Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.


Ingmar Bergman. Puumaaling. Pärast proovi.
Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe ja Anu Saluäär.
LR 21.
2018. 72lk.

Masendus ja muud mured

Tuntud Rootsi filmirežissööri ja teatritegelase
Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist möödus käesoleval
aastal sada aastat. LR tähistas seda sündmust kahe teksti,
kahe lühinäidendi avaldamisega. Seni eesti keeles avaldatud
kometeistkümnest Bergmani raamatust seitse on ilmunud LR-i
veergudel, seesinane aga kannab järjenumbrit 8.
Niisiis, tuleb tunnistada teatavat Bergmani soosingut,
mis on ilmselt saavutatud väljateenitult.

Puumaaling. Seda pealkirja kannab esimene lühinäidend.
Valmis juba aastal 1954, kui Bergman oli Malmö teatrikoolis
õpetajaks. Inspiratsioon, nagu järelsõnast saab lugeda, tuli
lapsepõlvest. Kirikus käimine ja sealsete tahvelmaalide
uurimine saigi "Puumaalingu" ajendiks. Tõsi ta ju on, et
just lapsepõlves ollakse eriti vastuvõtlik kõiksugu
välismõjudele.

Puumaaling. Tegevus toimub keskajal (kuigi tegevus ei ole
oluline, rõhk asetseb dialoogil). Maad on rüüstamas katk.
Lõunast põhja liigub koos saatja Jönsiga üksik rüütel
Antonios Block. Rüütel on üsna õnnetu, sest ta ei saa
rääkida, tema keel lõigati lahingus välja, ta ainult tõukab
teenrit takka. Oma teekonnal kohtab see duo laastavat katku,
kuid mitte ainult. Seltskonnaga liitub veel tegelasi, nt
tuleriidal põletatud nõid, naisega tülliläinud sepp, üks
näitleja. Lõpuks liigub ühtekokku kaheksa tegelast läbi ruumi,
kuni kohtuvad surmaga, keda nimetatakse Karmiks Isandaks.
Tsiteerimiseks valisin ühe katkendi, kus sepp algul kirub, siis
hakkab tagaigatsema oma naist, kes oli näitlejaga jalga lasknud.
Vestlusse sekkub nõid, ning oma arvamuse armastusest avaldab
peategelane Jöns.

"NÕID: Mida sina armastusest tead?
JÖNS: Kõike, mida tasub teada, ja veel palju peale selle. Armastus
on teine sõna lõbu kohta, pluss lõbu, pluss lõbu, pluss kuradima
palju pettust, valet, valskust ja lihtlabast tüssamist. Armastus on
mustem kõikidest katkudest, ja kui selle kätte surdaks, siis oleks
sellest viletsusest vähemalt mingit rõõmugi, aga armastus läheb üle,
see läheb peaaegu alati üle, ainult mõned äbarikud lambapead surevad
aeg-ajalt armastuse kätte. Armastus on nakkav nagu nohu, see varastab
su vere, su jõu, sinu iseseisvuse, sinu moraali, kui sul juhtub seda
olema. Armastus on pingutav näomoonutus ja lõpeb haigusega. Kui kõik
siin maailmas on ebatäiuslik, siis on armastus kõige täiuslikum oma
oma täiuslikus ebatäiuslikkuses. Kurat, kuidas mu kurk läks kuivaks
kõigest sellest plärast. On sul tilk viina, ma näen, et sul on tasku
punnis.
Sepp: Palun! Võta heaks."
(lk 16)

Muidugi võib Bergmani tõlgendada erinavelt. Tagakaanel antud
vihjegi ütleb, et lugemist võib võtta nii traagilises kui ka
koomilises võtmes, kuidas soovite. Mingit sõnumit rida-realt ei
tasu otsida. Kui küsida, mida autor soovis oma tekstiga öelda,
siis eks iga lugeja saaks sellest erinavalt aru. Kogu oma põhjamaise
karge sünguse juures, millal surm saabki olla midagi positiivset,
jääb maailma äärele ikkagi inimene, olgu ta vastas või surm ise, inimene,
kes ei muutu `aegade tuiskliivas` (Kalju Lepiku väljend). Keskaega
kujutava teose kohta võib kasutada keskaja väljendit: memento mori.
Üks tõlgenduskihistus võiks selline olla. Võib ainult oletada, mida
Bergman siis veel oleks kirjutanud, kui ta oleks lapsena näinud
Bernt Notke maali "Surmatants" Niguliset kirikus.

