Moritz von Kotzebue. Teekond Pärsiasse.
LR 15-17.
Saksa keelest tõlkinud Agur Benno.
2018. 136lk.

Aasta sadulas mööda lõuna osariike

Kas nüüd just selline raamat, mis otseselt ajalugu mõtestab,
kuid sissevaate 19. sajandi alguse reisivõimalustesse pakub kinldasti.
Kui tõlkija oma järelsõnas loodab, et ka 200 aastat hiljem võiks
see reisikirjeldus leida tänulikke lugejaid, siis mina kuulun nende
väheste hulka ilmtingimata, kes nautis lugemist, nii et tänud.

Ega palju ei ole teada tõesti baltisaksa aadlikest, kes elasid küll
Eestis, aga mis oli Eesti toona, nt aastal 1817? Väike kubermang suure
Vene tsaaririigi kooseisus, rohkema nagu midagi. Aga ometi, elasid
siinmail aadlikud, kes tegid karjääri õukonnas, mille käigus jätsid
jälje ajalukku, kui nii võib öelda.

Üks neist, Moritz von Kotzebue (1789-1861), jõudis ära käia keisri
lähetusel isegi niikaugel kui Pärsias. Täna ei ole selle riigi nimi
enam Pärsia, vaid Iraan, samuti on kaardilt kadunud Vene tsaaririik,
aga siis oli veel maailm justkui parem paik. Või kas ikka oli? Pidevad
sõjad toimusid Venemaal naabritega lausa korrapäraselt. Kahjuks ei
ole seal ilmakorra vahetumisega selle koha pealt palju muutunud, no mis
parata.

Aga tookord, Peale Vene-Pärsia sõda 1804–1813, saadeti
Moritz von Kotzebue saatkonnaga kaasa, et sõlmida lepinguga õblukest rahu
Pärsia valitseja Fath-Ali Shah Qajariga.
Koos reisiseltskonnaga, kokku umbes 300meest, õnnestub matk läbi
Gruusia, Armeenia Pärsiasse ja tagasi (1816-1817).
Põhjamaalasele ei ole kohalikud olud alati just meeliköitvad, kliima,
kohalikud traditsioonid, kultuurilised erinevused, eks see kõik
võis kurnata omajagu.
Hea on, et Kotzebue jõudis selle kõige kõrvalt märkemid teha, muidu
oleks see lihtsalt valge laik kaardil.

"26-ndal (juuni  1817). Siin, öeldi meile, algab suur kuumus. Näeb ka täiesti
sedamoodi välja. Igavene liivaväli väsitab silma, mis ei näe enam
ühtegi rohukõrt. Kurvalt ratsutasime kõik paksus tolmus, millest
kaamelite kellad ebameeldivalt välja kajasid. Siin ei liikuvat õhk
tihti nädalate kaupa. Üleskerinud tolm jääb õhku hõljuma ning
moodustab lõpuks atmosfääri, mis näeb välja nagu udu. See tolmupilv
kerkib täpselt nii kõrgele, et rändajaid meeleheitele ajada.
 Oma laagris leidsime Sradgani karavanserai kõrvalt, mille läheduses
paiknes meie imestuseks ka üks väike küla. Ma ei imestanud enam väga,
kui kuulsin, et need vaesed inimesed olid siia elama asunud
Abbas-Mirza käsul. Sanatšai jõgi, mis voolab läbi selle liivakõrbe,
on ainuke koht, kus elanikud leiavad lapikese maad vilja külvamiseks.
Vili on juba lõigatud." (lk90)

Pärsia mahajäämus Euroopast on täna veidi häiriv (kas sealgi on
palju muutunud?) Näiteks nad ei uskunud,et maailm pöörleb ümber
päikese ega ei osanud selgitada varjutust. Nendel oli kõige keskpunkt
Maa, mis on Jumala äranägemise järgi just selline, nagu neile paistab.
No ja naised olid haaremis, mis üllatas juba vähem. Kuid kogu see
tseremonaalitsemine, kostitamine ja kingituste vahetamine oli
küll üle igasuguse mõistliku piiri, kuid jah - oh ajad, oh kombed.

Laiapea

Katkend (err)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.