Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2017 postitused

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.

Kujutis
Ka roosil on okkad Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood. LR 33 Toimetanud Krista Leppikson ja Kai Aareleid. 2016. 72 lk. Viisteist lühijuttu inimestest autori fantaasiamailt, meid ümbritsevast või hoidku ometi, meist endist, kes seda nüüd nii täpselt teab. Väike kogus irooniat, huumorit ja kummalisust viiduna minimalismi, lühiproosasse, sinna, kus sõnal on otse kohustus olla täpne ning läbinägev. Need ei ole teravad nähvamised, need on torkavad okkad, mis võivad kriipida, eks kõik oleneb vaatepunktist. Kui peaks olema mingi läbiv teema, peenike punane joon, niit vms, millele toetuda, siis on see - võim. Mitte poliitiline, vaid inimeste vaheline, survestaja ja survestatu suhe. Mitte igas loos, aga pahatihti on kannataja naine. Kõik jutud ei ole valus-nukker-kibedad, ei. Ärapanemist leiab ka nt interneedus. Jääb mulje, olgu petlik või mitte, et Viiding tegeleb mineviku läbivalgustamisega, kus kirjutamine on protsess millegist vabanemiseks. Samas, milleks siis üldse kirjutada.

Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.

Kujutis
Tripp Bukaresti Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad. LR 31-32 Tõlkinud Riina Jesmin. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 112lk. Matei Ion Caragiale (1885-1936) on üks omalaadsemaid Rumeenia kirjanikke. Teda on iseloomustadud sõnadega: vastuoline isiksus, kellel esineb dändilikkust, snobismi, ekstsentrilisust ja boheemlust. Eks sellest kõigest aimub midagi ka "Curtea-Veche kuningatesse". Üks kummaline raamat, vähemalt jättis sellise mulje. Kuna on oletatud, et autor räägib enda lugu, siis saab läbilõike elust Bukarestis ennem aastat 1910. Kõrtsid, lokaalid ja kõik, mis sellise öö miljöö juurde kuulub on kohal. Neli tegelast, kes, ei saa öelda, et liiguvad, pigem kulgevad, hõljuvad, unelevad, pummeldavad läbi päevade, päevad läbi, nagu oskavad. Ja milleks? Et unustada. Tarbitakse ka teisi aineid, mitte ainult alokoholi. Ja need naised... Muuseas, sain teada, et nt "Tsuikani" on ploomiviin. Ja vee, tõlge on ka hea, olgu siis öeldud. "Ilu ees," selgi

Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid.

Kujutis
Kabinetinaljad Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid. LR 29-30. Tõlkinud Liina Uudelt. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2016. 117lk.  1916. aastal Hamburgis sündinud Saksa-Šveitsi kirjanik, kunstnik ja muusikateadlane Wolfgang Hildesheimer (1916-1991) on elanud ja õppinud nii Inglismaal kui ka Palestiinas. Peale sõda töötas kuni 1949. aastani tõlgina Nürbergi protsessil. Hiljem elas ta kunstnikuna ja kirjanikuna Saksamaal, Münchenis. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan "Tynset" (Hea Lugu, 2014, tõlkinud Mati Sirkel). Kindlasti oma koomilisuses üks lõbusamaid raamatuid, mis LR sari viimasel ajal pakkunud on. 18 novelli, mis 1952 aastal avaldatud, said Saksamaal nii tuntuks, et neid on valitud isegi kooliõpikutesse. Valdkonnad, milles W.H oma kangelasi pilab on muusika, kujutav kunst ja kirjandus. Õhtumaa kultuuris tehakse sukeldumisi nii horisontaal- kui vertikaalsuunas. Siin võib isegi öelda, kasutades klišeed: kui poolt usud, oled kolmveerandiga petta saanud. Ku

Olli Jalonen. Poisiraamat.

Kujutis
Pildikesi poisipõlevst Olli Jalonen. Poisiraamat Loomingu Raamatukogu 25-28. Tõlkinud Piret Saluri. Toimetanud Kai Aareleid. 2016. 192lk. Tuntud Soome kirjaniku, Olli Jaloneni (1953), kelle nime ma alles mõned päevad tagasi avastasin, debüüt ilmus juba aastal 1979 ("Sulgkasukas"). Esimene eestindus Piret Saluri tõlkes oli 1990 ("Hotell elavatele") LR sarjas. Nagu järelsõnast lugeda saab, ei Jalonen selline kirjanik, kes väga tihti raamatuid ei avalda, samuti muudab ta oma käsikirju ennem käest andmist. Eks seda võib ka "Poisiraamatu" kohta oletada. Jutt on siis elust 60-ndate aastate Soomes läbi maakohas sirguva noormehe silmade. Ilmselt on peategelane Jaloneni alter ego , kui arvestada, et tema vanus, tema noorus raamatus kirjeldatud ajaga kattub. Aeg on keeruline ka seal. Sõjast on möödunud kaks dekaadi, aga kõik haavad ei ole veel kinni kasvanud, ikka võib leida naabri pööningult vintpüsse. Koolis esineb laste vahel vägivalda ja ega õpetajadki kõik ei

Nancy Huston. Loomispäevik.

