Mööda netti

LV 11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu) Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn. Varrak. 2010. 222lk. Minu sünnipäeva kohal oli seal lehel „Lighthouse Day”. Tuletornist või majakast on päris mitu raamatut, võtsin siis seekord Tarmo Tederi oma, et ikka kodumaine kraam oleks. Kunagi olen paari tema lühijuttu lugenud, nii et päris tundmatu see kirjanik mulle polnud. Kaanepildi ja vanaisaga seostus kohe „Vanamees ja meri”, aga siin on hoopis teine aeg ning koht. Kui lugema hakkasin, oi jahh, seda elu elukest. Võib vist väga lihtsustatult inimesed jagada kaheks: need, kellel läheb hästi, ja need, kellel ei lähe sedasi mitte. Äsja kohalikust saekaatrist koondatud Eerik Lauter on 60, elab Põhja-Eesti kalurikülas ja kalender näitab aastat 2009. Pärast naise lahkumist hakkab Eerik teostama oma kinnisideed, milleks saab elukaaslase mä...

LV 39. Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane” Rex Stout. Linnavurle surm. Tõlkinud Jaan Kabin. Elmatar. 2001. 208lk. Nero Wolfe ja Archie Goodwin tegutsevad taas, et lahendada kuritegusid. Sedapuhku on sündmuspaik linnast väljas. Toimus mõrv, süütu mees istub pogris, aga Goodwin on juhtumit uurides pisut pigis. Appi tuleb Wolfe ning seab õigluse jalule. Vihmase pühapäeva ja sooja kohvi kõrvale täitsa mahe lugemine. Mõrvarit ma muidugi ära ei arvanud. Arusaamatuks jäi ka selline asi: „Õhtuid võib sisustada piinoklimängu, raamatute, ajakirjade või ajalehtede lugemisega...” (lk37) Mis asi on piinoklimäng? Kontekst ei andnud samuti mingit selgitust. Kes neid ameeriklasi teab, millega nad seal 60-ndate lõpus võisid tegeleda. Aga see Wolfe näikse küll olevat selline „easy” tüüp, et teeb, mis tahab. Oleks selliseid vaid rohkem. „Naine oli ukse avanud ja sisse astunud. Me neljakesi tõusime püsti. Komme püsti tõusta, kui naine sisse astub, on Montanas vanem kui Manhattanil, ja k...

LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel. Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk. „Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134) Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki... Leidsin Haapsalu raamatulaadalt t...

LV 21. Üks Stephen Kingi raamat. Stephen King. Isemoodi aastaajad. Tõlkinud Eva Luts, Silver Sära, Lii Linn ja Eva-Liisa Sepp. Fantaasia. 2013. 378lk. Ma nüüd ei tea, kas see on ikka s e e Stephen King, keda siin iga nädal agaralt arvustatakse, või sattusin hoopis nimekaimu sirvima. Muljed ja eelarvamused erinevad sedapuhku teineteisest kui kult ja tuvi. Loomulikult valmistusin unehäireteks jne, aga jah... Ega nüüd otseselt pettuma ka ei pidanud. Ja kui uskuda S. Kingi õukonnaarvustajat (M. K.), siis ega kõik tema üllitised pole ka sellised, mida paadunud fännid võtavad hardunult kohelda. 1982.a. ilmunud „Isemoodi aastajad” koosneb neljast jutust. „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus”. Kabe vanglajutt süütult eluaegset kandvast Andy Dufresne`st, kes astub ebaõiglusele vastu oma visadusega. Ehkki kõik tegelased on luust ja lihast ja vihast, juhtum veenev, on see pagana ülekohus üsna painav. Kui võrdlemiseks midagi kõrvale panna, siis võib-olla Ken Kesey „Lendas üle käopesa”...

