle võlli mõistujutt, et mis ta siis nüüd öelda tahtis, et eludega ei tasu mängida, õige ka.  Ei kahetse lugemist, aga teist korda jääb lugemata.


Kirill Benediktov „Koletis“ on lugu, mille kohta võib öelda sotsiaalne ulme. Ühiskonnas on keelatud kasutada sõnu nagu „mees“ või „naine“, tuleb öelda „see“. Sellisesse jaburasse maailma eksib ära üks, ütleme siis, normaalne mees, keda kõik peavad koletiseks, organid ajavad teda taga jne. Ühel õhtul külastab see mees juristist naist ja pärast koos veedetud ööd hindab naine oma väärtushinnangud ümber. Ega selline verisoon tulevikust nii ulme ei pruugi ollagi, kui neutraalsuse nõudega liiale minnakse. Mainin ära, et tegu on parima tõlkelühijutuga  ning Stalker on siin küll auga välja teenitud, samas on selles midagi jätkusuutlikku.


Andrei Tepljakov on kirjutanud kosmosejutu „Naabrid“. Kuskil universumi äärealal seisab maha kantud laev, mida saadetakse õhkima kapten Noah. Kohale jõudes läheb ta laeva seest uudistama ja kohtub tulnukatega, kes ei olegi inimesestest väga erinevad. Või kelle sarnane on siis parem olla, kas inimese või tulnuka? Lugu avaldas muljet, positiivselt.


Andrei Livadnõi „Teine kolonisiatsioon“ jätkab kosmose teemat, millega eelmine lugu alustas. Sõjast on möödunud viis aastat. Vangistatud peategelane saab amnestia, kui ta puhastab militaartehnikast üle koormatud planeedi Dione. Ülesanne pole lihtsate killast. Jutu ainetel on illustreeritud ka raamatu pealkaas. Kõige paremad sõjajutud on ikka jutud, mille sihik on suunatud sõja vastu, nii ka siin. Aga omavahel öeldes, jutt on üsna jube ja vägivaldne.


Aleksandr Batšilo „Mittevajalikud“ räägib samuti humanoididest, aga teeb seda väga mannetult. On kaks leeri inimesi, ühed on maa all, teised maa peal, mõlemad ründavad teineteist. Arvavad, et vastane on tulnukas, aga tegelikult on võõras hoopis keegi lähedasem. Lõpp oli ainus meelde jääv litakas, aga selle teada saamiseks pidi terve loo läbi lugema, oi blinn!


Aleksandr Buškov „Ja nad püüdsid loomi seal“ on oma mahu poolest juba jutustus või siis lühiromaan. Kuskil kaugel kosmoses hakkavad laevad koos meeskonnaga kaduma. Kohale lendab uljas peategelane, kes hakkab kohe arveid õiendama, pärast selgub, et kontakti ei pea looma ainult relvade abil. Tundus lugedes kuidagi väga hurraapatriotismi võtmes lugu, tänapäeval enam venelased nii ei kirjuta. Alles lõpus märkasin, et see on kirjutatud 1986. aastal, no selge siis. Lahe äkstön on tegelikult. Buškovi kohta saab tutvustusest lugeda veel, et: „Kirjutab pöörases tempos – umbes neli raamatut aastas. Küsimusele, kuidas see tal õnnestub, on ta vastanud, et kirjutab kuu aega kurnatuseni, siis joob ämbritäie viina, toibub sellest ühe ööpäeva ja kirjutab siis edasi.“


Julja Ostapenko „Kuniglik jaht“ on trööstitu postapokalüptiline lugu. 120 aastat tagasi suri enamus inimesi välja, üksikud, kes elus on, põgenevad tagaajajate eest. Jahti peavad need, kelle inimesed ise on loonud. Polnud suurem asi lugu, ma ei tea, naised oskavad ulmet kirjutada küll, aga… kuidagi tuim oli see kirjutükk, meelde ei jäänud ja, ah, las ta jääb. 


Juri Poguljai „Ökokeskus“ viib jälle sinna - pärast sõda perioodi. On noorpaar, mees satub ühte, naine teise varjendisse. Nad üritavad kokku saada, aga olud, situatsioonid, kõik on nende vastu, kuni nad ise ka pööravad teineteise vastu. Kurb ja lohutu lugu, sõjas ei ole midagi ilusat. Olgu jääv meile rahu. Korralik keskmisel tasemel lugu, ei midagi pöörast, aga kõige hullem ka ei ole. Huvitav oli teksti ülesehitus, kahe tegelase minajutustus kulges vaheldumisi ja paralleelselt.


Vene ulme tõlkimisel on Veiko Belials ikka suure töö ära teinud. Varasemad antoloogiad „Me armastame Maad“ 1. ja 2. osa on saanud väärilise järje. See on küll väikeste mööndustega mainitud, sest „Raevu päevad“ on hoopis teises laadis kogumik, aga ma ei võtnudki raamatut kätte selle mõttega, et soovin lugeda sefiiri. Kõik jutud on viidud küll tulevikku, aga tuleviku vaatekohalt hinnatakse jälle olevikku. Lõpud ei ole enamasti õnnelikud, harva on näha tunneli lõpus valgust, aga pigem tasub seda võtta kui hoiatust. Kui üldse millega üle võiks nuriseda, siis meenub, et va kirjaveasarvik välgutas mõne koha peal keelt, aga noh, aga noh, tegijatel ikka juhtub. Kiidan muidugi veel ka raamatu kompositsiooni. Lood ei olnud kronoloogiliselt koondatud, vaid sisemise loogika alusel järjestatud, esimese jutuga algab tegevus Maal, siis läheb kosmosesse ja lõpuks jõuab Maale tagasi. Juba Strugatskid kirjutasid, et kõige tähtsam on Maal, nii ta on.







Goodreads

Loterii