Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2022 postitused

Veiko Belials. Surnud mehe käsi.

Kujutis
Veiko Belials. Surnud mehe käsi. Lummur. 2021. 264 lk. Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.   Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevikust

Ray Bradbury. Kaleidoskoop.

Kujutis
Ray Bradbury. Kaleidoskoop. Tlk Mario Kivistik. Varrak. 2000. 400 lk. Kaleidoskoop on üks nendest ulmejuttude kogumikust, millest olin kuulnud juba ammu, aga varem ei olnud lihtsalt mahti lugeda, nüüd siis sai laenutatud ja pisut tutvust tehtud selle raamatuga. Juba see, millest tagakaanel ja eessõnas kirjutatakse, oli paljulubav ja isuäratav, mistap olen nõus, et Bradbury on ulmes lausa suurkuju, tema lugudes esineb kaotusvalu, nostalgiat, kaastunnet, stiilimeisterlikkust ja muidugi inimlikkust. Kuna tegemist on valikkoguga, siis pärinevad siia kogutud jutud üheksast erinevast jutukogust, millest esimene ilmus juba 1947 ja viimane 1996. Kuna lugusid on kokku kolmkümmend, on ka nende temaatiline spekter üsna lai, sest koostaja sooviski anda üldisemat pilti Bradbury mitmekesisest loomingust. Palju on kosmoselugusid ja tulevikunägemusi kui teadusumet, vähem leiab õudust ja mõni lugu on seal kuskil suisa piiri peal.  Lugemisega mingeid tõrkeid ei olnud, läks üsna ladusalt. Eks see oleneb

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti.

Kujutis
  Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti. Tlk Hans Luik.  Hea Lugu. 2019. 192 lk. Kui raamatuid saab liiga palju, tekib küsimus, mida nendega peale hakata. Üks võimalus neist vabanemiseks on need põlema panna. Raamatu peategelane Gay Montag, kolmandat põlve pritsimees tegeleb igapäevaselt mitte tuletõrjumise, vaid raamatute süütamisega. Nii veider, kui see ka ei tundu, pakub põletamine talle naudingut. Ühel päeval kohtab Guy naabritüdrukut Clarisse`i, kes on teistest erinev, kes paneb ka kogenud pritsimehe vaatama maailma teise pilguga ja küsima neid ohtlikke miks-küsimusi. Saanud nii öelda nägijaks, hakkab pritsimees oma elu ümber korraldama. Raamat on kirjutatud aastal 1953, aga mõned asjad ei ole väga palju muutunud või siis hakkavad teised asjad alles kohale saabuma. Ühiskond, mida kujutatakse, ei tohiks väga võõras olla, meenutab pisut Põhja-Koread. Kõik peavad olema sarnased, ei tohi raamatuid omada, lugeda, võid tekkida oht, et inimene hakkab mõtlema. Raamat lugeja käes on kui relv. Sün

Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni.

Kujutis
  Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni. Lummur. 2021. 288 lk. Need kaanepildid eesti ulmeraamatutel lähevad aina paremaks, nii et pidin ka selle raamatu nimekirja lisama. Raske ei ole arvata, kelle kätetöö see on, Meelis Krošetskini, kes siis veel. Kuid tegemist on siis Maniakkide Tänava teise jutukoguga, kuhu on valitud paremik, üheks juttu aastatest 2008-2019. Ühtki eelmist raamatut ma temalt lugenud ei ole, mõni üksik pala Reaktori veergudelt ei lähe ilmselt arvesse. Pikem lugemine oli J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kosmose pikk vari" (2019), mis jättis meeldiva mulje, aga seegi hakkab vaikselt unustuse hõlma juba vajuma, mistap oligi paras aeg Mandi viimast raamatut sirvida.  Alustasin Jüri Kallase järelsõnaga, mis tegi asjaliku ülevaate kogu autori loomingust. (Kusjuures, ühes jutus on Jüri ehk Jürka nimeline tegelane, kes ei ole just kõige positiivsem persoon, aga ju see oli juhus.) Huvitav tähelepanek oli see, et Maniakkide Tänav on avaldanud essee "Varbad s

Manfred Kalmsten. Kaarnalaul.

