Kuidas minust sai HAPKOMAH
Kuidas minust sai HAPKOMAH
ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist.
ZA/UM
2016. 204lk.
Üheotsapilet eikuhugi
Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse
esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel hullem, tarbitakse
narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks,
saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt
ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab:
"Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski,
et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele
mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud
opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest
lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme
selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui
rängalt me eksisime." (lk34)
Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest
ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad,
kui parasjagu jääb puudu järgmine doos, mida tähendab võõrutus. Kõigest
sellest kirjutab autor jõhker ausalt, vahetult, materjal imbub paberile otse
algallikast. Suurem osa on siiski autobiograafiline, kuid esineb ka teistega
juhtunud äpardusi.
Tekst ise on veidi toores küll, aga juba sissejuhtasuses öeldakse, et
ainult idioodid loevad õigekirja, targad leovad mõtet, nii et jah. Paraja
ingilise-vene-eesti keelekokteiliga tegemist on, mis ei sega lugemist, pigem
annab juurde. Autor süstib lugejale otse veeni oma läbielamisi, mis raputab
läbi kui sõit auklikul teel takso tagaistmel.
Ega seal raamatus midagi positiivset ei ole, see polnud ka eesmärk.
Ikka hoiatus - ära tee!
Kaur Kenderi lõppsõna oma statistikaga jätab samuti üsna trööstitu mulje,
kui hambutu on ikka riik, oma kodanike normaalse elu juurde tagasi-
toomisel, masendav. Valimised on tulemas, kas mõni erakond räägib
narkomanidest, keda arvatakse olevat umbes 25 000, ärist, mille käive
oli 300+ miljonit eurot aastas, seisuga 2014, no, kahtlen.
Silmaringi avardamise mõttes vajalik raamat. Koolides ja poliitikutele
peaks olema lausa kohustuslik.
ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist.
ZA/UM
2016. 204lk.
Üheotsapilet eikuhugi
Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse
esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel hullem, tarbitakse
narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks,
saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt
ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab:
"Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski,
et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele
mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud
opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest
lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme
selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui
rängalt me eksisime." (lk34)
Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest
ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad,
kui parasjagu jääb puudu järgmine doos, mida tähendab võõrutus. Kõigest
sellest kirjutab autor jõhker ausalt, vahetult, materjal imbub paberile otse
algallikast. Suurem osa on siiski autobiograafiline, kuid esineb ka teistega
juhtunud äpardusi.
Tekst ise on veidi toores küll, aga juba sissejuhtasuses öeldakse, et
ainult idioodid loevad õigekirja, targad leovad mõtet, nii et jah. Paraja
ingilise-vene-eesti keelekokteiliga tegemist on, mis ei sega lugemist, pigem
annab juurde. Autor süstib lugejale otse veeni oma läbielamisi, mis raputab
läbi kui sõit auklikul teel takso tagaistmel.
Ega seal raamatus midagi positiivset ei ole, see polnud ka eesmärk.
Ikka hoiatus - ära tee!
Kaur Kenderi lõppsõna oma statistikaga jätab samuti üsna trööstitu mulje,
kui hambutu on ikka riik, oma kodanike normaalse elu juurde tagasi-
toomisel, masendav. Valimised on tulemas, kas mõni erakond räägib
narkomanidest, keda arvatakse olevat umbes 25 000, ärist, mille käive
oli 300+ miljonit eurot aastas, seisuga 2014, no, kahtlen.
Silmaringi avardamise mõttes vajalik raamat. Koolides ja poliitikutele
peaks olema lausa kohustuslik.
Kommentaarid
Postita kommentaar