laupäev, 23. november 2019

Ivan Jefremov. Viis rumbi.




Ivan Jefremov.
Viis rumbi.
Tõlkinud Eugen Hange.
Ilukirjandus ja kunst.
1946. 152lk.

Ivan Antonovitš Jefremovi kohta loen raamatu sissejuhatusest, et autor oli nii meremees, paleontoloogia profesossor, bioloogiateaduste dokor, mäeinsener, kui ka väsimatu matkaja. Juba iseenesest saab siit oletada, et oleks tekkinud korvamatu kahju, kui tema teadmised ja kogemused poleks trükki pääsenud. Ja kategooriaks raamatul on loomulikult teaduslik fantaasia, aga kuna seda väljendit kirjastamise aegu ei tarvitatud, nagu ka sõna "ulme" polnud veel kasutusele võetud, siis kirjutatakse tiitellehel nende palade kohta - jutte ebatavalisist asjust. Mille kohta võib vaid kaasa noogutada, et mis siin salata, tuleb nõustuda.

Raamat algab siis, kui Teise maailmasõja päevil koguneb Moskvasse endise laevakapteni, Ignati Petrovitš Begunovi, juurde viieliikmeline laudkond seltsimehi kohtumist tähistama. Et koosviibimisel ainult napsust ja piibu popsutamisest väheks jääb, teeb korteriperemees ettepanuke igal külalisel rääkida üks eredam lugu sellest, mida keegi on kunagi kohanud. Nii räägibki igaüks oma loo.

"Kohtamine Tuskarora kohal" on lugu sellest, kui mootorlaev „Komintern” rammis Vaiksel ookeanil ööhämaruses mingit tundmatut objekti. Selles poleks küll midagi iseäralikku olnud, kuid tolles kohas oli vee sügavus kaheksa km... seal all pidi olema juba teine maailm. Pardal kaasa sõitvad tuukrid tegid kindlaks, et otsa sõideti hoopis hukkunud purjelaevale. Välja toodud dokumentidest selgub, et laev eksles sihitult veeavarustel juba 133 aastat ja kandis nime "Püha Anna". Efraim Jesselton, hukkunud laeva kapten suutis aga ammutada ookeanisügavustest haruldaste omadusetega vett, mis on eriti ootamatu leid.

Selle jutu lõpp jäi kuidagi nukraks, et kas nad ei oleks võinud sinna hiljem tagasi minna, või nii. Aga mõnele loole sobibki finaali teatav "lahedamatus", vastasel korral kaoks pinge. Ja kui mehised nad seal kõik ikka olid. Üks kahest mu lemmikjutust siin raamatus.

"Mäevaimude järv". Altai mäestikus uurimisretkel viibiv geoloog saab teada, et üks väike veekogu on õige kummaliste omadustega. Seal nimelt justkui kummitab. Ka kohalike hulgas on Denõ-Deri järvel halb kuulsus. Kuid vapper peategelane lahendab mõistatuse ja toob "tõe" päevavalgele.

Siin sai autor kõige rohkem olla tedlane, loodus sai sedapuhku alistatud. Täitsa hea lugu on, samas tegi nukralt ärevaks. Kas võõras nähtus peab alati jääma seletamatuks? Ei pea. Eks ta mängib ka natukene rahva umbusu peale välja ja see võte töötab.

"Vanade mäetööliste teedel". Peategelane läheb uurima mahajäetud vasekaevandusi ja tutvub viimase pärisorjuseaegse steigeri ehk mäetehnikuga. Koos minnakse maa-alusesse labürinti, kuid nagu ikka tühjades kaevandustes juhtub, seal variseb. Kui kaevandusest väljapääsu otsimise käigus peetakse puhkepause, pajatab vana steiger loo kunagisest kolleegist, kes läks raksu mõisnikuga.

