Triinu Meres



Triinu Meres. Lagunemine.
Hermes.
2009. 66lk.

Mis meelel, see keelel

Paneb päris imestama, kui palju on viimase paari aasta jooksul
kirjanduses suutnud ära teha Triinu Meres. Sundimatult tekib
küsimus, et kuhu edasi või äkki tagasi? Ehk on tegu prosaisti
tiivaripsutamisega luuleparnassil. Mine tea. Kuid õige see ju
on, kes teeb, see jõuab, kes loeb, see kirjutab.
Aga kuskilt pidi ometi alustama, Merese debüüdiks sai siis
luulekogu "Lagunemine".

2009 oli üldse hea aasta, siis ilmus 93 värsikogu. Kuskil seal
saja lähedal see aastalõige tavaliselt püsima on jäänudki.
Saada sellises üleproduktsioonis kriitikalt hea vastuvõtt,
peaks juba iseenesest olema kvaliteedimärk, mitte enam gost,
vaid juba ISO vms.
Et targemad, kogenumad on kõik juba ära öelnud, siis jääbki
siinkirjutajal ainult nõustuda, et jaa, hea raamat.
No mis mõttes hea, ta räägib ju lahkumisvalust, ta ei ole
kirjutatud tindiga, vaid pisaratega, kuid tehtud on hästi.
Värvilised pildidki kõlavad sisuga kokku. Aitäh.


Oktoobriöö

Välguvalgel,
nõrgil jalgel
vankuda
akna alla
kobamisi,
kus sigaret?
sikutad raami
valla.
Vihm nõelab nägu,
väikesed teravad suudlused,
süttib tikk.
Valgele alasti kehale langeb
piiskade kärestik.
Tõmmata suu kaudu sisse
end lehtede lagunemisse.
(lk13)

Oktoober

Väga roheline on rohi
selles soojas oktoobrikuus
sügise möödumiskohin
kostab raaguvas vahtrapuus

30 krooni kakao eest –
veidi palju, kuid sooja ma saan.
Kurbust su peale mõeldes
magustab šokolaad.

Ukseklaaside läik.
Võõraste niisked saapad.
On moes ploomivärvides meik.
Istun üksi ning vihma vaatan.
(lk36)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.