Heli Künnapas. Saatmata kirjad. Heli kirjastus. 2017. 126lk. LV 8. 100% naistele! Koos majaga saab Miia päranduseks mälestused, millest ta, nagu selgub, pole veel üle saanud. Tegelikult oli kõik juba ammu paika loksunud, või siiski? 35. aastasel Miial on olemas kõik, nii abikaasa, kaks last kui ka tantsukool. Aga siis ilmub välja kooliaegne poiss-sõber ning „suhe” jätkub sealt, kus see pooleli jäi. Miia on loomeinimene, tema mees aga ei ole seda mitta. Pole siis ime, et aeg-ajalt on õhus elekter. „Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvele.” (lk15) Kohtumine eks-poiss-sõbraga võiks ju pakkuda lohutust. Korraks see isegi nagu seda juba on, tuleb ette isegi vooditseen, ohoo! Kas vana arm ka roostetab? Ei. Aga siis meenuvad jälle argipäev ja abikaasa koos lastega. Kuid lõpuks saadakse ikka sellest rööprähklemisest välja. Udu hajub, kontuurid võtavad selgemad jooned. Tegelikult on raamatu point täitsa huvitav, portreteerida naist, aga teostus...

LV 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata! Leelo Tungal. Seltsimees laps. Tänapäev. 2018. 512lk. Äraütlemata kurb lugu, millel on ometi õnnelik lõpp. Oli 1951.a kevad, kui Leelo ema küüditati, asja ees, teist taga, neljaks ja pooleks aastaks Siberisse. Viimased sõnad, mis ema tütrele jõudis öelda: kui oled tubli laps, tulen varsti tagasi. Nii ei jäänudki Leelol muud üle, kui olla kraps ja hea laps, ainult et, ema ei tulnud sugugi mitte kohe tagasi. Kõige rohkem pani selle raamatu juures imestama, et milline mälu võib olla ühel inimesel. Mäletada seda, mida keegi ütles, kuidas riides oli, millega tegeles, seda pärast ligi viiekümne aasta möödumist, see on fenomenaalne. Eks lapsepõlv võis ju ikka eredamalt meelde jääda, oli ju kombeks ka pidada päevikuid, aga ikkagi. Aeg oli julm. Ära viidi väga lihtsatel asjaolud. Näitleja Mari Mölder sai kümme aastat selle eest, et keeras Stalini pildi näoga seina poole, et portree ei näeks, kui kollektii...

LV 36. Raamat autorilt, kelle raamatuid su kodusel riiulil kõige rohkem on. A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 1. Eesti Raamat. 1978. 512 lk. Pärast seda, kui avastasin, et internetis müüakse teiseringi raamatuid, sattusin nii hasarti, et ostsin peaaegu kogu Tammsaare kokku. Ainult viimane, 18. osa jäi puudu. Kindlasti on enamus raamatusõpru kõik tema kogutud teosed risti-põiki läbi lugenud, aga ma olen ikka alles kuskil kolmandiku peal, mõni mõis. Arvan, et järjest lugemisega läheb sedasi, et see jääb ilmselt... pensionisambaks. A. H. Tammsaare (1878-1940) on minu jaoks nii suur kirjanik, et lugaja poolt vaadates kehtib tema puhul juba klassikutaak. Tema kohta on justkui kõik ära öeldud, mistap siin midagi uut väga lisada polegi. Esimene osa kogutud teostest koondab kokku 27 proosapala. Need on need lood, mis kirjutatud siis (1900-1907), kui Tammsaare ei olnud veel kuulus kirjanik, vaid tundmatu autor, kes pakkus oma tekste ajalehe joonealuseks jutulisaks. Valdavalt on need, vä...

VV 47. Raamat eesti autorilt, kelle perenimi algab sama tähega kui sinu perekonnanimi. Margus Sanglepp. Nõiatants. Tänapäev. 2017. 208lk. Kurjus on ilmas ja headus on ilmas – laulis üks nõid „Nukitsamehe” filmis. Just, nõiajahist on juttu ka siin raamatus. Tegevus toimub Eestimaal 17. sajandi lõpul pärast seda, kui maad on laastanud katk, nälg, sõjad ning võim kuulub Rootsi kuningale. Nõidade põletamised olid küll möödanikku jäänud, aga ebausk oli visa kaduma. Leidus veel neidki, kes iga ebaõnnestumise või halbade juhuste kokkulangemise taga nägid ikka sarviku karvast kämmalt. Ja siis saabub kolkakülla paganate keskele uus pastor, kes alustab nõiajahti. Hiljem selgub, oi jah, pastor ei olegi see, kellena end esitles, asi võtab sootuks kriminaalse kursi. Talupoegkond aga tahab rahus elada, või muidu! Tagakaanelt: Aastatest 1520-1818 on andmeid 218 nõiasüüdistusest ja 65 inimese surma mõistmisest... Üsna mõnus lugemine oli. Nagu tavaliselt, siis pikema proosaga ma kohe tuult ...