Kujutis
 Manfred Kalmsten. Kaarnlalaul. Fantaasia. 2021. 153 lk. Olen tagakaane tutvustusega täitsa nõus, et see on üks sünge fantaasialugu, nagu mainis Raul Sulbi. Kui nt maailma loomist silmas pidada, siis võib leida natuke sarnasust eelmise raamatu nimilooga "Raske vihm" (2020), ka siin liiguvad tegelased ringi asulas, kus esineb hüljatuse ja mahajäetuse hõngu. Tegelikult on neid maailmu, mille vahel pendeldatakse päris mitu. Üks hakkab kokku varisema ja siis minnakse ajutiselt järgmisse, aga ulmes ei ole selles midagi üllatavat.  Viimase aja sündmuste taustal Ukrainas on kuidagi nii läinud, et fantaasialt ootan mingit eraldumist, väljalülitamist, olen nõus, et ulme esimene eesmärk on ikka eskapism. Aga jõudes 53. leheküljele loen: "Aekadion oli tules. Tuhastusid tuhanded pargid ja aiad. Ükshaaval varisesid kokku hõljukpaleed, mis veel mõned päevad tagasi oma valgest sulakivist seintelt nii suursuguselt päikesevalgust peegeldasid. Sellesama päikese valgust, mida nüüd varjut

Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala.

Kujutis
  Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk Krista Kaer. Eesti Raamat. 1989. 320 lk.      Clifford Donald Simak on kirjutanud kaks ulmeromaani tulnukatest ning ajarändudest ja mis see kõik endaga kaasa võiks tuua, kui keegi midagi ei teeks. Paraku kõik ei lähe nii, nagu plaanitud, leidub osavõtlikke tegelasi, kes haaravad initsiatiivi ja toovad olukorda selgust.   „Kunagi ammu kirjutas Wells tulnukatest, kes tungisid Maale. Ja pärast teda panid paljud kirja teistsugused kujutluspildid tulnukate sissetungidest. Kuid mitte keegi neist, mõtlesin ma, mitte ainuski, polnud jõudnud tegelikkusele ligilähedalegi. Mitte keegi polnud ette näinud, kuidas sai juhtuda, et seesama süsteem, mille me aegade jooksul nii suure valu ja vaevaga loonud olime, nüüd meie endi vastu pöörati – kuidas vabadus ja omandiõigus osutusid lõksuks, mille me ise enda jaoks üles olime seadnud.“ (lk 113)   Nii et jah, pole see kapitalism midagi nii täiuslik süsteem, kui esialgu näib. Piisab sellest,

Meelis Kraft. Veealused.

Kujutis
  Meelis Kraft. Veealused. Sooroheline. 2021. 384 lk.     “Veealused” on romaan katastroofist, selle saabumisest ja samas annab ülevaate tagajärgedest. Lühemalt öeldes on see postapokülptiline teos. Lõpp ei saabu siin tuumasõja ega meteoriidiga kohtumise tulemusena, vaid hoopis teadlaste valearvestuse tõttu, kui energiakriisi lahendamise käigus väljub olukord kontrolli alt. Piltlikult võiks see olla kuidagi nii, et andke teadlasele pidepunkt ja ta nihutab paigast terve maakera.   Tegevus toimub kaugel tulevikus, ühtki aastaarvu ei nimetata, aga rahvaarv on nt ühel hetkel 24,5 miljardit. Internet, või selle järgmine aste (MetaKlaster) on veel olemas, tehneloogiat on lausa lademetes, alustades tehisintellektist, võrkkestakuvast,  ja lõpetades  relvadega nagu miraažgranaat või nanolainerelvad, droone ei tasuks mainidagi. Ühesõnaga, siin kaante vahel on korralik litakas teadusulmet, mis usutavasti ainult kaante vahele ka jääb.   Huvitava lahenduse on autor valinud komposits

Juhan Paju. Hiromandi kokteil.

