Brigitta Davidjants. Minu Armeenia.
LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019
Brigitta Davidjants. Minu Armeenia. Aus vastus. Petrone Print. 2017. 184lk.
"Minu" sarja raamatud võib tinglikult jagada kaheks. Ühed räägivad sihtkohast, teised "Minust". See raamat kuulub sinna viimasesse kategooriasse. Kui pealkirjaks on juba "Aus vastus", siis küsimuseks jääb, kus on Brigitta Armeenia? Sellele ei saagi üheselt vastata ega vastata ka raamatus. Armeenia, see on geograafiliselt väike riik Ees-Aasias. Kuid tänu ja samas paraku oma pikale ajaloole, mis on pillutanud armeenlasi mööda ilma laiali, leiab autor Armeeniat nii Eestist kui Ameerikast.
Loomulikult on raamat kirjutatud Armeeniast, kuid autor avab teemat teiste inimeste, eelkõige oma perekonna kaudu. Palju on juttu esivanematest, sugulastest, teisisõnu: Brigitta räägib enda päritolust. Ema poolt eesti-läti, isa poolt armeenlane, arusaadav, et sedasi mitme rahva vahel olemine võis autorile tuska tekitada, aga lugedes hakkas see identideedipaine pika peale juba tüütavaks muutuma. See ei ole raamat, "pakksin asjad ja sõitsin kohale". Autor on Armeenias käinud mitmeid kordi, isegi õppinud seal konservatooriumis aasta. Mistap jääb raamat oma laadilt selliseks... publitsistlikuks. See oleks nagu artiklikogumik vms. Sisekaan teatab samuti, et mõni tekst ongi ilmunud väljaannetes Eesti Ekspressis, Anne, Feministeerium ja Hea Naine.
Kindlasti on ka selliseid raamatuid vaja. Enne lugemist ei teadnud ma sellest endisest liiduvabariigist suurt midagi. Nüüd selgus, et armeenlased on oma ajaloo pärast tõsiselt mures. Osmanite genotsiid 20. saj. algul ja Karabahhi konflikt (sõda Armeenia ja Ašerbaidžaani vahel 1988-1994) on jätnud haavad, mille kinnikasvamine edeneb väga visalt. Kuid autor jääb optimistlikuks. Interneti ajastu suudab ühendada erinevad kogukonnad, sest, nagu teatas üks iraanlane, rahvaste tülitsemise põhjustasid poliitikud, mitte vennalikud rahvad.
Eelnevast ei tasuks järeldada, et seljakotirändur sealt raamatust midagi ei peaks leidma. Leiab ikka. Nii ei puudu nimekirjad vaatamisväärsustest, soovitused armeenia muusikast, köögist ja muidugi kirjandusest. Teiste hulgas saab ära mainitud nt Kurt Vonneguti "Sinihabe", 2001. Ja mina pidasin kõige kuulsamaks armeenlaseks Dovlatovit, aga tema ju ei kirjutanud Armeeniast. Ahjaa, sain teada, et laulja Cher on armeenlanna.
Lõpetuseks üks väike tsitaat, et milliste raskustega pidid kohalikud rinda pistma 2016. a. Kõige paremini kirjeldab seda üks välis-armeenlasest laulja: "Facebookis võttis olukorra kokku ka System of Downi ninamees Serj Tankian: "Aastatepikkune süsteemne korruptsioon, ebavõrdsus kohtusüsteemi ees, politsei brutaalsus, võltsitud valimised, majanduslike võimaluste puudumine ja rahvastiku väljavool on päädinud frustatsiooniga president Sergž Sargsjani valitsuse vastu.""(lk 109)
Kommentaarid
Postita kommentaar