Mööda netti

Triinu Meres. Lagunemine. Hermes. 2009. 66lk. Mis meelel, see keelel Paneb päris imestama, kui palju on viimase paari aasta jooksul kirjanduses suutnud ära teha Triinu Meres . Sundimatult tekib küsimus, et kuhu edasi või äkki tagasi? Ehk on tegu prosaisti tiivaripsutamisega luuleparnassil. Mine tea. Kuid õige see ju on, kes teeb, see jõuab, kes loeb, see kirjutab. Aga kuskilt pidi ometi alustama, Merese debüüdiks sai siis luulekogu "Lagunemine". 2009 oli üldse hea aasta, siis ilmus 93 värsikogu. Kuskil seal saja lähedal see aastalõige tavaliselt püsima on jäänudki. Saada sellises üleproduktsioonis kriitikalt hea vastuvõtt, peaks juba iseenesest olema kvaliteedimärk, mitte enam gost, vaid juba ISO vms. Et targemad, kogenumad on kõik juba ära öelnud , siis jääbki siinkirjutajal ainult nõustuda, et jaa, hea raamat. No mis mõttes hea, ta räägib ju lahkumisvalust, ta ei ole kirjutatud tindiga, vaid pisaratega, kuid tehtud on hästi. Värvilised pildidki k

Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst. Tõlkija Kadri Metsma. Semikoolon. 2017. 208lk. 52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida. Usalda, aga kontrolli Paadunud eneseabiõpikute lugejaks ma end ei pea, kuid "Selgelt mõtlemise..." oli üks kosutav lugemine küll. Eks siin mängib oma osa meedias vallanud torm teeklaasis, kui esoteerika aadressil märkusi tehti. Mind muutis too aktsioon pisut umbusklikuks nende õpikute suhtes, aga see selleks. Täitsa korraliku kodutöö on aga ära teinud Rolf Dobelli, kes omal moel võitleb tuuleveskitega. Nii enda kui teiste kogemused kokku korjata, läbi seedida ja trükki anda, see on tänuväärne ettevõtmine. Kui iga kuu lõppeb nii, et pangakontol on piisavalt raha, kuskilt king ei pigista, kõik on justkui korras, siis ei tasu seda raamatut lugeda. Juhtub aga vastupidi olema, võiks tutvust teha Dobelli teosega. Põhiline sõnum, millele rõhku pannakse, on juba pealkirjas öeldud. Dobelli ainult varieerib, katsub elevanti pimedas to

Georges Rodenbach. Surnud Brugge. Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet. LR 23-24. 2017. 88lk. Üksindus keset linna Viiendat aastat lesepõlve pidav mees kohtab naist, näitlejannat, kes meenutab kadunukest kõiges: välimuses, olekus ja isegi hääles. Arusaadavalt on mees naise lummuses, esmatutvus päädib naise ärakutsumisega teatrist, uue elu algust, kuni uut suhet hakkavad mõjutama kõrvalised asjaolud. Mitte juhuslikult ei ole toimumiskohaks Flandria piirkonnas asuv Brugge nimeline linn. Jah, siis oli see pooleldi hüljatud väikelinn, ja jääda sellises kohas kaaslinlaste huviorbiiti, kus iga kardina taga piilub mõni uudistav silmapaar, see ei võinud olla kuigi meeldiv . Nii saab pedantsest lesest paadunud seelikukütt, seda 19. sajandil, kui moraal ning religioon kutsusid üles vagadusele, kasinusele ja meeleparandusele. Ah, ma ei või. Teisisõnu: mees on segaduses, keda võtta, mida jätta? "Ja kirikukellad tegid kõike kaasa, kui ta nüüd hulkus igal õhtul aina

Vitali Kalgin. Täht nimega Viktor Tsoi. Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk. Tänapäev. 2018. 472 lk. Legend Leningradist Laias laastus võib ansambli Kino kuulajaskonna jagada kaheks: need, kes said ilmutusest osa tema tegevuse ajal 1982-1990 ja teised, kes on avastanud Viktor Tsoi hiljem. Ma siis kuulun nende teiste hulka, mis ei vähenda üldse poolehoidu, sümpaatiat ühe vene roki nii olulise vaala suhtes, kui seda on Kino. Kuigi Tsoi elu katkes ülekohtuselt noorelt, tuleb tunnistada, et oma 28. eluaasta jooksul jõudis ta ikka palju ära teha. Välja anda kaheksa stuudioalbumit, osaleda filmides (tuntumad "Assa" ja "Nõel"), rääkimata esinemistest. Just kontsertidest, ringreisidest, publiku ovatsioonidest "Täht nimega Tsoi" suuremas osas koosnebki. Peab tunnistama, lugedes tundus korduvalt, et fännide hõiked kostuvad läbi ridade. Vene keeles on juba üksjagu raamatuid ilmunud, aga see keelebarjäär on veel hullem kui raudne eesriie, mistap

Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist. ZA/UM 2016. 204lk. Üheotsapilet eikuhugi Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel  hullem, tarbitakse narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks, saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab: "Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski, et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui rängalt me eksisime." (lk34) Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad, kui parasjagu

Urmas Vadi. Neverland. Kolm Tarka. 2017. 352lk. Elamine argipäeva kiuste Lahkuminev paar, endine näitlejanna, kaitseliitlane, mis neid seob? Neverland (Eikunagimaa) ehk unistustemaa või siis täitumatud lootused, need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad. Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted. Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees. Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi, nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega. Endist näitlejat, Leenat,  jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast. Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju m

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. LR 22. 2018. 64lk. Olgu jääv meile rahu 1985. aastal pidas CBC raadios Doris Lessing väikese sarja loenguid sellest, kuidas asjad on , kuidas nad olema ei peaks mitte, kuidas nad olla võiksid. Nüüd on need viis kõnet siis eestindatud ja LR-i kaante vahel ringlusse jõudnud. Nagu igat head kirjanikku, huvitab ka Lessingut inimene. Inimese käitumine ning reageerimine erinevates olukordades ehk mõjutada laskmine n-ö peavoolu ideedest. Miks muutub käitumine vägivaldseks? Mispärat teatud grupid langevad tagasi primitiivsesse barbaarsusse? Millise planeedi me jätame tulevastele põlvedel? Üks nurgakivi maailmaparandamises, mida Lessing välja toob, on oskus vaadelda end kõrvalt. Kõige ilmekamalt saavad sellega hakkama mõistagi loomeinimesed, kuid samuti on teadusel selles vallas oma sõna öelda. Niisiis: fookusest ei jäeta välja kirjanikke.  "Muide, ma näen kõigi maade kirjan

Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe ja Anu Saluäär. LR 21. 2018. 72lk. Masendus ja muud mured Tuntud Rootsi filmirežissööri ja teatritegelase Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist möödus käesoleval aastal sada aastat. LR tähistas seda sündmust kahe teksti, kahe lühinäidendi avaldamisega. Seni eesti keeles avaldatud kometeistkümnest Bergmani raamatust seitse on ilmunud LR-i veergudel, seesinane aga kannab järjenumbrit 8. Niisiis, tuleb tunnistada teatavat Bergmani soosingut, mis on ilmselt saavutatud väljateenitult. Puumaaling. Seda pealkirja kannab esimene lühinäidend. Valmis juba aastal 1954, kui Bergman oli Malmö teatrikoolis õpetajaks. Inspiratsioon, nagu järelsõnast saab lugeda, tuli lapsepõlvest. Kirikus käimine ja sealsete tahvelmaalide uurimine saigi "Puumaalingu" ajendiks. Tõsi ta ju on, et just lapsepõlves ollakse eriti vastuvõtlik kõiksugu välismõjudele. Puumaaling. Tegevus toimub keskajal (kuigi tegevus ei ole olul

Alberto Manguel. Õhtud Borgesega. Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Lumemana, 2017. 64lk. Visiidid Kirjaniku manu Ühel päeval 1964.a. kohtuvad Buenos Airese inglise-saksa raamatupoes Pygmalionis kaks meest. Need on Alberto Manguel (1948) ning Jorge Luis Borges (1899-1986). Üks on kuueteistaastane kirjandushuviline poesell, teine juba nime teinud ilmakuulus Kirjanik. Et Borges on kaotanud nägemise päritava haiguse tõttu, kutsub ta Alberto enda poole, kas noormees ei oleks nõus talle kahel-kolmel õhtul nädalas raamatuid ette lugema. Algab neli aastat kestnud kohtumiste jada, millest pajatab "Õhtud Borgesega". Tihedas tekstis päevik tekitab kiusatust lõik lõigu haaval ümber kirjutada, aga siis jäin mõtlema, et milleks. Ka maagiline realism kaotaks mõndagi oma hõbelusest, kui see liiga lahti seletatakse. Tsiteerimisest ma siiski ei loobunud. Loomulikult ei piirdu külaskäigud ainult kohalkäimise ja ette lugemisega, koos käiakse väljas jalutamas, külas ja kinos. &qu

Hiline teadeanne küll, aga siiski,  Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja 6.-9. novembrini toimuva kirjandustuuri, mille käigus kirjanikud käivad kohtumas lugejate ja lihtsalt toredate inimestega. Haapsalu lugemissaali jõudis sedapuhku kirjanikke tervelt  neli .                                                                     Piret Jaaks                                                                Loone Ots Veiko Märka                                                                     Andra Teede Käisin minagi seal kaemas, et mis seal on, või nii. Kohe alguses võttis juhtimise üle Andra Teede, ta lihtsalt oli selline sädeinimene, tutvustas end ja teisi ning luges oma luuletusi. Edasi jätkasid oma loomingu tutvustamist nii Piret Jaaks, Loone Ots kui ka Veiko Märka. Lootsin küll, et kohtan täiesti tundmatuid nimesid, aga seekord päris nii ei läinud. Andra Teede kui "Õnne 13" autor oli vast kõige tuntum, Piret Jaaksi nime olin kuulnud seoses B

Sergio Pitol. Mefisto valss ja teisi jutte. Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp. LR 19-20. 2018. 96lk. Oli see nüüd unes või ilmsi? Kunagi nägi üks Zuangzi nimeline mees und, et ta on liblikas, hiljem ei saanud ta enam aru, kas ta on ärgates inimene, kes oli näinud und, et ta on liblikas, või liblikas, kes näeb nüüd und, et ta on inimene. Kuidagi nii ehk umbakudu nõnda võiks iseloomustada seda novellikogu. Või siis: kui uskuda pooltki, olen saanud kolmveerandiga petta. Seda võib mainida mõistagi mööndustega, vaadeldes jutte nn realismi vaatenurgast. Sest täpselt nii oli, et loen ja leon ja siis, oot, mis asja, päriselt või, oli nii ikka või, ei saanud sedasi olla!? Ja enne, kui taibatagi suutsin, oli jutt juba läbi. Et siis paras kokteil kogu see kupatus siiski on, mis oli ka ilmselt eesmärk. Segada omavahel unenäolisus isiklike kogemustega, et jõuda välja mõningate järeldusteni, jaa, miks mitte. Eks ikka Lõuna-Ameerikast, kust siis veel see maagilisus tuleb. Teg

László Krasznahorkai. Viimne hunt. Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg. LR - 18. 2018. 44lk. Kadunud maailma serval Peategelane on parimais aastais professor, filosoof, kes käitub üsna ebafilosoofiliselt, nimelt: on ta loobunud mõtlemisest, sissetulekuid veel on, aga need tulevad juhuslikest tekstide toimetamistest, summad piirduvad kolmesaja euroga, kuid ometi pakub selline jõudeelu äraelamiseks ressursse niipalju, et saaks lubada, justnimelt lubada endale väikest meelelahutust baarikülastamise, "Sternburgeri" nimelise õlle joomisega ja ungarlasest baarmeniga suhtlemiseks, ja seda olenemata päevast, eriti tuleb seda ette ennelõunal, kui külaliste hulgas ei ole ei idaeurooplasi ega tibisid, keda baarmen rohkem ootaks, ootamine, leti ääres tegutsemine, filosoofi monotoonne jutukõmin muudab vestluse katkendlikuks, nii et lugu kulgeb paralleelselt leti ääres ja kuskil kaugel Hispaanias, kuhu filosoof kutsuti selleks, et ta kirjutaks midagi sellest kaduvast maanurgast

Moritz von Kotzebue. Teekond Pärsiasse. LR 15-17. Saksa keelest tõlkinud Agur Benno. 2018. 136lk. Aasta sadulas mööda lõuna osariike Kas nüüd just selline raamat, mis otseselt ajalugu mõtestab, kuid sissevaate 19. sajandi alguse reisivõimalustesse pakub kinldasti. Kui tõlkija oma järelsõnas loodab, et ka 200 aastat hiljem võiks see reisikirjeldus leida tänulikke lugejaid, siis mina kuulun nende väheste hulka ilmtingimata, kes nautis lugemist, nii et tänud. Ega palju ei ole teada tõesti baltisaksa aadlikest, kes elasid küll Eestis, aga mis oli Eesti toona, nt aastal 1817? Väike kubermang suure Vene tsaaririigi kooseisus, rohkema nagu midagi. Aga ometi, elasid siinmail aadlikud, kes tegid karjääri õukonnas, mille käigus jätsid jälje ajalukku, kui nii võib öelda. Üks neist, Moritz von Kotzebue (1789-1861), jõudis ära käia keisri lähetusel isegi niikaugel kui Pärsias. Täna ei ole selle riigi nimi enam Pärsia, vaid Iraan, samuti on kaardilt kadunud Vene tsaaririik,

Inga Gaile. Klaas. Läti keelest tõlkinud Aive Mandel. LR 12-14. SA Kultuurileht. 2018. 144lk. Oi-oi Vat jah, oleks esimene asi, mis Lätiga meenub, kirjandus, aga kus sa sellega, ikka on siin märksõnaks piirikaubandus, ei muud. Aga peale selle on Inga Gaile (1976) kirjutanud Läti Vabariigi 100. sünnipäevaks romaani "Klaas". Palju õnne naabrid! Ega siin rohkem rõõmustada põhjust ei ole. Aeg, mis kajastamist leiab, on aastad 1937-1939; koht: Põhja-Läti. Peategelane Magdaleena nimeline naisterahvas, kes, peale vägistamist vaevleb n-ö vaimuhaigena raviasutuses. Arusaadavalt tekib arsti-patsiendi vahel suhe, viimane jääb rasedaks, lahkub haiglast ja jääb arsti vanemate juurde elama. Kogu teema keerleb väärtusliku eraldamisele vähemväärtuslikust, ja seda mitte tõukoerte, vaid inimeste puhul. Kes ei ole kõlbulik, sellele jalaga tagumikku, umbes nii mõeldi isegi Lätis. Täitsa uskumatu. Rassipuhastamine oli ikka pigem sakslaste vägitegu, aga ei, mingil seletam

Jossif Brodski. Atlantise lähistel. Koostanud Mihhail Lotman. Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman. LR 10-11 2018. 118lk. Valik antiigiteemalisi luuletusi aastatest 1962-1995 G.P.  Ja jälle elame me väina ääres ja rändavad taas pilved meie kohal ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv ja tolmupilv põiktänavatel maandub ja värisevad tänavatel klaasid. Tuhk meidki ükskord enda alla matab. Ma tahaksin, et õnnetuse tund mind tabaks äärelinna trammis su majja suundumas, ja sajandite pärast, kui kaevatakse välja meie linn, ma tahaksin, et leiaksid nad minu su käte vahelt igavesest unest ning tardununa uue tuha all. (1962, lk9) Galateia - hellenistlikus müüdis imekaunis skulptuur, mille jumalanna Venus äratas ellu. Pygmalion - Galateia skulptuuri autor, kes oma täiuslikku kunstiteosesse armus ja hiljem Venuse abiga ka sellega abiellus. Galatea encore   Kui oleks elavhõbe tal keele all, sõnatu on ta. Kangelt kui elavhõbedast triikis oleks tal sfinkter

Robert Walser. Õed-vennad Tannerid. LR 6-9. Saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla. 2018. 208 lk. Ohutud otsingud Õed-vennad Tannerid (1906) on Robert Walseri kolmest romaanist esimene. Hiljem on veel ilmunud "Abiline" (1907) ja "Jakob von Gunten" (1909). Nii vähe või nii palju, kui selle Šveitsi kirjaniku kohta arvamust on avaldatud, ei saa keegi üle ega ümber tema stiilist. Ja õigupoolest miks peakski. Siin on küll tarvilik möönda, sisu sisuks, aga vot stiil, see on küll midagi erilist, harvaesinevat, ja võimalik, et ületamatut. No vähese lugemuse pealt saan sedasi ümmaradada, vahel võib, eks ta järgijaid leidis nii lähemalt kui kaugemalt. Üks sõna, mis ikka kippus Walseril korduma, on sedavõrd meelepärane, et sellega võiks iseloomustada ka tema kirjapilti, see on siis - oivaline. Väga peenetundeline, eritlustes detailitundlik, õhuline, samas paljusõnaline, mis kõik kokku moodustab terviku, tekitab lummava joovastuse. Selliste tekstide juures muutub alkohol, ku

Émile Zola. Kuidas surrakse. LR 5. Prantsuse keelest tõlkinud Heete Sahkai. 2018. 48lk Eelõhtud koduseinte vahel Viis lühilugu, pildirida või siis lihtsalt juhtumuit sellest, kuidas inimesed surevad. Juba see sõna "surm" on päris julm. Aga Zola ei räägi surmast, mis see on, mis saab pärast, kas sünnitakse ümber või ongi lihtsalt kõik, tema jaoks on see üks elu osa. Loomulikult laiendab siin lähenemist Märt Väljataga saatesõna, mis räägib erinevatest surma kirjeldamistest läbi sajandite. Kui praegu võib jääda mulje, et surma teema ei ole eriti teema, valdav on ikka edukultus, siis ajalooline käsitlus annab aimu ka surmast, mis on olnud nt kodustatud nähtus. Kus lahkunu on paratamatusega leppinud, lähedased saavad aru, et … memento mori. Katkend (err.ee) Raamatumaailmas Loterii Laiapea Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Patrik Ouředník. Europeana. LR 3-4. Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver. 2018. 104lk. Sada aastat otsinguid 20. sajand on küll läbi, aga see ei tähenda paljuski muud, kui aastaarvu muutumist kalendris. Mitmed protsessid, süsteemid, mis on alguse saanud juba eelmisel sajandil kehtivad edasi tänase päevani. Kuid eks palju on ka jäänudki kuhugi ajaloohõlma, mida ei mäleta, mille peale ei oskaks tullagi, et jah, see või too sündmus just 19.. aastal toimus. Patrik Ouředník on teinud täitsa korraliku uurimuse arhiivides, et tuua välja olulisemad sündmused, ideed, tendentsid, mis kujundasid 20. sajandit. Suuremad katastroofid, millest üle ega ümber ei saa, on loomulikult Esimene ja Teine maailmasõda, holokaust, natsism ja kommumism. Mõistagi ei ole leheruum nii suur, et saaks anda põhalikku ülevaadet möödunud sajandist, ja selleks on ka paremaid ajaloo raamatuid. Kuid see eest on materjal erilises võtmes avaldatud. Patrik Ouředník ei ütle, mis on hea või kuri, ta ei

Kuusteist Eesti kirja. LR 1-2. 2018. 112lk. Kiri, kui kaduv nähtus Täitsa kena traditsooni jätkamisega on maha saanud LR 2018 avanumber. Imelik on on küll lugeda seda viivisega üheksa kuud hiljem, aga noh, samas, kui tekst liiga kiiresti aegub, pole kahju kuigi suur, et ei lugenud ilmumispäeval. Need 16 kirja on lugemiseks hääd ka aasta peale avaldamist. Saab nt võrrelda, kas midagi on vahepeal muutunud. EV100-le ikka tehakse mõni vihje mööndustega. Mainimata ei jää 2017 aasta suvi, mis erines tänausest kui öö päevast. Millest nad, prosaistidest meeskirjanikud, kirjutavad, ei saa ühe lausega öelda. Teemad on erinevad, seinast seina. Kui kõrvuatades tuua välja kõige erinevamad, siis oleks need Rein Veidemanni akadeeminiline pöördumine Eesti kui niisuguse poole ühelt poolt. Sellele vastukaaluks saab seada Peeter Sauteri kirjad naistele, pruutidele, sõbrannadele. Naistele ongi kõige rohkem kirjutatud, kellele siis veel peakski mees kirjuatama. Mingi ühine joon, mis võiks tinglikul

Kȩstutis Navakas. Kala peeglis. Leedu keelest tõlkinud Rein Raud LR-40. 2017. 64lk. Vaikus ja rahu Leedu ei olegi tegelikult nii väga kaugel, ta ei saa ju olla, kui kunagi tehti Baltikett, mis meid ühendas. Aga nimetada selle maa kirjandusest kedagi-midagi, see paneb küll kukalt kratsima. Neil on korvpall, merevaik, delfinaarium - kuid kirjandus? 2017. aasta lõpus siiski ilmus LR sarjas vihik värsse tunnustatud Leedu luuletajalt Kȩstutis Navakas (1964). Luuletaja on isegi liiga kitsendav öelda autori kohta, kellelt on varem - nagu Urram.ee leht näitab - ilmunud eesti keeles kaks raamatut lastele: "Rä ja metsloomad", 2016 ning "Vandu ja Säsu vestlus", 2017. Rääkimata leedu keeles avaldatust. Loomulikult ei saa Navakas esindada ainuisikuliselt leedu luulet. Oma paremateski avaldustes on see heal juhul vaid väike lahesopp selle maa kirjanduslikus meres. Kuid mingit aimu ta ehk annab. Ilmtingimata jäävad tema luuletused isiklikeks hingepeegelduste