Kujutis
  Juhan Paju. Hiromandi kokteil. Eesti Raamat. 1991. 152 lk.   Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990) . Proovisin minagi sedasamust   nii ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese, vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud asjad ( parun von Weide pildi seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega ), ei näi kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma noorus põlve kallimat sellisena, nagu ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas.   Ega ma siin üle ega ümber ei saa, sest lo

Stanley G. Weinbaum. Planetaarsed lood.

Kujutis
  Stanley G. Weinbaum. Planetaarsed lood. Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep. Gururaamat. 2021. 400 lk.     Jüri Kallas ning Joel Jans on ka varem jutukogusid välja andnud. Eelmine kogumik, „Läbi valu ja vaeva“ ilmus juba 2020. Ühe toreda jutuga oli seal esindatud   keegi ameeriklane Stanley Grauman Weinbaum (1902-1935). Antud jutukogu pakub võimaluse tutvuda autori teadusliku ulme selle küljega, milles rõhk on sõnal kosmos.   „Veenus, kus Pat oli sündinud, oli piisavalt kentsakas planeet oma kitsa asustamiskõlbliku hämarikutsooni, elust pulbitsevate Kuumade Maade ja müstilise pimeda poolega, ent see oli siiski Maa kaksikõde. Marss, tõeline kõrbeplaneet suure dekadentliku tsivilisatsiooniga oli Veenusest veidram, aga siiski mitte täielikult võõras. Jupiteri kuudel elasid pentsikute väikeste maailmade võõrad olendid ja külma Titani, mis tiirles Saturni ümber, asustasid fantastilised olendid, kes olid sündinud tollesse metsikusse ning jäisesse maailma. Aga Uraan oli suur plane

Arto Paasilinna. Tule taevas appi.

Kujutis
  Arto Paasilinna. Tule taevas appi. Tlk Kadri Jaanits. Tänapäev. 2010. 172 lk.     Arto Paasilinna (1942-2018) oli viljakas soome kirjanik, kelle kontol on üle kolmekümne romaani, millest mõned on ka eesti keelde tõlgitud. „Tule taevas appi“ ilmus esmakordselt juba aastal 1980 ning kuulub oma tegumoelt sotsiaalse ulme valdkonda. Raamat räägib elust pärast surma, jutt on teispoolsusest, mille käigus avanevad lugeja ees mitmed uued vaatenurgad.   Peategelaseks on ajakirjanik, kes unustab end tänaval vaatama naisterahva jalgu ning jääb auto alla. Järgmisel hetkel on ta surnud ja seisab oma elutu keha kõrval, saamatu aru, mis õigupoolest juhtus. Edasi võtavad sündmused ootamatuid pöördeid, ja nii avastab too ajakirjanik, et ta ei ole seal teispoolsuses sugugi üksi, samas omandab ta võime lugeda elavate mõtteid.     „Ilus moodsalt riides noor proua tuli turult, kotid värsket köögivilja täis. Ta jättis täiesti meeldiva inimese mulje, aga tule taevas appi, mis tal mõttes mõlkus

H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse.

Kujutis
    H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse. Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära. Viiking. 2017. 486 lk.   Oh õudust! Midagi nii jubedat ei ole siinkirjutaja ammu lugenud või kas üldse. Tegemist on Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) jutukoguga, ja nagu kirjutab raamatu koostaja ning mahuka järelsõna autor Raul Sulbi, on siia valitud paremik lühiproosast. Raamatu kohta palju lisada ei ole, eks seda ole juba üksjagu arvustatud samuti, teen siis lühidalt. Mul on Lovecraftiga kahetised tundmused, kui nii saab öelda. Ühtpidi ta on jube, rõve ja koletu, teistpidi ta on jälle kuidagi kaunilt kole. Pluss on muidugi see, et ta kuulub eelkõige loojutustajate kaduvasse klanni, mida omakorda toetab tema väljapeetud stiil. Samas ei ole need kujutatavad maailmad just kohad, kuhu tahaks sattuda. Piisab mõne lehekülje lugemisest, kui juba kostuvad sosinad, karjed, kriisked, kuskil midagi lehkab hingematvalt, jalge all lirtsub ja

Stanisław Lem. Robotite muinasjutud.

