laupäev, 28. september 2019

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn.



LV 11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu)

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn. Varrak. 2010. 222lk.

Minu sünnipäeva kohal oli seal lehel „Lighthouse Day”. Tuletornist või majakast on päris mitu raamatut, võtsin siis seekord Tarmo Tederi oma, et ikka kodumaine kraam oleks. Kunagi olen paari tema lühijuttu lugenud, nii et päris tundmatu see kirjanik mulle polnud. Kaanepildi ja vanaisaga seostus kohe „Vanamees ja meri”, aga siin on hoopis teine aeg ning koht.

Kui lugema hakkasin, oi jahh, seda elu elukest. Võib vist väga lihtsustatult inimesed jagada kaheks: need, kellel läheb hästi, ja need, kellel ei lähe sedasi mitte. Äsja kohalikust saekaatrist koondatud Eerik Lauter on 60, elab Põhja-Eesti kalurikülas ja kalender näitab aastat 2009. Pärast naise lahkumist hakkab Eerik teostama oma kinnisideed, milleks saab elukaaslase mälestuseks püstitatud tuletorn. Samuti ähvardavad kinnisvara arendajad ehitada kohalikule kiigeplatsile spaa. Tule taevas appi!

Tarmo Teder kirjutab elust endast sedasi, et tal oleks nagu nina juba vastu klaasi. Ka sellel tuletornil, mida siin raamatus ehitatakse, on oma vaste tegelikkuses olemas, selleks on Hiiumaal Reigis asuv nn Eiffeli torn. Muidugi ei lähe ehitamine lepase reega. Arvamine, et oma maa peal teen, mis tahan, ei ole kuigi pädev. Tuletorni püstitamist pannakse kohalikus vallamajas pahaks, et mis isetegevus see selline nüüd olgu. Seepärast lähebki palju auru võimuesindajatega vägikaika vedamise peale.

„Nõnda olid väiksemad võimurid valdades juba üle viieteistkümne aasta nihverdanud, kantinud, noolinud ja oma tasku ajanud ning suurte parteide juhtidel ja ministritel jäi üle kergitada vaid kulmu, miks rahvas nii tõre on, poliitikast ei hooli ja oma riiki miskiks ei pea.” (lk61)

Ega see ebaõiglus ja korruptsioon ole kadunud kuhugi. Võim võib muutuda ohtlikuks. Ikka liiga sageli tuleb teateid, et keegi on jälle... Pole siis ime, et raamatus esineb lopsakat ropendamist. Ja siia see sobib ka. Keelepruuk on Tederi romaanis üldse väga maalähedane. Ropendamine ei tähenda ju genitaali nimetamist otseselt, see on kui rõhumäärsõna, kui süljelärakas ülakorruse lakitud parkettpõrandal.

Teema teemaks aga lõpp jääb ikka kuidagi lahtiseks. Tagakaanel hoiatatakse küll, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, kuid lõputa lõpp jääb ikka tükati selliseks a la "deus ex machina`ks", või nii. Kas tuletorn jääb alles? Kui kaugele läheb kohalike võitlus vallaga?

Aga selle eest on palju muud. On olelusvõtlust pidav peategelane, on meenutused nõukaajast. Tarmo Teder ei oleks Tarmo Teder, kui puuduks kalapüük. Juhuse tahtel oli mul juba teine raamat järjest, kus mainitakse nt forelli. Ka Nero Wolfe tundis end gurmaanina, kes raamatus "Linnavurle surm" laskis forelliprael hea maitsta. Kui nüüd kuidagi lahterdada, mis juba eos kuulub tänamatu tegevuse hulka, siis on "Vanaisa tuleorn" raamat, mida peaks otsima riiulilt - teateid tegelikkusest.


neljapäev, 26. september 2019

Rex Stout. Linnavurle surm



LV 39. Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”

Rex Stout. Linnavurle surm. Tõlkinud Jaan Kabin. Elmatar. 2001. 208lk.

Nero Wolfe ja Archie Goodwin tegutsevad taas, et lahendada kuritegusid. Sedapuhku on sündmuspaik linnast väljas. Toimus mõrv, süütu mees istub pogris, aga Goodwin on juhtumit uurides pisut pigis. Appi tuleb Wolfe ning seab õigluse jalule.

Vihmase pühapäeva ja sooja kohvi kõrvale täitsa mahe lugemine. Mõrvarit ma muidugi ära ei arvanud. Arusaamatuks jäi ka selline asi: „Õhtuid võib sisustada piinoklimängu, raamatute, ajakirjade või ajalehtede lugemisega...” (lk37) Mis asi on piinoklimäng? Kontekst ei andnud samuti mingit selgitust. Kes neid ameeriklasi teab, millega nad seal 60-ndate lõpus võisid tegeleda. Aga see Wolfe näikse küll olevat selline „easy” tüüp, et teeb, mis tahab. Oleks selliseid vaid rohkem.

„Naine oli ukse avanud ja sisse astunud. Me neljakesi tõusime püsti. Komme püsti tõusta, kui naine sisse astub, on Montanas vanem kui Manhattanil, ja kui juba Mel ja Emmet seda tegid, tõusime ka Pete ja mina. Wolfe jäi istuma. Ta ei tõuse peaaegu kunagi püsti, kui naine kontorisse astub, ja ta oli viimase kolme päeva jooksul rikkunud nii palju reegleid, et talle pakkus tõelist rahuldust vähemalt ühestki oma reeglist kinni pidada.”(lk140) Pilt netist.

teisipäev, 24. september 2019

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel.



LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel.

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk.

„Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134)

Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki...

Leidsin Haapsalu raamatulaadalt teiste hulgast ühe väikese raamatu. Nüüd vaatan, et LV grupis on seda juba mitmeid kordi arvustatud, mis siin ikka lisada. Raske uskuda, et selline väljaanne sai nõukaajal ilmuda, kuid imesid juhtus isegi tol ajal. Ning kuidas Juhan Peegel sõna valdab, jaa, see on nauding omaette.

„Kolonn sõitis väga vaikselt üle silla” (lk36)

Klassikaraadio (järjejutt)

Eesti Päevaleht

Raamatukodu

Raamatuklubi

pühapäev, 22. september 2019

Stephen King. Isemoodi aastaajad.


LV 21. Üks Stephen Kingi raamat.

Stephen King. Isemoodi aastaajad. Tõlkinud Eva Luts, Silver Sära, Lii Linn ja Eva-Liisa Sepp. Fantaasia. 2013. 378lk.

Ma nüüd ei tea, kas see on ikka s e e Stephen King, keda siin iga nädal agaralt arvustatakse, või sattusin hoopis nimekaimu sirvima. Muljed ja eelarvamused erinevad sedapuhku teineteisest kui kult ja tuvi. Loomulikult valmistusin unehäireteks jne, aga jah... Ega nüüd otseselt pettuma ka ei pidanud. Ja kui uskuda S. Kingi õukonnaarvustajat (M. K.), siis ega kõik tema üllitised pole ka sellised, mida paadunud fännid võtavad hardunult kohelda.

1982.a. ilmunud „Isemoodi aastajad” koosneb neljast jutust.

„Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus”. Kabe vanglajutt süütult eluaegset kandvast Andy Dufresne`st, kes astub ebaõiglusele vastu oma visadusega. Ehkki kõik tegelased on luust ja lihast ja vihast, juhtum veenev, on see pagana ülekohus üsna painav. Kui võrdlemiseks midagi kõrvale panna, siis võib-olla Ken Kesey „Lendas üle käopesa”, aga tugevate mööndustega muidugi. Üks on vanglas, teine hullumajas kulgev lugu. Mõlemad räägivad elust müüride taga ja Ameerika unistusest: vabadusest. Hakka või uskuma, et King on ise ka päikest vaadanud läbi Rootsi kardinate.

„Hea õpilane” räägib vananeva natsi ja teismelise poisi tutvusest, mis liigub ohtlikule pinnale. Teinekord on tõesti parem vähem teada. Kurjus võib elada kõrvaltänavas ja olla süütu näoga. Natuke krimimaiguline lugu, mis hästi ei taha lahti lasta.

„Laip” on seiklusjutt nelja teismelise poisi kodust plehkupanekust. Teiste kõrval üks kahvatuim. Ilmselt oli kirjanikul vaja lapsepõlves ära käia, et teha üle õla tagasivaade. Täitsa paneb mõtlema, millest küll kirjutavad 10-15 aasta pärast tänased noorukid. Kas nutiseadmes istumisest? Kahju kohe.

