laupäev, 29. detsember 2018

Triinu Meres



Triinu Meres. Lagunemine.
Hermes.
2009. 66lk.

Mis meelel, see keelel

Paneb päris imestama, kui palju on viimase paari aasta jooksul
kirjanduses suutnud ära teha Triinu Meres. Sundimatult tekib
küsimus, et kuhu edasi või äkki tagasi? Ehk on tegu prosaisti
tiivaripsutamisega luuleparnassil. Mine tea. Kuid õige see ju
on, kes teeb, see jõuab, kes loeb, see kirjutab.
Aga kuskilt pidi ometi alustama, Merese debüüdiks sai siis
luulekogu "Lagunemine".

2009 oli üldse hea aasta, siis ilmus 93 värsikogu. Kuskil seal
saja lähedal see aastalõige tavaliselt püsima on jäänudki.
Saada sellises üleproduktsioonis kriitikalt hea vastuvõtt,
peaks juba iseenesest olema kvaliteedimärk, mitte enam gost,
vaid juba ISO vms.
Et targemad, kogenumad on kõik juba ära öelnud, siis jääbki
siinkirjutajal ainult nõustuda, et jaa, hea raamat.
No mis mõttes hea, ta räägib ju lahkumisvalust, ta ei ole
kirjutatud tindiga, vaid pisaratega, kuid tehtud on hästi.
Värvilised pildidki kõlavad sisuga kokku. Aitäh.


Oktoobriöö

Välguvalgel,
nõrgil jalgel
vankuda
akna alla
kobamisi,
kus sigaret?
sikutad raami
valla.
Vihm nõelab nägu,
väikesed teravad suudlused,
süttib tikk.
Valgele alasti kehale langeb
piiskade kärestik.
Tõmmata suu kaudu sisse
end lehtede lagunemisse.
(lk13)

Oktoober

Väga roheline on rohi
selles soojas oktoobrikuus
sügise möödumiskohin
kostab raaguvas vahtrapuus

30 krooni kakao eest –
veidi palju, kuid sooja ma saan.
Kurbust su peale mõeldes
magustab šokolaad.

Ukseklaaside läik.
Võõraste niisked saapad.
On moes ploomivärvides meik.
Istun üksi ning vihma vaatan.
(lk36)

pühapäev, 23. detsember 2018

Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.


Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.
Tõlkija Kadri Metsma.
Semikoolon.
2017. 208lk.
52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.

Usalda, aga kontrolli

Paadunud eneseabiõpikute lugejaks ma end ei pea, kuid
"Selgelt mõtlemise..." oli üks kosutav lugemine küll. Eks
siin mängib oma osa meedias vallanud torm teeklaasis, kui
esoteerika aadressil märkusi tehti. Mind muutis too aktsioon
pisut umbusklikuks nende õpikute suhtes, aga see selleks.
Täitsa korraliku kodutöö on aga ära teinud Rolf Dobelli, kes
omal moel võitleb tuuleveskitega. Nii enda kui teiste kogemused
kokku korjata, läbi seedida ja trükki anda, see on tänuväärne
ettevõtmine.

Kui iga kuu lõppeb nii, et pangakontol on piisavalt raha, kuskilt
king ei pigista, kõik on justkui korras, siis ei tasu seda raamatut
lugeda. Juhtub aga vastupidi olema, võiks tutvust teha Dobelli teosega.
Põhiline sõnum, millele rõhku pannakse, on juba pealkirjas öeldud.
Dobelli ainult varieerib, katsub elevanti pimedas toas, iga peatükk
läheneb "tõele" erineva nurga alt. Mulle oli teemavalikus nii
esmaavastamist, kui taaskohtumist juba tuttavate nüanssidega. Kõige
suurem reha, millele ikka astutakse, on emotsioonide pealt otsuste
langetamine ja tegutsemine.  Just kaine mõistusega tuleks tegutseda,
kui kaalul on heaolu, tervis,  enda ja teiste käekäik, sellele raamat
põhiliselt keskendub.

Dobelli on ka ise kirjanik, mistap tehakse mõni viide kirjandusmaastikule.
Näiteks räägib Dobelli, et reklaamid töötavad paremini, kui nendes
räägitakse lugu. Romaanid müüvad paremini, kui aimekirjanduse raamatud,
kuigi viimastes on tõde rohkem. See on selline väide, mida saab kohandada
ka "Selgelt mõtlemise..." kohta. Guugeldamine annab oodatust vähe vasteid
selle raamatu kohta, tuleb välja, et Dobellil oli õigus.

Mingi omaette teema näikse olevat autoril ebaõnnestujatega, nii lõpetab ta
peatüki liigsest enesekindlusest järgmiselt:

"Kokkuvõte: suhtuge ennustajatesse skeptiliselt, eriti juhul, kui
kuulute niinimetaud ekspertide hulka. Ja lähtuge plaanide puhul
alati pessimistlikust tsenaariumist. Nii tekib tõsine võimalus
olukorda vähemasti teatud määral realistlikult hinnata." (lk20)

Lihtsalt kirjutatud nõuanded, mis on kui hea teejuht järjest
keerulisemaks muutuvas maailmas.

Rahvaraamat

neljapäev, 20. detsember 2018

Georges Rodenbach. Surnud Brugge.


Georges Rodenbach. Surnud Brugge.
Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet.
LR 23-24.
2017. 88lk.

Üksindus keset linna

Viiendat aastat lesepõlve pidav mees kohtab naist, näitlejannat,
kes meenutab kadunukest kõiges: välimuses, olekus ja isegi hääles.
Arusaadavalt on mees naise lummuses, esmatutvus päädib naise
ärakutsumisega teatrist, uue elu algust, kuni uut suhet hakkavad
mõjutama kõrvalised asjaolud.

Mitte juhuslikult ei ole toimumiskohaks Flandria piirkonnas
asuv Brugge nimeline linn. Jah, siis oli see pooleldi hüljatud
väikelinn, ja jääda sellises kohas kaaslinlaste huviorbiiti, kus
iga kardina taga piilub mõni uudistav silmapaar, see ei võinud olla
kuigi meeldiv . Nii saab pedantsest lesest paadunud seelikukütt,
seda 19. sajandil, kui moraal ning religioon kutsusid üles vagadusele,
kasinusele ja meeleparandusele. Ah, ma ei või. Teisisõnu: mees on
segaduses, keda võtta, mida jätta?

"Ja kirikukellad tegid kõike kaasa, kui ta nüüd hulkus igal õhtul
aina kasvavas ängis, milles segunesid piinav armastus Jane`i vastu,
kurbus surnud naise pärast, ning hirm oma patu ja võimaliku
hukatuse ees... Kellad veensid algul sõbralkult ja heatahtlikult
nõu andes; kuid kõlasid peagi halastamatult, kurjustasid - olid
tema ümber niisama nähtavad ja tuntavad, nagu kaarnad tornide
ümber -, sakutasid, tungisid pähe, rapsisid ja raputasid, et temalt
ära võtta ta hädine armastus ja kiskuda välja ta patt. (lk61)

Lõpp on kurb, lõpp on aimatav, lõpule antakse vihjeid juba enne
lõppu, nii et las ta jääb ümber rääkimata. Aga lugemiseks üks niisugune
raamat, mida sai loetud ühe hingetõmbega ehk ühe istumisega. Avaldatud
juba 1892. aastal, see peaks juba iseenesest üht-teist ütlema. Nagu
järelsõnast lugeda saab olid avaldamise ajal õhus dekantsi hoovused,
eks muidugi, seda nukrust hoomab siit, lisaks sümbolismile, küll igast
poorist, kust aga võimalus avanes.

Huviäratuseta ei jää fakt, et  žanrimääratluselt peeti seda romaaniks,
khm... no ma ei tea. Kui raamatus olevad mustvalged fotod kõrvale jätta,
siis jääb teksti alles vast 70 lehekülge, seda on kuidagi vähevõitu
romaani jaoks, olid ju ikkagi 1890-ndad, pealegi, inspiratsiooniks oli/on
19. sajandil ette näidata ka suuremaid romaane. Aga noh, mingi jälje ta
kuhugi jättis, olgu siis selleks jutustus või proosapoeem või poeem proosas,
sest teostus on tõepolest laitmatu. Juba pelgalt viimistlust nautides polnud
suuremat aega ega mahti masendust tunda, seda paljuski tänu tõlkijale.
Mõni näide siis lõpetuseks, mille kohta julgen öelda, et need kuuluvad teksti
ilmestavate, n-ö poeetiliselt ergastavate sähvatuste kilda:

"surnud linnades kasvab keelepeksurohi igas sillutisepraos."(lk30) või
"paljal ihul mõjus pihiku ääre alt paistev lahti vajunud särgipael veel
vähem karskena kui ihu ise, ning lisas tualetile pesu intiimse mündi."(lk40)

Millest siis raamat õigupoolest räägib, peale selle, et ta oma ajastut
tutvustab? Siin on hea vastus võimalik öelda ainult ühe sõnaga - Inimesest.
Ega muud ei tasugi kirjanduselt oodata, sellest on küll ja rohkemgi veel.

ERR (katkend)

Laiapea


pühapäev, 16. detsember 2018

Vitali Kalgin. Täht nimega Tsoi.





Vitali Kalgin. Täht nimega Viktor Tsoi.
Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk.
Tänapäev.
2018. 472 lk.

Legend Leningradist

Laias laastus võib ansambli Kino kuulajaskonna jagada kaheks: need,
kes said ilmutusest osa tema tegevuse ajal 1982-1990 ja teised, kes
on avastanud Viktor Tsoi hiljem. Ma siis kuulun nende teiste hulka,
mis ei vähenda üldse poolehoidu, sümpaatiat ühe vene roki nii olulise
vaala suhtes, kui seda on Kino.
Kuigi Tsoi elu katkes ülekohtuselt noorelt, tuleb tunnistada, et oma
28. eluaasta jooksul jõudis ta ikka palju ära teha. Välja anda
kaheksa stuudioalbumit, osaleda filmides (tuntumad "Assa" ja "Nõel"),
rääkimata esinemistest. Just kontsertidest, ringreisidest, publiku
ovatsioonidest "Täht nimega Tsoi" suuremas osas koosnebki.
Peab tunnistama, lugedes tundus korduvalt, et fännide hõiked kostuvad
läbi ridade.

Vene keeles on juba üksjagu raamatuid ilmunud, aga see keelebarjäär
on veel hullem kui raudne eesriie, mistap suurem osa taustainfost
pole mulle seni läbi tulnud. Samas üht-teist on eesti meediast ikka
kuulda olnud aastate jooksul, nii et väga jalgratta leiutamine see
lugemine ei olnud.
Aga jah, oli ka esmaavastamist. Näiteks ei teadnud ma seda, et enne Kinod
olid ansmablid "Rakurss", "Palat6" ja "Garin ja Hüperbolidid", milles
Tsoi osales. Ja veel muudki detailid, kooseisu muutused jne.

Kui täna saab nternetist leida kontsertre, kus oli rahvast nagu murdu,
siis algus oli Tsoil palju tagasihoidlikum. Tuntus, mis lõpus juba kurnama
hakkas, tuli ikka samm-sammult. Väikesed koosistumised korteris kellegi
tuttava juures, kus joodi veini, mängiti kitarril uusi laule, uksel müüdi
pileteid ehk need n-ö "kvartirnikud" aitasid palju kaasa lenegndi loomisele.
Tsoi oli nagu kõigile oma, ja publiku osas ta väga ei staaritsenud lõpuni välja,
kui juba tuli anda päevas kaks konsteri ja vaatajaskond kasvas tuhandetesse.

Raamat raamatuks, kuid muusikal ei ole piire, see ulatub kõikjale. Kahel
korral jõudis Tsoi isegi Eestisse, kirjeldus Tallinna esmakülastusest on
üldse üks parematest, mis meelde jäi. Tsoi latti alla ei lasknud, tema
ööbis lausa "Viru" hotellis. Nüüd tuleks sinna panna autahvel.
Avastamist ikka jagus, nii et, kui korda läheb Kino ja Tsoi looming, tasub
lugeda.

Sirp

Lugemissoovitus

Blogi.kultuur.info

Sulepuru

Raamatukava







kolmapäev, 12. detsember 2018

Kuidas minust sai HAPKOMAH


Kuidas minust sai HAPKOMAH
ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist.
ZA/UM
2016. 204lk.

Üheotsapilet eikuhugi

Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse
esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel  hullem, tarbitakse
narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks,
saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt
ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab:
"Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski,
et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele
mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud
opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest
lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme
selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui
rängalt me eksisime." (lk34)

Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest
ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad,
kui parasjagu jääb puudu järgmine doos, mida tähendab võõrutus. Kõigest
sellest kirjutab autor jõhker ausalt, vahetult, materjal imbub paberile otse
algallikast. Suurem osa on siiski autobiograafiline, kuid esineb ka teistega
juhtunud äpardusi.

Tekst ise on veidi toores küll, aga juba sissejuhtasuses öeldakse, et
ainult idioodid loevad õigekirja, targad leovad mõtet, nii et jah. Paraja
ingilise-vene-eesti keelekokteiliga tegemist on, mis ei sega lugemist, pigem
annab juurde. Autor süstib lugejale otse veeni oma läbielamisi, mis raputab
läbi kui sõit auklikul teel takso tagaistmel.
Ega seal raamatus midagi positiivset ei ole, see polnud ka eesmärk.
Ikka hoiatus - ära tee!

Kaur Kenderi lõppsõna oma statistikaga jätab samuti üsna trööstitu mulje,
kui hambutu on ikka riik, oma kodanike normaalse elu juurde tagasi-
toomisel, masendav. Valimised on tulemas, kas mõni erakond räägib
narkomanidest, keda arvatakse olevat umbes 25 000, ärist, mille käive
oli 300+ miljonit eurot aastas, seisuga 2014, no, kahtlen.
Silmaringi avardamise mõttes vajalik raamat. Koolides ja poliitikutele
peaks olema lausa kohustuslik.



















laupäev, 8. detsember 2018

Urmas Vadi. Neverland.



Urmas Vadi. Neverland.
Kolm Tarka.
2017. 352lk.

Elamine argipäeva kiuste

Lahkuminev paar, endine näitlejanna, kaitseliitlane, mis neid seob?
Neverland (Eikunagimaa) ehk unistustemaa või siis täitumatud lootused,
need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad.
Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted.
Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees.
Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu
võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi,
nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi
tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega.

Endist näitlejat, Leenat,  jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp
Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma
isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast.
Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju mõtet
kirjutada raamatut, kus kõik on hästi.
Margo ja Elina lähevad lahku, Leena muutub dementseks, lahkub teatrist,
Roman ei suuda alustada suhet oma lapse emaga. Ah, kui lohutult kurb on
ikka see elu, aga no mis parata. Eks lugemise poolelijätmist
takistas hea keelekasutus, värvikad tegelased, huumorikas iroonia, ülevindi
keeramised, ootus, mis saab edasi. Ei teagi, kas Vadi kirjutas romaani või
kirjutas romaan Vadi, kõik oli kuidagi... veenev.

Lõpetuseks üks väike tsitaat kaitseliitlase sisekõnest, mis iseloomustab üsna
ladusalt nii üht peategelast kui ka välispoliitikat aastal 2014.

"Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust?
Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib?
Ei olnud mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud
liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa!
Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu
maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle." (lk36-37)

Sõda kui metafoori võib siin isegi laiendada, et kui rindejoon kulgeb lähedaste
inimeste vahelt, siis on aeg vaadata peelgisse.

Sirp (intervjuu)

Looming

Keel ja Kirjandus

Müürileht

Värske Rõhk

ERR

ERR (kommentaar)

Postimees

Kuulutaja

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi 

Blogistaja

Mannilugemisblogi

Loemeraamatuid

Lugemissoovitus

Maemaailm

Helenikirjanurk

Madlike

Kirjanduslikpaevaraamat

Raamatutega





pühapäev, 2. detsember 2018

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.


Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer.
LR 22.
2018. 64lk.

Olgu jääv meile rahu

1985. aastal pidas CBC raadios Doris Lessing väikese sarja loenguid sellest,
kuidas asjad on, kuidas nad olema ei peaks mitte, kuidas nad olla võiksid.
Nüüd on need viis kõnet siis eestindatud ja LR-i kaante vahel ringlusse jõudnud.
Nagu igat head kirjanikku, huvitab ka Lessingut inimene. Inimese käitumine ning
reageerimine erinevates olukordades ehk mõjutada laskmine n-ö peavoolu ideedest.
Miks muutub käitumine vägivaldseks? Mispärat teatud grupid langevad tagasi
primitiivsesse barbaarsusse? Millise planeedi me jätame tulevastele põlvedel?

Üks nurgakivi maailmaparandamises, mida Lessing välja toob, on oskus vaadelda
end kõrvalt. Kõige ilmekamalt saavad sellega hakkama mõistagi loomeinimesed,
kuid samuti on teadusel selles vallas oma sõna öelda. Niisiis: fookusest ei
jäeta välja kirjanikke.

 "Muide, ma näen kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille
on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks. See "organism" on eri ajastutel
erinev ja pidevas muutumises. Viimasel ajal on see ennustatavalt pöördunud kosmose-
teemade poole ja loonud ulmekirjanduse, sest inimkond on huvitatud kosmose uurimisest
ning teadus on (ajaloolises kontekstis) alles hiljuti vajaliku taseme saavutanud.
See organism areneb ja muutub arvatavasti nagu ühiskond. See organism ei ole teadlik
endast kui organismist, kui tervikust, kuigi minu meelest see teadlikkus peagi tekib.
Maailm muutub ühtseks ning see võimaldab meil kõigil näha meie paljusid erisuguseid
ühiskondi kui ühe terviku tahke, ning nende ühiskondade teatud osad on meil kõigil
ühised. Kui vaadata kirjanikke kui üht ühiskonna kihti, tasandit, köiekeeret, mis on
igal maal küll isesugune, kuid moodustab koos teistega terviku, kaotavad mõtte auhinnad
ja muud kirjanike konkureerimise heakskiidetud viisid. Ma arvan, et kirjanikud on
kõikjal üksteise eri tahud, ühiskonna arendatud funktsiooni eri küljed.
 Kirjanikke, raamatuid, romaane kasutatakse sel viisil, aga suhtumine kirjanikesse
ja kirjandusse minu meelest seda ei peegelda. Veel mitte." (lk11-12)

Et vältida olemast ajupesu ohver, pimesi uskumist liidrisse, soovitab Lessing uurida
pehmeid teaduseid: sotsiaalpsühholoogiat, sotsiaalantropoloogiat ja muidugi ajalugu.
Kõik uus on hästi unustatud vana. Paradoksaalselt on just nii, et n-ö eliit ise kastuab
olemasolevaid teadmisi mõjutamisest, aga lihtrahvas läheb kaasa pigem massiemotsioonidega,
selle asemel, et kuulata mõistuse häält.

Põhimõtteliselt võib leongusarja pidada kirjanike sisekõneks teemal vaim versus võim.
Üks ilmekamaid väljendusi selles vallas kuulub Betti Alverile, kes pani sama mõtte
värssidesse.

***
Vaim, kandes kord triumfipärgi
ja rikast rüüd,
praevardas väntas nuumat härgi -
kuid nüüd? kuid nüüd?

Jõuk püsib nüriduses hardas
ja pärg on pärg.
Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
ja väntab härg.

Katkend (ERR)

Jaak Jõeruut

Laiapea

Sehkendaja




laupäev, 24. november 2018

Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.


Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.
Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe ja Anu Saluäär.
LR 21.
2018. 72lk.

Masendus ja muud mured

Tuntud Rootsi filmirežissööri ja teatritegelase
Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist möödus käesoleval
aastal sada aastat. LR tähistas seda sündmust kahe teksti,
kahe lühinäidendi avaldamisega. Seni eesti keeles avaldatud
kometeistkümnest Bergmani raamatust seitse on ilmunud LR-i
veergudel, seesinane aga kannab järjenumbrit 8.
Niisiis, tuleb tunnistada teatavat Bergmani soosingut,
mis on ilmselt saavutatud väljateenitult.

Puumaaling. Seda pealkirja kannab esimene lühinäidend.
Valmis juba aastal 1954, kui Bergman oli Malmö teatrikoolis
õpetajaks. Inspiratsioon, nagu järelsõnast saab lugeda, tuli
lapsepõlvest. Kirikus käimine ja sealsete tahvelmaalide
uurimine saigi "Puumaalingu" ajendiks. Tõsi ta ju on, et
just lapsepõlves ollakse eriti vastuvõtlik kõiksugu
välismõjudele.

Puumaaling. Tegevus toimub keskajal (kuigi tegevus ei ole
oluline, rõhk asetseb dialoogil). Maad on rüüstamas katk.
Lõunast põhja liigub koos saatja Jönsiga üksik rüütel
Antonios Block. Rüütel on üsna õnnetu, sest ta ei saa
rääkida, tema keel lõigati lahingus välja, ta ainult tõukab
teenrit takka. Oma teekonnal kohtab see duo laastavat katku,
kuid mitte ainult. Seltskonnaga liitub veel tegelasi, nt
tuleriidal põletatud nõid, naisega tülliläinud sepp, üks
näitleja. Lõpuks liigub ühtekokku kaheksa tegelast läbi ruumi,
kuni kohtuvad surmaga, keda nimetatakse Karmiks Isandaks.
Tsiteerimiseks valisin ühe katkendi, kus sepp algul kirub, siis
hakkab tagaigatsema oma naist, kes oli näitlejaga jalga lasknud.
Vestlusse sekkub nõid, ning oma arvamuse armastusest avaldab
peategelane Jöns.

"NÕID: Mida sina armastusest tead?
JÖNS: Kõike, mida tasub teada, ja veel palju peale selle. Armastus
on teine sõna lõbu kohta, pluss lõbu, pluss lõbu, pluss kuradima
palju pettust, valet, valskust ja lihtlabast tüssamist. Armastus on
mustem kõikidest katkudest, ja kui selle kätte surdaks, siis oleks
sellest viletsusest vähemalt mingit rõõmugi, aga armastus läheb üle,
see läheb peaaegu alati üle, ainult mõned äbarikud lambapead surevad
aeg-ajalt armastuse kätte. Armastus on nakkav nagu nohu, see varastab
su vere, su jõu, sinu iseseisvuse, sinu moraali, kui sul juhtub seda
olema. Armastus on pingutav näomoonutus ja lõpeb haigusega. Kui kõik
siin maailmas on ebatäiuslik, siis on armastus kõige täiuslikum oma
oma täiuslikus ebatäiuslikkuses. Kurat, kuidas mu kurk läks kuivaks
kõigest sellest plärast. On sul tilk viina, ma näen, et sul on tasku
punnis.
Sepp: Palun! Võta heaks."
(lk 16)

Muidugi võib Bergmani tõlgendada erinavelt. Tagakaanel antud
vihjegi ütleb, et lugemist võib võtta nii traagilises kui ka
koomilises võtmes, kuidas soovite. Mingit sõnumit rida-realt ei
tasu otsida. Kui küsida, mida autor soovis oma tekstiga öelda,
siis eks iga lugeja saaks sellest erinavalt aru. Kogu oma põhjamaise
karge sünguse juures, millal surm saabki olla midagi positiivset,
jääb maailma äärele ikkagi inimene, olgu ta vastas või surm ise, inimene,
kes ei muutu `aegade tuiskliivas` (Kalju Lepiku väljend). Keskaega
kujutava teose kohta võib kasutada keskaja väljendit: memento mori.
Üks tõlgenduskihistus võiks selline olla. Võib ainult oletada, mida
Bergman siis veel oleks kirjutanud, kui ta oleks lapsena näinud
Bernt Notke maali "Surmatants" Niguliset kirikus.

"Pärast proovi"  valmis 30 aastat peale "Puumaalingut", ajaliselt
tullakse tänapäeva ehk 20. sajandisse. Siin ütleb pealkiri paljugi.
Tühjal laval kohtub vananev lavastaja noore andeka näitlejaga, et
kutsuda viimane mängima Strindbergi "Unenäomängu" tähtsasse rolli.
Näidendis ülesastumine mõjuks hästi näitleja karjäärile, kaalul on palju.
Proovidele kulutatakse viis nädalat, ja siis teatab näitleja, et on rase.
Kõik ähvardab kokku kutsuda.

"VOGLER: Mis on tegelikult üks lavastus? Suur ja motiveeritud mäss. Me
lahendame probleeme tohutute vaimsete pingutustega, mängus on peaaegu elu
ja surm. Siis jõuab kätte esietendus ja see on väga erutav. Lavastaja
langeb välja ja muutub purki pistetud pimesooleks. Lavastust mängitakse
kolmkümmend, kuuskümmend, sada korda. Siis võetakse see maha ja lakkab
olemast. Kõik langeb unustusse, enamasti halastamatusse unustusse.
Lavastada "Unenäomängu" sinu kui Agnesega on vahva. Et etendust
mängitakse seejärel vaid kaks nädalat, on veel vahvam. Sellest ei saanud
etendus vaid laps, tõenäoliselt midagi palju tähendusrikkamat. Kui ma
korralikult järele mõtlen, on see suurepärane, ehkki ma saan loomulikult
veelgi vihasemaks selle lavastaja assitendi peale, kellega sa kokku elad,
mis ta nimi nüüd oligi. Temale tundub see kindlasti triumfina, et tal
õnnestus ennast minu "Unenäomängust" kõrgemale upitada.
ANNA: Kas sa soovid, et ma teeksin aborti?
VOGLER:Ei (Paus). Ei. Teatri pärast küll mitte. See pole seda väärt."
(lk54)

Kirjutada teatrist, jah, need liistud on kingsepale kõige lähemal.
Kõrvalosas astub lavale Rakel. 46. aastane näitleja, lavstaja armuke,
kes on saanud rolli, kus peab ütlema ainult kaks lauset. Milline
ülekohus. Üht näitlejat peab rolli veenma, teisele muutub "ei" ütlemine
keeruliseks. Nii siis väänleb lavastaja oma arusaamiste ja tegelastega
ühe õhtu jooksul. Mida võtta, mida jätta, kuidas edasi?
Kunst on suurem kui isiklikud suhted, kuid üks saab täiendada teist.

Jäägu seda kommentaari lõpetama üks Bergmani mõte, üks paljude seast.

"Mõtet, et muutud olevast olematuks, on raske taluda. Inimesele, kes
tunneb pidevat surmahirmu, on see ülimalt vabastav. Seejuures ka veidi
kurb: kui vaim on kehast eraldunud ja natuke puhata saanud, oleks ju tore
kogeda uusi elamusi. Kuid ma ei usu, et see nii on. Algul inimene o n
ja siis teda ei o l e. Ja sellest on küll ja küll.
Kõike seda varem nii hirmuäratavana, mõistatuslikuna ja ebamaisena
tundunud teispoolsust pole olemas. Kõik on maine. Kõik on meis endas,
kõik sünnib meie sees ja me voolame teineteise sisse ja teineteisest
välja, ja nii ongi hea." (lk67)

Sirp

Laiapea



kolmapäev, 14. november 2018

Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.


Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa.
Lumemana, 2017. 64lk.

Visiidid Kirjaniku manu

Ühel päeval 1964.a. kohtuvad Buenos Airese inglise-saksa raamatupoes Pygmalionis
kaks meest. Need on Alberto Manguel (1948) ning Jorge Luis Borges (1899-1986).
Üks on kuueteistaastane kirjandushuviline poesell, teine juba nime teinud
ilmakuulus Kirjanik.
Et Borges on kaotanud nägemise päritava haiguse tõttu, kutsub ta Alberto enda
poole, kas noormees ei oleks nõus talle kahel-kolmel õhtul nädalas raamatuid
ette lugema. Algab neli aastat kestnud kohtumiste jada, millest pajatab
"Õhtud Borgesega".

Tihedas tekstis päevik tekitab kiusatust lõik lõigu haaval
ümber kirjutada, aga siis jäin mõtlema, et milleks. Ka maagiline realism
kaotaks mõndagi oma hõbelusest, kui see liiga lahti seletatakse. Tsiteerimisest
ma siiski ei loobunud.
Loomulikult ei piirdu külaskäigud ainult kohalkäimise ja ette lugemisega, koos
käiakse väljas jalutamas, külas ja kinos.

"Vestlused Borgesega seevastu olid minu meelest just sellised, nagu vestlused
olema peavadki: raamatutest ja raamatute kellavärgist, varem lugemata kirjanike
avastamisest, mõtetest, mis polnud mulle enne pähe tulnud või mida olin
tabanud vaid ebalemisi ja poolintuitiivselt ning mis Borgese hääle läbi kogu
oma oma külluses ja kuidagi ilmselges hiilguses särama ja sätendama lõid.
Ma ei teinud märkmeid, sest olin neil õhtutel liialt rahul." (lk9)

Tundub imelik küll, kuid Borges elas korteris, kus oli raamatuid vaid mõne
üksiku riiuli jagu, see tõsiasi ei jäänud ka teistel märkamata.

"Kui noor Mario Vargas Llosa millalgi viiekümnendate keskel Borgest külastas,
tegi ta sellise tagasihoidlikkuse kohta paar märkust ja küsis, miks Meister
uhkemas ja luksuslikumas paigas ei ela. Borges võttis selle peale tõeliselt
solvuda. "Võib-olla teil Limas käivad asjad nii," ütles ta ebadiskreetselt
peruulasele, "aga meie siin Buenos Aireses ei uhkelda."" (lk18)

Neil vähestel riiulitel Borgese juures leidusid muidugi entsüklopeediad,
sõnaraamatud ja klassikud: Stevenson, Henry James, Kipling jne. Aga palju
pidi üks Kirjanik ikka raamatuid kodus hoidma, kui ta ise töötas raamatukogus.
Pealegi ei leidunud ühtegi tema enda raamatut tal kodus. Borges pidas end
eelkõige siiski lugejaks.

"Borgese jaoks peitus reaalsuse tuum raamatutes: raamatute lugemises, raamatute
kirjutamises, raamatutest rääkimises. Sisimas oli ta teadlik, et jätkab
mitme tuhande aasta eest alanud dialoogi, mis tema uskumuse järgi kunagi
lõpule ei jõua. Raamatud taastasid mineviku. "Aeg," ütles ta mulle, "teeb
igast luuletusest eleegia."(lk24)

Tuli ette selliseidki kordi, kui...

"Aeg-ajalt Borges väsib ettelugemisest, tüdineb raamatutest, kirjanduslikest
vestlustest, mida ta iga juhusliku külalise auks väikeste variatsioonidega
kordab. Siis hakkab ta ette kujutama maailma, kus ajakirju ja raamatuid ei ole
vaja, sest iga inimene saab olla ajakiri ja raamat, iga lugu ja värsirida.
Selles universumis (ta kirjeldab seda lõpuks "Väsinud mehe utoopia" nime all)
on iga inimene kunstnik ja seega ei ole kunsti enam tarvis: kadunud on galeriid,
raamatukogud, muuseumid, haihtunud on inimeste ja riikide nimed, kõik on
imepäraselt anonüümne, ükski raamat ei kuku läbi ega saa edukaks. Ta jääb
nõusse Cioraniga, kes kaebas Borgesest rääkivas artiklis, et kuulsus on
rikkunud ära selle salakirjaniku maine, mis Borgesel oli." (lk33)

Juba avaldatud raamatute tagasiside oli kõike muud, kui soosiv,
vähemalt esialgu. Ega ükski prohvet pole kuulus oma kodumaal.

"Juba 1926. aastast saadik süüdistasid Borgese kriitikud teda kõiksugu
asjades: et ta ei ole argentiinlane ("argentiinlus, oli Borges terav-
meelitsenud, "on usu küsimus"), et ta Oscar Wilde`i kombel kunsti
kasutusele viitas, et ta ei nõudnud kirjanduselt moraali ega õpetust,
et ta oli liiga kiindunud metafüüsikasse ja fantastikasse, et ta
eelistas põnevat teooriat tõele, et ta püüdles filosoofiliste ja
religioossete ideede poole nende esteetilise väärtuse tõttu, et tal
ei olnud poliitilisi eesmärke (ehkki ta seisis kindlalt peronismi ja
fašismi vastu) või et ta sallis vale poolt (nagu siis, kui ta surus
kätt niihästi Videla kui ka Pinochetiga, kuigi ta vabandas hiljem
mõlema teo pärast ning andis oma allkirja kadunute palvekirjale).
Ta heitis selle kriitika kõrvale kui rünnaku oma veendumuste
("kirjaniku puhul kõige vähem oluline aspekt") ja poliitika ("kõige
armetum osa inimtegevusest") vastu. Ta ütles, et keegi ei saa teda
ealeski süüdistada Hitleri või Peroni toetamises." (lk56-57)

Et leevendada huvi Borgese suhtes, tasub lugeda "Õhtuid Borgesega"
kui vahelugemist tema novellide kõrvale.

Kuid peale proosa kirjutas Borges veel ka luuletusi. Mõni üksik on
leidnud tee isegi eesti keelde. Tõlke eest tänud Ain Kaalepile.
Raamatust: "Peegelmaastikud", Tallinn, Eesti Raamat, 1980, lk 136.
Kaks viimast salmi seitsmestroofilisest luuletusest "Luulekunst"
olgu siin ära toodud.

Odysseus, kel nähtud iga ime,
olevat nutnud õnnest, nähes kodu
kesk malbet haljust. Kunst on just see kodu
kesk haljast igavikku, mitte ime.

Ta samuti on lakkamatu jõgi,
mis möödub ja mis jääb ja milles kestev
ja muutlik Herakleitos näeb end, kestev
ja teine taas kui lakkamatu jõgi.

Sirp

Peeter Helme

Jüri Pino

Mart Juur

Sehkendaja

Kirjakoi

neljapäev, 8. november 2018

Sõnaränd 2018

Hiline teadeanne küll, aga siiski, Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja 6.-9. novembrini toimuva kirjandustuuri, mille käigus kirjanikud käivad kohtumas lugejate ja lihtsalt toredate inimestega. Haapsalu lugemissaali jõudis
sedapuhku kirjanikke tervelt neli.

                                                                    Piret Jaaks

                                                               Loone Ots

Veiko Märka

                                                                    Andra Teede

Käisin minagi seal kaemas, et mis seal on, või nii. Kohe alguses võttis juhtimise üle Andra Teede, ta lihtsalt oli selline sädeinimene, tutvustas end ja teisi ning luges oma luuletusi. Edasi jätkasid oma loomingu tutvustamist nii Piret Jaaks, Loone Ots kui ka Veiko Märka. Lootsin küll, et kohtan täiesti tundmatuid nimesid, aga seekord päris nii ei läinud. Andra Teede kui "Õnne 13" autor oli vast kõige tuntum, Piret Jaaksi nime olin kuulnud seoses Betti Alveri nimelise debüüdiauhinnaga aastast 2015, samuti teadsin nimepidi Veiko Märkat.

Ainus tundmatu oligi Loone Ots, piinlik tõesti. Samas oli Loone panus märkimisväärne. Tema raamat
"Birkenruh` episood ja teisi näidendeid" (2016), mis käsitleb eesti ajalugu läbi kultuuritegelaste, tundus täitsa huvitav olevat. Sellestki raamatust loeti väike katkend ette.
Üldse olid kõik kirjanikud servapidi näidenditega seotud, kes autori, kes kriitikuna. Nagu nad ise mainisid, pidi teatrile olema lihtsam kirjutada kui proosat. Hm... hakka või ise näidendeid lugema.

  Kahe autoriga oli isegi mul sõnatutvus, kui nii võib öelda. Andra Teede on kunagi arvustanud Silvia Urgase luulekogu; Veiko Märka vaatles Lauriito ühte raamatut, samu teoseid olen isegi kord kommenteerinud, mis parata, Eesti on ikka väike küll.
Kokku kestis kohtumine poolteist tundi, mis möödus kiiresti, suurem osa ajast kuluski kordamööda luule, proosa ja draama lugemisele. Tutvustamisele tulid ka need raamatud, mis alles tegemisel-toimetamisel. 

Küsimisvoor jäi kahjuks lühikeseks, aga internetis on nagunii infot kuhjaga, ei jõua ära lugedagi.
Kas lugeja on oluline? Oli üks küsimus. Kõik pidasid lugejat oluliseks, keegi ei kirjuta niisama, 
ei jäta teksti sahtlisse vms, ikka trükki, lavale või ekraanile. Tööd on neil palju. Puhkamine nt Andra Teedel pidi olema nii, et Õnne kirjutamise kõrvalt kirjutab luulet. Ühest kirjutamisest puhkab teise  žanri abil. Vot siis.

Kahjuks oli kuulajaskonda vähevõitu, ei lugenud küll kokku arvu, aga umbes kümme inimest võis olla, neistki mõned
raamatukogu töötajad. Ega peale tööd õhtul väga väljas ei käida, ollakse toas ja võib-olla loetakse.




pühapäev, 4. november 2018

Sergio Pitol. Mefisto valss ja teisi jutte.



Sergio Pitol. Mefisto valss ja teisi jutte.
Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
LR 19-20.
2018. 96lk.

Oli see nüüd unes või ilmsi?

Kunagi nägi üks Zuangzi nimeline mees und, et ta on liblikas, hiljem ei saanud
ta enam aru, kas ta on ärgates inimene, kes oli näinud und, et ta on liblikas,
või liblikas, kes näeb nüüd und, et ta on inimene. Kuidagi nii ehk umbakudu nõnda
võiks iseloomustada seda novellikogu. Või siis: kui uskuda pooltki, olen saanud
kolmveerandiga petta. Seda võib mainida mõistagi mööndustega, vaadeldes jutte
nn realismi vaatenurgast. Sest täpselt nii oli, et loen ja leon ja siis, oot,
mis asja, päriselt või, oli nii ikka või, ei saanud sedasi olla!? Ja enne, kui
taibatagi suutsin, oli jutt juba läbi. Et siis paras kokteil kogu see kupatus
siiski on, mis oli ka ilmselt eesmärk. Segada omavahel unenäolisus isiklike
kogemustega, et jõuda välja mõningate järeldusteni, jaa, miks mitte.

Eks ikka Lõuna-Ameerikast, kust siis veel see maagilisus tuleb. Tegemist siis 
Mehhiko päritolu kirjanikuga, kes ka diplomaadina mööda ilma rännanud.
Muidugi võib mingeid mõjusi Borgesega leida, samas, kui Borges oli selline,
kes kohalikust olmest end lahti ütles, patriotismi eriti ei maininud, siis
Pitolil käib ikka see mehhikolaseks olemise mainimine läbi mitmestki tekstist.
Nii, nagu oma töö käigus viibis Pitol palju Euroopas, ei jää tekstid ka kuhugi
mujale, kui Euroopakeskseteks, nt Poola (Teel Varssavisse, Buhhaara nokurn).
Ja kohalolu olgu ka siin märgitud ainult kui ääremärkus ääermärkuse korras.
Kõik jutud on eriilmelised ja erineval ajal-kohas kirja pandud, alates aastat
1960-1994, nii on võimalus märgata ka autori enda arengut.

Laused kipuvad pikaks kätte minema, ei saa eitada, üle mitme lõigu, poole lehekülje,
aga sellest pole midagi. Keelekasutus ei sega, grammatika ei ole siin oluline,
keel on kõigest vahend, kuhugi jõudmiseks, tegemist ikkagi diplomaadiga.

Väike katke ka siia. Nimilugu "Mefisto valss" erineb teistest selle poolest,
et peategelane on naine, teostuselt on see raamjutustus.
Peale aastatepikkust kooselu, teinetisest kaugenemist
hakkab naine lugema mehe kirjatükki. Loetu räägib kontserdi külastusest, kus
autor satub kuulama ühe pianisti esituses muusikapala "Mefisto valss". Samal ajal
toimub saalis midagi imelikku, loožist jälgib pingsalt klaverimängijat aastates
härra. Edasi on juba autori fantaasia, mis on ka selle jutu parim osa, finaalis
saabub küll tõehekt, kuid see mõjub kui esimene lumi novembri öös. Ennustasin
küll teistsugust lahendust, aga jah, ettearvamine on siin üsna tänamatu ettevõtmine.

"Mitte ükski Guillermo kirjutistest polnud teda esimesel lugemisel rahuldanud.
Temas on mingi vajadus muutuda oma mehe ees saatana advokaadiks, otsida vigu,
tabada järjepidevust, leida tema proosas lõtvust ja rasvavolte. Seepärast mees
teda lugejana hindaski. Tema näiteks oleks pisut hajusamaks muutnud ühes loos
ilmuva katalaani naise kuju. Tema arust on sellel liialt kumerusi, ümarusi,
see on liialt täisvereline figuur, mis toob tema kujutlusse puusad kui amforad
ja rinnad kui liialdavalt baroksete ehitiste maskaroonid. Seal on ülemäära
brokaadi, sametit ja pitse, igasugust "veroneselikkust", nagu ta kord tüdinult
pahvatas, mis teda alati mehe naistegelaste juures häirinud on ja mida ta sel
päeval tajub kui mehe relva tema vastu, väljakutsena tema lühikestele juustele,
väikestele rindadele, kitsastele puusadele, kontreetsetele riietumisstiilidele."
(lk.48)

Mingi tõukejõud peab igal kirjanikul olema, muidu ei saaksi. Pitoli puhul võib selleks
pidada leppimatust triviaalselt banaalsete standardolukordade vastu. Kuskil selle
maailma sees on veel kihistused, mõjuvad tegurid, kõik on omavahel soetud, vastasel
korral oleks lihtsalt leppimatult... igav.
Tõlkija järelsõna on loomulikult muljetavaldav, ainult ühest ei saa aru, miks
Pitolit nii väha on eestindatud. Tõlkijad, ärgake!

Katkend (err)

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kirjakoi


reede, 26. oktoober 2018


László Krasznahorkai. Viimne hunt.
Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg.
LR - 18.
2018. 44lk.

Kadunud maailma serval

Peategelane on parimais aastais professor, filosoof, kes
käitub üsna ebafilosoofiliselt, nimelt: on ta loobunud
mõtlemisest, sissetulekuid veel on, aga need tulevad
juhuslikest tekstide toimetamistest, summad piirduvad
kolmesaja euroga, kuid ometi pakub selline jõudeelu äraelamiseks
ressursse niipalju, et saaks lubada, justnimelt lubada
endale väikest meelelahutust baarikülastamise, "Sternburgeri"
nimelise õlle joomisega ja ungarlasest baarmeniga suhtlemiseks,
ja seda olenemata päevast, eriti tuleb seda ette ennelõunal,
kui külaliste hulgas ei ole ei idaeurooplasi ega tibisid,
keda baarmen rohkem ootaks, ootamine, leti ääres tegutsemine,
filosoofi monotoonne jutukõmin muudab vestluse katkendlikuks,
nii et lugu kulgeb paralleelselt leti ääres ja kuskil kaugel
Hispaanias, kuhu filosoof kutsuti selleks, et ta kirjutaks
midagi sellest kaduvast maanurgast, millesse hakkab sisse murdma
uus aeg, uus maailm oma pahede ja rikutusega, kuni sinnamaani
läheb asi välja, et filosoof lähebki Hispaaniasse, saab lummava
loodusega kohtumisest kirgastava elamuse, kuuleb lugu huntidest,
misjärel jõuab järeldusele, et senine sisemine tühjus temas on
asendunud rahutusega, ta jõuab arusaamisele, et ta ise, mõtlev inimene,
 ongi see viimane hunt linnakõrbes, mis omakorda sümbolina
muudab teksti kriitilise alatooniga puänteeritud novelliks.

Postimees

Eesti Päevaleht

Loterii

Katkend (err)

Peeter Helme soovitab

pühapäev, 21. oktoober 2018


Moritz von Kotzebue. Teekond Pärsiasse.
LR 15-17.
Saksa keelest tõlkinud Agur Benno.
2018. 136lk.

Aasta sadulas mööda lõuna osariike

Kas nüüd just selline raamat, mis otseselt ajalugu mõtestab,
kuid sissevaate 19. sajandi alguse reisivõimalustesse pakub kinldasti.
Kui tõlkija oma järelsõnas loodab, et ka 200 aastat hiljem võiks
see reisikirjeldus leida tänulikke lugejaid, siis mina kuulun nende
väheste hulka ilmtingimata, kes nautis lugemist, nii et tänud.

Ega palju ei ole teada tõesti baltisaksa aadlikest, kes elasid küll
Eestis, aga mis oli Eesti toona, nt aastal 1817? Väike kubermang suure
Vene tsaaririigi kooseisus, rohkema nagu midagi. Aga ometi, elasid
siinmail aadlikud, kes tegid karjääri õukonnas, mille käigus jätsid
jälje ajalukku, kui nii võib öelda.

Üks neist, Moritz von Kotzebue (1789-1861), jõudis ära käia keisri
lähetusel isegi niikaugel kui Pärsias. Täna ei ole selle riigi nimi
enam Pärsia, vaid Iraan, samuti on kaardilt kadunud Vene tsaaririik,
aga siis oli veel maailm justkui parem paik. Või kas ikka oli? Pidevad
sõjad toimusid Venemaal naabritega lausa korrapäraselt. Kahjuks ei
ole seal ilmakorra vahetumisega selle koha pealt palju muutunud, no mis
parata.

Aga tookord, Peale Vene-Pärsia sõda 1804–1813, saadeti
Moritz von Kotzebue saatkonnaga kaasa, et sõlmida lepinguga õblukest rahu
Pärsia valitseja Fath-Ali Shah Qajariga.
Koos reisiseltskonnaga, kokku umbes 300meest, õnnestub matk läbi
Gruusia, Armeenia Pärsiasse ja tagasi (1816-1817).
Põhjamaalasele ei ole kohalikud olud alati just meeliköitvad, kliima,
kohalikud traditsioonid, kultuurilised erinevused, eks see kõik
võis kurnata omajagu.
Hea on, et Kotzebue jõudis selle kõige kõrvalt märkemid teha, muidu
oleks see lihtsalt valge laik kaardil.

"26-ndal (juuni  1817). Siin, öeldi meile, algab suur kuumus. Näeb ka täiesti
sedamoodi välja. Igavene liivaväli väsitab silma, mis ei näe enam
ühtegi rohukõrt. Kurvalt ratsutasime kõik paksus tolmus, millest
kaamelite kellad ebameeldivalt välja kajasid. Siin ei liikuvat õhk
tihti nädalate kaupa. Üleskerinud tolm jääb õhku hõljuma ning
moodustab lõpuks atmosfääri, mis näeb välja nagu udu. See tolmupilv
kerkib täpselt nii kõrgele, et rändajaid meeleheitele ajada.
 Oma laagris leidsime Sradgani karavanserai kõrvalt, mille läheduses
paiknes meie imestuseks ka üks väike küla. Ma ei imestanud enam väga,
kui kuulsin, et need vaesed inimesed olid siia elama asunud
Abbas-Mirza käsul. Sanatšai jõgi, mis voolab läbi selle liivakõrbe,
on ainuke koht, kus elanikud leiavad lapikese maad vilja külvamiseks.
Vili on juba lõigatud." (lk90)

Pärsia mahajäämus Euroopast on täna veidi häiriv (kas sealgi on
palju muutunud?) Näiteks nad ei uskunud,et maailm pöörleb ümber
päikese ega ei osanud selgitada varjutust. Nendel oli kõige keskpunkt
Maa, mis on Jumala äranägemise järgi just selline, nagu neile paistab.
No ja naised olid haaremis, mis üllatas juba vähem. Kuid kogu see
tseremonaalitsemine, kostitamine ja kingituste vahetamine oli
küll üle igasuguse mõistliku piiri, kuid jah - oh ajad, oh kombed.

Laiapea

Katkend (err)

laupäev, 13. oktoober 2018



Inga Gaile. Klaas.
Läti keelest tõlkinud Aive Mandel.
LR 12-14.
SA Kultuurileht.
2018. 144lk.

Oi-oi

Vat jah, oleks esimene asi, mis Lätiga meenub, kirjandus, aga kus
sa sellega, ikka on siin märksõnaks piirikaubandus, ei muud.
Aga peale selle on Inga Gaile (1976) kirjutanud Läti Vabariigi 100.
sünnipäevaks romaani "Klaas". Palju õnne naabrid!

Ega siin rohkem rõõmustada põhjust ei ole. Aeg, mis kajastamist
leiab, on aastad 1937-1939; koht: Põhja-Läti. Peategelane Magdaleena
nimeline naisterahvas, kes, peale vägistamist vaevleb n-ö vaimuhaigena
raviasutuses. Arusaadavalt tekib arsti-patsiendi vahel suhe, viimane jääb
rasedaks, lahkub haiglast ja jääb arsti vanemate juurde elama.
Kogu teema keerleb väärtusliku eraldamisele vähemväärtuslikust, ja seda
mitte tõukoerte, vaid inimeste puhul. Kes ei ole kõlbulik, sellele
jalaga tagumikku, umbes nii mõeldi isegi Lätis. Täitsa uskumatu.
Rassipuhastamine oli ikka pigem sakslaste vägitegu, aga ei,
mingil seletamatul põhjusel taheti seda ellu viia ka Lätis.

 "Härra Vilks, te meeldite mulle väga. Te olete tõsine, suure
hingega noormees, kes peab oma patsiente inimesteks, mitte
evolutsiooniprotsessi jäätmeteks. Te olete õiges kohas.
Steriliseerimine ei muutu kohustuslikuks. Enamgi veel, patsient
peab selleks ise loa taotlema eugeenikakomisjonilt, kes omakorda
nimetab arstid, steriliseerimise põhjendatust uurivad spetsialistid,
ja luba antakse alles pärast seda."
 "Jah, muidugi. Ja me mõlemad teame, et nimelt patsinendid ise
avaldavad selleks soovi."
 Ta trummeldas sõrmedega vastu lauda. Ma tean, et lähenen lääbakil
sildile, millel seisab kiri "konflikt" ja mis kössitab õnneliku
"sina ei küsi ja mina ei räägi" maa piiril. Selle taga ootavad
eksijaid ja patuseid juba rabamülkad ja pahklikud tüükad, mis
hädavaevu taime nime väärivad.
(lk43)

Üsna lohutu ajaloolise sissevaate naabrite eluolule läbi tegelaste
sisekaemuse annab Inga Gaile küll. "Lendas üle käopesa" ta just ei ole,
kuid oma valikutega siiski jahmatab.

Sirp

Katkend (err)

Laiapea

Kirjakoi

neljapäev, 11. oktoober 2018


Jossif Brodski. Atlantise lähistel.
Koostanud Mihhail Lotman.
Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman.
LR 10-11
2018. 118lk.

Valik antiigiteemalisi luuletusi aastatest 1962-1995


G.P. 

Ja jälle elame me väina ääres
ja rändavad taas pilved meie kohal
ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv
ja tolmupilv põiktänavatel maandub
ja värisevad tänavatel klaasid.
Tuhk meidki ükskord enda alla matab.
Ma tahaksin, et õnnetuse tund
mind tabaks äärelinna trammis
su majja suundumas,
ja sajandite pärast,
kui kaevatakse välja meie linn,
ma tahaksin, et leiaksid nad minu
su käte vahelt igavesest unest
ning tardununa uue tuha all.
(1962, lk9)

Galateia - hellenistlikus müüdis imekaunis skulptuur, mille jumalanna
Venus äratas ellu.
Pygmalion - Galateia skulptuuri autor, kes oma täiuslikku kunstiteosesse
armus ja hiljem Venuse abiga ka sellega abiellus.

Galatea encore 

Kui oleks elavhõbe tal keele all, sõnatu
on ta. Kangelt kui elavhõbedast triikis
oleks tal sfinkter, härmarüüs elutult
seisab ta teispool lehekattega tiiki.
Sellise tuisuga kõik lume alla jäi:
sajandeid peensusi, kanarbikunuhtlus.
Seda tähendabki, kui ring saab täis,
et su näoilme ilma sarnaseks kuhtus,
kui Pygmalion kadus. Ja sa vabaned,
et voldid varjutada, rüüd jätmata peale.
Lõpuks ometi tulevik! Liustiku varemed
luituvad kesk viietähelist sõna `eales`.
Alabastrina sündinud jumalanna rutiin
lubada uitavail pupillidel õgida näljas
värvide südant ja põlvede soojust on siin.
Selline näebki neitis sisemus välja.
(1983, lk79)









pühapäev, 30. september 2018


Robert Walser. Õed-vennad Tannerid.
LR 6-9.
Saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla.
2018. 208 lk.

Ohutud otsingud

Õed-vennad Tannerid (1906) on Robert Walseri kolmest romaanist esimene. Hiljem on
veel ilmunud "Abiline" (1907) ja "Jakob von Gunten" (1909). Nii vähe või nii palju,
kui selle Šveitsi kirjaniku kohta arvamust on avaldatud, ei saa keegi üle ega ümber
tema stiilist. Ja õigupoolest miks peakski. Siin on küll tarvilik möönda, sisu
sisuks, aga vot stiil, see on küll midagi erilist, harvaesinevat, ja võimalik, et
ületamatut. No vähese lugemuse pealt saan sedasi ümmaradada, vahel võib, eks ta
järgijaid leidis nii lähemalt kui kaugemalt. Üks sõna, mis ikka kippus Walseril
korduma, on sedavõrd meelepärane, et sellega võiks iseloomustada ka tema kirjapilti,
see on siis - oivaline. Väga peenetundeline, eritlustes detailitundlik, õhuline,
samas paljusõnaline, mis kõik kokku moodustab terviku, tekitab lummava joovastuse.
Selliste tekstide juures muutub alkohol, kui seda manustada, juba üleliigseks,
lugemisest üksi võib tekkida kerge joove, et mitte öelda sõltuvus millegi ilusa järele.
Ta kirjutab, nagu võiks kirjutada luuletaja proosat. Tannerid ei ole lugemine, mida saaks
teha ühe jutiga kaanest kaaneni, siin on vaja midagi veel, nt aega.

Raamatu peategelase, Simon Tanneri, kulgemine läbi paari aasta liigub samuti
otsingute tähe all. Mida ta otsib, kes seda teab. Ilu? Võib-olla, võib-olla
veel midagi. Töökohtasid vahetab Simon nõnda tihti, et mingist stabiilsusest
tema puhul rääkida oleks lubamatu. Kogu see süsteem, nimetatagu seda kapitalismiks,
pole tema jaoks. Mingeid pidepunkte ei leita, minevik on kadunud, oluliseks muutub
olevik siin ja praegu.
Või veel, Simon on üks suur unistajast looduselaps, kes vaatab vesiste silmadega
linnatänava kohal laiuvat sinist taevast. Tahaks kuhugi ära, võis ta mõelda neil
jalutuskäikudel justkui romantik kivilinnas keset võõraid inimesi.
Kogu pildi muudab hurmavaks asjaolu, et Esimene maailmasõda ei olnud veel alanud,
kõik kaunis oli veel samuti kena.
Naised Simonit väga ei paelu, küll aga naudib ta nende seltskonda. Ja oma õe, Hedwigi,
juures veedatud kolm kuud jõudeelu, ilma, et sellest suuremt numbrit peaks tegema,
mööduvad mälestuste heietamise tähe all märkamatus idüllis. Kunagi oli see kõik võimalik.
Kui seda elustiili kellegagi võrrelda, oleks tema käitumises midagi nipernaadilikku.
Samas teiste peale lootmine ja oma koha otsingud lõpuks tal räästa alla saada ka aitavad.
Jälle on üks lokaalipidaja, üks naine see, kes ta võtab enda juurde, ilus lõpp sellele
võrratule stiilitaiesele.

Katkend (err)

Loterii






laupäev, 15. september 2018


Émile Zola. Kuidas surrakse.
LR 5.
Prantsuse keelest tõlkinud Heete Sahkai.
2018. 48lk

Eelõhtud koduseinte vahel

Viis lühilugu, pildirida või siis lihtsalt juhtumuit sellest,
kuidas inimesed surevad. Juba see sõna "surm" on päris julm.
Aga Zola ei räägi surmast, mis see on, mis saab pärast, kas
sünnitakse ümber või ongi lihtsalt kõik, tema jaoks on see
üks elu osa. Loomulikult laiendab siin lähenemist
Märt Väljataga saatesõna, mis räägib erinevatest surma
kirjeldamistest läbi sajandite. Kui praegu võib jääda mulje,
et surma teema ei ole eriti teema, valdav on ikka edukultus,
siis ajalooline käsitlus annab aimu ka surmast, mis on olnud
nt kodustatud nähtus. Kus lahkunu on paratamatusega leppinud,
lähedased saavad aru, et … memento mori.

Katkend (err.ee)

Raamatumaailmas

Loterii

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

kolmapäev, 12. september 2018



Patrik Ouředník. Europeana.
LR 3-4.
Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver.
2018. 104lk.

Sada aastat otsinguid

20. sajand on küll läbi, aga see ei tähenda paljuski muud, kui aastaarvu
muutumist kalendris. Mitmed protsessid, süsteemid, mis on alguse saanud juba
eelmisel sajandil kehtivad edasi tänase päevani. Kuid eks palju on ka jäänudki
kuhugi ajaloohõlma, mida ei mäleta, mille peale ei oskaks tullagi, et jah,
see või too sündmus just 19.. aastal toimus.

Patrik Ouředník on teinud täitsa korraliku uurimuse arhiivides, et tuua
välja olulisemad sündmused, ideed, tendentsid, mis kujundasid 20. sajandit.
Suuremad katastroofid, millest üle ega ümber ei saa, on loomulikult Esimene ja
Teine maailmasõda, holokaust, natsism ja kommumism. Mõistagi ei ole leheruum
nii suur, et saaks anda põhalikku ülevaadet möödunud sajandist, ja selleks
on ka paremaid ajaloo raamatuid. Kuid see eest on materjal erilises võtmes
avaldatud. Patrik Ouředník ei ütle, mis on hea või kuri, ta ei nimeta isegi
ühegi "suurkuju" nime, ta lihtsalt loetleb erinevaid vaatenurki, mainib aastaarve.
Lugeja ise peab otsustama, mis võib olla kahjulik, mis kasulik. Ja muidugi
tema švejkilik tšehhi huumor, mis koos sundimatu surutiseta muudab raamatu
loetavaks. 

"Ja aastal 1914 mõtles üks prantslanna välja rinnahoidja ja ajalehes seisis,
et rinnahoidja leiutamine annab uue elu naistele, kes ihakavad sportlikumat ja
moodsamat eluviisi, ka korseti kadumine illustreerib erinevatesse eelarvamustesse
kängitsetud vana maailma kadumist. Ja aastal 1935 mõtlesid ameerikalsed
välja polsterdatud korvidega rinnahoidja, mis oli mõeldud väikeste rindadega
naistele. Ja aastal 1968, kui naised tulid Lääne linnades tänavatele ja nõudsid
suuremaid õigusi, võtsid nad ajakirjanike silme ees rinnahoidja seljast
väljendamaks seisukohta, et naistel ja meestel peavad olema samad õigused." (lk16)

"Ja üks Nõukogude lingvist ennustas, et kui kommunism pääseb võidule terves
maailmas, saab uus maailm hakkama üldse ilma keeleta, sest kõikide tööliste
sümbioosis jõutakse sellisele tasemele, et rääkimine muutub ülearuseks ja
pikkamisi unustavad inimesed keele ja kommunitseeruvad ainult puudutuste teel
ja revolutsioonilise mõtte jõul."(lk72)

Nii palju sidesõna "ja" kasutamist, kui teeb seda Patrik Ouředník, annab ikka otsida.
Samas on võetud nõuks ühendada ka palju erinevaid sündmusi, nii et
eesmärk pühitseb abinõu. Arusaadavalt tasub seda raamatut võtta kui hoiatust,
ajalugu ei ole ainult kuivad faktid, vaid võimalus tehtud vigasid edaspidi vältida.

Katkend ERR lehel

Eesti Ekspress

Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

pühapäev, 9. september 2018


Kuusteist Eesti kirja.
LR 1-2.
2018. 112lk.

Kiri, kui kaduv nähtus

Täitsa kena traditsooni jätkamisega on maha saanud LR 2018 avanumber.
Imelik on on küll lugeda seda viivisega üheksa kuud hiljem, aga noh,
samas, kui tekst liiga kiiresti aegub, pole kahju kuigi suur, et ei lugenud
ilmumispäeval. Need 16 kirja on lugemiseks hääd ka aasta peale avaldamist.
Saab nt võrrelda, kas midagi on vahepeal muutunud. EV100-le ikka tehakse
mõni vihje mööndustega. Mainimata ei jää 2017 aasta suvi, mis erines tänausest
kui öö päevast.

Millest nad, prosaistidest meeskirjanikud, kirjutavad, ei saa ühe
lausega öelda. Teemad on erinevad, seinast seina. Kui kõrvuatades tuua
välja kõige erinevamad, siis oleks need Rein Veidemanni akadeeminiline
pöördumine Eesti kui niisuguse poole ühelt poolt. Sellele vastukaaluks
saab seada Peeter Sauteri kirjad naistele, pruutidele, sõbrannadele.
Naistele ongi kõige rohkem kirjutatud, kellele siis veel peakski mees
kirjuatama.

Mingi ühine joon, mis võiks tinglikult ühendada kõiki on eesti keel,
mure, rõõm ja uhkus keele pärast kõlab nii mõnestki reast läbi.
Vadi ei unusta ka pagulasi; Remsu paneks kapitalismile pommi alla, eks hipi
jääb ikka hipiks; Fridenenthal soovitab Eestit vaadata üldse kõrvalt jne.
Huvitavat lugemist ja kaasamõtlemist raamat pakub, seda isegi neile,
kes muidu LR ei loe.

Ei taha küll kuidagi üht eelistada teisele, aga tsiteerimiseks valisin
katkendi Toomas Vindi kirjast kunstisõbrale, mis esindab väikest viisi
rahutut vaimu.

"Mul on küllap vägagi vanamoeline  arusaam, et tõsiseltvõetavaks loovinimeseks
kujunemiseks peab noor inimene selgeks õppima ametioskused, ammutama endasse
vaimseid väärtusi ja seejärel hakkama samm-sammult looma omaenese maailma,
mida siis väljendada kas helides, värvides-vormides või sõnas. See on
keerukas otsimiste, leidmiste, ummikusse jooksmise ja kohatise loomejoovastuse
protsess. Esimene raamat, pikem heliteos, näitus - need pole veel saavutused,
vaid hoopistükkis teekonna alguspunktid, kust saab alustada vevanõudvat
isiklikku rännakut" (lk82)

Laiapea

Kirjakoi


pühapäev, 2. september 2018


Kȩstutis Navakas. Kala peeglis.
Leedu keelest tõlkinud Rein Raud
LR-40.
2017. 64lk.

Vaikus ja rahu

Leedu ei olegi tegelikult nii väga kaugel, ta ei saa ju olla, kui kunagi
tehti Baltikett, mis meid ühendas.
Aga nimetada selle maa kirjandusest kedagi-midagi, see paneb küll kukalt
kratsima. Neil on korvpall, merevaik, delfinaarium - kuid kirjandus?
2017. aasta lõpus siiski ilmus LR sarjas vihik värsse tunnustatud Leedu
luuletajalt Kȩstutis Navakas (1964). Luuletaja on isegi liiga kitsendav
öelda autori kohta, kellelt on varem - nagu Urram.ee leht näitab - ilmunud
eesti keeles kaks raamatut lastele: "Rä ja metsloomad", 2016 ning
"Vandu ja Säsu vestlus", 2017. Rääkimata leedu keeles avaldatust.

Loomulikult ei saa Navakas esindada ainuisikuliselt leedu luulet. Oma
paremateski avaldustes on see heal juhul vaid väike lahesopp selle maa
kirjanduslikus meres. Kuid mingit aimu ta ehk annab. Ilmtingimata jäävad
tema luuletused isiklikeks hingepeegeldusteks. Ei saa väita, et ta oleks
protestitrubaduur või kuidagi poliitiliselt korrektne. Ilmavalulemine, kui
sellega võiks luulet iseloomustada, asendub siin vaatluste ja mõtisklustega
inimese üle, inimese kaudu ning läbi. Isegi valge keskeakriisis mehe masendus
(milline klišee), ei näi muserdavat Navakase lakoonilist sõnakasutust. Argipäev
oma  väheütleva paljunõudlikkusega ei ole tema värsis suuremat sõnaõigust
saanud, ja kas peakski. Tema leiab oma inspiratsiooni kuskilt mujalt,
muutudes ise vahendajaks ehk meediumiks oma alateadvuse piire kombates. Nii
pakubki luuletaja uusi vaatenurke, milles kas tunda ära end, nõustuda või...

*
peegel on igal hetkel muutuv
foto millesse iga päev ujud nagu
üks teine kala ehkki kõik kalad on
ühesugused nagu ka vesi peeglis sina
piiratu kaalutu tumm kahemõõtmeline
sina kala kelle hääl ja lõhn jäid
siiapoole klaasi ujud iga päev mööda
sind sisse imavast säravast aknast
sulle tähtsamasse maailma ja selle
akna taga vaid kontuurid vaid vormid
värvid vaid igapäevane püsitus vaid
olemise trellid nagu oleksid kohtu all

kui peegel võtaks sinult kõik mida temas
näed siis mis jääks vist oleksidki sina. sa kala
(lk5)

Sirp

Laiapea