kolmapäev, 28. juuni 2017

Vello Lattik. Kuus head inimest.



Mis juhtus Karlaga?

Vello Lattik. Kuus head inimest.
Eesti Raamat
1979. 176lk.

Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole
kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis
kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada,
kes on süüdi juhtunus.

Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai
sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega,
Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill.
Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema
on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming.

Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja
kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema
vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik.
Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub.

Kabelis kirstu ääres on kadunu poeg, Triin, ja kaks töölist. Neil kõigil on midagi
öelda, kõik otsivad õigust. Ikka alustavad nad oma juttu küsimusega: Kas sa mäletad,
kuidas... Kuni jõutakse selleni välja, et vaat mis nüüd on saanud, kuhu nüüd oled
jõudnud, mis sa inimesega tegid.

Direktoriga juhtus see, mis võib juhtuda siis, kui võim lööb pähe.

Karla sõitis kolhoosi vahel musta täkuga, Karl juhtis "Pobedat", esimees istus
"Moskvitšis" juba autojuhi kõrval ja direktor autot alla "Volga" ei tunnista.
Muutusid nimed ja muutusid sõidukid, kord üks enne, kord teine. Karla käis laudas
ülepäeviti ja esimees korra kuus, aga direktor pole tänini raatsinud oma musti kingi
sitaseks määrida. (lk108)

Üsna keeruline olukord, kus kõigil on justkui õigus.
Lõpp aga jääb selliseks, et jah, ei teagi, kas kõik leppisid olukorraga või sai
direktor jälle oma tahtmise.

Ikka loen ja imestan, kui hästi Lattikul materjal oli peos. Vahel sõites kuskilt
maakohast läbi võib näha ainult lagunenud lautasid või kuivateid, raske uskuda, et
nendes hoonetes kunagi tehti tööd, tunti rõõmu ja muret.
Kuid siiski, piim ja leib ei tule köögilauale poest, vaid hoopis kaugemalt, endiselt.


pühapäev, 25. juuni 2017

Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.



Tallinn - Viljandi - Tallinn


Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.
Eesti Raamat
1981. 212 lk.

Raamat eneseteostusest läbi noore inimese silmade.
Peeter Tarvas on lihtne mees, kes on täis teotahet, et muuta elu paremaks.
Nõukogude armeest vabanenud, ei lase ta päevadel joosta tühja. Pärast
Tallinnasse maabumist suundub Tarvas Viljandisse, kus asub tööle,
loomulikult hea koha peale, mõistagi tutvuste kaudu, nimelt: tööstusliku
komsomolikomitee esimeseks sekretäriks.
On 60-ndate algus, toimub kavakindel riigi ülesehitus partei äranägemise
järgi, millesse peab oma panuse andma iga tubli kommunist.

Neli aastat mereväes on teinud Tarvasest ühe äärmiselt kriitilise
seltsimehe. Ükskõik, kuhu ta läheb või satub, siis alati on tal
midagi öelda. Näiteks bussis ei suuda ta kõrvalistuva tütarlapse
riietumise suhtes säilitada stoilist ükskõiksust. Järgneb dialoog:

"Kaugele reis läheb?" tegin juttu.
"Lõppu välja." Ka nägu oli rõõmus ja suu paras jagu pruntis.
Vestluse vastu ei paistnud tal midagi olevat. Nüüd asja
juurde.
"Kas te lugeda armastate?"
"Armastan küll."
"Kas te "Siluetti" või muid moeajakirju ka loete?"
"Vahel olen vaadanud."
"Poleks paha tihedamini vaadata. Te olete kena tüdruk, aga
mis kleit see on? Ja soeng? See ju ei sobi teile." Tahtsin
talle just anda head nõu, milline mood ja soeng valida, kuid
tütarlaps läks näost roosaks ja lõikas teravalt:
"Hoidke oma tarkused endale!" (lk 13-14)

Seesuguseid märkusi puistab Tarvas lausa varrukast. Küll ei sobi
talle üks ega teine asi, küll on sööklas sinepituubid puhastamata
või on praed erineva suurusega.

Oma tööülesandeid võtab noor, tuleb ikka öelda komnoor, väga tõsiselt.
Eks see ole ka arusaadav, tema nägemuses peab kõik käima sõjaväe
määrustiku järgi, et just tema käsib, poob ja laseb. Tuksub
ju tema rinnas lenininlik südametunnistus, mis toitub marsksismist, eks
sellest ka raamatu kaanevärv.

Probleemid algavad siis, kui Tarvas puutub kokku töölistega. Talle
üritatakse selgeks teha, et elu on midagi muud, kõik ei käi eeskirjade
järgi, asju aetakse "mustalt". Autojuht ajab kahe päevaga ministripalga
tasku.
Küttepuud talveks maksavad 40 rubla, õpetaja palk on 60 rubla,
kuskil on käärid, keegi teenib, keegi petab, aga ometi elati, kasvõi puupaljalt.

Tarvas otsib oma õigust, võitleb, hakkab ülemustele vastu, omavolitseb,
kuni hääletatakse ametist maha ja suunatakse maaparandustöödele. Napi
kahe kuuga on purunenud üks lootus teha karjääri.

Vaatamata sellele, et ta on eluvõõras, teda peetakse hulluks ja isegi
naisevõtt toimub paljuski sõbra mahitusel, peavad paljud Tarvasest lugu.
Teda kutsutakse isegi tööle teise brigaadi.

Kuigi see on Tarvase raamat, on raske uskuda, et selline tegelane võis olla
kunagi olemas. Et ta järjekindlalt on nii veidralt käituv ja kriitiline, siis
kandus see hoiak lugedes mulle üle nii palju, et ma kahtlen tema prototüübi
olemasolus. Võis ju olla selline tüüp loodud lihtsalt kui süsteemi sünnitis,
mis süsteemi naeruvääristab.
Märksa veenvamad on kõrvaltegelased (Tõnu - parteitu sõber, Anneken - pruut, 
ja kasvõi sm. Kalda - ülemus komsomolis). See oleks kurb raamat, kui ta ei oleks
puhuti naljakas kogu oma ajastu absurdiga.

Väidetavalt, seda on kirjutanud ka teised, suhtuti Eestis kommunismi ideesse
palju tõsisemalt kui Venemaal.
Siin võib mingi paralleeli tõmmata tänasesse päeva, et Euroopa Liidu
tulihingelised pooldajad on direktiivides sõrmega järge ajades väikest viisi
Tarvase mantlipärijad. Selliseid tegelasi, kes nõuaksid külapoe sulgemist,
kui seal jääb pooldeist ruutmeetrit pinda puudu vajalikust pindalast, jah,
täitsa võimalik, et leiduks.

Muidugi tuleb lugeda 1945-1990 avaldatud raamatuid väikese skepsisega, et kuidas
nii, kas tõesti, ei ole võimalik! Siiski tasub võtta sedalaadi raamatuid olmest
kui hoiatust või meeldetuletust.
Aga väikese ajaloolise tagasivaate nad ometi pakuvad, oma tõde neis on.
"Suudlust lumme" justkui konstateerib fakti - bürokraatia ei ole kuhugi kadunud.

Tol ajal oli kombeks kuskile ridade vahele poetada mõni lause või fraas, mis
kujutas vihjet vabale Eestile, selline n.-ö. `pääsuke`. Kas nüüd otseselt või
kaudselt, aga lk 57 on üks päris kahemõtteline lause küll, mis võis kerge
vihje anda omariiklusele. (Kommunistlikud noored olgu kukud ja korjaku vanapaberit
ja utiili, levitagu raamatuid ja tehku muid selliseid isamaalisi tegusi.)
Millisest isamaast siin küll jutt võis olla?

Raamat lõppeb Tarvase kolimisega kitsast komsomoli büroo ruumist uude korterisse.
Talle kingitakse Valmar Adamsi luulekogu "Suudlus lumme" (ilmus 1924). Kahjuks ma
ei ole seda küll lugenud, puudub ka raamatukogus, aga leidsin ühe arvustuse, kus on
toodud ära mõned Adamsi värsid. Lisan siia kaks rida, mis iseloomustavad Tarvast
vast kõige paremini.

                     Just sellepärast tahan elada,
                     Et meil elu lootusetu on. 

"Babyloni tüdrukud" on järg, teine osa. Peeter Tarvas viisteist aastat hiljem, jälle
on ta Tallinnas. Abielu on karile jooksnud, ideaalidest pole enam midagi alles.
Käib üks lõbutsemine ja liiderdamine. Kommunismi ei ole veel jõutud, pigem toimub
moraalne laostumine.
Raha on vähe, kaupa on vähe. Raha on palju, siis on kaupa ikka vähe. Kasutatakse
tänapäeval anakronismiks muutunud sõnu nagu: defitsiit ja tuusik või isegi nt. Volga
ja Žiguli. Ei ole üldse midagi iseäralikku, kui toote eest tasutakse natuuras.

Muidugi soovivad inimesed saada õnnelikuks, kuid mis on see õnn? Seda tunnet
asendab rahulolu, mille täidab materialism.


"Ma otsin su hiljem üles ja ajame väikese mehejutu."
Mehejutt tähendab poritiibu, kardaaniristi või pidurivoolikuid. Hoolimata siia-sinna
sõeluvatest klassiõdedest, hoolimata segasaunastki, mis kuulub selliste labrakate
finaali kui heeringas rosoljesse, tundis Peeter sama apaatiat, nagu viimasel ajal
ikka. Apaatiat, mis sagedasti lõppes padujoomisega ja ärkamisega kurat teab kelle
voodis. (lk 127)

Kes teab, kui alla oleks Tarvas käinud, kui ta uus pruut, ei teagi enam mitmes, lugemine
läks sassi, et siis Liivia, talle meelde ei oleks tuletanud - Inimesed vajavad hoopis
midagi muud kui tarbeesemeid või nipsajakesi. Ja selleks ei ole vaja hakata kaugsõidu
autojuhiks, minna Tšehhoslovakkiasse Babyloni külla võõra tüdruku juurde, et püüda
sinilindu, vaid alustada tasub siitsamast, iseendast, samm-saamult edasi minnes.

neljapäev, 22. juuni 2017

Toussaint. Tung ja kannatlikkus.




Köögiukse taga

Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus.
LR 5
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Toimetanud Kai Aareleid.
2017. 56lk.


 Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada
esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord.
Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse
sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele.

Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia.
Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest.
Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk
sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on
ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine.
Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt
midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama
laias laastus ühte ja sama - kirjutamine on töö, teinekord isegi keeruline töö,
mis läheb raamat raamatult aina raskemaks.

 Olgu kuidas on, aga Belgia päritolu kirjanik Jean-Philippe Toussaint (1957) on oma
karjääri köögipoole pealt kokku vaaritanud ühe väikese esseekogumiku. Seda ei tasu
võtta kui käsiraamatut, et saada vastus küsimusele, kuidas peab kirjutama?
Rohkem on see kirjanikuks kujunemise raamat, üks võimalus teiste hulgas. Aga jah,
et suurem osa tähelepanekuid on laiemale üldsusele nagunii teada, erinevused on ainult
pisiasjades, siis piirdun vaid ühe noppega, mille välja sõelusin.

* Alžeerias viibimise ajal, 1983. ja 1984. aastal saavutasin ma viimaks vajaliku
distantsi, õige distantsi - mind lahutas Prantsusmaast mitu tuhat kilomeetrit -, selleks
et rääkida Pariisist. Selline eemaldumine näib mulle hädavajalik. Sest distants
sunnib rohkem mälu pingutama, selleks et vaimus taasluua parasjagu kirjeldatavaid
kohti: kui need paigad on päriselt silme all, nii-öelda nägemisulatuses, siis
muudab see kirjelduse lohakaks, see ei sunni kujutlusvõimet pingutama, samas
kui sundus taasluua ühte linna ja selle valgust mitte millestki - üksnes oma
kujutluse või mälu põhjal - annab kirjeldatud stseenidele elu ja veenvust. (lk10)

Kui kuhugi asetada see raamat, siis võib-olla Nancy Hustoni "Loomispäeviku"  (2016. LR
nr 21-24) kõrvale.
Erinevus on mastaabis, kui Toussaint kirjeldab isiklikust positsioonist enda loometeed,
siis Huston vaatab laiemalt, läbi mitmete aastate ja kirjanike, kuid teemad on kattuvad,
ja mis peamine, hästi kirjutatud, naudinguga loetavad on mõlemad.


Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Postimees (Alvar Loog)

ERR.ee (katkend)

teisipäev, 20. juuni 2017

Tomasi di Lampedusa. Jutustused.

Kuuma päikese all


Tomasi di Lampedusa. Jutustused.
LR 3-4
Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai.
Toimetanud Triinu Tamm.
2017. 96lk



Neljast tekstist koosnev raamat, mis koondab kokku kõik selle,
mis Sitsiilia kirjanik, Giuseppa Tomasi di Lampedusa (1896-1957),
kirjutas peale romaani "Gepard".

"Lapsepõlvemälestused" ei olegi nagu jutustus, vaid pigem ruumi
visualiseerimine. Seal puudub tegevus, aga seda asendab kirjeldus,
mille läbi lugemine on paras ettevõtmine.

 Uksed olid kaunistatud samuti Billiemi kivist ampiirstiilis raamiga
ning kummagi kohal oli teise korruse kõrgusel väike kaarja kullatud
võrega rõdu, mis mõlemad avanesid vanavanemate korterisse viivale
väikesele trepile.
 Unustasin öelda, et kohe pärast trepikoja sissekäiku, aga väljas,
õue pool, rippus punane nöör, millest uksehoidja pidi kella helistama,
et anda teenijaskonnale märku pererahva kojutulekust või külaliste
saabumisest. Uksehoidjad lõid kella väga meisterlikult, saavutades mingi
valemiga üksikud puhtad kellalöögid ilma tüütu tininata. (lk16)

Ja sedasi kuni 47. leheküljeni.

Novell "Rõõm ja seadus" räägib Milanos elavast raamatupidajast, kes saab
"kolmeteistkümnenda kuupalga" ja jõulukoogi (panettone). Loomulikult
aitab selline boonus leevendada vaesust, aga need võlad...
Nii viiakse kook advokaadile, lapsed ning abikaasa jäävad küll maiusest
ilma, kuid au on päästetud.

"Sireen" on küll ainuke tekst, mida jutustuseks nimetatakse, aga mulle
näib, et see oleks novellina ka täitsa arvestatav, muidugi juhul, kui need
kategooriad üldse olulised peaksid olema.

"Sireeni" võib küll pidada parimaks palaks selles raamatus. Misiganes see
siis ka ei ole - mütoloogia elustamine, torisemine, sõjavastalisus või ideaali
klammerdumine. Tõlgendada võib mitmeti, heal tekstil mitu nime.

"Pimedad kassipojad" jäi paraku Sireeni varju. Peaks olema järg romaanile
"Gepard", aga on jäänud ainult visandiks.
Maavalduste jagamine langeva aristokraatia vahel kujutatuna läbi kõiketeadva
autori positsiooni jätab kuidagi hajusa mulje. Ilmselt tuleb kasuks esimese
osa lugemine.

Üldse on vähe keeruline kohaneda selliste pikemate kirjeldustega,
mitte, et halvasti oleks kirjutatud, ei ole, lihtsalt pole harjunud lugema.
Eks pärine tekstid ju ise ka eelmise sajandi keskpaigast... kuid vahelduse
mõttes, miks mitte.


Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Tilda ja tarakanid


pühapäev, 18. juuni 2017

Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.






Korteriuberikust maamajja



Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.
Eesti Raamat
Tallinn.
1978. 196lk.


Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga
ENSV väikelinnas.
Joel Rauer, hästikasvatatud ja -koolitatud noormehena ilmestab
ilmselt autori teatavat alter ego, vähemalt osakest sellest.
Oli ju Vello Lattik ise ka lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961.a.
Tartut jagub siia raamatusse mitmele leheküljele, küll meenutustes,
aga ometi, kõige rohkem muidugi on esindatud Viljandi.

Peale kooli lõpetamist suunatakse Joel Viljandisse perekonnaseisubüroo
juhatajaks. Tema ülesandeks on olla paaripanija ning matusetalitaja.
Ühel matusel kohtab ta oma tulevast naist, Astat, kellega saab neli last
kolme aasta jooksul, kolib ärklitoast maamajja ja vahetab töökohta ja,
seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid milleks.

Täitsa mõnus lugemine isegi aastate tagant. Kirjutaud on küll, tõsi,
võib-olla natuke rutakalt. Stseen steeni järel läheb nagu ludinal,
ei jõua süvenedagi, kui juba algab uus. Eks väike publitsisti kriitiline
sulg on autoril käes olnud kirjutamisaegu, aga ega see ei häiri.
Sotsialismist realistlikult kirjutamine on mitte ainult ajaviide, vaid
ka ajaloolise tausta avamine, kui nii võiks öelda.
Küll ikka elati kitsikuses. Lasteaia kohta oli raske saada,
korterijärjekord kestis aastaid. Ega väga palju muutunud ka ei ole,
korruptsiooni ja viinaviskamist esineb tänapäeval samuti.
Siiski unistati, kõigele vaatamata.

Paraku lõpp jääb kuidagi lahtiseks, nagu puändita novell. Eks jäetakse
lugejale mõistatada, kas peategelane suudab oma unistuse ellu viia või
tuleb oludega leppida.
Üpris elulähedane materjal, mis lubab oletada, et tegemist on rahvakirjaniku
kui niisugusega.

Kööki täitsid võõrad, erutavad lõhnad: potis oli tõmbamas
ehtne oakohv, pannilt naeratasid vastu pool tosinat härja-
silma kui karikakraõied.
 "Kas ma tõstan munad taldrikule või võtad siitsamast?"
päris Asta ja kohendas juukseid hoidvat punast paela.
 "Ükstakama! Kuule, ära kanna seda mummudega kleiti
köögis ära, las ta jääb mälestuseks. Ja need munad oleksin
võinud ma ka ise pannile lüüa, tarvitses sul sellepärast nii
vara tõusta."
 "Kui naine ei viitsi oma mehele enam süüa ka teha, pole
ta naisterahvas, vaid naisterahva mõnitus." (lk 106)