Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

Triinu Meres. Lihtsad valikud.

Kujutis
  Triinu Meres. Lihtsad valikud. Varrak. 2017. 272 lk. Olin ilmselt üks viimaseid, kel see raamat veel lugemata, aga eile õhtul lõpetasin ja olen täitsa rahul. Seda ei olnud varem juhtunud, et üks ulmekas EKLi romaanivõistlusel läbi lööb, kuid Triinu, näe, tegi ära, teine koht 2017 aastast on tubli tulemus. Eks selle raamatu kohta on arvatud ka juba üht-koma teist, et mis ma siin enam... Romaan räägib, et on seal siis kauge tulevik kaugel planeedil, kus valitseb monarhia. Peategelane, Gertrud Omara, töötab valitsuse heaks ja tal tuleb üles leida oma endine kolleeg, sõber, armuke, Lauri Tropcher, kes ei ole küll langenud mässajate küüsi, aga ta lihtsalt vahetas poolt. Ja nii siis keerlebki kogu romaan selle ümber, kuidas õiglust jalule panna, keda reeta, keda mitte. Ei ütleks küll, et need valikud lihtsad olid, aga kõike ei maksa ka sõna sõnalt võtta. Suvi ei ole mul küll lugemiseks soodus aeg, kuid läbi ma ta ikka sain. Venima ei jäänud, aga kuidagi... kurnav oli lugeda. Proovisi

Neil Gaiman. Suits ja peeglid.

Kujutis
  Neil Gaiman. Suits ja peeglid. Tlk Sash Uusjärv, Tatjana Peetersoo, Triin Loide ja Eva Luts. Fantaasia. 2021. 302 lk. Siia jutukogusse on mahutatud 30 lühijuttu, mis on kirja pandud niivõrd-kuivõrd ulmevõtmes. Ega ma palju rohkem lisada ei soovi, sest lugemine ei edenenud kohe üldse, muud asjaolud trügisid vahele, milles ei ole raamatul üldse süüd, lihtsalt vale ajastus, aga läbi ma tema sain. Ulmegurmaan Mart Pechter on alles hiljuti kirjutanud sellest korraliku arvustuse, nii et ilma tähelepanuta ei ole Gaiman siiski jäänud. Nagu jutukogudega ikka, leidus nii head kui vähemhead. Esimene asi oli see, et ma ei ole kahjuks varem Gaimanit üldse lugenud, puudus vähimgi eelteave, mõni loetud arvustus v.a., aga see pole see. Kuid juba esimene pilk kaanekujundusele tekitas ootuseid, et siit tuleb midagi... ma ei tea, teravat. Pilt meenutas pisut kunagist Baskerville`ide koera raamatut, mis oli vähemalt lapsepõlves lugedes kohati lausa jube. Siin jutukogus teravaid elamusi, unehäireid ega

Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid.

Kujutis
  Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid. AS Trükk Pärnu. 2001. 304 lk. Kaanepildi järgi otsustades oleks see raamat lugemata jäänudki, aga tuttava nime puhul läksin kindla peale välja. Sai hiljuti leotud "Eesti ulme antoloogiat" (2002), seal oli jutt "Tänav akna taga", mida lugedes mul vajus karp lahti, ei ole võimalik, et selline asi on eestlase kirjutatud, aga oli. Selle jutukogu võtsin kätte väikese ootusega, et ega ometi midagi vapustavat, midagi rabavat, aga kahjuks ei olnud nii suurt elamust. Ei, jutud on head, hoogsad, seikluslikud ja põnevad. Üks ühisnimetaja on neil poistekas, aga kes ulmet loeb, teab isegi, et väike poiss, miks mitte ka tüdruk, enda seest üles leitakse, vähemalt mul nii läks. Veel võiks neid jutte ühendada välismaa kui niisugune. Kõik jutud kulgevad kas USAs või siis on tegelastel välismaalaste nimed. Kes seda enam teab, mida autor parasjagu mõtles, aga nt jutt "Liivakella kael" näib lausa Bondi filmi paroodiana. Kuid seda vä

Reaktori raport (2022/4)

Kujutis
Erektor Ükspäeav avastasin end lugemas võrgus ilmuvat ulmekirjanduse häälekandjat Reaktor. Ja-jah, sedasama, mis ilmub kord kuus ja nõnda juba üle kümne aasta. Eks ikka on huvitav jälgida, avastada ja olla kursis, mida ulmeskeenes tehakse või mida keegi kirjutab. Nagu tavaks hakkab saama, ilmub kord kevadel iga kahe aasta takka üks erootika teemaline erinumber Erektor.  Jutud selle ilmumisest levisid juba eelmise aasta lõpus. Peamised asjaosalised on selle ettevõtmise taga Manfred Kalmsten ja Jüri Kallas, ja olgu öeldud, et mina toetan sellist algatust. Ma ise suurem asi õuduse fänn küll ei ole, kuid Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud HÖFFil nägin vilksamisi Jüri Kallast, ta rääkis seal Poola ulmest ja Sapkowskist, päris huvitav oli kuulata. Kalmsten on seevastu osavõtlikum, tema on ka ainus, kes on kirjutanud igas erinumbris (2018/4, 2020/4 ja 2022/4) ühe loo ning karvustab samuti, ja enamasti olen tema arvamusega nõus.  Kui suurem osa Reaktori sisust on enamasti selline ratsionaalne

Veiko Belials. Surnud mehe käsi.

Kujutis
Veiko Belials. Surnud mehe käsi. Lummur. 2021. 264 lk. Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.   Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevikust

Ray Bradbury. Kaleidoskoop.

Kujutis
Ray Bradbury. Kaleidoskoop. Tlk Mario Kivistik. Varrak. 2000. 400 lk. Kaleidoskoop on üks nendest ulmejuttude kogumikust, millest olin kuulnud juba ammu, aga varem ei olnud lihtsalt mahti lugeda, nüüd siis sai laenutatud ja pisut tutvust tehtud selle raamatuga. Juba see, millest tagakaanel ja eessõnas kirjutatakse, oli paljulubav ja isuäratav, mistap olen nõus, et Bradbury on ulmes lausa suurkuju, tema lugudes esineb kaotusvalu, nostalgiat, kaastunnet, stiilimeisterlikkust ja muidugi inimlikkust. Kuna tegemist on valikkoguga, siis pärinevad siia kogutud jutud üheksast erinevast jutukogust, millest esimene ilmus juba 1947 ja viimane 1996. Kuna lugusid on kokku kolmkümmend, on ka nende temaatiline spekter üsna lai, sest koostaja sooviski anda üldisemat pilti Bradbury mitmekesisest loomingust. Palju on kosmoselugusid ja tulevikunägemusi kui teadusumet, vähem leiab õudust ja mõni lugu on seal kuskil suisa piiri peal.  Lugemisega mingeid tõrkeid ei olnud, läks üsna ladusalt. Eks see oleneb

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti.

Kujutis
  Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti. Tlk Hans Luik.  Hea Lugu. 2019. 192 lk. Kui raamatuid saab liiga palju, tekib küsimus, mida nendega peale hakata. Üks võimalus neist vabanemiseks on need põlema panna. Raamatu peategelane Gay Montag, kolmandat põlve pritsimees tegeleb igapäevaselt mitte tuletõrjumise, vaid raamatute süütamisega. Nii veider, kui see ka ei tundu, pakub põletamine talle naudingut. Ühel päeval kohtab Guy naabritüdrukut Clarisse`i, kes on teistest erinev, kes paneb ka kogenud pritsimehe vaatama maailma teise pilguga ja küsima neid ohtlikke miks-küsimusi. Saanud nii öelda nägijaks, hakkab pritsimees oma elu ümber korraldama. Raamat on kirjutatud aastal 1953, aga mõned asjad ei ole väga palju muutunud või siis hakkavad teised asjad alles kohale saabuma. Ühiskond, mida kujutatakse, ei tohiks väga võõras olla, meenutab pisut Põhja-Koread. Kõik peavad olema sarnased, ei tohi raamatuid omada, lugeda, võid tekkida oht, et inimene hakkab mõtlema. Raamat lugeja käes on kui relv. Sün

Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni.

Kujutis
  Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni. Lummur. 2021. 288 lk. Need kaanepildid eesti ulmeraamatutel lähevad aina paremaks, nii et pidin ka selle raamatu nimekirja lisama. Raske ei ole arvata, kelle kätetöö see on, Meelis Krošetskini, kes siis veel. Kuid tegemist on siis Maniakkide Tänava teise jutukoguga, kuhu on valitud paremik, üheks juttu aastatest 2008-2019. Ühtki eelmist raamatut ma temalt lugenud ei ole, mõni üksik pala Reaktori veergudelt ei lähe ilmselt arvesse. Pikem lugemine oli J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kosmose pikk vari" (2019), mis jättis meeldiva mulje, aga seegi hakkab vaikselt unustuse hõlma juba vajuma, mistap oligi paras aeg Mandi viimast raamatut sirvida.  Alustasin Jüri Kallase järelsõnaga, mis tegi asjaliku ülevaate kogu autori loomingust. (Kusjuures, ühes jutus on Jüri ehk Jürka nimeline tegelane, kes ei ole just kõige positiivsem persoon, aga ju see oli juhus.) Huvitav tähelepanek oli see, et Maniakkide Tänav on avaldanud essee "Varbad s

Manfred Kalmsten. Kaarnalaul.

