kolmapäev, 30. oktoober 2019

Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski.



LV 6. 2019. aastal ilmuv debüütteos

Hando Põldmäe.
Kohatu kergus ja pärlendav miski.
EKSA.
2019. 72lk.

Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte.

Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.


 Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prelüüd." (lk5). Selliseid kompnoneeritud, värssi põimitud vihjeid muusikale leidub tal teisigi. Kuigi, mis siin salata, vormi poolest jääb avaluuletus teiste vabavärsside seas pea ainsaks, kus kohtab riimluulet.  Korraks veel tullakse riimluule manu, see juhtub leheküljel 57, sealt leiab luuletuse "Kooselu" (Talle meeldivad roosid, / mulle tromboonid). Kusjuures viimane on märgiline veel sellepoolest, et kuskil mujal siin kogus ei avaldu lembelürismi ehk tundepalangut, aga Kooselus midagi justkui pärlendab. Või kas siiski?Eestlane on ju eelkõige eestlane.

Kuid avaldub midagi muud. Meenutused minevikust kannavad mitme sajandi taha. "Nüüd istume mälestuste räästa all. /-/ Kui lahku läheme sajab vihma. Puhtaks pestud õhtuvalgus jääb meie vahele." (lk30) Ära käiakse nii Kreutzwaldi juures kui ka külastatakse martijoostes Betti Alverit. Mineviku heiastusi peangi siin kõige tugevamaks. Nappide vahenditega, nagu väärt luulele kombeks, tehakse visandid ja samas räägitakse ka lugu, luuakse pilt ning antakse hinnang.

Ülejäänud osa moodustavad juba värsistatud arvamusavaldused. On kiidulaulu eestlusesele ning mõõdetud iroonia sahmakaid.                                                                                                                                                                             
"Kõne rütm rahulik,
mõeldakse rõõmsaid ja muserdavaid mõtteid.
Tõmmatakse üksteisel nahk üle kõrvade ja
ollakse hooliv." (lk37)

Olgu luulekogu lugemine kui kohatu tegevus tahes, siis teinekord võib kellegi teises tektsis enese äratundmine valmistada ka lihtsalt rõõmu.

 Inimene

Teab, et kuskil tehakse
suuri asju.
Haagitakse kokku pikki ronge ja
ehitatakse kõrghooneid.
Küll teavad mis teevad.

Teame meiegi, kuigi oleme
tavalised, kohusetundlikud,
lärmi suuremat ei löö.
Hommikul ärgates katsume
ära arvata oma vanust
Mõtleme saabumise üle sügavalt järele.
Kas tuleme veel?

Rõõmsad hääled: „Kas täna süüa ka saab?”
Ruttu poodi, möödaminnes
prügi konteinerisse.
Suuremad kooli,
väiksemad lasteaeda. (lk60)

Looming

pühapäev, 27. oktoober 2019

Eesti novell 2018



LV 9. Raamat, mille krabad allahindluselt.

Eesti novell 2018.

Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv. MTÜ Eesti Jutt. 2018. 208lk.

Tuleb tunnistada, et sellise raamatu väljaandmine on üks tänuväärne ettevõtmine. Lugemisega ühele poole saanuna möönan, et oli head ja grammike vähemhead. Ajal, kui ohjad on romaani käes, tulla välja novellikoguga, jaa, müts maha koostajate ees. Kui tavaliselt jäävad sellised jutud kuhugi perioodika veergudele, mille lugemiseni ma isegi tihti ei jõua, või kaovad need kogud riiulis lihtsalt romaani seljataha, siis nüüd on terve aasta läbilõige "novellidest 2018" kenasti ühtede kaante vahele koondatud. Novell ja 2018 on siin jutumärkides loomulikult meelevaldselt. Esiteks on need tekstid ilmavalgust näinud 2017. a ja teiseks, neid kõiki novelliks pidada päris hästi nagu ei passi. Aga kui žanripiirid kõrvale jätta, siis leiab lugemist seinast seina, tekstid panid nii kaasaelama kui edasi mõtlema. Ja kahel lool on lausa Tuglase novelliauhind taskus. Loe, saad teada!










neljapäev, 24. oktoober 2019

Guff is travelling



LV 46. Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad (Kasvõi üle kivide ja kändude. Sõnaraamatu abil, google translatori abiga vms.)

