Sõnaränd 2018

Hiline teadeanne küll, aga siiski, Eesti Kirjanike Liit kuulutas välja 6.-9. novembrini toimuva kirjandustuuri, mille käigus kirjanikud käivad kohtumas lugejate ja lihtsalt toredate inimestega. Haapsalu lugemissaali jõudis

sedapuhku kirjanikke tervelt neli.

                                                                    Piret Jaaks

                                                               Loone Ots

Veiko Märka

                                                                    Andra Teede

Käisin minagi seal kaemas, et mis seal on, või nii. Kohe alguses võttis juhtimise üle Andra Teede, ta lihtsalt oli selline sädeinimene, tutvustas end ja teisi ning luges oma luuletusi. Edasi jätkasid oma loomingu tutvustamist nii Piret Jaaks, Loone Ots kui ka Veiko Märka. Lootsin küll, et kohtan täiesti tundmatuid nimesid, aga seekord päris nii ei läinud. Andra Teede kui "Õnne 13" autor oli vast kõige tuntum, Piret Jaaksi nime olin kuulnud seoses Betti Alveri nimelise debüüdiauhinnaga aastast 2015, samuti teadsin nimepidi Veiko Märkat.

Ainus tundmatu oligi Loone Ots, piinlik tõesti. Samas oli Loone panus märkimisväärne. Tema raamat

"Birkenruh` episood ja teisi näidendeid" (2016), mis käsitleb eesti ajalugu läbi kultuuritegelaste, tundus täitsa huvitav olevat. Sellestki raamatust loeti väike katkend ette.

Üldse olid kõik kirjanikud servapidi näidenditega seotud, kes autori, kes kriitikuna. Nagu nad ise mainisid, pidi teatrile olema lihtsam kirjutada kui proosat. Hm... hakka või ise näidendeid lugema.

  Kahe autoriga oli isegi mul sõnatutvus, kui nii võib öelda. Andra Teede on kunagi arvustanud Silvia Urgase luulekogu; Veiko Märka vaatles Lauriito ühte raamatut, samu teoseid olen isegi kord kommenteerinud, mis parata, Eesti on ikka väike küll.

Kokku kestis kohtumine poolteist tundi, mis möödus kiiresti, suurem osa ajast kuluski kordamööda luule, proosa ja draama lugemisele. Tutvustamisele tulid ka need raamatud, mis alles tegemisel-toimetamisel. 

Küsimisvoor jäi kahjuks lühikeseks, aga internetis on nagunii infot kuhjaga, ei jõua ära lugedagi.

Kas lugeja on oluline? Oli üks küsimus. Kõik pidasid lugejat oluliseks, keegi ei kirjuta niisama, 

ei jäta teksti sahtlisse vms, ikka trükki, lavale või ekraanile. Tööd on neil palju. Puhkamine nt Andra Teedel pidi olema nii, et Õnne kirjutamise kõrvalt kirjutab luulet. Ühest kirjutamisest puhkab teise  žanri abil. Vot siis.

Kahjuks oli kuulajaskonda vähevõitu, ei lugenud küll kokku arvu, aga umbes kümme inimest võis olla, neistki mõned

raamatukogu töötajad. Ega peale tööd õhtul väga väljas ei käida, ollakse toas ja võib-olla loetakse.