pühapäev, 27. detsember 2015

Alf Henrikson "Saatuse sõrmed"

LR 2015///40
Alf Henrikson
"Saatuse sõrmed"
80lk

Enamasti jagunevad ajaloolised tekstid ikka kaheks. Ühed on rohkem teaduslikud, kus
esineb faktiloetelu, teised sellised, millest kostub läbi fantaasia ka autori enda
häält.
Alf Henrikson (1905-1995) on otsustanud kirjutada aga hoopis nii, et olemas on küll
faktid, aastaarvud ja tegeleased, aga nimede vahel toimub rollivahetus. Ajalooareenil
sündinud sündmustesse sekkumine distantsilt juba ise lubab väikesi nihkeid, mida siis
Alf ei jäta kasutamata.
Tekstina võiks seda nimetada nii muinasjutuks täiskasvanuile kui ka manipuleerivaks
spekulatsiooniks. Või lühemalt öelda: ajaloolised vested.

Ühtekokku on 9 teksti kaante vahele saadud, millest enamus ka omavahel seotud. Alf ei
räägi neid sugugi üksi, vaid on appi kutsunud mütoloogilised tegelased. Alustades
Põhjala nornidest: Urdist, Verdandilist ja Skuldilist, kellega liitusid lõunamaa
moirad: Klothot, Lachesist ning Atropost (mineviku, oleviku ja tuleviku seadjad) ning
lõpetades muusadega: Kalliope, Kleio, Erato, Euterpe, Melpomene, Polyhymnia, Thaleia,
Therpsichore ja Uraniaga.

Saatusejumalanna Nemesis hakkab ühel päeval mõtlema, kas ta ikka on olnud piisavalt
õiglane, kas õnne ja õnnetuse summa on kõigile aina võrdselt jaotunud. Vastust
leidmata korraldab ta taevastes kõrgustes daamide vastuvõtu, kuhu siis tulevad kokku
kõik  kutsutud vaimolendid. Nii algabki ajaloo lõngakerade lahtiharutamine pasmadeks,
et läbi vaadata olnut, midagi muuta ja leida seoseid.

Kõige rohkem härib Alfi läbi ajaloo igasugune vallutamine. Nt Teise maailmasõja
eelõhtul laseb ta sakslastel hõlma all toimetada Los Alamosese kohale ja sinna heita
tuumapommi. Nii, heidutavalt toimides, sunnivad natsid teised riigid kapituleerima.
Euroopas puhkeb gripp, Stalin heidab hinge, kõik jääb justkui seisma - deus ex machina.

Muusad hakkavad vaidlema ja jõuavad järeldusele, et juutide vihkamine algas juba piibli-
tegelase (Eesavi) päevilt, fašism, natsionaalsotsialism ja Lenini nõukogude riik algasid
aga Esimese maailmasõja tõttu. Edasi, ära hoidmaks Sarajevo 1914-nda aasta sündmuste
tagajärgi, tuuakse sisse Otto von Bismarck (1815-1898). Temast antakse sootuks
vastupidine kujutlus. Alfi järgi moodustas Bismarck Põhjala Uniooni. Ühendas Taani,
Norra ja Rootsi, mis sest, et ta oli hoopis Saksamaa ühendaja.

Sõjavastasus kajab üsna palju vastu, eks öelnud juba Karllson: rahu, ainult rahu. Pärast
väiksemaid konflikte saabubki rahu Rootsimaale, aga alles siis, kui sekkuvad naised.
...,kui Mora talutütred, Rorosi norra piigad ja Stokholmi prouad olid rinnete vahele
 jooksnud ja öelnud, et nemad ei taha ilma isata või meesteta elada (lk29).
Kõige tsiviliseeritum oleks piirkonnad poolitada tõesti nii, nagu soovitab seda teha Alf:
Torukübarad peas, jagada sõbraliku käepigistusega Põhjala igaveseks. Kui see vaid nii
oleks.

Nagu igal mündil on kaks külge, nii ei saa muusad ühist kokkulepet ka Aleksander Suure
saatuses. Issose lahingus lastakse võita kuningas Dareiosel. Hellenism takerdub kuhugi
Türgi aladele, Olümposel elavad jumalad edasi, progress peatub. Vahel käib vallutustega
midagi positiivset ka kaasas, milles vaimolendid paraku üksmeelt ei leiagi.

Päris kõigisse sündmustesse Alf ei vaevu sekkuma. Puutumata jääb
Vercingetorix`i käekäik, kes juhtis gallialaste kaitset Julius Ceasari vastu. Roomlastel
lastakse võita, nagu nad võitsid, sest muidu ei oleks prantsuse keel kultuuriruumis see,
mis ta on täna. Puuduks Montaigne, Moliere, Balzac, jääks sündimata Dumas` musketärid,
mis on juba korvamatu kaotus.
Waterloo lahingut peab Alf aga liiga väikese tähtsusega relvastatud kokkupõrkeks, mille
käiku ei tasu meenutadagi.

Arusaadav, et veri on paksem kui vesi, seetõttu on Poltava (1709) lahingutulemusi muudetud.
Nüüd saavutas kuningas Karl XII  hiilgava võidu venelaste üle.
Lk 39 mainitakse koguni, et: Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägib aadel ja kodanlus saksa
keelt. Lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi laule igaüks omas keeles.
Seda on küll hea kuulda.