Guff is travelling. Санкт-Петербург. "Oкей". 1994. 52lk.

Et inglise keelega on mul nii, nagu on - "Hello! How are you?" - "Hi! I´m fine, thanks. And you?". Siis google tõlke abiga sai isegi see lasteraamat loetud. Lugu räägib siis loomadest, kes elavad maagilises metsas. Need on loomad, kes räägivad inimkeeli, sõidavad auto ja paadiga ning peavad lausa poodi. Peategelane on koer Guffi, kes sõidab puhkust veetma jõe jäärde. Tee peal jääb ta nõnda uniseks, et korjab sõbra asemel kogemata ühe võõra koera haagissuvila peale, aga see selgub alles hommikul. Õige sõber eksleb samal ajal metsas ringi, kuid lõpuks saadakse siiski kokku ja jutt lõpeb hästi.

See on üks imelik ja samas tore raamat. Kuskil ei ole märgitud lehekülje numbreid ega autori nime. Ainus nimi tiitellehel on kunstniku oma, Mаксим Kиселев. Tõsi, pildid annavad palju juurde, mis on lasteraamatu puhul ju eriti oluline. Isegi laenutuskaart on veel siseküljel alles, mida nüüdsel ajal enam ei kasutata. Viimane laenutus on tehtud aastal 98. Tekst on 5.-6. klassi jaoks ning kakskeelne, kirjutatud nii vene kui ka inglise keeles. Sedasi keelt õppida võib olla täitsa meeldiv. Kuigi ma vene keelest ka suurt ei mäleta, tundub inglise keel, mida olen vaid kolm aastat õppinud, siiski lihtsam olema. Poole raamatu peal läks lugemine ka juba ilma sõnastikuta. Eks lauseid oli samuti vähe, viis-kuus kahe lehe peale. Arvan, et inglise keele õppijaile võivad sellised raamatud olla täitsa kasulikud.

Üks leid siis veel raamatust. Näib, et väljend, "pole minu tassike teed" on laen inglastelt. "Well, it´s not my cup of tea". Nii ütles kass Merry, kui ta keeldus jõe äärde minemast.

pühapäev, 20. oktoober 2019

Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita.



VV. Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita. Tõlkinud Arthur Kross ja Jüri Pikk. Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. 408lk.

Minu ees laual on raamat Tolstoilt, „Insener Garini hüperboloid”. Kuulasin youtube`st Vennaskonna samanimelist laulu, kui nad esitasid seda „Klubi 326” suitsuselt lavalt, ja imestan, et isegi sõnad olid mul veel meeles. Näib, et ega raamatki päris unustatud ole. Kogust laenatud eksemplar on üsna lillkapsas. Varem ma seda lugenud ei olnud, aga ettekujutus oli siiski olemas, et mingi propaganda värk vms. Nüüd lugedes selgus, et see on täitsa korralik ajastutruu pinev seiklusromaan. Kirjutatud 1926-1927, ümber töötatud 1937.a.

Raamatu tegevus toimub peale Esimest maailmasõda. „Geniaalne teadlane” Pjotr Petrovitš Garin on Nõukogude Liidus avastanud hüperboloidi. See on midagi laseri sarnast, mida saab hakata kasutama nii keemia- kui ka mäetööstuses. Kuuldused uuest seadeldisest levivad läände.

„Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinna ajalehest, kus teatati Petrogradis ehitatavast suure purustusjõuga aparaadist. Rolling puhkes naerma: „Lori, keegi ei löö kartma... Teil on liiga elav kujutlusvõime. Bolševikud ei suuda mitte midagi ehiatada.””(lk30)