Kujutis
  Stanisław Lem. Robotite muinasjutud. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. OÜ Päike ja Pilv. 2021. 272 lk.   S. Lemi (1921-2006) sünnist möödus eelmisel aastal sada aastat, et tegemist oli märkimisväärse sündmusega, tähistati seda uue raamatu väljaandmisega. Võtnud selle jutukogumiku kätte, sirvinud siit-sealt, olin natukene üllatunud, et just muinasjutud on vormiks valitud. Lem on meelde jäänud rohkem kui romaanikirjanik, aga nüüd… aga miks siis mitte seekord nii, kui sulg jookseb ja mõte lendab. Originaalis on need jutud ilmunud juba 1964. ja tuleb tunnistada, et  60ndate ajastu hõngu vohab siit raamatust vastu küll. Seda õhkkonda aitavad luua ka kenad pildid, mis on loodud eestlaste ning poolakate ühisel nõul ja jõul. Kui nüüd žanri järgi liigitada, kuuluvad need kuusteist juttu teadusulme muinasjuttude kategooriasse, milles Lemi kohalolu on tuntav. Ta ei hakka, erinevalt nt vene ulmest, tehnoloogilist progressi ülistama või, hoidku selle eest, jahvatama mingit ideoloogiat. Mas

Henn-Kaarel Hellat. Naiste Maailm.

Kujutis
  Henn-Kaarel Hellat. Naiste Maailm 1. ja 2. osa. Eesti Raamat. 1976. 1978. Kokku 416 lk.   Juba mitu aastat lükkasin selle raamatu lugemist edasi, no ei tule tuhin peale, tee mis tahad. Kuskilt arvustusest jäi meelde, et ega ta nüüd kõige mõnusam lugemine ei olnud jne, aga hinnang on selline asi, mis jääb alati subjektiivseks, ja kas lugemine peabki alati mugav olema... Olgu, kuidas on, kätte võtsin, läbi lugesin ja väljakutsesse saab nüüd linnukese kirja.   Naiste Maailm viib lugeja tulevikku, kui planeedil Rendon toimuvad parasjagu   muutused . Seal valitseb iseäralik ühiskond,  juhtimise on üle võtnud naised, vähemusse jäänud mehed  (500 naise kohta on üks mees) elavad Meeste Saartel. Esimene osa räägib paaritusrituaalist Armastuse Villas, millele järgneb Armastuse Kohus, teine raamat on ühe ajakirjaniku päevikuvormis ülevaade nn pahalase tagaajamisest.   Loodan, et see raamat ikka jääb meelde kui midagi erilist ja harvaesinevat. Lugemist ei kahetse, aga soovitada küll

Eesti ulme antoloogia

Kujutis
  Eesti ulme antoloogia Koostanud Raul Sulbi. Varrak. 2002. 656 lk.   Mõni raamat on selline, mille võib avastada pelgalt teiste lugejate soovituse peale. Nt seda raamatut on facebooki LV grupis kunagi maininud Jüri Kallas ja Piia Salundi, huvi tekitamiseks mulle sellest piisas. Sulbi on kirjutanud, nagu tal kombeks on, korraliku eessõna koos ajaloolise tagasivaatega ulmele Eestis. Kohe algul antakse väike ülevaade, mis alustel siia jutud on valitud, nii saab teada, et on olemas žanriulme ja piiripealne ulme, viimase alla kuulub siis sürrealism, maagiline realism jne. Jutud on valitud mõstagi žanriulmest, esmailmumise ajavahemik langeb aastatele 1985-2000, autoreid on neliteist ja tekste kokku 34. Ma küll väga palju jutukogusid ei loe lugenud, aga nii mitmepalgelist ja erineva stiiliga antoloogiat pole mul varem õnnestunud lugeda. Selge see, et mitmed autorid on saanud mõjutusi angloameerika juttudest, kuid samas on tase ka üsna ebaühtlane. Kas just kõige nõrgemad, aga lood,