Kõige suurema poolehoiu osaliseks on rootslaste kõrval saanud hiinlased. Autor on oma
arusaamades midagi üle võtnud idamaa tarkusest.
Alfi arvates on Piibli kümnest käsust just esimene, see, mis tekitab palju probleeme.
Eks teiste usundite jumalate mitte aktsepteerimine ulatub tänapäevagi, kahjuks.


Loomulikult mul ei ole inimkonna mõistusesse kuigi palju usku. Aga lääne inimesed 
oleksid võinud olla vähemalt nii nutikad nagu hiinalsed, kes, nii kaua kui võimalik
hoidusid Moosese õpetusest ega ole ususõdu pidanud enne, kui kristlusest inspireeritud
Taipingi mässu ajal. Hiina haritud inimesed on suutnud lugeda kõrvuti nii konfutsiaan-
likke, taoistlikke kui ka budistlikke tekste, ilma, et oleksid ilmtingimata ühele või
teisele poolele asunud (lk72).

Viimasel lehel toimub siiski ärkamine gripist, unest, kõik läheb nii, kui läks, ja saatuse-
jumalannad peavad hakkama järgnevate ajastutega tegelema.
Milles siis Alfiga nõustuda?  Eks ikka selles: Kõik inimesed teevad vahel lollusi,
ilma, et nad sellepärast üldiselt lollid oleksid. See kehtib nii väikeste inimeste 
kui ka selle ilma suurte kohta (lk19).





neljapäev, 24. detsember 2015

Roberto Bolaño „Liuväli“



LR 2015///37-39
Roberto Bolaño
„Liuväli“
144lk

Võõraste nimede hääldamine, ilma igasuguse ettevalmistuseta, on üks äärmiselt tänamatu
üritus. Roberto Bolaño (1953-2003) nime näiteks hääldasin algul nii, nagu kirjutatakse:
[Bolano], tegelikult oleks õigem hääldus hoopis kuidagi nii:[Bholanjo]. Eks neid
keerulisi nimesi esines veelgi selles raamatus, kuid sellega harjus üsna ruttu.

Algul tundus kuidagi võõras ka autoripoolne teksti ülesehitus (millega samuti kohanes
märkamatult).
Läbi kolme erineva tegelase vaatepunkti jutustati, just nimelt jutustati, mitte ei
räägitud igaühe oma lugu. Kolm peategelast: A,B ja C olid sattunud ühte Vahemere-äärsesse
linna Z, kus lootsid oma parema äranägemise järgi mööda saata suvi. Kuid nagu ikka,
kui on koos noored mehed, ilusad naised, ambitsioonid, eriarvamuste kokkupõrked, siis
ei lähe alati kõik nii, kui esialgu loodetud. Sündmustele vajutas oma pitseri mõrv, mis
mõjutas vähemal või rohkemal määral kõiki asjaosalisi.

Kuigi krimkaks selle sõna klassikalises mõttes oleks seda raamatut ehk isegi liig nimetada,
oli kirves ometi õhus juba esimesest leheküljest alates. Näis nii, et A,B ja C kirjutavad
kõik tagant järgi seletuskirja ühest lämbest suvest suvituskuurordis. Nad justkui üritavad
põjendada, õigustada ja miks mitte selgitada oma käitumist. Ent mitte politseile ei tehta
ettekannet, vaid ikka lugejale.

Vaatamata tõigale, et mõrvariks osutub keegi, keda kõige vähem oleks kahtlustanud ja kes
lõpuks jääbki vabadusse, oli pearõhk suhestumisel.
A, B ja C on kõik eri rahvusest. A tšiillane, B mehhiklane ja C katalaan. Kuna need kolm
satuvad kokku parajasti Hispaanias, siis on migratsiooni teema see, mis seob omavahel
A ja B, et oponeerida C-ga.

A on kunagi ammu kohanud B-d ka Mexicos. Aataid hiljem kohtuvad nad taas Hispaanias kui
vanad kamraadid. A, kes üritab linnakeses Z väikest viisi turismi äris läbi lüüa palkab maailma-
rändurist B enda juurde kämpingusse tööle öövahiks.
C-st jääb mulje kui kahepalgelisest paadunud karjeristist. Oma diplomitega õnnestub tal
linnavalitsusse tööle saada ja võita linnapea usaldus.

Umbes kolmandiku raamatu peal tekkis selline pilt: kui A on autori alter ego ja B-le jagub
samuti soosingut, siis C on pälvinud küll kerge pahameele turtsatuse.

C kohtab koondisest ülekohtuselt välja jäänud iluuisutajat N-i, kellesse kohe armub. Et päästa,
mis päästa annab, organiseerib C linna rahade eest väikese liuvälja maha jäätud häärberisse.
Iseenesest ei oleks selles midagi halba, ja ei ole ka, kuni sinnamaani, kus asi kahtlust
hakkab äratama.
Esialgu avastatakse liuväljalt asja eest, teist taga pussitatud kodutu. Hiljem tuleb välja
veel linnarahadega salaja ümberkäimine, täielik krahh C karjäärile ühesõnaga. Tagatipuks
pistetakse C pokri kui kahtlustatav mõrvas.
Et A flirtis samal ajal N-ga, ei tundugi eelneva foonil väga üllatusena.

Bolaño hakitud tekst oma pinevusega jättis küll lõpu kuidagi pool-lahtiseks,
kuid ega pooleli  ka lugemist ei tihanud jätta.