„Hingamismeetod”. Siin on surm ja sünd nii lähedal, kui veel olla saab. Ilmselt kõige kingilikum jutt selles raamatus – õõvastav ja samas haarav.

Raamatu iseseisev väärtus on loomulikult veel järelsõna, mille kirjutas kirjanik ise. Näib, et Ameerikas ei taheta tunnistada sellist formaati, kui seda on lühiromaan, mis jääb sinna 25 000 ja 35 000 sõna kanti. Nii ei jäänud üle muud, kui avaldada neli lühiromaani korraga.

"Jõudsin oma eelnevate juttudega tasemeni, kus väideti, et King võiks avaldada kasvõi oma musta pesu nimekirja (on kriitikuid, kes väidavad, et just seda olen ma viimased kaheksa aastat teinud), kui ta vaid tahaks, aga ma ikkagi ei saanud neid lugusid avaldada, kuna need olid liiga pikad, et olla lühikesed, ja liiga lühikesed, et olla väga pikad – kui sa mõistad, mida ma öelda tahan." (lk377)

Selline oli siis minu esmatutvus Kingiga. Loomulikult arvasin, et tema tekstid pahisevad kõrvadest suitsu ja purskavad ninast tuld, aga ei midagi seesugust. Kui viimane jutt väljaarvata, siis on King täitsa turvaline, vähemalt siin raamatus. No ja kirjutamisoksus on tase omaette, tema tekst voolab, rebib kaasa, viib ära, et jah, teinekordki võiks lugeda.


Eesti Päevaleht katkend

Sirp

Andres "Ande" Jakovlev – Blog

Reaktor, jaanura, 2013

Baas

reede, 20. september 2019

Heli Künnapas. Saatmata kirjad.



Heli Künnapas. Saatmata kirjad. Heli kirjastus. 2017. 126lk.
LV 8. 100% naistele!

Koos majaga saab Miia päranduseks mälestused, millest ta, nagu selgub, pole veel üle saanud. Tegelikult oli kõik juba ammu paika loksunud, või siiski? 35. aastasel Miial on olemas kõik, nii abikaasa, kaks last kui ka tantsukool. Aga siis ilmub välja kooliaegne poiss-sõber ning „suhe” jätkub sealt, kus see pooleli jäi.

Miia on loomeinimene, tema mees aga ei ole seda mitta. Pole siis ime, et aeg-ajalt on õhus elekter. „Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvele.” (lk15) Kohtumine eks-poiss-sõbraga võiks ju pakkuda lohutust. Korraks see isegi nagu seda juba on, tuleb ette isegi vooditseen, ohoo! Kas vana arm ka roostetab? Ei. Aga siis meenuvad jälle argipäev ja abikaasa koos lastega.

Kuid lõpuks saadakse ikka sellest rööprähklemisest välja. Udu hajub, kontuurid võtavad selgemad jooned. Tegelikult on raamatu point täitsa huvitav, portreteerida naist, aga teostus...

Millega ma nüüd ära olen rikutud, ei oskagi öelda, kuid kõik näis kuidagi väga kiiresti kulgevat. See ei ole küll põhjus nurisemiseks, formaat võis ju seda tingida. Sootuks raskem on aga leppida lõpuga, mis läheb ikka täitsa lappama. Loodan, et asi on minus, kes alati ei mõista loomeinimesi.
Esialgsest minavormis meeleheitel pihtijast saab justkui keegi sententse pilduv terapeaut vms. Viimane lehekülg muutub lausa loosunglikuks. Nii võib sealt lugeda „Minevik on meiega alati kaasas, kuni... sellega rahu teeme.” (lk117) Võimalik, et asi on televisioonis. On üks sari „Pilvede all”, kus samuti Inga Lunge loeb lõpus elutarkusi, no jaa aga, mis sobib tv-sse, ei pruugi passida raamatusse.

Kui nüüd lõpp välja jätta, raamatu enda lõpp on tegelikult hea, siis on Heli Künnapas kirjanik, kelle raamatuid soovin edaspidigi lugeda. Midagi temas on.


Meeldib lugeda

Margit Peterson

Naistekas.delfi.ee

Minu ilus elu maal. blogi

Räägime raamatutest

Raamaturiiulike

Loetu kaja

Hyperebaaktiivne



kolmapäev, 18. september 2019

Leelo Tungal. Seltsimees laps



LV 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

Leelo Tungal. Seltsimees laps. Tänapäev. 2018. 512lk.

Äraütlemata kurb lugu, millel on ometi õnnelik lõpp. Oli 1951.a kevad, kui Leelo ema küüditati, asja ees, teist taga, neljaks ja pooleks aastaks Siberisse. Viimased sõnad, mis ema tütrele jõudis öelda: kui oled tubli laps, tulen varsti tagasi. Nii ei jäänudki Leelol muud üle, kui olla kraps ja hea laps, ainult et, ema ei tulnud sugugi mitte kohe tagasi.

Kõige rohkem pani selle raamatu juures imestama, et milline mälu võib olla ühel inimesel. Mäletada seda, mida keegi ütles, kuidas riides oli, millega tegeles, seda pärast ligi viiekümne aasta möödumist, see on fenomenaalne. Eks lapsepõlv võis ju ikka eredamalt meelde jääda, oli ju kombeks ka pidada päevikuid, aga ikkagi.

Aeg oli julm. Ära viidi väga lihtsatel asjaolud. Näitleja Mari Mölder sai kümme aastat selle eest, et keeras Stalini pildi näoga seina poole, et portree ei näeks, kui kollektiiv viina viskab. Hiljem selgus, et näitetrupis oli keegi koputaja. No mis inimesed need küll olid? Kuid elu läks edasi ka maakohas Rulias, kus möödus Leelo lapsepõlv. Käidi ringi, rusikas taskus, aga isekeskis kiruti võimu ja võeti teinekord laulgi üles.

Lugemine oli sedasi nii ja naa. Kord kippus venima, siis läks jälle kiiremini. Päris elu, olme läbi lapsesilmade, see vajas harjumist. Et jah, olgu olud kui tahes rasked, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Raamat ootamisest, igatsusest, armastusest, mis kirjutatud siiralt ning sooja huumoriga. Jõudsin minagi ära oodata triloogia ühtede kaante vahel.



pühapäev, 15. september 2019

A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 1



LV 36. Raamat autorilt, kelle raamatuid su kodusel riiulil kõige rohkem on.

A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 1. Eesti Raamat. 1978. 512 lk.

Pärast seda, kui avastasin, et internetis müüakse teiseringi raamatuid, sattusin nii hasarti, et ostsin peaaegu kogu Tammsaare kokku. Ainult viimane, 18. osa jäi puudu. Kindlasti on enamus raamatusõpru kõik tema kogutud teosed risti-põiki läbi lugenud, aga ma olen ikka alles kuskil kolmandiku peal, mõni mõis. Arvan, et järjest lugemisega läheb sedasi, et see jääb ilmselt... pensionisambaks.

A. H. Tammsaare (1878-1940) on minu jaoks nii suur kirjanik, et lugaja poolt vaadates kehtib tema puhul juba klassikutaak. Tema kohta on justkui kõik ära öeldud, mistap siin midagi uut väga lisada polegi. Esimene osa kogutud teostest koondab kokku 27 proosapala. Need on need lood, mis kirjutatud siis (1900-1907), kui Tammsaare ei olnud veel kuulus kirjanik, vaid tundmatu autor, kes pakkus oma tekste ajalehe joonealuseks jutulisaks. Valdavalt on need, vähemalt suurem osa neist, trööstitud pildid külaelust, vaid paaril korral jõuab tegevus linna. Veel ei ole lõuendile kantud õlivärvi, pigem on tõmmatud paberile vaba käega söejoonistused.

Igatahes elu-olu, millest tema räägib, oli kõike muud kui kerge. Loomulikult ei kirjuta Tammsaare ainult elust, teda huvitas ikka inimene oma rõõmude ja muredega. Rohkem leidus mõistagi viimast. Ja see inimene, kes läbi kirjutati, tema ei olnud mitte rahulolust oimetu filister, ikka pidi täisõnnest midagi vajaka jääma. Tammsaare poolehoid kuulus sageli kehvikule, kes kannatas koos autoriga, koos lugejaga. Mitmes jutus saab keegi surma, olgu siis vanaduse, haiguse, õnnetuse või sootuks enesetapu läbi. Ja sündimine toimus teinekord nõnda, et naine võttis üksi lapse vastu, pesi puhtaks ja läks paar tundi hiljem juba õue toimetama. Vot siis, küll need olid ikka kanged naised.