"Pärast proovi"  valmis 30 aastat peale "Puumaalingut", ajaliselt
tullakse tänapäeva ehk 20. sajandisse. Siin ütleb pealkiri paljugi.
Tühjal laval kohtub vananev lavastaja noore andeka näitlejaga, et
kutsuda viimane mängima Strindbergi "Unenäomängu" tähtsasse rolli.
Näidendis ülesastumine mõjuks hästi näitleja karjäärile, kaalul on palju.
Proovidele kulutatakse viis nädalat, ja siis teatab näitleja, et on rase.
Kõik ähvardab kokku kutsuda.

"VOGLER: Mis on tegelikult üks lavastus? Suur ja motiveeritud mäss. Me
lahendame probleeme tohutute vaimsete pingutustega, mängus on peaaegu elu
ja surm. Siis jõuab kätte esietendus ja see on väga erutav. Lavastaja
langeb välja ja muutub purki pistetud pimesooleks. Lavastust mängitakse
kolmkümmend, kuuskümmend, sada korda. Siis võetakse see maha ja lakkab
olemast. Kõik langeb unustusse, enamasti halastamatusse unustusse.
Lavastada "Unenäomängu" sinu kui Agnesega on vahva. Et etendust
mängitakse seejärel vaid kaks nädalat, on veel vahvam. Sellest ei saanud
etendus vaid laps, tõenäoliselt midagi palju tähendusrikkamat. Kui ma
korralikult järele mõtlen, on see suurepärane, ehkki ma saan loomulikult
veelgi vihasemaks selle lavastaja assitendi peale, kellega sa kokku elad,
mis ta nimi nüüd oligi. Temale tundub see kindlasti triumfina, et tal
õnnestus ennast minu "Unenäomängust" kõrgemale upitada.
ANNA: Kas sa soovid, et ma teeksin aborti?
VOGLER:Ei (Paus). Ei. Teatri pärast küll mitte. See pole seda väärt."
(lk54)

Kirjutada teatrist, jah, need liistud on kingsepale kõige lähemal.
Kõrvalosas astub lavale Rakel. 46. aastane näitleja, lavstaja armuke,
kes on saanud rolli, kus peab ütlema ainult kaks lauset. Milline
ülekohus. Üht näitlejat peab rolli veenma, teisele muutub "ei" ütlemine
keeruliseks. Nii siis väänleb lavastaja oma arusaamiste ja tegelastega
ühe õhtu jooksul. Mida võtta, mida jätta, kuidas edasi?
Kunst on suurem kui isiklikud suhted, kuid üks saab täiendada teist.

Jäägu seda kommentaari lõpetama üks Bergmani mõte, üks paljude seast.

"Mõtet, et muutud olevast olematuks, on raske taluda. Inimesele, kes
tunneb pidevat surmahirmu, on see ülimalt vabastav. Seejuures ka veidi
kurb: kui vaim on kehast eraldunud ja natuke puhata saanud, oleks ju tore
kogeda uusi elamusi. Kuid ma ei usu, et see nii on. Algul inimene o n
ja siis teda ei o l e. Ja sellest on küll ja küll.
Kõike seda varem nii hirmuäratavana, mõistatuslikuna ja ebamaisena
tundunud teispoolsust pole olemas. Kõik on maine. Kõik on meis endas,
kõik sünnib meie sees ja me voolame teineteise sisse ja teineteisest
välja, ja nii ongi hea." (lk67)

Sirp

Laiapea



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.