Robert Walser. Õed-vennad Tannerid.
LR 6-9.
Saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla.
2018. 208 lk.

Ohutud otsingud

Õed-vennad Tannerid (1906) on Robert Walseri kolmest romaanist esimene. Hiljem on
veel ilmunud "Abiline" (1907) ja "Jakob von Gunten" (1909). Nii vähe või nii palju,
kui selle Šveitsi kirjaniku kohta arvamust on avaldatud, ei saa keegi üle ega ümber
tema stiilist. Ja õigupoolest miks peakski. Siin on küll tarvilik möönda, sisu
sisuks, aga vot stiil, see on küll midagi erilist, harvaesinevat, ja võimalik, et
ületamatut. No vähese lugemuse pealt saan sedasi ümmaradada, vahel võib, eks ta
järgijaid leidis nii lähemalt kui kaugemalt. Üks sõna, mis ikka kippus Walseril
korduma, on sedavõrd meelepärane, et sellega võiks iseloomustada ka tema kirjapilti,
see on siis - oivaline. Väga peenetundeline, eritlustes detailitundlik, õhuline,
samas paljusõnaline, mis kõik kokku moodustab terviku, tekitab lummava joovastuse.
Selliste tekstide juures muutub alkohol, kui seda manustada, juba üleliigseks,
lugemisest üksi võib tekkida kerge joove, et mitte öelda sõltuvus millegi ilusa järele.
Ta kirjutab, nagu võiks kirjutada luuletaja proosat. Tannerid ei ole lugemine, mida saaks
teha ühe jutiga kaanest kaaneni, siin on vaja midagi veel, nt aega.

Raamatu peategelase, Simon Tanneri, kulgemine läbi paari aasta liigub samuti
otsingute tähe all. Mida ta otsib, kes seda teab. Ilu? Võib-olla, võib-olla
veel midagi. Töökohtasid vahetab Simon nõnda tihti, et mingist stabiilsusest
tema puhul rääkida oleks lubamatu. Kogu see süsteem, nimetatagu seda kapitalismiks,
pole tema jaoks. Mingeid pidepunkte ei leita, minevik on kadunud, oluliseks muutub
olevik siin ja praegu.
Või veel, Simon on üks suur unistajast looduselaps, kes vaatab vesiste silmadega
linnatänava kohal laiuvat sinist taevast. Tahaks kuhugi ära, võis ta mõelda neil
jalutuskäikudel justkui romantik kivilinnas keset võõraid inimesi.
Kogu pildi muudab hurmavaks asjaolu, et Esimene maailmasõda ei olnud veel alanud,
kõik kaunis oli veel samuti kena.
Naised Simonit väga ei paelu, küll aga naudib ta nende seltskonda. Ja oma õe, Hedwigi,
juures veedatud kolm kuud jõudeelu, ilma, et sellest suuremt numbrit peaks tegema,
mööduvad mälestuste heietamise tähe all märkamatus idüllis. Kunagi oli see kõik võimalik.
Kui seda elustiili kellegagi võrrelda, oleks tema käitumises midagi nipernaadilikku.
Samas teiste peale lootmine ja oma koha otsingud lõpuks tal räästa alla saada ka aitavad.
Jälle on üks lokaalipidaja, üks naine see, kes ta võtab enda juurde, ilus lõpp sellele
võrratule stiilitaiesele.

Katkend (err)

Loterii






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.