Kuigi Tammsaare käekiri on alles välja kujunemas, siis ometi mingid sugemed ja viited Vargamäele tulevad juba ilmsiks. Võis ka juhus olla, aga nt esimese jutu (Kilgivere Kustas) naispeategelase nimi on Krõõt. Samuti lausub kirjanik lk 11. ühe juhtmõtte: „Üks ja seesama töö ja hoolitsemine ning igapäevase leiva muretsemine, võitlemine eluga”.

Eks seda töö tegemist ja eluga võitlemist tuleb ette teistel autoritel samuti, aga näib küll, et kirjanik pani kohe alguses sihid paika, millele hiljem keskenduda. Kuid lugu ise räägib Kilgivere Kustast, kes on üks parandamatu ning iseloomutu alkohoolik ja selle nahka oma otsa maantekraavis ka leiab. Karskusliikumine polnud siis mingi moeasi ehk väike moraaliepistel peitub selleski. Samas, kui nüüd saatesõnast mõni `ism` laenata, siis tasub mainida kriitilist realismi ja naturalismi. Need voolud olid toona levimas, nii et väike ajahüpe kuulub asja juurde.

Pole vaja küll mainida, aga meeleolud on ikka sellised, et must lagi on meie toal, aknaruut katki ning katus sajab läbi. See eest looduskirjeldustele jagub värve. Oma osa mängib selles muidugi kaasa fakt, et autor kasvas üles maal, ja just lapsepõlves saadud impulsid kujundavad hilisemaid loomepalanguid.

„Näis, nagu asutaks terve loodus puhkama, nagu äiutaks teda päikese häbelik, poolväsinud vaade uinuma. Pääsukesed lendasid kiirelt õrnas õhtu õhus, mida magus lillede ja rohtude lõhn täitis. Põõsaste all helkis veel mõnegi krookslehe õõnsuses kastetilk, mis kui süüta neiu selge silm vastu läikis. Magus tundmus täitis Williami rinda, nagu ta seda ammugi polnud tundnud.” „Ärakadunud poeg” (LK 71)

Kui külaelu kirjeldustes jääb loodusvaatlus veel dekoratiivseks elemendiks, siis ühes linnakeskkonda toodud palas on ilmakaemusel hoopis teine eesmärk. 1905. aasta sündmustest räägib lugu "Päästmisel". Tehases toimus streik. Peategelane, Hans, läheb õigust mõistma, palka juurde nõudma. Vabriku väravasse kogunud soldatid avavad tule, Hans saab haavata, hukkub haiglas ja muutub seeläbi märtriks.

"Tuul tõstis aga peagi uued pilved silmaringi tagant ülesse, ning kui Leena koju jõudis, siis oli terve taevas hallide sügisepilvedega kaetud. Terve loodus kuulutas tormi... "(lk365)

Siin on loodus muutunud juba allegooriaks, mis on kui plagu proletariaadi pahklikus käes. Jutt ise on ka pisut isemoodi, teistest erinev, üks ühele ei kattu neist muidugi ükski. Kui tavaliselt jääb Tammsaare ikka kahe-kolme inimese keskseks, siis selles loos on ühiskonda laiemalt puudutav sündmus, revolutsioon tegelased meelevaldselt kaasa haaranud. Sama revolutsiooni järellainetus jõuab ringiga tagasi maale jutustuses „Raha-auk”, mis on raamatu viimane ja samas üks parimaid siin kogus. Praegu lugedes hakkas mul kõrvus muusikalise vastena kõlama millegipärast Sõpruse puiestee laul "1905".

Lühiproosaga juba on see asi, et ega nad väga kauaks meelde ei pruugi jääda, sest tulevad uuemad asjad jälle peale. Samas on kirjanduse tuumik siiski romaan, kuid üldiselt oli Tammsaare lugemine tore ning kosutav taaskohtumine. Mõnda lugu olin varem lugenud ja teadsin (Lehekandja nr.17), mõnda olin laval isegi näinud (Mäetaguse vanad) ja oli ka täitsa uusi avastusi (Sõprus). Et ma elan vaikses väikelinnas, kus on kombeks suviti nädalaks soe vesi ära võtta. Remont. Siis kipun ikka torumehi kiruma. Aga pärast Tammsaare lugemist, kui olen teada saanud, millistes olematutes tingimustes elati, siis ei tundugi sooja vee puudumine enam nii muserdav.





reede, 13. september 2019

Margus Sanglepp. Nõiatants.



VV 47. Raamat eesti autorilt, kelle perenimi algab sama tähega kui sinu perekonnanimi.

Margus Sanglepp. Nõiatants. Tänapäev. 2017. 208lk.

Kurjus on ilmas ja headus on ilmas – laulis üks nõid „Nukitsamehe” filmis. Just, nõiajahist on juttu ka siin raamatus. Tegevus toimub Eestimaal 17. sajandi lõpul pärast seda, kui maad on laastanud katk, nälg, sõjad ning võim kuulub Rootsi kuningale. Nõidade põletamised olid küll möödanikku jäänud, aga ebausk oli visa kaduma. Leidus veel neidki, kes iga ebaõnnestumise või halbade juhuste kokkulangemise taga nägid ikka sarviku karvast kämmalt. Ja siis saabub kolkakülla paganate keskele uus pastor, kes alustab nõiajahti. Hiljem selgub, oi jah, pastor ei olegi see, kellena end esitles, asi võtab sootuks kriminaalse kursi. Talupoegkond aga tahab rahus elada, või muidu!

Tagakaanelt: Aastatest 1520-1818 on andmeid 218 nõiasüüdistusest ja 65 inimese surma mõistmisest...

Üsna mõnus lugemine oli. Nagu tavaliselt, siis pikema proosaga ma kohe tuult purjedesse ei saa. Ehk siis: ära otsusta kaane järgi, ära otsusta esimese kümne lehekülje järgi – too kõnekäänak tuletas end taaskord meelde. No jäi algus pisut takerduma, sisseelamine võttis aega, oli ju vaja ikkagi teha ajahüpe nelja sajandi taha, aga pooleli ka ei soovinud jätta. Eks ajaloolise romaaniga juba on nii, et sinna tuleb lisada kirjeldusi olustikust, kuna see on lihtsalt vajalik.

Aga neid ebausu rudimente, usu või ära usu, on veel siiamaani liikvel, üks, mida minagi kuulnud olen, on nt too:

„Poisslapse sigitamiseks tuleb kirves ja kimp raudrohtu lavatsi alla panna,” teadis Uku öelda.(lk39)

Rahvatarkus tuleb ikka rahva seast.

„Kui naine jätab, siis mees võtab” (lk75)

Kõik ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul paistab. Ka ajalugu ei pea olema ainult krõbisevad faktid kooliõpikus, sellest võib kirjutada hoopis kaasahaarva loo. „Nõiatants” saavutas 2016. a kirjastus Tänapäev romaanivõistlusel auväärse III koha. Palju Õnne!




pühapäev, 8. september 2019

Herman Sergo. Lootsitoa jutud.


Herman Sergo. Lootsitoa jutud. Eesti Raamat. 1967. 244lk.

Mereteemalised jutud on mulle ikka huvi pakkunud, nendes kohe on midagi paeluvat. Eks ole asi selles ka, et ma ise olen üks suur kuivamaarott. Olen sõitnud ainult Hiiumaa, Saaremaa, Rootsi ning Soome vahet liikuvate parvlaevadega, ja neilgi kordadel olnud vaid reisija, nii et mingi eksootika merenduses on omal kohal. Meri asub küll lähedal, aga samas on ta kaugel. Varasem kokkupuude Sergo loominguga mul puudub. Ainult film „Näkimadalad” on nähtud, kuid see oli ka juba üsna ammu. Seda vahemaad aitas nüüd lühendada raamat „Lootsitoa jutud”.

17 lühijuttu, mis pajatatud Tallinna sadama lootsitoas, kus tööruum oli tihti täissuitsetatud vahis olevate lootside poolt, seal tekkis ikka paus, kui jutt liikus mööda omi radu. Üks meenutas üht juhtumit, teine rääkis teisest läbielamisest, sedasi need mälestused kogunesid, kuni autor need üheks kogumikuks kokku kirjutas. Seda, et Sergo kirjutada oskab, sain juba esimese jutuga aru. Kui teema on olemas, materjal peos, sulg jookseb, mis sa, hing, siis veel soovid. Oli igati nauditav ja põnev lugemine.

