laupäev, 30. aprill 2016

Djuna Barnes "Öömets"






LR 2016///11-13
Djuna Barnes
"Öömets"
152lk

Ei oleks olnud üllatus, kui oleksin leidnud selle raamatu mõne
vana maja pööningult või antikvariaadist, aga et LR ilmutas
"Öömetsa" aastal 2016, vat see on ootamatus.
Lugemine läks vaevaliselt. Esimesel korral jätsin esimese peatüki
pooleli ja jätkasin alles järgmisel päeval, siis juba alates
algusest. Arusaadavalt ei ole tegu bussiootepaviljoni lektüüriga,
selle raamatu lugemiseks tuleb varuda aega, ikkagi XX sajandi
algus.

Huvitav on "Öömetsa" juures see, et on olemas nii eessõna,
sissejuhtaus kui ka saatesõna. Kuidas neid linke siia lisada,
seda ma ei tea, aga err.kultuur.kirjandus lehel on T.S. Elioti
arvustus ära toodud, millele enam suurt midagi lisada ei olegi.
Siin siis link:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/a7ac4d97-ffc6-41cb-a171-d0afd4583f6d/lugege-katkendit-djuna-barnes-oomets

Või siiski. Kui Eliot kiidab keelt, mida Barnes kasutab, mis on
tõesti nauditav, siis ei tasu unustada, et jutt on ingliskeelsest
väljaandest. Et tõlkes läheb alati midagi kaduma, siis võib
väikese möönduse siin teha - muusikaliselt on keeled lihtsalt erinevad.
Loomulikult ei tähenda see seda, et tõlge oleks halb, kindlasti mitte.
Krista Mits on hakkama saanud ikka korraliku eestindusega. Mis
puutub Elioti arvustusse, siis ülejäänud osas olen kahe käega tema
öelduga nõus (eriti sellega: Kui sõna "romaan" ei ole veel oma
tähendust kaotanud ja kui selle all mõeldakse teost, milles autori
loodud tegelaskujud on elulised ja nende omavahelised suhted
tähenduslikud, siis on see raamat romaan). Samuti nõustun sellega,
mida kirjutas Jeanette Wintersoni ees- ja Krista Mits järelsõnas.
Kes teab, see teab.

Kolm naist ja kaks meest otsivad üksteist, leidmata teineteist või
iseend, võiks olla "Öömetsa" lugu ühte lausesse surutuna.
Parimad osad on jutustavat laadi isikukirjeldused ja dialoogid.

"Frau Mann oli kergelt vintis ning doktori pealetükkiv jutuvada
tegi ta uniseks.
 Nähes, et Frau Mann on tukkuma jäänud, tõusis doktor kärmelt
püsti ja liikus kikivarvul käratult ukse poole. Ta ütles kelnerile
viletsas saksa keeles: "Daam maksab", avas ukse ja kadus vaiklselt
öösse."(lk39)

laupäev, 9. aprill 2016

Eugen Ruge "Cabo de Gata"



LR 2016///9-10
Eugene Ruge
"Cabo de Gata"
96lk


Saksa päritolu Sverdlovskis sündinud Eugen Ruge (1954) tundub
olevat mees, kelles on peidus mitu külge, teisisõnu: ta on
tõepoolest mitmekülgne inimene. Alustanud oma elu matemaatikuna,
läks/tuli ta hiljem kirjanduse manu. Autorina ei ole Ruge oma
loomingus samuti piirdunud ainult proosaga. Nagu järelsõna ütleb,
on ta kirjutanud teatrile, raadiole, tõlkinud Tšehhovit saksa
keelde ning kirjutanud reisikirjeldusi. Kõige suurema tähelepanu
on aga pälvinud romaaniga "Kahaneva valguse aegu" (2011). Raamat,
mida ma ei ole lugenud. Kui aga lähtuda sisukokkuvõttest, siis
räägib see Venemaale pagenud perekonnalugu läbi eelmise sajandi.

Võiks ju arvata, et "Cabo de Gata" on järg eelpool nimetatud teosele,
aga ei ole teps mitte. Pigem on see "Kahaneva valguse poole" suhtes proloog.
Ruge teeb nagu "Star Wars`i" filmi, algab keskelt, seejärel läheb alguse
juurde.
Mingeid sarnasusi võib filmiga või vähemalt seriaaliga leida ka
"Cabo de Gata´st": autor vaatleb iseend kõrvalt, justkui oleks ta juba keegi
teine; peatüki alaosad lõppevad viitega sellele, mis toimub järgmises
stseenis. Kõige rohkem aga on see otsekui dokumentaalfilm. Pidev Ruge
autorihääl loeb teksti peale ja kaamera näitab seda, mis jääb kaadrist
välja, sest fookuses on "Kahaneva valguse aegu" kui raamat ise, kui
mängufilm.

Võtteplatsina ei ole valikud just parimate killast. Algab raamat
Ida-Saksamaal pärast Berliini müüri langemist ja jõuab seejärel
Andaluusiasse, Cabo de Gata nimelisse asulasse.
Mille pärast oli vaja nii kaugele sõita? Vastust sellele küsimusele
ei saagi üheselt anda. Kui spekuleerida, siis on asi lihtsalt selles,
et romaani kirjutamiseks oli vaja vastavat ümbrust. "Kahaneva valguse
poole" on raamat, mis kirjeldab elu NSVL-s koos režiim
inimvaenulikkusega. Need korrad, kui Ruge hakkab romaani kirjutamist
kirjeldama, siis valdad teda mingi pessimismi puhang. Et vaikuses
keskenduda jubedala sisimas, oli vaja rahulikku ümbrust. Selle
idülli leidis autor Cabo da Gata asulas. Kas kirjutatav raamat ka
selle nelja kuu jooksul, mis Ruge seal viibis valmis sai, jääb juba
kaadrist välja.