Herman Sergo. Lootsitoa jutud. Eesti Raamat. 1967. 244lk. Mereteemalised jutud on mulle ikka huvi pakkunud, nendes kohe on midagi paeluvat. Eks ole asi selles ka, et ma ise olen üks suur kuivamaarott. Olen sõitnud ainult Hiiumaa, Saaremaa, Rootsi ning Soome vahet liikuvate parvlaevadega, ja neilgi kordadel olnud vaid reisija, nii et mingi eksootika merenduses on omal kohal. Meri asub küll lähedal, aga samas on ta kaugel. Varasem kokkupuude Sergo loominguga mul puudub. Ainult film „Näkimadalad” on nähtud, kuid see oli ka juba üsna ammu. Seda vahemaad aitas nüüd lühendada raamat „Lootsitoa jutud”. 17 lühijuttu, mis pajatatud Tallinna sadama lootsitoas, kus tööruum oli tihti täissuitsetatud vahis olevate lootside poolt, seal tekkis ikka paus, kui jutt liikus mööda omi radu. Üks meenutas üht juhtumit, teine rääkis teisest läbielamisest, sedasi need mälestused kogunesid, kuni autor need üheks kogumikuks kokku kirjutas. Seda, et Sergo kirjutada oskab, sain juba esimese jutuga aru. Kui...

Ilmar Raamot. Mälestused. Varrak. 2013. 768lk. Ilmar Raamot (1900-1991) oli välisEestlane. Rõhk olgu sõnal eestlane, peale selle oli ta ka agronoom, poliitik, kahe poja isa ja abikaasa oma naisele. Mälestused, mis paguluses kirjutatud, algavad 1911. aastal Tartu Reaalkooli astumisega ja lõppevad 1944. aastal Saksamaale põgenemisega. Sellesse vahemikku langes nii esimese Eesti Vabariigi tõus kui ka langus. Ajalooga juba on kord sedasi, et kui keegi sellest kirjutab, siis on see ikka nagu elevandi kompamine pimedas toas, kus igaühel on olnust oma nägemus. Ilmar Raamot on ikka üüratu töö ära teinud, ja milline mälu tal veel pidi olema. Ainuüksi nimederegister võtab enda alla üle seitsme lehekülje. Kui nt Ivan Orava jutu järgi oli Konstatin Päts suur ja õilis tegelane, siis Raamot räägib 1934.a 12. märtsi riigipöördest ja sellele järgnevast nn vaikivast ajastust nii, et Pätsi aktsiad mu silmis kolinal kukkusid. Poliitikale on Raamot ohtralt ruumi andnud. Veider, et ta oma isiklik...

Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat. Post Factum. 2019. 192lk. Maailmas peaks olema laias laastus umbes 4000 keelt. Mitte kõik nendest ei ole saanud riigikeeleks, paljud on kahjuks hävimisohus või üldse lakanud olemast. Kuid eesti keele üle võib küll uhkust tunda. See on see, mis moodustab osa eestlaste identiteedist. Kuigi eesti keel levis Läänemere ääres kaugelt varem kui viimased 100 aastat, annab „Eesti keele...” kena ülevaate möödunud sajandi jooksul aset leidnud keeletegudest, kui nii võib öelda. Nagu teadlasele kombeks, ütleb autor juba eessõnas ära, et siit raamatust saab ainult pealiskaudselt asjadest aimu. Kellel suurem huvi, neil soovitatakse uurida Raimo Raagi raamatut „Talurahva keelest riigikeeleks” (2012) ja Reet Kasiku „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu.” (2011). Keel ja riik, kes neid suudaks lahuta, eikeegi. Nii on need kaks abtrakset mõistet tihedalt põiminud läbi sajandi. Suurim sündmus oli mõistagi Eesti Vabariigi väljakuukulutamine 24. 02....