László Krasznahorkai. Viimne hunt.
Ungari keelest tõlkinud Reet Klettenberg.
LR - 18.
2018. 44lk.
Kadunud maailma serval
Peategelane on parimais aastais professor, filosoof, kes
käitub üsna ebafilosoofiliselt, nimelt: on ta loobunud
mõtlemisest, sissetulekuid veel on, aga need tulevad
juhuslikest tekstide toimetamistest, summad piirduvad
kolmesaja euroga, kuid ometi pakub selline jõudeelu äraelamiseks
ressursse niipalju, et saaks lubada, justnimelt lubada
endale väikest meelelahutust baarikülastamise, "Sternburgeri"
nimelise õlle joomisega ja ungarlasest baarmeniga suhtlemiseks,
ja seda olenemata päevast, eriti tuleb seda ette ennelõunal,
kui külaliste hulgas ei ole ei idaeurooplasi ega tibisid,
keda baarmen rohkem ootaks, ootamine, leti ääres tegutsemine,
filosoofi monotoonne jutukõmin muudab vestluse katkendlikuks,
nii et lugu kulgeb paralleelselt leti ääres ja kuskil kaugel
Hispaanias, kuhu filosoof kutsuti selleks, et ta kirjutaks
midagi sellest kaduvast maanurgast, millesse hakkab sisse murdma
uus aeg, uus maailm oma pahede ja rikutusega, kuni sinnamaani
läheb asi välja, et filosoof lähebki Hispaaniasse, saab lummava
loodusega kohtumisest kirgastava elamuse, kuuleb lugu huntidest,
misjärel jõuab järeldusele, et senine sisemine tühjus temas on
asendunud rahutusega, ta jõuab arusaamisele, et ta ise, mõtlev inimene,
ongi see viimane hunt linnakõrbes, mis omakorda sümbolina
muudab teksti kriitilise alatooniga puänteeritud novelliks.
Postimees
Eesti Päevaleht
Loterii
Katkend (err)
Peeter Helme soovitab
Kommentaarid
Postita kommentaar