Mööda netti

  Arkadi ja Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell. Tlk Maiga Varik. Eesti Päevaleht.2008. 156 lk.   Politseiinspektor Peter Glebsky võtab ülemuse soovitust kuulda ja põrutab mägedesse puhkama. Mure`i linna lähedal asuv hotell pakub selleks suurepäraseid võimalusi. See on koht, kus saab end välja lülitada argipäevadest, käia suusatamas ning nautida lummavaid vaateid. „Hukkunud Alpinisti“ hotellis ootab inspektorit ees küll meeldiv vastuvõtt, kuid teised külalised on pisut iseäralikud. Füüsik Simon Simone nt harrastab ronida lae all ja keegi härra Moses on alailma torssis ning hoiab kogu aeg oma proual silma peal. Kõik see ei löö siiski Glebskyt rööpast välja, olukord on kontrolli all, kuni talle saadetakse anonüümne hoiatuskiri teatega, et üks külalistest on kurjategija. Edasi hakkab see, mille kohta võib krimka puhul öelda, et käivitub ahelreaktsioon. Toimub mõrv ning Glebsky puhkus on mokas. Asi läheb aina veidramaks, sest need külalised on hoopis robotid, tulnukad...

  A rkadi ja Boriss Strugatski. Väljasõit rohelisse.  Tlk Maiga Varik. Täna päev. 2012. 206 lk.   Astal 19… maabuvad Harmonti linna juurde maavälised Külalised. Mis neid sinna tõi, mida nad seal tegid või kuhu lahkusid, jääb selgusetuks. Aga nende visiidist jäi maha hunnik „nodi“. See piirkond muutub sedavõrd ohtlikust, et inimesed kolivad sealt kaugemale, ala ise muutub tsooniks. Teadlaste huvi meelitab kohale rahvusvahelise meeskonna, kuid peale ametlike külastuste käivad tsoonis ka ebaseaduslikud külastajad, n-ö stalkerid.   Ühe stalkeri, Redrick Shoeharti, üleelamistele saabki lugemise ajal kaasa elada. 1979. aastal tegi Andrei Tarkovski selle jutustuse ainetel filmi „Stalker“, millest on siia laenatud kaanepilt.   Nägin filmi enne raamatu lugemist, sestap oli jutustusest vähe teine ettekujutus, samas pettuma ei pidanud küll kummaski. Nad on lihtsalt väga erinevad, filmi tempo on juba aeglasem, rääkimata tegelaste kokku tõmbamisest. Raam...

    Läti jutud.  Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol.  Libri Livoniae.  2018. 156 lk. Kirjasõna ei ole just esimene asi, mis seoses lätlastega mulle meenub, mõnel teisel rindel on nad märksa rohkem pildile pääsenud kui raamatutega, aga see selleks. Üht koma teist nad kindlasti avaldavad, aga suurem osa paraku eestindamisele lihtsalt ei pääse. Seda enam on tänuväärse töö ära teinud Livia Viitol, kes koondas ühte kogumikku kümme juttu kümnelt autorilt. Algupärandina on tekstid valminud aastatel 2006-2018, kuid nende ulatus ajaloolisel tagapõhjal läheb tagasi 20. sajandi algusesse. Enne lugemist lasin pilgu sisukorrast üle ja avastasin ainult kaks tuttavat nime, kellest olin varem midagi justkui kuulnud. Andrejs Pumpursi   „Lacplesis“, e. k. „Karutapja“ ehk nende eepos on mul kunagi loetud, aga siin ei lähe see ilmselt arvesse, sest kogumik kannab alapealkirja „Valik 2000. aastate läti lühiproosat“. Järgmine autor, keda lugenud olen, on Inga Gaile. Tema raa...

 Nicholas Carr. Triiv madalikule.  Mida internet meie ajuga teeb.  Tlk Tiina Randus. Äripäev. 2012. 270 lk. Kuulsin sellest raamatust juba aastaid tagasi, kui keegi mainis seda saates "Jüri Üdi klubi". Nagu ikka heade asjadega juhtub, lõpetas see saade ühel hetkel oma tegevuse, aga raamat jäi. Nüüd siis turgatas meelde, et võiks ta ette võtta. Lugesin läbi, olin jahmunud, üllatunud ja sain teada asju, millest mul varem polnud aimugi.  Nicholas Carr kurdab siin põhiliselt interneti kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. Kuna autor on kirjamees, vabakutseline kirjanik ja blogija, siis on palju juttu raamatutest. Ei räägita küll konkreetsetest teostest, vaid raamatust kui niisugusest, mis on kultuuri kestvuse nurgakivi.  Pean mainima, et Carr on ära teinud ikka suure eeltöö. Ainuüksi viidete register on viisteist lehekülge pikk. Iga peatükk on põhimõtteliselt iseseisev essee, milles ta hakkab teemat käsitlema rohujuure tasandilt, kuni jõuab välja kaasae...

Manfred Kalmsten. Raske vihm. Fantaasia. 2020. 320lk.   Oma esimese raamatu avaldamiseni on jõudnud Manfred Kalmsten. Kuna tegemist on peaaegu tundmatu nimega, hakkasin raamatut sirvima lootes temast midagi rohkem teada saada. Aga peale paari rea tagakaanel autori kohta puudus siin kogumikus igasugune ees- ning järelsõna, rääkimata andmetest, mis käivad juttude varasema ilmumise kohta. Millegipärast on saanud tavaks, et kogumike koostajad kohalikke loojutustajaid ei kipu tutvustama, nii ka siin. Ilmselt arvatakse, et kõik teavad nagunii kõiki vms, aga kui autor esineb varjunimega, ja nt ristsõnas küsitakse tema kodanikunime, siis... no siis on kellad. Et pisut rohkem teada saada, kellega tegemist on, sukeldusin veebi. Tuleb välja, et autoril on lausa oma blogi , kust leiab ühtlasi vastuse küsimusele:    "Kes ma olen?   Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogit...