Ljubov Jakõmtšuk. Donbassi aprikoosid

Ljubov Jakõmtšuk.
Donbasssi aprikoosid.
Tõlkinud Mathura.
Allikaäärne.
2019. 80lk.

Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest.

„Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes või donetsklastes, vaid meie inimrassis, homo sapiens`is, kel on enese alahoiu instikt.”

 Aaloe
kui mürsud said otsa, /
hakati puid pilduma /
lendasid ajupuud /
jalakad, vahtraid vihises mööda /     
ühes tõukude ja mardikatega /
lendasid kased ja pöögid /
tema ajas aga ikka jalad laiali /
ja surus oma äranäritud huuled /
kokku, tõstis käedki /
taeva poole, aga hüüdis mitte /
Jumala, vaid selle lita poole, /
kes niisamuti vaikis, kes ei öelnud midagi, /
kui laadis aaloet püssi                                                                                                                             (lk51)


Ljubov Jakõmtsuk on 1985.a Luganski oblastis Pervomaiski linnas sündinud ukraina luuletaja, ajakirjanik ja filmistsenarist. 2015 ilmunud, mitmesse Euroopa keeltesse tõlgitud „Donbassi aprikoosid” on kolmas luulevalimik, mida peetakse ühtlasi tema läbimurdeteoseks. Lisaks saab lugeda arvustust Sirbist

Luuletusi leiab ka
 Värskest Rõhust