Suurtööstur Rolling koos veetleva abilise Zojaga hakkab siiski Garinit jahtima. Viimases hädas, et mitte end bolševike kätte anda, põgeneb Garin Petrogradist Pariisi. Hakkab üksteise ülekavaldamine, kes keda, mis päädib andeka teadlase kurikavalate plaanide elluviimisega. Tänu hüperboloidile hakatakse tundmatul Vaikse ooekani saarel (Kullasaarel) kaevandama kulda. Ühel hetkel on kulda juba nii palju, et kapitalistlik ühiskond lööb vankuma. Raha väärtus kahaneb hirmuäratavalt. Garin ihkab saada diktaatoriks, sest hüperbolidist saab ka tõhus relv ükskõik millise vaenlase vastu. Maailm oleks nibin-nabin juba alistunud, kui asjade käiku poleks sekkunud Šelga. Too paadunud kommunist alustab otse Garini seljataga revolutsiooni, mis ühendab kogu USA töölisklassi raudseks rusikaks. Laostunud Garini põgeneb Zojaga, aga...

Põhiline, millele Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (1883-1945) koputab, on muidugi südametunnistus. Siin on selleks mitte konkreetne teadlane, vaid teadlane kui niisugune, kelle südametunnistusel lasub vastutuse määratu koorem. Justnimelt rahva hüvanguks tuleb tuua teaduse uuemad saavutused, aga Garin hakkab kasutama hüperboloidi omakasupüüdlikel eesmärkidel. Paraku on unistuste ja reaalsuse vahel liiga suured käärid. Kuigi Garin on teadlane, siis selgub, et tegemist on lootusetu avantüristiga. Kõik teadmised hüperboloidist ja kullavarudest maapõues vehib ta alatult sisse Mantsevi nimeliselt kolleegilt. Samas oli see Tolstoil hea võte, nii jäi teadlase valge kittel verepritsmeist puhtaks, Garin aga muutus lihtsalt legendaarseks lurjuseks. Raamatu lõpp läks küll väheke punaseks, aga seda oli ka Aleksei Tolstoi ise. Tuleb tunnistada, et see proletariaati ekspluateeriv maailm, mida Tolstoi kirjeldab, sarnanes hirmutavalt hilisemate Stalini ja Hitleri koledustega (rahvuste ühtesulatamine, traataiaga ümbritsetud tööliste barakid). Kuid mis puutub võimuihasse, siis selles osas ei ole midagi muutunud ka tänapäeval.

Hoopis kaugemale läheb Tolstoi aga romaanis „Aeliita”, mille olemasolustki ma polnud varem midagi kuulnud. Lesepõlve pidav insener Loss klopsib kokku raketi, et külastada Marssi. Raadio teel oli saadud signaal, mille järgi arvati, et keegi Marsil vajab abi. Et mitte üksi teekonnale asuda, leiab Loss kaaslaseks sõjas haavata saanud Gussevi. Lend õnnestub. Kui uskuda raamatu järelsõna, siis kumab siit vastu nõukogude kirjanduse kosmoseajastu eelkoidik.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse. Alles siis kostis kisa, lendasid õhku mütsid; inimesed pistsid jooksma, piirasid kuuri sisse.” (lk283)

Oli aasta 1922, kui need read kirjutati. Esimese mehitatud kosmoselennuni (12. aprill 1961) jäi seega veel 39 aastat. Lugedes ikka imestasin ja kohati hoidsin naeru tagasi, sest nt skafandritest polnud midagi räägitud, ja kosmoselaev meenutas pigem tuukrikella kui raketti. Aga seda ei tohi pahaks panna, kuna ajavahe tänasega on liiga suur. Ja see planeet, Mars, selgus, et tegemist on asustatud planeediga. Eks oli ka hirmutavat, suured ämblikud, kel olid silmad nagu hobusel, samuti huvitavat, laulvad raamatud nt. Kuid ühiskond sarnanes kangesti sellega, millega olid tegelased tuttavad juba maal. Ikka olid rõhutud ja rõhujad. Nii ei jäänudki Gussevil muud üle, kui hakata ka seal kaugel paleepööret teostama. Romantilist hurma toob Tolstoi sisse naistegelaste kaasabil. Aeliita on neiu, valitseja tütar, kellesse silmini armub Loss, ning ega Gussevgi kuivale jää. Kuid maale tullakse siiski tagasi kahekesi, selleks, et uuesti...

