Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2019 postitused

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat.

Kujutis
LV 26. Raamat, mida loed erialasest huvist. Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat. Post Factum. 2018. 200lk. Kui päevatööd lugeda erialaks, siis reklaamivaldkond on küll see, millesse olen oma tagasihoidliku panuse andnud minagi, küll kaudselt, küll minimaalselt, kuid siiski (näiteks välireklaamide valmistamisel, aga see selleks). Ent rõõmu võib tunda hoopis sellest, et nüüd on olemas raamat, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kunstiteadlasele ja kriitikule omaselt alustab autor teema tutvustust põhimõtteliselt algusest. Kohe, pärast sissejuhatust küsitakse mis ja miks on disain - „Selle eriala põhialuseks on kommunikatsioon, mitte dekoreerimine. Oluline on see, et nende siltide kaudu linnavalitsus või bussifirma suhtleb inimesega rohujuure tasandil,” ütleb Eesti Kunstiakadeemia pikaaegne osakonnajuhataja ja graafilise disaini professor Ivar Sakk. ”Disain on ikkagi probleemide lahendamine, kunst tegeleb ideega. Kommunikatsioon on probleem ja seda tuleb l

Ilmar Trull. Pori kärbes ja tori hobune.

Kujutis
Ilmar Trull. Pori kärbes ja tori hobune.                                                                            Tammerraamat.                                                                                                                                 2019. 66lk. Kes teeb, see jõuab Lausa lustakas, samas õpetlik, kenasti luuletaja enda poolt illustreeritud ja ilmekat riimluulet sisaldav raamat. Peagasuse eine Luuletaja ärkab ärklis. Aknast kumab taevakumm. Täna toiduks on tal tärklis, kleepuv kartulite tumm. Jagab seda hobusega, kellel tiivad küljes. Hobust vilets toit ei sega, lendab nagu hüljes. (lk5) Vaba riik Hea, et Eesti riik on vaba. Ukse ees ei ole taba. Ukse taga pole saba. (lk21) September Läksin kooli. Nii on vaja. Süda seljas, ranits rinnas. Luisan, olen luuletaja. Müts on käes ja peas on kinnas. Kui käin koolis nagu kästi ja kõik ained õpin ära, ja kui õpin väga hästi, ajan pärast vähem plära. (lk44)

Nikolai Baturin. Maa-alused järved.

Kujutis
LV 5. Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud (NB! Mõeldud on kuupäeva, mil oled sündinud. Eksimisvõimalus +/- 2 päeva!) Ja minu hällipäev on 7. august. Nikolai Baturin. Maa-alused järved. Eesti Raamat. Tallinn. 1968. 68 lk. Luuletusi 1963-1967. Avastades-meenutades üht perioodi ja persooni Kahju muidugi on, aga midagi parata ei ole, meie seast on lahkunud... Ei, nende sõnadega pole tarvis alustada, küll neidki kirjutatakse. Kuid oluline on samuti see, mis alles jääb – looming. Kuna mul oli riiulist kohe võtta raamat, millega alustas oma karjääri N. Baturin, siis põgusa pilguga proovisin sirvida sedagi luulevihku. Hruštšovi sula jõudis 1960-ndatel nii kaugele, et eesti luules tekkis nn. kassetipõlvkond. Viimases sellel dekaadil ilmunud valimiku hulgas ilmus Andres Ehini ja Albert Koeney kõrval ka Nikolai Baturini debüüt. Äraütlemata kena komme, mida tänapäeval enam kahjuks ei kohta, oli varustada luulekogud väikese autori tutvustusega, mille siinkohal ära to

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.

Kujutis
LV 1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri. Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.                                                                    Tõlkinud Olev Jõgi.                                                                                                          Tammerraamat.                                                                                                                                 2016. 154lk. Bürokraatlusest vennasvabariigis Pealkirja sõnastasin nõnda - Raamat, millel on kaks autorit. Usun, et selliseid võib leida ilmselt mitmeid. Esimese hooga meenuvad Strugatskid, kes kirjutasid samuti kahasse, aga sedapuhku said valituks odessiidid Ilf ja Petrov. „12 tooli” ja „Kuldvasika” kõrval küll pisut varju jäänud kogu följetone sisaldab peotäie lühijutte nepiaegse Venemaa olustikust, bürokraatiast ja ametnike kitsarinnalisusest. Oskus enda kaasaja kitsaskohtade kulul nalja teha, see oli 1930-ndate alguses ohtlik tegevus. Sta

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik.

Kujutis
Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik. Vene keelest tõlkinid Sulev Hallik. LR 28/29 1979. 64lk. Süütu süüdlase komejant Jutustus nepiaegse Venemaa väikelinna ametnike kahepalgelisusest. Sedapuhku üks paras ülevõllitame Ilfi ja Petrovi sulest. Lugemine ei olnud kõige kergemate killast, need vene nimed on sellised, et anna kannatust, muidu kulges ladusalt. Arvan küll, et nimede osas on siin tõlkes midagi kaduma läinud, võib olla oleks rohkem kommentaare vajanud. Juba esimeses leheküljel manitsevad autorid ise ka, et: "Ilmas pole ühtki nii jõledat sõna, et seda ei oleks perekonnanimeks pandud. Õnnelik on see inimene, kes on pärinud Baranovi nime. Mitte mingisugused vintsutused ei vaeva ka Baranovitši- ja Baranovski-nimelisi kodanikke. Palju hullem lugu on Baranskil. Selles nimes on juba mingit pilget tunda. Koolis on Baranski elu sandim kui pikal ja tugeval Baranovil, jalgpalluril Baranovskil ning klanitud margikogujal Baranovitšil. Ja päris sandisti elav

Kaie Ilves. Klaasipuhuja.

Kujutis
LV 24. Raamat, milles on pühendus. Kaie Ilves. Klaasipuhuja. Haapsalu trükikoda. 2019. 86lk. Tagasi kodukanti Pärast seda, kui leidsin netiavarustest selle raamatu kohta kaks arvamust, millest üks andis mõista – halb; teine ütles: hea, võtsin aega ning jäin mõttesse. Vaatasin paari luuletust siit ja sealt ja... ei haakinud, tahtsin juba ette anda loobumisvõidu laadis: ahh, mis nüüd mina, las teised loevad ning arvustavad. Pealegi, see on luulekogu, ei juhtu midagi, kui katkestan, lugemine pole ju kohustuslik. Üldises raamatutetulvas on luulemaastikul paraku juba tekkimas olukord, mis väheke justkui viitab inflatsiooni lähenemisele. Nädalas ilmub umbes kaks luulekogu, on see positiivne või negatiivne, võta siis kinni. Kõike ei saagi hoomata, kõik ei jõua raamatukokkugi. Kirjutatakse nagunii rohkem, kui loetakse. Mida võtta, mida jätta, viska või kulli ja kirja. Kuid siis taipasin, et asi ei ole raamatus, vaid hoopis minus, sest labast lugemislaiskust on raske välja vabandad

Mare Kandre. Kurat ja Jumal.

Kujutis
LV 43. Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar (N: Sõda ja rahu, Muusika ja vaikus) Mare Kandre. Kurat ja Jumal. Rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel. LR 1-3. 2019. 144lk. Allegooriline proosapoeen autorilt, kelles on nii pungilikku trotsi, gootilikku süngust, aga ka sarkasmi. Seesinane raamat ei ole mitte maailma loomisest, mida võiks pealkirjast oletada, vaid maailma hävingust, uue avastamisest, ja mis peamine, hea ja halva esinemisest inimeses. Just inimene ongi peategelane, mitte keegi konkreetselt, vaid inimene kui niisugune, ka Saatan ja Jumal on omamoodi isikustatud tegelased oma vajaduste ja tundmustega. Üsna iseäralik jutt siis sellest, kuidas Saatanast saab Saatan, kes algselt ei olnud üldse halb tegelane; Jumalast, kes pilvede pealt alla tuleb; Inimesest, kes hävitab elukeskonda ja seeläbi iseend. Üldiselt oli üks hästi kirjutatud aga kurb raamat. Nii palju hävingut, kurjust ja vägivalda, seda on ühe nädalavahetuse kohta pisut palju. Samas, ega iga päev ol

Ilmar Tomusk. Hundi sõbrad.

Kujutis
LV 12. Raamat, mida soovitab lähedane pereliige. Ilmar Tomust. Hundi sõbrad. Tammerraamat. 2028. 24lk. Ütle, kes on su sõbrad Hundil läks nii hästi, et ta sai jõuluks uisud. Paraku ei tulnud uisutamisest midagi suuremat välja. Juhtus nii, et hunt väänas jala välja, jäi üksi jääle lamama ja keegi „vanadest sõpradest” ei tulnud talle appi. Abi ta küll lõpuks sai, kuid hoopis jäneselt ja siililt. See on selline nooremale koolieale suunatud lihtne, südamlik ja puhuti naljakas lugu, mis viis mu sisemine nunnumeetri ikka üle keskmise. Arusaadavalt aitavad raamatut rõõmsamaks muuta Catherine Zaripi pildid. Laps tõi raamatukogust, eks talle soovitas klienditeenindaja, nõnda siis sattusin ise ka seda lugema. Varasem kokkupuude Tomuskiga puudub, kuid tundub, et raamatuid tuleb tal nagu seeni pärast vihma. Tore kogemus oli siiski. ERR Raamatuid siit ja sealt Postimees