Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer.
LR 22.
2018. 64lk.

Olgu jääv meile rahu

1985. aastal pidas CBC raadios Doris Lessing väikese sarja loenguid sellest,
kuidas asjad on, kuidas nad olema ei peaks mitte, kuidas nad olla võiksid.
Nüüd on need viis kõnet siis eestindatud ja LR-i kaante vahel ringlusse jõudnud.
Nagu igat head kirjanikku, huvitab ka Lessingut inimene. Inimese käitumine ning
reageerimine erinevates olukordades ehk mõjutada laskmine n-ö peavoolu ideedest.
Miks muutub käitumine vägivaldseks? Mispärat teatud grupid langevad tagasi
primitiivsesse barbaarsusse? Millise planeedi me jätame tulevastele põlvedel?

Üks nurgakivi maailmaparandamises, mida Lessing välja toob, on oskus vaadelda
end kõrvalt. Kõige ilmekamalt saavad sellega hakkama mõistagi loomeinimesed,
kuid samuti on teadusel selles vallas oma sõna öelda. Niisiis: fookusest ei
jäeta välja kirjanikke.

 "Muide, ma näen kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille
on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks. See "organism" on eri ajastutel
erinev ja pidevas muutumises. Viimasel ajal on see ennustatavalt pöördunud kosmose-
teemade poole ja loonud ulmekirjanduse, sest inimkond on huvitatud kosmose uurimisest
ning teadus on (ajaloolises kontekstis) alles hiljuti vajaliku taseme saavutanud.
See organism areneb ja muutub arvatavasti nagu ühiskond. See organism ei ole teadlik
endast kui organismist, kui tervikust, kuigi minu meelest see teadlikkus peagi tekib.
Maailm muutub ühtseks ning see võimaldab meil kõigil näha meie paljusid erisuguseid
ühiskondi kui ühe terviku tahke, ning nende ühiskondade teatud osad on meil kõigil
ühised. Kui vaadata kirjanikke kui üht ühiskonna kihti, tasandit, köiekeeret, mis on
igal maal küll isesugune, kuid moodustab koos teistega terviku, kaotavad mõtte auhinnad
ja muud kirjanike konkureerimise heakskiidetud viisid. Ma arvan, et kirjanikud on
kõikjal üksteise eri tahud, ühiskonna arendatud funktsiooni eri küljed.
 Kirjanikke, raamatuid, romaane kasutatakse sel viisil, aga suhtumine kirjanikesse
ja kirjandusse minu meelest seda ei peegelda. Veel mitte." (lk11-12)

Et vältida olemast ajupesu ohver, pimesi uskumist liidrisse, soovitab Lessing uurida
pehmeid teaduseid: sotsiaalpsühholoogiat, sotsiaalantropoloogiat ja muidugi ajalugu.
Kõik uus on hästi unustatud vana. Paradoksaalselt on just nii, et n-ö eliit ise kastuab
olemasolevaid teadmisi mõjutamisest, aga lihtrahvas läheb kaasa pigem massiemotsioonidega,
selle asemel, et kuulata mõistuse häält.

Põhimõtteliselt võib leongusarja pidada kirjanike sisekõneks teemal vaim versus võim.
Üks ilmekamaid väljendusi selles vallas kuulub Betti Alverile, kes pani sama mõtte
värssidesse.

***
Vaim, kandes kord triumfipärgi
ja rikast rüüd,
praevardas väntas nuumat härgi -
kuid nüüd? kuid nüüd?

Jõuk püsib nüriduses hardas
ja pärg on pärg.
Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas
ja väntab härg.

Katkend (ERR)

Jaak Jõeruut

Laiapea

Sehkendaja