Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja.

Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja. Tõlkinud Adam Randalu. Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 368lk.

Nagu tihti juhtub, oli ka seekord kirjaniku nimi mulle suht võõras. Sedagi raamatut teadsin ainult kaane ja kunagi ammu nähtud filmi "Amfiibinimene" järgi. Ja film oli isegi leebem kui raamat. Järelsõnast selgub, et Aleksandr Romanovitš Beljajev (1884-1942) on olnud otse žülvernilikult produktiivne kirjanik. Ta jõudis avaldada ligi kakskümmend romaani ja teist niipalju jutustusi.

Amfiibinimene aga räägib Argentiina rannikul elavast doktor Salvatori kummalisest eksperimendist. Tal õnnestus, küll mitmete ebaõnnestumise hinnaga ahvide peal, inimesele siirdada hai lõpused. Selle katse tulemuseks on vees ja maismaal elav amfiibinimene nimega Ihtüander (kreeka keeles kala-inimene). Loomulikult satub Ihtüander pahade kavatsustega pärlipüüdja, Zurita, kätte, kes kasutab lihtsameelset amfiibinimest oma huvides ära... Ja need sukeldumised.

Üldiselt polnud Beljajevil kerged valikud laual. Doktor Salvator tegi selliseid katseid, mille kohta saab öelda, et ongi parem, et need raamatusse jäävad. „Eemal väikesel niidul ammus lehmapeaga hobune.” (lk36) Prototüübina dotkori seljataga nägin siin kuulsa vene teadlase Ivan Petrovitš Pavlovi (1849-1936) varju vilksamisi, eks tegi temagi võikaid katseid loomadega. Nii palju, kui mäletan, keelati Pavlovil hiljem katsed loomadega ära. Ei taha mõeldagi, mida kõike kuskil Siberi salalaborites "teadlased" oleks muidu veel korda võinud saata.

Kirjaniku kasuks saan kõrvalmärkuse korras mainida, et tema romaanis ei kohta ühki NLKP liiget tegevust ideologiseerimas. Kuid oma rida oli ajada ka temal, Beljajevil.

Romaani raskuspunkt jääb ikkagi doktori käitumisele. Kas arstivanne ka inimkatseid keelustab, ei oska öelda, aga Beljajev vastandab Salvatori eksperimendile kiriku. Piibli järgi on lubamatu inimese muutmine. Aga piiskop, kes süüdistab doktorit eetika rikkumises, käis ka ise kunagi operatsioonil, ja oli vägagi tänulik selle eest. Nii et Beljajev lajatab mitmele kapitalismi pahele ühe hoobiga. Rikastumiskihk ja kahepalgelisus saavad ilma bolševike abita sahmaka vett kraesse. Kohtupinki kutsutud dotkori kaudu ütleb Beljajev lõpuks otse välja, mis ta oma kaasaegsetest arvab: „Häda pole selles, et inimene on põlvnenud loomast, vaid selles, et ta pole lakanud olemast loom... Jõhker, kuri, mõistmatu. „(lk148) Kerge hoiatus? Kindlasti.

Ei saa öelda, et Beljajev oleks just kõige sujuvama sulega seda romaani kirjutanud. Algus oli selline... paljuütlevalt vähelubav. Tegevus liikus küll pahinal, aga pinget ei olnud. Tegelased kippusid jääma osavõtmatult kõhetuks. Kuid siis juhtus midagi. Kuskil sajandal leheküljel sigines romaani ootamatult intriig. Jääb arusaamatuks, miks sellega oodati, kokku on „Amfiibinimene” ju vaid 168 lk.

Kel raamat kunagi loetud, mäletab, et siis hakkas see lõunaameerikalik ehk telenovelalik kes-on-päriselt-sinu-vanemad periood pihta. Ja kohtuprotsessi kujutamise ajaks oli kirjanik juba pidurdamatu. Muidugi leidus ka romantiline liin peategelase ja tema tüdruksõbra vahel, milleta jäänuks romaan liiga verevaeseks.

Korraliku kannapöörde sooritab autor ka romaanis "Maailmavalitseja". Aeg ja koht jäävad küll ütlemata, aga kuskil Saksamaal kahe ilmasõja vahel see end lahti kerib. Ega siingi Beljajev meditsiinile truudust murra, kuid valik on hoopis suursugusem.

Ludwig Stirnerist oleks võinud saada kirurg või pangaametnik. Kuid selleks, et saada kätte kogu maa rikkused ja haarata võim, konstrueerib Stirner õige isevärki seadeldise. Raadiosaatja, mis edastab mõtteid otse ajju. Kaaskodanikele saadetavad elektromagnetilised lained panevad inimesed tegutsema nii, nagu peremees paremaks arvab.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sündmuste käiku sekkub vene teadlane Katšinski, kes teatab nördinult: "Kõik oleneb sellest, kelle käes on kirves. Üks lõhub sellega puid, teine - inimpäid."(lk288) Jah, jälle sattus teadussaavutus pahalase kätte. Suur geenius osutus inimesenea lurjuseks.

Kuid romaani taset julgen hinnata "Amfiibinimesest" paremaks. Kogu see alguses esinev mees- ja naistegelaste koketeeriv käitumine, see oleks oma salongiliku õhustiku poolest sobinud rohkem isegi Pariisi kui kuhugi sõjast toibuvale Saksamaale. Rääkimata sellest, et see miski, olgu siis - põnevus, seikluslikkus või midagi muud - on seal täitsa olemas. Oli hea lugemine.

Stoppkaader filmist on laenatud blgist kinoglaza.blogspot.com

BAAS


Raamatuarmastus