Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.


Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.
Tõlkija Kadri Metsma.
Semikoolon.
2017. 208lk.
52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.

Usalda, aga kontrolli

Paadunud eneseabiõpikute lugejaks ma end ei pea, kuid
"Selgelt mõtlemise..." oli üks kosutav lugemine küll. Eks
siin mängib oma osa meedias vallanud torm teeklaasis, kui
esoteerika aadressil märkusi tehti. Mind muutis too aktsioon
pisut umbusklikuks nende õpikute suhtes, aga see selleks.
Täitsa korraliku kodutöö on aga ära teinud Rolf Dobelli, kes
omal moel võitleb tuuleveskitega. Nii enda kui teiste kogemused
kokku korjata, läbi seedida ja trükki anda, see on tänuväärne
ettevõtmine.

Kui iga kuu lõppeb nii, et pangakontol on piisavalt raha, kuskilt
king ei pigista, kõik on justkui korras, siis ei tasu seda raamatut
lugeda. Juhtub aga vastupidi olema, võiks tutvust teha Dobelli teosega.
Põhiline sõnum, millele rõhku pannakse, on juba pealkirjas öeldud.
Dobelli ainult varieerib, katsub elevanti pimedas toas, iga peatükk
läheneb "tõele" erineva nurga alt. Mulle oli teemavalikus nii
esmaavastamist, kui taaskohtumist juba tuttavate nüanssidega. Kõige
suurem reha, millele ikka astutakse, on emotsioonide pealt otsuste
langetamine ja tegutsemine.  Just kaine mõistusega tuleks tegutseda,
kui kaalul on heaolu, tervis,  enda ja teiste käekäik, sellele raamat
põhiliselt keskendub.

Dobelli on ka ise kirjanik, mistap tehakse mõni viide kirjandusmaastikule.
Näiteks räägib Dobelli, et reklaamid töötavad paremini, kui nendes
räägitakse lugu. Romaanid müüvad paremini, kui aimekirjanduse raamatud,
kuigi viimastes on tõde rohkem. See on selline väide, mida saab kohandada
ka "Selgelt mõtlemise..." kohta. Guugeldamine annab oodatust vähe vasteid
selle raamatu kohta, tuleb välja, et Dobellil oli õigus.

Mingi omaette teema näikse olevat autoril ebaõnnestujatega, nii lõpetab ta
peatüki liigsest enesekindlusest järgmiselt:

"Kokkuvõte: suhtuge ennustajatesse skeptiliselt, eriti juhul, kui
kuulute niinimetaud ekspertide hulka. Ja lähtuge plaanide puhul
alati pessimistlikust tsenaariumist. Nii tekib tõsine võimalus
olukorda vähemasti teatud määral realistlikult hinnata." (lk20)

Lihtsalt kirjutatud nõuanded, mis on kui hea teejuht järjest
keerulisemaks muutuvas maailmas.

Rahvaraamat

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave