Vitali Kalgin. Täht nimega Tsoi.





Vitali Kalgin. Täht nimega Viktor Tsoi.
Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk.
Tänapäev.
2018. 472 lk.

Legend Leningradist

Laias laastus võib ansambli Kino kuulajaskonna jagada kaheks: need,
kes said ilmutusest osa tema tegevuse ajal 1982-1990 ja teised, kes
on avastanud Viktor Tsoi hiljem. Ma siis kuulun nende teiste hulka,
mis ei vähenda üldse poolehoidu, sümpaatiat ühe vene roki nii olulise
vaala suhtes, kui seda on Kino.
Kuigi Tsoi elu katkes ülekohtuselt noorelt, tuleb tunnistada, et oma
28. eluaasta jooksul jõudis ta ikka palju ära teha. Välja anda
kaheksa stuudioalbumit, osaleda filmides (tuntumad "Assa" ja "Nõel"),
rääkimata esinemistest. Just kontsertidest, ringreisidest, publiku
ovatsioonidest "Täht nimega Tsoi" suuremas osas koosnebki.
Peab tunnistama, lugedes tundus korduvalt, et fännide hõiked kostuvad
läbi ridade.

Vene keeles on juba üksjagu raamatuid ilmunud, aga see keelebarjäär
on veel hullem kui raudne eesriie, mistap suurem osa taustainfost
pole mulle seni läbi tulnud. Samas üht-teist on eesti meediast ikka
kuulda olnud aastate jooksul, nii et väga jalgratta leiutamine see
lugemine ei olnud.
Aga jah, oli ka esmaavastamist. Näiteks ei teadnud ma seda, et enne Kinod
olid ansmablid "Rakurss", "Palat6" ja "Garin ja Hüperbolidid", milles
Tsoi osales. Ja veel muudki detailid, kooseisu muutused jne.

Kui täna saab nternetist leida kontsertre, kus oli rahvast nagu murdu,
siis algus oli Tsoil palju tagasihoidlikum. Tuntus, mis lõpus juba kurnama
hakkas, tuli ikka samm-sammult. Väikesed koosistumised korteris kellegi
tuttava juures, kus joodi veini, mängiti kitarril uusi laule, uksel müüdi
pileteid ehk need n-ö "kvartirnikud" aitasid palju kaasa lenegndi loomisele.
Tsoi oli nagu kõigile oma, ja publiku osas ta väga ei staaritsenud lõpuni välja,
kui juba tuli anda päevas kaks konsteri ja vaatajaskond kasvas tuhandetesse.

Raamat raamatuks, kuid muusikal ei ole piire, see ulatub kõikjale. Kahel
korral jõudis Tsoi isegi Eestisse, kirjeldus Tallinna esmakülastusest on
üldse üks parematest, mis meelde jäi. Tsoi latti alla ei lasknud, tema
ööbis lausa "Viru" hotellis. Nüüd tuleks sinna panna autahvel.
Avastamist ikka jagus, nii et, kui korda läheb Kino ja Tsoi looming, tasub
lugeda.

Sirp

Lugemissoovitus

Blogi.kultuur.info

Sulepuru

Raamatukava







Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave