Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.


Alberto Manguel. Õhtud Borgesega.
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa.
Lumemana, 2017. 64lk.

Visiidid Kirjaniku manu

Ühel päeval 1964.a. kohtuvad Buenos Airese inglise-saksa raamatupoes Pygmalionis
kaks meest. Need on Alberto Manguel (1948) ning Jorge Luis Borges (1899-1986).
Üks on kuueteistaastane kirjandushuviline poesell, teine juba nime teinud
ilmakuulus Kirjanik.
Et Borges on kaotanud nägemise päritava haiguse tõttu, kutsub ta Alberto enda
poole, kas noormees ei oleks nõus talle kahel-kolmel õhtul nädalas raamatuid
ette lugema. Algab neli aastat kestnud kohtumiste jada, millest pajatab
"Õhtud Borgesega".

Tihedas tekstis päevik tekitab kiusatust lõik lõigu haaval
ümber kirjutada, aga siis jäin mõtlema, et milleks. Ka maagiline realism
kaotaks mõndagi oma hõbelusest, kui see liiga lahti seletatakse. Tsiteerimisest
ma siiski ei loobunud.
Loomulikult ei piirdu külaskäigud ainult kohalkäimise ja ette lugemisega, koos
käiakse väljas jalutamas, külas ja kinos.

"Vestlused Borgesega seevastu olid minu meelest just sellised, nagu vestlused
olema peavadki: raamatutest ja raamatute kellavärgist, varem lugemata kirjanike
avastamisest, mõtetest, mis polnud mulle enne pähe tulnud või mida olin
tabanud vaid ebalemisi ja poolintuitiivselt ning mis Borgese hääle läbi kogu
oma oma külluses ja kuidagi ilmselges hiilguses särama ja sätendama lõid.
Ma ei teinud märkmeid, sest olin neil õhtutel liialt rahul." (lk9)

Tundub imelik küll, kuid Borges elas korteris, kus oli raamatuid vaid mõne
üksiku riiuli jagu, see tõsiasi ei jäänud ka teistel märkamata.

"Kui noor Mario Vargas Llosa millalgi viiekümnendate keskel Borgest külastas,
tegi ta sellise tagasihoidlikkuse kohta paar märkust ja küsis, miks Meister
uhkemas ja luksuslikumas paigas ei ela. Borges võttis selle peale tõeliselt
solvuda. "Võib-olla teil Limas käivad asjad nii," ütles ta ebadiskreetselt
peruulasele, "aga meie siin Buenos Aireses ei uhkelda."" (lk18)

Neil vähestel riiulitel Borgese juures leidusid muidugi entsüklopeediad,
sõnaraamatud ja klassikud: Stevenson, Henry James, Kipling jne. Aga palju
pidi üks Kirjanik ikka raamatuid kodus hoidma, kui ta ise töötas raamatukogus.
Pealegi ei leidunud ühtegi tema enda raamatut tal kodus. Borges pidas end
eelkõige siiski lugejaks.

"Borgese jaoks peitus reaalsuse tuum raamatutes: raamatute lugemises, raamatute
kirjutamises, raamatutest rääkimises. Sisimas oli ta teadlik, et jätkab
mitme tuhande aasta eest alanud dialoogi, mis tema uskumuse järgi kunagi
lõpule ei jõua. Raamatud taastasid mineviku. "Aeg," ütles ta mulle, "teeb
igast luuletusest eleegia."(lk24)

Tuli ette selliseidki kordi, kui...

"Aeg-ajalt Borges väsib ettelugemisest, tüdineb raamatutest, kirjanduslikest
vestlustest, mida ta iga juhusliku külalise auks väikeste variatsioonidega
kordab. Siis hakkab ta ette kujutama maailma, kus ajakirju ja raamatuid ei ole
vaja, sest iga inimene saab olla ajakiri ja raamat, iga lugu ja värsirida.
Selles universumis (ta kirjeldab seda lõpuks "Väsinud mehe utoopia" nime all)
on iga inimene kunstnik ja seega ei ole kunsti enam tarvis: kadunud on galeriid,
raamatukogud, muuseumid, haihtunud on inimeste ja riikide nimed, kõik on
imepäraselt anonüümne, ükski raamat ei kuku läbi ega saa edukaks. Ta jääb
nõusse Cioraniga, kes kaebas Borgesest rääkivas artiklis, et kuulsus on
rikkunud ära selle salakirjaniku maine, mis Borgesel oli." (lk33)

Juba avaldatud raamatute tagasiside oli kõike muud, kui soosiv,
vähemalt esialgu. Ega ükski prohvet pole kuulus oma kodumaal.

"Juba 1926. aastast saadik süüdistasid Borgese kriitikud teda kõiksugu
asjades: et ta ei ole argentiinlane ("argentiinlus, oli Borges terav-
meelitsenud, "on usu küsimus"), et ta Oscar Wilde`i kombel kunsti
kasutusele viitas, et ta ei nõudnud kirjanduselt moraali ega õpetust,
et ta oli liiga kiindunud metafüüsikasse ja fantastikasse, et ta
eelistas põnevat teooriat tõele, et ta püüdles filosoofiliste ja
religioossete ideede poole nende esteetilise väärtuse tõttu, et tal
ei olnud poliitilisi eesmärke (ehkki ta seisis kindlalt peronismi ja
fašismi vastu) või et ta sallis vale poolt (nagu siis, kui ta surus
kätt niihästi Videla kui ka Pinochetiga, kuigi ta vabandas hiljem
mõlema teo pärast ning andis oma allkirja kadunute palvekirjale).
Ta heitis selle kriitika kõrvale kui rünnaku oma veendumuste
("kirjaniku puhul kõige vähem oluline aspekt") ja poliitika ("kõige
armetum osa inimtegevusest") vastu. Ta ütles, et keegi ei saa teda
ealeski süüdistada Hitleri või Peroni toetamises." (lk56-57)

Et leevendada huvi Borgese suhtes, tasub lugeda "Õhtuid Borgesega"
kui vahelugemist tema novellide kõrvale.

Kuid peale proosa kirjutas Borges veel ka luuletusi. Mõni üksik on
leidnud tee isegi eesti keelde. Tõlke eest tänud Ain Kaalepile.
Raamatust: "Peegelmaastikud", Tallinn, Eesti Raamat, 1980, lk 136.
Kaks viimast salmi seitsmestroofilisest luuletusest "Luulekunst"
olgu siin ära toodud.

Odysseus, kel nähtud iga ime,
olevat nutnud õnnest, nähes kodu
kesk malbet haljust. Kunst on just see kodu
kesk haljast igavikku, mitte ime.

Ta samuti on lakkamatu jõgi,
mis möödub ja mis jääb ja milles kestev
ja muutlik Herakleitos näeb end, kestev
ja teine taas kui lakkamatu jõgi.

Sirp

Peeter Helme

Jüri Pino

Mart Juur

Sehkendaja

Kirjakoi

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.