Kujutis
 Manfred Kalmsten. Kaarnlalaul. Fantaasia. 2021. 153 lk. Olen tagakaane tutvustusega täitsa nõus, et see on üks sünge fantaasialugu, nagu mainis Raul Sulbi. Kui nt maailma loomist silmas pidada, siis võib leida natuke sarnasust eelmise raamatu nimilooga "Raske vihm" (2020), ka siin liiguvad tegelased ringi asulas, kus esineb hüljatuse ja mahajäetuse hõngu. Tegelikult on neid maailmu, mille vahel pendeldatakse päris mitu. Üks hakkab kokku varisema ja siis minnakse ajutiselt järgmisse, aga ulmes ei ole selles midagi üllatavat.  Viimase aja sündmuste taustal Ukrainas on kuidagi nii läinud, et fantaasialt ootan mingit eraldumist, väljalülitamist, olen nõus, et ulme esimene eesmärk on ikka eskapism. Aga jõudes 53. leheküljele loen: "Aekadion oli tules. Tuhastusid tuhanded pargid ja aiad. Ükshaaval varisesid kokku hõljukpaleed, mis veel mõned päevad tagasi oma valgest sulakivist seintelt nii suursuguselt päikesevalgust peegeldasid. Sellesama päikese valgust, mida nüüd varjut

Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala.

Kujutis
  Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk Krista Kaer. Eesti Raamat. 1989. 320 lk.      Clifford Donald Simak on kirjutanud kaks ulmeromaani tulnukatest ning ajarändudest ja mis see kõik endaga kaasa võiks tuua, kui keegi midagi ei teeks. Paraku kõik ei lähe nii, nagu plaanitud, leidub osavõtlikke tegelasi, kes haaravad initsiatiivi ja toovad olukorda selgust.   „Kunagi ammu kirjutas Wells tulnukatest, kes tungisid Maale. Ja pärast teda panid paljud kirja teistsugused kujutluspildid tulnukate sissetungidest. Kuid mitte keegi neist, mõtlesin ma, mitte ainuski, polnud jõudnud tegelikkusele ligilähedalegi. Mitte keegi polnud ette näinud, kuidas sai juhtuda, et seesama süsteem, mille me aegade jooksul nii suure valu ja vaevaga loonud olime, nüüd meie endi vastu pöörati – kuidas vabadus ja omandiõigus osutusid lõksuks, mille me ise enda jaoks üles olime seadnud.“ (lk 113)   Nii et jah, pole see kapitalism midagi nii täiuslik süsteem, kui esialgu näib. Piisab sellest,

Meelis Kraft. Veealused.

Kujutis
  Meelis Kraft. Veealused. Sooroheline. 2021. 384 lk.     “Veealused” on romaan katastroofist, selle saabumisest ja samas annab ülevaate tagajärgedest. Lühemalt öeldes on see postapokülptiline teos. Lõpp ei saabu siin tuumasõja ega meteoriidiga kohtumise tulemusena, vaid hoopis teadlaste valearvestuse tõttu, kui energiakriisi lahendamise käigus väljub olukord kontrolli alt. Piltlikult võiks see olla kuidagi nii, et andke teadlasele pidepunkt ja ta nihutab paigast terve maakera.   Tegevus toimub kaugel tulevikus, ühtki aastaarvu ei nimetata, aga rahvaarv on nt ühel hetkel 24,5 miljardit. Internet, või selle järgmine aste (MetaKlaster) on veel olemas, tehneloogiat on lausa lademetes, alustades tehisintellektist, võrkkestakuvast,  ja lõpetades  relvadega nagu miraažgranaat või nanolainerelvad, droone ei tasuks mainidagi. Ühesõnaga, siin kaante vahel on korralik litakas teadusulmet, mis usutavasti ainult kaante vahele ka jääb.   Huvitava lahenduse on autor valinud komposits

Juhan Paju. Hiromandi kokteil.

Kujutis
  Juhan Paju. Hiromandi kokteil. Eesti Raamat. 1991. 152 lk.   Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990) . Proovisin minagi sedasamust   nii ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese, vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud asjad ( parun von Weide pildi seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega ), ei näi kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma noorus põlve kallimat sellisena, nagu ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas.   Ega ma siin üle ega ümber ei saa, sest lo