Georges Rodenbach. Surnud Brugge.

Georges Rodenbach. Surnud Brugge.
Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet.
LR 23-24.
2017. 88lk.

Üksindus keset linna

Viiendat aastat lesepõlve pidav mees kohtab naist, näitlejannat,
kes meenutab kadunukest kõiges: välimuses, olekus ja isegi hääles.
Arusaadavalt on mees naise lummuses, esmatutvus päädib naise
ärakutsumisega teatrist, uue elu algust, kuni uut suhet hakkavad
mõjutama kõrvalised asjaolud.

Mitte juhuslikult ei ole toimumiskohaks Flandria piirkonnas
asuv Brugge nimeline linn. Jah, siis oli see pooleldi hüljatud
väikelinn, ja jääda sellises kohas kaaslinlaste huviorbiiti, kus
iga kardina taga piilub mõni uudistav silmapaar, see ei võinud olla
kuigi meeldiv . Nii saab pedantsest lesest paadunud seelikukütt,
seda 19. sajandil, kui moraal ning religioon kutsusid üles vagadusele,
kasinusele ja meeleparandusele. Ah, ma ei või. Teisisõnu: mees on
segaduses, keda võtta, mida jätta?

"Ja kirikukellad tegid kõike kaasa, kui ta nüüd hulkus igal õhtul
aina kasvavas ängis, milles segunesid piinav armastus Jane`i vastu,
kurbus surnud naise pärast, ning hirm oma patu ja võimaliku
hukatuse ees... Kellad veensid algul sõbralkult ja heatahtlikult
nõu andes; kuid kõlasid peagi halastamatult, kurjustasid - olid
tema ümber niisama nähtavad ja tuntavad, nagu kaarnad tornide
ümber -, sakutasid, tungisid pähe, rapsisid ja raputasid, et temalt
ära võtta ta hädine armastus ja kiskuda välja ta patt. (lk61)

Lõpp on kurb, lõpp on aimatav, lõpule antakse vihjeid juba enne
lõppu, nii et las ta jääb ümber rääkimata. Aga lugemiseks üks niisugune
raamat, mida sai loetud ühe hingetõmbega ehk ühe istumisega. Avaldatud
juba 1892. aastal, see peaks juba iseenesest üht-teist ütlema. Nagu
järelsõnast lugeda saab olid avaldamise ajal õhus dekantsi hoovused,
eks muidugi, seda nukrust hoomab siit, lisaks sümbolismile, küll igast
poorist, kust aga võimalus avanes.

Huviäratuseta ei jää fakt, et  žanrimääratluselt peeti seda romaaniks,
khm... no ma ei tea. Kui raamatus olevad mustvalged fotod kõrvale jätta,
siis jääb teksti alles vast 70 lehekülge, seda on kuidagi vähevõitu
romaani jaoks, olid ju ikkagi 1890-ndad, pealegi, inspiratsiooniks oli/on
19. sajandil ette näidata ka suuremaid romaane. Aga noh, mingi jälje ta
kuhugi jättis, olgu siis selleks jutustus või proosapoeem või poeem proosas,
sest teostus on tõepolest laitmatu. Juba pelgalt viimistlust nautides polnud
suuremat aega ega mahti masendust tunda, seda paljuski tänu tõlkijale.
Mõni näide siis lõpetuseks, mille kohta julgen öelda, et need kuuluvad teksti
ilmestavate, n-ö poeetiliselt ergastavate sähvatuste kilda:

"surnud linnades kasvab keelepeksurohi igas sillutisepraos."(lk30) või
"paljal ihul mõjus pihiku ääre alt paistev lahti vajunud särgipael veel
vähem karskena kui ihu ise, ning lisas tualetile pesu intiimse mündi."(lk40)

Millest siis raamat õigupoolest räägib, peale selle, et ta oma ajastut
tutvustab? Siin on hea vastus võimalik öelda ainult ühe sõnaga - Inimesest.
Ega muud ei tasugi kirjanduselt oodata, sellest on küll ja rohkemgi veel.

ERR (katkend)

Laiapea