Loomulikult tuleb siin raamatule kasuks see, et autor on ise olnud nii madrus, tüürimees kui kapten. Mis merenduse juures veel eriline on, vähemalt puulaevade puhul, see on keel ehk väljendid ja nimetused erinevate tegevuste ning asjade kohta. Laevas ei ole nööri ega köit, on otsad, liinid, vandid. Rääkimata võõrastest sõnadest nagu: pleissima, malspiik, topenent, passaat jne. Need kuuluvad konteksti, sest teisiti ei saa. Kui mõnes arvustuses öeldakse teinekord metafoori abil, et kirjanik jättis süžee otsad lahti, siis on võimalik, et see väljend pärineb just meremeestelt.

Kuna mälestused jäävad sinna 20. sajandi esimesse poolde, kui sõideti veel purjelaevadega, siis ei saa öelda, et meremehe elu oleks lihtne olnud. Tormi kätte jäämine tähendas võimete proovile panemist, meresõidu osavust, distsipliini ja külma närvi. Samuti käib raamatust läbi Teine maailmasõda. Laevu upub, ja mitte vähe. Ei hakanud neid kokku lugema, aga see arv, mis laevu põhja läks erinevate kaptenite jalge alt, sinna kümne kanti jäi. Pärast seda raamatut, kui pühkisin laintepritsmed näolt, oli selline tundmus, et meri oleks kui midagi või kedagi... elusat.

„Kesköö paiku Pirita rannateed mööda koju sõites (elame mõlemad Mähel) oli tavaliselt jutukas Robert vaikiv ja mõttes. Ka minul polnud isu rääkimiseks. Vaatasime lahele. Suveöö silitas oma siidpehme tuulekäega üle puhkava mere. Seal ta lamab nagu läikivkarvaline võimas kiskja, kelle küüned ja valged vahukihvad sel õhtul ära olid peidetud.” (lk42)

neljapäev, 5. september 2019

Ilmar Raamot. Mälestused.



Ilmar Raamot. Mälestused. Varrak. 2013. 768lk.

Ilmar Raamot (1900-1991) oli välisEestlane. Rõhk olgu sõnal eestlane, peale selle oli ta ka agronoom, poliitik, kahe poja isa ja abikaasa oma naisele. Mälestused, mis paguluses kirjutatud, algavad 1911. aastal Tartu Reaalkooli astumisega ja lõppevad 1944. aastal Saksamaale põgenemisega. Sellesse vahemikku langes nii esimese Eesti Vabariigi tõus kui ka langus.

Ajalooga juba on kord sedasi, et kui keegi sellest kirjutab, siis on see ikka nagu elevandi kompamine pimedas toas, kus igaühel on olnust oma nägemus. Ilmar Raamot on ikka üüratu töö ära teinud, ja milline mälu tal veel pidi olema. Ainuüksi nimederegister võtab enda alla üle seitsme lehekülje. Kui nt Ivan Orava jutu järgi oli Konstatin Päts suur ja õilis tegelane, siis Raamot räägib 1934.a 12. märtsi riigipöördest ja sellele järgnevast nn vaikivast ajastust nii, et Pätsi aktsiad mu silmis kolinal kukkusid.

Poliitikale on Raamot ohtralt ruumi andnud. Veider, et ta oma isiklikust elust rääkides jääb üsna napisõnaliseks. Perekonnast kirjutab ta laadis: kevadel tutvusin naisega, sügisel abiellusime, suvel sündis esimene laps. Ja kõik.

Kindlasti üks tõsine lugemine, mida ühelgi ajaloohuvilisel ei tasuks jätta kahe silma vahele.

„Korraga märkas üks meie sakslasi, et ühe maja aknal soojendas end päikesepaistel valgekirju kass. Silmitsesime kõik kassi ja imestasime, et see nii kauge maa tagant on nii selgesti nähtav. Ümbrus oli idülliline. Selle vaikuse sekka lausus ootamatult üks oobervahtmeister, et tema on täpsuslaskur ja proovib, kas ta saab seda kassi tabada. Ta haaras pikemata püssi õlalt, sihtis, kõlas pauk ja kass kadus aknalt. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööra ja ma ei tea, kas laskja ise või tema sõbrad mõtlesid sellele, et selles väikses majas elas tõenäoliselt küllaltki suur ja lasterikas ukraina perekond, või ehk istus see koguni sama akna all laua ääres ja nautis samuti kui meie vaikust ja rahu, ajal kui kassile sihitud kuul läbis selle toa. Mulle meenusid mõned pildid meie Vabadussõjast ja mõtlesin, kui hoolimatu ja halastamatu on sõda ja kui vähe on selles ruumi inimväärikusele. Nüüd tuli ka minul mõtelda enda kohanemisele uue olukorraga.” (lk 629-630)

Vapsid

Kirjanduslik päevaraamat

esmaspäev, 2. september 2019

Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat.




Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat. Post Factum. 2019. 192lk.

Maailmas peaks olema laias laastus umbes 4000 keelt. Mitte kõik nendest ei ole saanud riigikeeleks, paljud on kahjuks hävimisohus või üldse lakanud olemast. Kuid eesti keele üle võib küll uhkust tunda. See on see, mis moodustab osa eestlaste identiteedist. Kuigi eesti keel levis Läänemere ääres kaugelt varem kui viimased 100 aastat, annab „Eesti keele...” kena ülevaate möödunud sajandi jooksul aset leidnud keeletegudest, kui nii võib öelda. Nagu teadlasele kombeks, ütleb autor juba eessõnas ära, et siit raamatust saab ainult pealiskaudselt asjadest aimu. Kellel suurem huvi, neil soovitatakse uurida Raimo Raagi raamatut „Talurahva keelest riigikeeleks” (2012) ja Reet Kasiku „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu.” (2011).

Keel ja riik, kes neid suudaks lahuta, eikeegi. Nii on need kaks abtrakset mõistet tihedalt põiminud läbi sajandi. Suurim sündmus oli mõistagi Eesti Vabariigi väljakuukulutamine 24. 02. 1918. Kuid ka sellele eelnesid erinevate seltside (nt Eesti Kirjameeste Selts, 1872.) asutamised. Mainimata ei saa jätta ka Tartu Ülikooli, kus hakati 1919. aastast järk-järgult üle minema eesti keelele.

Ei ole vist ühtki selle sarja raamatut, milles poleks mainitud sõda. Nii lõikas keele loomulikus voolusängis kulgemise läbi Teine ilmsasõda ja hilisem Nõukogude okupatsioon. No mis süüd küll võis olla nt Elmar Muugil (1901-1941, üks olulisim keelekorraldaja), et ta Siberisse viidi? Samas on ka üldteada fakt, et paljudel keeleuurijatel ja kirjanikel õnnestus põgeneda Läände. Suurimad väliseestlaste kogukonnad on Rootsis, Kanadas, USAs ja Austraalias. Oli vist Hemingway, kes ütles, et igas sadamas võib kohata eestlast, ja tal oli õigus. Kuid võrreldes eesti kirjandusega läks eesti keelel venestamiskampaanias veel lihtsalt. Vene keel ei saanud Eesti riigikeeleks ka rasketel aegadel, millest on läbi tuldud.

Kas tänasel päeval peaks muretsema inglise keele sissemurdmise pärast, sellest autor ei räägi. Ilmselt ei ole siin suuremat ohtu. Järjepidavalt antakse välja uusi sõnaraamatuid, uuritakse murdeid. Ka internet oma veebisõnastikega (keeleveeb.ee; sõnaveeb.ee) aitab kaasa eesti keele püsimisele. Kuid tõsi see on, et keelt peab hoidma.

Et keel on samas ka pidevas muutumises nagu elu ise, siis võib selle postituse siinkohal lõpetada ühe asjakohase tsitaadiga.

Näide Henrik Visnapuu artiklist „Miks me pooldame keeleuuendust” (1929, lk3).

„Keel ei ole väärtus omaette, vaid abinõu yldiseks mõtete väljendamiseks ja ilukirjanduslikuks loominguks. Hää viiul ei mängi iseenesest ning hää keel ei loo iseenesest suurteost, aga hää viiuldai ja hää viiul ning suur kirjanik ja täiuslik keel annavad tulemusena võrratut. Eesti keeleuuendus on kirjandusliku väljendusinstrumendi, keele, kvaliteedi tõstmine, tooni puhastamine, jõu- ja varjundirikkamaks tegemine ja viimistlemine. Seepärast kirjanike enamik täies teadmises pooldab keeleuuendust kui oma parimat ja ustavaimat abimeest. Keeleuuendus on paratamattus käesoleval hetkel.” (lk52).