Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita.



VV. Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita. Tõlkinud Arthur Kross ja Jüri Pikk. Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. 408lk.

Minu ees laual on raamat Tolstoilt, „Insener Garini hüperboloid”. Kuulasin youtube`st Vennaskonna samanimelist laulu, kui nad esitasid seda „Klubi 326” suitsuselt lavalt, ja imestan, et isegi sõnad olid mul veel meeles. Näib, et ega raamatki päris unustatud ole. Kogust laenatud eksemplar on üsna lillkapsas. Varem ma seda lugenud ei olnud, aga ettekujutus oli siiski olemas, et mingi propaganda värk vms. Nüüd lugedes selgus, et see on täitsa korralik ajastutruu pinev seiklusromaan. Kirjutatud 1926-1927, ümber töötatud 1937.a.

Raamatu tegevus toimub peale Esimest maailmasõda. „Geniaalne teadlane” Pjotr Petrovitš Garin on Nõukogude Liidus avastanud hüperboloidi. See on midagi laseri sarnast, mida saab hakata kasutama nii keemia- kui ka mäetööstuses. Kuuldused uuest seadeldisest levivad läände.

„Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinna ajalehest, kus teatati Petrogradis ehitatavast suure purustusjõuga aparaadist. Rolling puhkes naerma: „Lori, keegi ei löö kartma... Teil on liiga elav kujutlusvõime. Bolševikud ei suuda mitte midagi ehiatada.””(lk30)

Suurtööstur Rolling koos veetleva abilise Zojaga hakkab siiski Garinit jahtima. Viimases hädas, et mitte end bolševike kätte anda, põgeneb Garin Petrogradist Pariisi. Hakkab üksteise ülekavaldamine, kes keda, mis päädib andeka teadlase kurikavalate plaanide elluviimisega. Tänu hüperboloidile hakatakse tundmatul Vaikse ooekani saarel (Kullasaarel) kaevandama kulda. Ühel hetkel on kulda juba nii palju, et kapitalistlik ühiskond lööb vankuma. Raha väärtus kahaneb hirmuäratavalt. Garin ihkab saada diktaatoriks, sest hüperbolidist saab ka tõhus relv ükskõik millise vaenlase vastu. Maailm oleks nibin-nabin juba alistunud, kui asjade käiku poleks sekkunud Šelga. Too paadunud kommunist alustab otse Garini seljataga revolutsiooni, mis ühendab kogu USA töölisklassi raudseks rusikaks. Laostunud Garini põgeneb Zojaga, aga...

Põhiline, millele Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (1883-1945) koputab, on muidugi südametunnistus. Siin on selleks mitte konkreetne teadlane, vaid teadlane kui niisugune, kelle südametunnistusel lasub vastutuse määratu koorem. Justnimelt rahva hüvanguks tuleb tuua teaduse uuemad saavutused, aga Garin hakkab kasutama hüperboloidi omakasupüüdlikel eesmärkidel. Paraku on unistuste ja reaalsuse vahel liiga suured käärid. Kuigi Garin on teadlane, siis selgub, et tegemist on lootusetu avantüristiga. Kõik teadmised hüperboloidist ja kullavarudest maapõues vehib ta alatult sisse Mantsevi nimeliselt kolleegilt. Samas oli see Tolstoil hea võte, nii jäi teadlase valge kittel verepritsmeist puhtaks, Garin aga muutus lihtsalt legendaarseks lurjuseks. Raamatu lõpp läks küll väheke punaseks, aga seda oli ka Aleksei Tolstoi ise. Tuleb tunnistada, et see proletariaati ekspluateeriv maailm, mida Tolstoi kirjeldab, sarnanes hirmutavalt hilisemate Stalini ja Hitleri koledustega (rahvuste ühtesulatamine, traataiaga ümbritsetud tööliste barakid). Kuid mis puutub võimuihasse, siis selles osas ei ole midagi muutunud ka tänapäeval.

Hoopis kaugemale läheb Tolstoi aga romaanis „Aeliita”, mille olemasolustki ma polnud varem midagi kuulnud. Lesepõlve pidav insener Loss klopsib kokku raketi, et külastada Marssi. Raadio teel oli saadud signaal, mille järgi arvati, et keegi Marsil vajab abi. Et mitte üksi teekonnale asuda, leiab Loss kaaslaseks sõjas haavata saanud Gussevi. Lend õnnestub. Kui uskuda raamatu järelsõna, siis kumab siit vastu nõukogude kirjanduse kosmoseajastu eelkoidik.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse. Alles siis kostis kisa, lendasid õhku mütsid; inimesed pistsid jooksma, piirasid kuuri sisse.” (lk283)

Oli aasta 1922, kui need read kirjutati. Esimese mehitatud kosmoselennuni (12. aprill 1961) jäi seega veel 39 aastat. Lugedes ikka imestasin ja kohati hoidsin naeru tagasi, sest nt skafandritest polnud midagi räägitud, ja kosmoselaev meenutas pigem tuukrikella kui raketti. Aga seda ei tohi pahaks panna, kuna ajavahe tänasega on liiga suur. Ja see planeet, Mars, selgus, et tegemist on asustatud planeediga. Eks oli ka hirmutavat, suured ämblikud, kel olid silmad nagu hobusel, samuti huvitavat, laulvad raamatud nt. Kuid ühiskond sarnanes kangesti sellega, millega olid tegelased tuttavad juba maal. Ikka olid rõhutud ja rõhujad. Nii ei jäänudki Gussevil muud üle, kui hakata ka seal kaugel paleepööret teostama. Romantilist hurma toob Tolstoi sisse naistegelaste kaasabil. Aeliita on neiu, valitseja tütar, kellesse silmini armub Loss, ning ega Gussevgi kuivale jää. Kuid maale tullakse siiski tagasi kahekesi, selleks, et uuesti...

Mõnus lugemine oli, tore kohtumine optimistlike nõukogude inimestega.Teksti häädus, ladusus, tõlge olid nii kaasahaaravad, et pooleli ka ei saanud jätta. Kogu see poliitilne alltekst, kapitalismi vastandamine sotsialismiga, ei jäänud kuidagi varjutama ega takistama. Nagunii on teada, mis sotsialismusega juhtus. Ja jutud sellest, et nõukaajal oli nii hirmus elu, et viska või viina, on natuke liialdatud. Muidugi oli neid, kellele tehti ülekohut, aga nt Aleksei Tolstoi oskas küll hästi elada.

Pildi autor Пётр Кончаловский.

BAAS





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.