Jutuna jäi kesiseks. Pole midagi parata, mitte iga tekst ei pruugi ajaproovile vastu pidada. Kuid ülesehituselt on see siiski üks omapärasemaid, kasutada lühiproosas raamjutustuse võtet, selle peale annab ikka tulla. Loen, nagu avaks Matrjoška nukke, järgmise sees on järgmine jne. Ning lõpus seotakse veel mõlemad jutuliini otsad pöördega kenasti kokku, hea. Ainult asi on selles, et seda riikigi enam pole, millele kirjanik hümni ümiseb. Mu ootused olid siin muidugi vähe teised. Mis oli ebatavalist selles, et keegi putkas pärisorjuse eest Venemaalt Austraaliasse? Ebatavaline näib pigem see, et 1930ndatel tahtis keegi Nõukogude Liitu tagasi tulla. Võimalik, et trükkipääsemiseks tuli lihtsalt kirjutada ka midagi sellist, milles peegeldub sotsialistlik realism, kes seda enam nii täpselt teab.

"Allergorhoi-horhoi". Gobi kõrbesse suunduv ekspeditsioon kohtub inimtühjal äärealal kahe koletu maoga, kes on kõike muud kui sõbralikud.

Selle loo juured ulatuvad sinna kuhugi Mongoolia folkloori. Koos "Tuskaroraga" parim jutt. On hirmus ja jube, kuid meeldejääv ning painav.

«"Kuualune" paljandmägi". Siin soovis minajutustaja kunagi mustale mandrile minna tegema teaduslikke kaevamisi, sellest ei tulnud aga midagi välja. Nüüd satub ta taigas järjekordsel ekspeditsioonil ootamtule leiule, mis paneb teda uskuma, et tsivilisatsioon on kauges minevikus korraks põiganud ka Ida-Siberis avarustesse.

Jutuna küll hästi kirjutatud, aga keskpärasuse künnis jääb ületamata. Looduskirjelduste pärast tasus siiski lugeda, aga tegelased jäid paraku kaugeks. Kõik nad on kuidagi nii ühte nägu ja tegu. Kuid atmosfäär meenutas natuke Jack Londoni Alaska jutte. Olgu üks katkend ka siin ära toodud:

"Järgmine päev, talvine pööripäev, tõi hea ilma ja veel kangema pakase. Kahvatu taevas seisis meie kohal kõrgena ja selgena. Pääsedes suust sahises väljahingatav õhk kergelt pakase hommiku liikumatus õhus. Hingeaur muutus otsemaid pisimaiks jääkillukesiks. Jääkillukeste hõõrumine üksteise vastu lennu ajal tekitaski iseloomustavat sahinat. See tähendas, et külma oli üle neljakümne viie kraadi." (lk122)

"Viis rumbi" peaks olema kirjaniku debüüt, ja nõnda oli see täitsa huvitav lugemine. Kuigi ma punapropagandat kipun ikka digonaalis lugema, siis Jefremov ei olnud siin väga punane. Patriotismi küll on, aga see ei ole selline, et peaks kohe särgi seljast rebima ja dzotile viskuma. Pigem innustab Jefremov kodumaa avarusi avastama heade kavatsustega. Olgu kuidas on, kuid nt kirjasõna vahendusel millegi avastamise vastu ei ole siinkirjutajal küll vähimatki.

BAAS

teisipäev, 19. november 2019

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi.






LV 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? Petrone Print. 2015. 280lk.

On soe septembri algus, kell läheneb viiele, kui astun kiirelt bussi. Libistan sõidukaardi üle validaatori helendava ekraani ning bussijuht noogutab rahulolevalt. Muidugi, kõik on korras, tasuta ühistransport toimib. Valin istekoha bussi tagumises osas, sest sinna tikub vähem reisijaid, ja nii ma töölt koju sõidan - väsinud ja rõõmus. Aga buss on enamasti tühi. Kaks kolm inimest enne mind, teist niipalju tuleb veel peale, kuni jõuan linna. Keskmise ukse juures kohtan juba mitmendat korda viimase kuu jooksul ühte prouat. Mis ta olla võiks? 60+, punases sügismantlis, valged juuksed sinise bareti vahelt turritamas ja pruun õlakott kõrvalistmel laiutamas. Jään hetkeks mõtlema, et kindlasti sõidab ta külla tütrele, et pakkuda hapukat sõstramahla vms. Ja see tema äraolev-küsiv pilk, mis mõistatab, kas ei olegi juba kohal. Loomulikult saan tema eemalviibimise põhjusest aru. Märkan, et ta hoiab oma kõhnade sõrmede vahel raamatut "Minu Rootsi". Järgmisel hetkel kirjutan telefoni "notes booki" vajaliku info, LV punkt ei saa ju jääda täitmata. Poole tunni pärast jõuab buss linna. Raamat kaob kiirelt käekotti, proua kõrvaltänvasse, ja mina lähen oma teed.

Lõpuks jõudsin ka ise selle "Minu Rootsi" lugemiseni, mis oli ikka pikal-pikalt väljalaenutatud. C. L. Tipp on Saaremaa juurtega naine, kes kirjutab oma kogemustest seoses Rootsiga. Gümnaasiumi ajal viibis ta seal 90ndatel aasta vahetusõpilasena, hiljem käis korra lapsehoidjana ja siis läks aastal 2010 koos perega juba sinna elama-töötama. Raamatu kirjutamise ajal on autor Stockholmis ämmaemand. Suurem rõhk ongi sellel, mismoodi üks pere Rootsi kolib, seal end sisse seab ning olustikuga harjub. Lahkumise põhjus ei olnud ainult suurem palk, vaid rahulikum keskkond, ikkagi heaolu ühiskond.

Lugedes jääb mulje, et need rootslased on oma tolerantsusega kohe üli-leebed. Sa ei saa osta loomapoest nt ühte rotti. Loomakaitse seadus ei luba sellist asja, kuna ühel rotil võib üksi olles tekkida stress, pead ostma kaks rotti. Kuidas rootslased ise stressist välja tulevad, see on ka paras oopus. Siis ollakse lausa mitu kuud haiguslehel. Turvalisus on rootslastele väga oluline, kuritegevusest küll otseselt juttu ei tehta, kuid nagu selgub, on kurjamid kolinud krimkadesse. Sedagi põhjustab taaskord: liiga hea elu. Camilla Läckberg pidavat olema väga populaarne, ei oska öelda, pole lugenud.

Üldiselt on " Minu Rootsi" hästi kirjutatud mõnus lugemine. Tekst on küll hoogne, kirjutatud õhinapõhiselt nagu blogipostitus, ent väga arukas ja silmiavardav. Kuid ma ise usun, et eestlane saab kõikjal hakkama, isegi Eestis, sadagu või lund.


Sehkendaja




pühapäev, 17. november 2019

Ljubov Jakõmtšuk. Donbassi aprikoosid



Ljubov Jakõmtšuk.
Donbasssi aprikoosid.
Tõlkinud Mathura.
Allikaäärne.
2019. 80lk.

Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest.

„Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes või donetsklastes, vaid meie inimrassis, homo sapiens`is, kel on enese alahoiu instikt.”

 Aaloe
kui mürsud said otsa, /
hakati puid pilduma /
lendasid ajupuud /
jalakad, vahtraid vihises mööda /     
ühes tõukude ja mardikatega /
lendasid kased ja pöögid /
tema ajas aga ikka jalad laiali /
ja surus oma äranäritud huuled /
kokku, tõstis käedki /
taeva poole, aga hüüdis mitte /
Jumala, vaid selle lita poole, /
kes niisamuti vaikis, kes ei öelnud midagi, /
kui laadis aaloet püssi                                                                                                                             (lk51)


Ljubov Jakõmtsuk on 1985.a Luganski oblastis Pervomaiski linnas sündinud ukraina luuletaja, ajakirjanik ja filmistsenarist. 2015 ilmunud, mitmesse Euroopa keeltesse tõlgitud „Donbassi aprikoosid” on kolmas luulevalimik, mida peetakse ühtlasi tema läbimurdeteoseks. Lisaks saab lugeda arvustust Sirbist

Luuletusi leiab ka
 Värskest Rõhust

teisipäev, 12. november 2019

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.




LV 53. Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on lugemise väljakutse grupi liige.

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.                                                                                  Tänapäev.
2019. 272lk.


Noorteromaan ei ole küll päris minu sektor lugeda, aga punkti kirjasaamise huvides proovisin ikka ette võtta. Kuskilt on meelde jäänud, et noortekad pidid olema lugejale vanuses 12-18. Vot siis, kuid mul on see iga ammu möödas. Ja teine asi on mu rikut eelarvamus. Mingi teadmine ikka ütleb, et noortekas, seal on lilled ja liblikad, kaustikusse kirjutatud esimesed salmid ja nii. Midagi sellist "Üks väike valge tuvi" loomulikult ei olnud. Kui millegagi võrrelda, siis oleks see midagi sellist, kui jõuad aastate takka lelletütre hällipäevale. Mäletad sünnipäevalist ruudulise kleidi ja juustesse seotud lehviku järgi, aga uksel tuleb vastu üleni musta riietunud tšikk, kes kuulab rasket muusikat ja loeb vampiirikaid, kui üldse loeb. Siis ei jää muud üle, kui kingituseks kaasa toodud Barbie nukk tagantkätt häbelikult kotti tagasi poetada ja lips eest võtta.

Aga raamat ise? Muuseas, romaan on kirjutatud 30 päevaga, kui ma ühest autori kommentaarist LV grupis õigesti aru sain. Otseseid kiirustamisjälgi samas ei esinenud. Kirjutada minavormis nii pikk tekst võis olla juba ise paras väljakutse. Kui peategelane koolis ainult vaikis, siis oli esimeses isikus kirjutamine ilmselt ainus võimalik lahendus, ehkki minavorm romaanis... Natuke imelik oli seda lugeda, sest paaris kohas oli minavormist välja tuldud ja räägiti Valli tegemistest (naabritädi), kuid muidu läks küll ladusalt.

Keelekasutus oli isegi väikese vimkaga. Mingi släng oli sisse toodud. Nt selline lause: "Olime ju kohe esimesed, kellele polku ukse taha ronis." (lk140)

Mõtlesin, et mis "polku", et nagu polk, polgu polku või? Kuid tegelikult tähendas see politseid. Ja siis need teised sõnad "feik", "feilisin", "feissar", "my ass". Nende märkamine ei ole muidugi etteheide autorile, lihtsalt möönan nukralt, et kahju on, kuna eesti keel peab inglise keelele ruumi tegema. Aga ju see on siis ajastu märk.

Ega raamatu kohta palju enam lisada ei söanda. LV grupis on juba kõik oluline öeldud ka. Romaan räägib 16. aastase Kerttily elust, kes kannatab ärevushäire all. See on südamlik lugu hoolimisest ja eneseotsingust. Lõpu ma arvasin küll teistsuguseks, et nad istuvad kuskil terrassil ja vaatavad päikeseloojangut, aga ei läinud nii. Üllatusin, mis on ju ka tore.

P. S. Autori kommentaar fb lehelt eelneva kommentaari kohta:  Aitäh! Kusjuures mina-vormi panin selle kõik ümber pärast, kui romaan valmis oli ja ma seda üle vaatama ja toimetama hakkasin. Jube palju tematamist oli muidu enne ja ei saanud enam aru, kes tema parasjagu midagi tegemas oli. Mina-vorm aitas selgemana hoida seda mõtet. November kulus kirjutamisele, detsember kulus toimetamisele ja jaanuari alguses oli võistlustööde esitamise tähtaeg, nii et motivatsioon oli olemas, et võiduka lõpuni vastu pidada.

Lugemissoovitus

Kirjanduslik päevaraamat

Sepikoja sepistused






kolmapäev, 6. november 2019

Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja.



Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja. Tõlkinud Adam Randalu. Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 368lk.

Nagu tihti juhtub, oli ka seekord kirjaniku nimi mulle suht võõras. Sedagi raamatut teadsin ainult kaane ja kunagi ammu nähtud filmi "Amfiibinimene" järgi. Ja film oli isegi leebem kui raamat. Järelsõnast selgub, et Aleksandr Romanovitš Beljajev (1884-1942) on olnud otse žülvernilikult produktiivne kirjanik. Ta jõudis avaldada ligi kakskümmend romaani ja teist niipalju jutustusi.