Mõnus lugemine oli, tore kohtumine optimistlike nõukogude inimestega.Teksti häädus, ladusus, tõlge olid nii kaasahaaravad, et pooleli ka ei saanud jätta. Kogu see poliitilne alltekst, kapitalismi vastandamine sotsialismiga, ei jäänud kuidagi varjutama ega takistama. Nagunii on teada, mis sotsialismusega juhtus. Ja jutud sellest, et nõukaajal oli nii hirmus elu, et viska või viina, on natuke liialdatud. Muidugi oli neid, kellele tehti ülekohut, aga nt Aleksei Tolstoi oskas küll hästi elada.

Pildi autor Пётр Кончаловский.

BAAS





kolmapäev, 16. oktoober 2019

Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil.



LV 22. Eesti kirjaniku kriminull

Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil. Auratrükk. 2019. 144lk.

Kui oma korterist leitakse noore naise surnukeha, asuvad juhtumiga tegelema uurijad Martin Küüts ja Robert Mets. Esimesed tulemused ei lase end kaua oodata. Peagi on arreteeritud ohvri eksmees, siis selgub, et too ei olegi süüdlane. Jah, aga lõpuks saadakse ikka õige kurjam ka kätte.

Imelik raamat oli. See võiks olla kas või mõne „Kelgukoerte” osa stsenaarium, kui võrdlust otsida. Eks kindlasti on ka sellistel raamatutel oma sihtgrupp olemas, minul läheb veel aega, enne kui midagi sellelt autorilt uuesti lugeda võtan. Vabandust, fännid.

Mis ma ikka oskan öelda, oli head ja oli halba. Tegelased jäid kuidagi üheplaaniliseks. Samas oli jälle perevägivalla teema, mis muutus ikka lausa rõvedaks. Nõrganärvilistele ei soovita. Olen ka ise selle vägivallavormiga kokku puutunud, sekkunud, tou ära saanud, nii et jah, midagi meeldivat see pole, kuid mis sest enam.

Millest see raamat aga kõige rohkem puudust tunneb, on toimetaja. Ka tiitellehel puudub toimetaja nimi. Kirjavead kirjavigadeks, kuid mõni lause oli ikka selline, et pidin lihtsalt toore tahtejõuga läbi murdma sealt padrikust. Olgu üks näide siin samuti tsiteeritud:

„Kriimustused ja marrastused töökoja omaniku Danieli kätel ning nagu ülevaatusel, enne arestikambrisse sisse kirjutamisel selgus, ka kaelal ja rinnal, lubasid oletada, et see oli tema ise, kes Mati autoga lõbusõitu tegi.” (lk63)

Aga jah, moraal on siis see, et igal oinal tuleb kord mihklipäev.

pühapäev, 13. oktoober 2019

Jo Nesbø. Muretu.



LV 2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi.

Jo Nesbø. Muretu. Tõlkinud Maris Kuuda. Eesti Raamat. 2010. 408lk.

Oslos juhtus midagi koledat, pangaröövel tulistas surnuks laekuri ja põgenes koos suure summa rahaga. Politseil pole ühtegi niidiotsa. Varsti leitakse oma korterist noore naise surnukeha. On neil midagi ühist? Esialgu näib, et ei ole. Tegutsema hakkab vaneminspektor Harry Hole, kes koos abilistega toob asjasse selgust. Mõrvar oli koguaeg läheduses, aga see selgub alles viimastel lehekülgedel, nagu ikka, oli kurjamit keeruline ära arvata. Asjasse olid segatud isegi mustlased.

„Igas juhtumis on alati ruumi kõhklustele, ükskõik kui klaaritud see tundub olevat. Ja Harry oli sündinud kõhkleja. Aga ühel hetkel tuleb hakata uskuma, et elu omandaks kindlad piirjooned ja mõtte.” (lk353)

Skandinaavia krimikirjanduse fännidele ei tohiks see autor võõras olla. Ühtlasi on tegemist sarjaga. On sündmusi, mis oleks justkui enne raamatut ära olnud, ja mõni liin jääb veel lahtiseks ka siin raamatus. Kuid muidugi, esmakohtumise kohta lööb ikka pahviks küll. Raske uskuda, et muidu rahulikus linnas midagi sellist juhtub, kuid raamat paneb uskuma, et kõik oleks olnud nagu päriselt. Oli pinget, oli huvitav, avardas silmaringi. Ja mõte, mis mul endalgi peast läbi käis, ning mida ka Nesbø korrra mainis, puudutab avalikustamist. Kas need krimikirjanikud tõesti ei karda, et kurikaelad võivad nende raamatutest šnitti hakata võtma. Loodan, et vähemalt niipea seda ei juhtu.




neljapäev, 10. oktoober 2019

Purpurpunaste pilvede maa


 Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski.
 Purpurpunaste pilvede maa. Tõlkinud R. Toming ja L. Hiebel. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 280lk.

Pärast seda, kui Veenuselt avastatakse väärismetallide olemasolu, tekib teadlastel suurem huvi selle kauge planeedi vastu. Mitmed varasemad ekspeditsioonid sinna on nurjunud, kuid nüüd, raamatu sündmuste alguseks on valminud uut tüüpi planetoplaan „Hius”, mis suudab meeskonna kohale toimetada. Ettevalmistamine lennuks Veenusele, lend ise ja missooni täitmine (pinnaseproovide võtmine, majakate paigaldamine järgmistele saabujatele, planeedilt lahkumine) on lühidalt öeldes see, millest raamat räägib.

Lugeda oli huvitav, enne lõppu ikka pidama ei saanud. Selle sarja illustratsioonid kuuluvad sedapuhku H. Mittile, see andis ka mõju juurde. Ega neid vendasid asjata parimateks kirjanikeks omal alal peeta. Muidugi tekkis kurb meel ka, hukkusid ju kuuest meeskonna liikmest kaks – Spitsõn ning Jermakov. Ja keegi kalkutalane oli juba enne „Hiuse” kohalejõudmist enda laevaga õnnetu lõpu leidnud punasel planeedil. Aga kõik toimus suure eesmärgi nimel, vallutada Veenus, luua inimkonnale parem tulevik. Nad teadsid, millega riskivad.

Teaduslik-fantastilise žanri kirjankel on vaba voli olla pisut ajast ees. Üllatama pani nt sidepidamisvahend: „Videofon – telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.” (lk5) Skype? Võimalik. Oli aasta 1959, kui see raamat ilmus vene keeles.

Kuid autorite soosing kuulub siiski Bõkovile (insener ja radist). Tema juhtis transportööri „Poiss”, millega meeskond liikus Veenusel. Muidugi oli ta kommunist, aga aeg oli lihtsalt selline, et muidu ei saanud. Kuid milliseid üleinimlikke katsumusi pidi ta üle elama. Ja see kuramuse Jurkovski, keigar, kes raskel hetkel tahtis loobuda. Üldse olid värvikad tegelased. Ning see vaenulik planeet Veenus, mis oli lausa ulmeliselt kõhedusttekitav. Braavo – Strugatskid! Arvatavasti räägib minus poisikeselik hasart seiklusjuttude vastu, aga no mis parata, kuulun viimase kümne lugeja hulka, kes seda raamatut varem lugenud ei olnud. Ja öelda seiklusjutte maalt ja merelt on liiga kitsendav, seiklused juhtusid ka kosmoses.

Väike vimka kuulus samuti asja juurde – võimalik vaid...

„Mis siis juhtus?” „Eile õhtul proovikäivitamise ajal põles seal läbi mingisugune tähtis agregaat – transformaator või midagi muud selletaolist. Selgus, et jaam ei olnud saanud tagavaraosi, mis olid jäljetult kadunud kuhugi ladudesse. Hirmus skandaal! Kõige vastutusrikkamal silmapilgul jaam ei tööta. Jääb loota ainult Ljahhovi osavusele.” „Kes see on?” „”Hiuse” piloot” (lk73)

Loterii


pühapäev, 6. oktoober 2019

Islandi novell



LV 34. Islandi kirjaniku raamat

Islandi novell. Tõlkinud Arvo Alas ja Henrik Sepamaa. Eesti Raamat. 1979. 324lk.