Kujutis
Teispool kardinaid Nancy Huston. Loomispäevik. Loomingu Raamatukogu 21-24. Tõlkinud Leena Tomasperg. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 240lk. Kanadas sündinud ja hiljem Prantsusmaale elama asunud Nancy Huston (1953) on kirjutanud nii palju, et jääb mulje, nagu ta muud ei olekski teinud, kui ainult ja ainiti loonud. Tema kontol on neliteist romaani, neli teatriteksti, kaks kogumikku kirjavahetust ja kuusteist raamatut esseistikat. Eesti keeles on seni ilmunud "Murrangujooned" (LR 2012, nr.24-27). Miniesseedest koosnev "Loomispäevik" vaatleb tuntud kirjanikepaare enne seda, kui nad veel ei olnud need, kellena neid täna teatakse. Huston uurib naise ja mehe, keha ja vaimu omavahelist suhet. Kas sugu on määrav, tegelemaks loominguga?  Kas abielupaar, kus mõlemad on kirjanikud, mahub ühe katuse alla? Nagu ta ise küsib: Kas saab inimene ise `otsustada` olla egoist või mitte? Kui vastus viimasele küsimusele on eitav, kas ei aita see siis seletada naiste

Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber.

Kujutis
Ajaloo tõmbetuules Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber. Loomingu Raamatukogu 19-20. Tõlkinud Hendrik Lindepuu. Toimetanud Kai Aareleid. 2016. 104lk. Danilo Kiš (1935-1989) on pärit riigist, mida enam ei eksisteeri - Jugoslaaviast. Samuti on tema raamat ajast, mis möödas. Põhimõtteliselt 20. sajandi keskpaigaga kirjutatu ajatelg lõppeb. Tutvustuses on küll ära mainitud, et autorit on  mõjutanud Jorge Luis Borges ja Bruno Shculz, kuid lisaks nendele on kaudsem mõjutaja olnud ka Aleksandr Solženitsõn. Seitsmest lühijutust esimeses ("Palisandrist käepidemega pussnuga") on peategelaseks mässleva meele ning antisemiitliku hoiakuga Mikša, kes otsib oma tõde, mis tal paraku jääb leidmata.  Maapealset rahulolu loodad ta luua mitte Jumala abiga, vaid tema arvates tuleb "võrdsus kehtestada maiste meetoditega"(lk8). Nii satubki tõrjutuks osutuv Mikša mässajate küüsi. Hiljem võtab ta endale vastutusrikka ülesande, hukkab reeturi, põgeneb Venemaale, kus osutub võimudele t

Niels Fredrik Dahl. Eelisel suvel

Kujutis
Suvest suveni Niels Fredrik Dahl. Eelmisel suvel. Loomingu Raamatukogu 2016///17-18 112 lk Tõlkinud Sigrid Tooming Toimetanud Anu Saluäär-Kall Eelmisel suvel ilmus LR sarjas F. N. Dahli (1957) raamat "Eelmisel suvel" (ES). Kuigi autor on kirjutamisega juba tegelenud pikemat aega, läbimurre toimus 2002. aastal romaaniga "Teel sõbra poole", on ES esimene tõlge eesti keelde. Võib küll öelda, et Dahl on läbi ja lõhki kirjanduse inimene. Ta on kirjutanud stsenaariume, romaane, näidendeid ja luulekogusi. Ja nagu järelsõnas mainitud, siis kõike näpuotsaga. Hariduselt on Dahl ajakirjanik, ka tema abikaasa on kirjanik Linn Ullmann, nii et kirjasõnaga kokkupuutepunkte ikka jagub. ES räägib mehest, kes sõidab maale, et oma suvekodus veeta mõni päev. Et kohad ja inimesed on omavahel seotud, siis hakkab ta meenutama, mis toimus nii eelmisel kui ka eelmistel suvedel. Pärast lahkuminekut leidis peategelane endale uue elukaaslase, kellega maakodus veede