Amfiibinimene aga räägib Argentiina rannikul elavast doktor Salvatori kummalisest eksperimendist. Tal õnnestus, küll mitmete ebaõnnestumise hinnaga ahvide peal, inimesele siirdada hai lõpused. Selle katse tulemuseks on vees ja maismaal elav amfiibinimene nimega Ihtüander (kreeka keeles kala-inimene). Loomulikult satub Ihtüander pahade kavatsustega pärlipüüdja, Zurita, kätte, kes kasutab lihtsameelset amfiibinimest oma huvides ära... Ja need sukeldumised.

Üldiselt polnud Beljajevil kerged valikud laual. Doktor Salvator tegi selliseid katseid, mille kohta saab öelda, et ongi parem, et need raamatusse jäävad. „Eemal väikesel niidul ammus lehmapeaga hobune.” (lk36) Prototüübina dotkori seljataga nägin siin kuulsa vene teadlase Ivan Petrovitš Pavlovi (1849-1936) varju vilksamisi, eks tegi temagi võikaid katseid loomadega. Nii palju, kui mäletan, keelati Pavlovil hiljem katsed loomadega ära. Ei taha mõeldagi, mida kõike kuskil Siberi salalaborites "teadlased" oleks muidu veel korda võinud saata.

Kirjaniku kasuks saan kõrvalmärkuse korras mainida, et tema romaanis ei kohta ühki NLKP liiget tegevust ideologiseerimas. Kuid oma rida oli ajada ka temal, Beljajevil.

Romaani raskuspunkt jääb ikkagi doktori käitumisele. Kas arstivanne ka inimkatseid keelustab, ei oska öelda, aga Beljajev vastandab Salvatori eksperimendile kiriku. Piibli järgi on lubamatu inimese muutmine. Aga piiskop, kes süüdistab doktorit eetika rikkumises, käis ka ise kunagi operatsioonil, ja oli vägagi tänulik selle eest. Nii et Beljajev lajatab mitmele kapitalismi pahele ühe hoobiga. Rikastumiskihk ja kahepalgelisus saavad ilma bolševike abita sahmaka vett kraesse. Kohtupinki kutsutud dotkori kaudu ütleb Beljajev lõpuks otse välja, mis ta oma kaasaegsetest arvab: „Häda pole selles, et inimene on põlvnenud loomast, vaid selles, et ta pole lakanud olemast loom... Jõhker, kuri, mõistmatu. „(lk148) Kerge hoiatus? Kindlasti.

Ei saa öelda, et Beljajev oleks just kõige sujuvama sulega seda romaani kirjutanud. Algus oli selline... paljuütlevalt vähelubav. Tegevus liikus küll pahinal, aga pinget ei olnud. Tegelased kippusid jääma osavõtmatult kõhetuks. Kuid siis juhtus midagi. Kuskil sajandal leheküljel sigines romaani ootamatult intriig. Jääb arusaamatuks, miks sellega oodati, kokku on „Amfiibinimene” ju vaid 168 lk.

Kel raamat kunagi loetud, mäletab, et siis hakkas see lõunaameerikalik ehk telenovelalik kes-on-päriselt-sinu-vanemad periood pihta. Ja kohtuprotsessi kujutamise ajaks oli kirjanik juba pidurdamatu. Muidugi leidus ka romantiline liin peategelase ja tema tüdruksõbra vahel, milleta jäänuks romaan liiga verevaeseks.

Korraliku kannapöörde sooritab autor ka romaanis "Maailmavalitseja". Aeg ja koht jäävad küll ütlemata, aga kuskil Saksamaal kahe ilmasõja vahel see end lahti kerib. Ega siingi Beljajev meditsiinile truudust murra, kuid valik on hoopis suursugusem.

Ludwig Stirnerist oleks võinud saada kirurg või pangaametnik. Kuid selleks, et saada kätte kogu maa rikkused ja haarata võim, konstrueerib Stirner õige isevärki seadeldise. Raadiosaatja, mis edastab mõtteid otse ajju. Kaaskodanikele saadetavad elektromagnetilised lained panevad inimesed tegutsema nii, nagu peremees paremaks arvab.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sündmuste käiku sekkub vene teadlane Katšinski, kes teatab nördinult: "Kõik oleneb sellest, kelle käes on kirves. Üks lõhub sellega puid, teine - inimpäid."(lk288) Jah, jälle sattus teadussaavutus pahalase kätte. Suur geenius osutus inimesenea lurjuseks.

Kuid romaani taset julgen hinnata "Amfiibinimesest" paremaks. Kogu see alguses esinev mees- ja naistegelaste koketeeriv käitumine, see oleks oma salongiliku õhustiku poolest sobinud rohkem isegi Pariisi kui kuhugi sõjast toibuvale Saksamaale. Rääkimata sellest, et see miski, olgu siis - põnevus, seikluslikkus või midagi muud - on seal täitsa olemas. Oli hea lugemine.

Stoppkaader filmist on laenatud blgist kinoglaza.blogspot.com


BAAS


Raamatuarmastus

laupäev, 2. november 2019

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia.



LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia. Aus vastus. Petrone Print. 2017. 184lk.

"Minu" sarja raamatud võib tinglikult jagada kaheks. Ühed räägivad sihtkohast, teised "Minust". See raamat kuulub sinna viimasesse kategooriasse. Kui pealkirjaks on juba "Aus vastus", siis küsimuseks jääb, kus on Brigitta Armeenia? Sellele ei saagi üheselt vastata ega vastata ka raamatus. Armeenia, see on geograafiliselt väike riik Ees-Aasias. Kuid tänu ja samas paraku oma pikale ajaloole, mis on pillutanud armeenlasi mööda ilma laiali, leiab autor Armeeniat nii Eestist kui Ameerikast.

Loomulikult on raamat kirjutatud Armeeniast, kuid autor avab teemat teiste inimeste, eelkõige oma perekonna kaudu. Palju on juttu esivanematest, sugulastest, teisisõnu: Brigitta räägib enda päritolust. Ema poolt eesti-läti, isa poolt armeenlane, arusaadav, et sedasi mitme rahva vahel olemine võis autorile tuska tekitada, aga lugedes hakkas see identideedipaine pika peale juba tüütavaks muutuma. See ei ole raamat, "pakksin asjad ja sõitsin kohale". Autor on Armeenias käinud mitmeid kordi, isegi õppinud seal konservatooriumis aasta. Mistap jääb raamat oma laadilt selliseks... publitsistlikuks. See oleks nagu artiklikogumik vms. Sisekaan teatab samuti, et mõni tekst ongi ilmunud väljaannetes Eesti Ekspressis, Anne, Feministeerium ja Hea Naine.

Kindlasti on ka selliseid raamatuid vaja. Enne lugemist ei teadnud ma sellest endisest liiduvabariigist suurt midagi. Nüüd selgus, et armeenlased on oma ajaloo pärast tõsiselt mures. Osmanite genotsiid 20. saj. algul ja Karabahhi konflikt (sõda Armeenia ja Ašerbaidžaani vahel 1988-1994) on jätnud haavad, mille kinnikasvamine edeneb väga visalt. Kuid autor jääb optimistlikuks. Interneti ajastu suudab ühendada erinevad kogukonnad, sest, nagu teatas üks iraanlane, rahvaste tülitsemise põhjustasid poliitikud, mitte vennalikud rahvad.

Eelnevast ei tasuks järeldada, et seljakotirändur sealt raamatust midagi ei peaks leidma. Leiab ikka. Nii ei puudu nimekirjad vaatamisväärsustest, soovitused armeenia muusikast, köögist ja muidugi kirjandusest. Teiste hulgas saab ära mainitud nt Kurt Vonneguti "Sinihabe", 2001. Ja mina pidasin kõige kuulsamaks armeenlaseks Dovlatovit, aga tema ju ei kirjutanud Armeeniast. Ahjaa, sain teada, et laulja Cher on armeenlanna.

Lõpetuseks üks väike tsitaat, et milliste raskustega pidid kohalikud rinda pistma 2016. a. Kõige paremini kirjeldab seda üks välis-armeenlasest laulja: "Facebookis võttis olukorra kokku ka System of Downi ninamees Serj Tankian: "Aastatepikkune süsteemne korruptsioon, ebavõrdsus kohtusüsteemi ees, politsei brutaalsus, võltsitud valimised, majanduslike võimaluste puudumine ja rahvastiku väljavool on päädinud frustatsiooniga president Sergž Sargsjani valitsuse vastu.""(lk 109)