Usun küll, et kui kolm islandlast kuskil Reykjaviki hämaras pubis kohtuvad, siis nad kuulavad taustaks Björki ja räägivad kas jalgpallist või raamatutest. Juhtub keegi neljas seltskonnaga liituma, on lauas juba kirjanik. Mingit ametlikku statistikat mul siia kõrvale loomulikult tuua ei ole, kuid vähemalt näib nõnda, et kirjutajaid seal igatahes jagub. Olgu selle tõestuseks kas või seesinane õbluke novellikogu, mis vastupidist arvamust suudab kummuttada. Jätkates aga kättesaadava statistikaga, olgu mainitud, et sellest raamatust leiab 42 novelli 37 autorilt aastaist 1945-1970.

Nagu ikka, hakkab mul nõukaaegse tõlkekirjanduse suhtes väike skepsise häirekell peas kumisema, et kas valik ei ole mitte kallutatud. Vene ajal pidi ju tõlkekirjandus käima läbi kadalipu, tektste tuli kooskõlastada kõrgemal pool, Glavlit ja mis nad kõik olid. Lugejatele sooviti näidata, et vaadake, pole see elu välismaal midagi meelakkumine, oli sealgi vaesust ja viletsust. Kuid pärast tutvumist A. H. Tammsaare külanaturalismiga (Kogutud teosed 1. osa, 1978), näikse elu Islandil isegi roosilisem olevat kui siin.

Lootusetu oli otsida mingit ühisnimetajat, mis punase niidina võinuks tekste ühendada. Aga mida nad palju mainivad, kiruvad ja mis neid toidab, on meri. „Lained tulid suure ajuga nagu perutavad hobused ja tuul möirgas nagu vihane härg.” (lk9) Vähe oli neid novelle, kus ei oleks kas mainitud merd, kalureid ning isegi hülgekütte. Ja kõige selle keskel need räsitud islandlased, kellede nimed juba kõlavad, kui keegi prõmmiks hoogsalt vastu lukustatud välisust.

Mulle ainus tuttav nimi oli Halldór Kiljan Laxness. Tema esindab seda, mille üle nad uhked saavad olla. Oma loos „Napoleon Bonaparte” ühendab Laxness, nagu tutvustus lisab, kordumatu stiili islandi saagakirjanduse parimate traditsioonidega. Vaid loetud lehekülgedel antakse edasi terve elulugu. Peategelane, Jon, lahkub kodust teadmisega saada valitsejaks, aga kõik kisub kiiva. Kurb ja samas õpetlik lugu kui muinasjutt. Ega suurt rõõmu ole ka teistes juttudes, ikka see elu maal ning mida keegi teeb. Kõik jutud jäävad reaaluse raamidesse, ei midagi maavälist. Aga kui nad tahavad, oskavad nad ka nalja teha, seda nii iseenda kui teiste üle.

Kuidagi on aga siiski nõnda läinud, et raamatus on ainult kolm naisautorit. Kas islandlannad ei tahtnud kirjutada, või mis, aga nii on. Halldóra B. Björnssoni "Surma embus” on üks traagiline novell. Kui naine armastab meest, siis ta on kõigeks valmis. „Mehe meeleolumuutused määrasid täielikult naise elu – kui tema oli heas tujus, siis oli seda alati ka naine, kui ta oli sünge ja morn, siis julges naine vaevalt hingata.” (lk83) Jutt on väikesest perekonnast, ja mees töötab raamatukogus. Ma ei ole küll kunagi kohanud ühtegi meest klienditeenindajana raamatukogus, aga olgu. Ühel hetkel valdab naist hirm, asi läheb nii kaugele, et mees kägistab naise surnuks. Viimane mõte, mis naise peast läbi käib, on see, et mis saab lapsest, kuid ei mingit vastuhakkamist, puhas allaheitlikkus. Aga kuhu sa lähed, kui vesi on ees, vesi ja kõledad kaljud (K. Ristikivi). Perevägivald, oh õudust!

Kuigi tänapäeval on olemas „Minu...” sari, mis annab ilmselt kaasaegsema pildi kaugematestki kohtadest, on ka novelli kaudu võimalik teha ekskursse teiste rahvaste manu, kas või selle raamatu kaudu.

neljapäev, 3. oktoober 2019

Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi.




LV 28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast - Postimees

Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi. Post Factum. 2017. 416lk.

Lükkasin juba pikemat aega selle raamatu lugemist edasi, kuid nüüd, lugemata raamatute karmavõla vähendamise huvides, sai ta läbi loetud.

2017. a EKL romaanivõistlusel Postimehe eripreemiaga tunnustatud Taavi Kanguri "Sünk jää, otsatu põhi" on täitsa kobe kriminaalromaan. Mida krimkade sisust ikka ümberjutustada, toimuvad mõrvad, mis lõpuks lahendatakse ja pahalased saavad karistatud. Ainult...

Jube oli. Ei olnud jahe, oli jäine, pane või käpikud lugedes kätte. Pidevalt oli külm ja jää ja lumi. Uurijad ajavad roimarit taga, nii et veri ninast väljas, peresuhted kannatavad, palka ei maksta, lausa kahju hakkas mentidest.

Täitsa huvitav ülesehitus on romaanil, läbi kolme ajastu jõutakse lõpuks aastasse 2015. Ja need kohad, kuskil Soome lahes asuv Punaarmee piirivalvekordon. Et siis, lugegem romaani, ei soovi liiga palju siin lobiseda.

Et Taavi Kangur kirjutada oskab, pole mingi uudis. Toimetatud on ka täitsa hästi, vaid mõni üksik kirjaviga jäi ette, aga eks toimetaja on samuti inimene, ka temal on lapsed ja pangalaen, nii et nuriseda küll ei tasu. Millega mul oli raske leppida, oli see lause:

"Ahto võttis töölt vaba teisipäeva, istus varahommikul oma suhteliselt uude Opel Asconasse ja tõmbas otsustavalt ukse kinni."(lk260)

Prokurör, kes viib eraviisiliselt juurdlust läbi, sõidab 2006. a Tallinast Leetu. Kui Wikipediat uskuda, siis lõpetas Opel Ascona mudeli tootmise 1988.a. Öelda 18 aastase Opeli kohta suhteliselt uus, no kuidas nõnda saama!

Vanemate Opelite kuulsus on ka selline, nagu ta on. Mõne Audi, Wolksvageni või BMW kõrval on see umbes sama, kui sõita kas tänapäevase käikudega rattaga või vana meesteka ehk naistekaga, millel kett krigiseb, vändata on raske ja rattad on sujuvalt kaheksas. Hellitavalt nimetati rahva hulgas Opel Asconat Opel agooniaks. Sellise romuga saata prokurör naaberriiki, ta ei ole raamatus nii halb mees, et teda peaks sellise auto omamisega karistama. Vaene Ahto.

Aga jah, head jutustamisoskust olen ikka nõus lugema. Olgu siis veel üks näide siin lõpus.

"Pool trepivahet oli veel minna, lõpuks seisid nad mustaks värvitud metallukse ees, mis lahutas neid katusest. Ahtol oli oma võti, mille ta oli peale mõningaid läbirääkimisi ühistu käest välja nõudnud. Ettekäändeks tõi ta, et sealt on politseil aeg-ajalt hea binokliga autovargaid passida - mida tegelikult tehtigi, aga mitte sellel katusel. Ühistu uskus ja kiitis hiljem Ahtot avalikult, et kõikide ühistuliikmete turvalisus kasvas. Eks sealt läks ilmselt jutt lahti ja ümbruskonnas olevad vargad hoidsid selle maja ümbrusest eemale, nii et tegemist oli puhtalt kriminoloogilise vahendiga kuritegevuse ennetamiseks. Vähemalt nii Ahto enese ette naerdes mõtles. Vahel aitas turvalisema keskkonna loomiseks ühest kuulujutust. Kui saaks lasta Eesti tänavaile miljon sellist külalegendi, võiks kogu rahvas turvatundes selja sirgeks ajada."(lk238)


Krjastus. Postimees.

Kirjanduslik päevaraamat

Raamatumuljete kodu

Heleni kirjanurk

Kuidas saada kirjanikuks?