Mööda netti

  Robert Silverberg. Meid ootab pimedus. Tlk Arvi Nikkarev ja Lasse Nikkarev Skarabeus. 2003. 262 lk.   Need neli lühiromaani on avaldatud 80-ndatel ja kuuluvad ühtlasi Silverbergi paremikku. Juba eessõnas toob autor välja põhjused, miks just selline ja mitte mõni muu formaat on valitud.   „Lühiromaan on üks rikkamatest ja enim naudingut pakkuvatest kirjandusžanridest. Mahult kaks- kuni kolmkümmend tuhat sõna, võimaldab see novelliga võrreldes teemade ja tegelaskujude põhjalikumat arendamist, eeldamata siiski täispika romaani viimistletud struktuuri. Seega pakub lühiromaan teema aktiivse ja detailse käsitlemise kõrval ühtaegu nii novelli kontsentreeritud fookust kui ka romaani laia tegevusvälja.“ (lk 5) Ja nii on, nende lugude jutustamine ei oleks lühemalt olnud võimalik ja pikemalt oleks hakanud juba lohisema. Arusaadavalt võtab autor suurelt ette, „Teel Bütsantsi“ räägib tulevikust, kui on saabunud 50. sajand, maailm on muutunud lõbustuspargiks ning tegelased on vaid turi

  Robert Silverberg. Muutuste aeg.                                                                       Tlk Otto A. Onu ja Lasse Nikarev.                                                                       Skarabeus. 2000. 280 lk.   Siia raamatusse on valitud kaks lugu, romaan: “Muutuste aeg” ja jutustus – “Saagu sõdur”. Ühine nimetaja on neil küll ulme, aga... ulmet on ka mitmesugust. Romaani tegevus toimub kauges tulevikus ja kaugel planeedil Borthanis, kus on Maale sarnane kliima, mistõttu inimesed on seal juba üle tuhande aasta saanud “vabalt” elada. Peategelane, Kinnal Darival, kirjutab oma autobiograafias sellest, kuidas temast kujunes see, kelleks ta lõpuks sai. Tema kujunemisaastad ei olnud just meelakkumine, karm lapsepõlv ja varajane suguelu määrasid ta käekäiku ka hilisemas eas. Kuid see ühiskond, mille valitsev monarhia kehtestas, oli suisa eemaletõukav.   “Meie esivanemad uskusid, et iseenesest üksikasjalikult rääkimine viib vältimatult enesenautlemise, enesehal

  Robert Silverberg. Aja maskid. Tlk Marek Laane. Elmatar. 1998. 176 lk. „Aja maskid” on ulmeline põnevik, milles autor flirdib ideega ajamasinast. Romaani minajutustaja, Leo Garfield, oma tööga tupikusse sattunud füüsik räägib loo kohtumisest ajaränduriga. Mees tulevikust on Vornan-19, ta saabub aastast 2999 aastasse 1998. Maal oli siis parasjagu rahutu periood, milleeniumivahetusega kaasnevat maailmalõppu kuulutavad apolüptikute massid valmistasid üksjagu segadust, valitsused olid ärevil, kardeti hullemat. Ja siis tuleb keegi tulevikust nagu messias ning pöörab kõik pahupidi. Suurema ohu ärahoidmiseks moodustatakse grupp teadlasi, kelle ülesandeks jääb välja selgitada Vornani autentsus ja saada temalt võimalikult palju teavet tuleviku kohta. Midagi saadakse teada ka, aga seda kõike on liiga vähe, et põhjalikke järeldusi teha. Olin arvamusel, et teadlased on oma valdkonda nii sukeldunud, et nad ümberringi toimuvast suurt ei hooli. Eks seda oli siin ka, aga peale selle avaldus Silverb

  Täheaeg 20. Juhtumised pahura jumala baaris. Koostanud Eva Luts. Fantaasia. 2021. 344 lk.   Põgusalt. Jutuvõistlus on üks tänuväärne ettevõtmine õige mitmel põhjusel. Esiteks pääseb nii pildile uusi autoreid, kes võib-olla harva ja vähe kirjutavad, teiseks tekib juba tuntud autoritel  võimalus end proovile panna, oma kirjanduslikku muskulatuuri treenida, ja kolmandaks saab tähelepanu  lühiproosa kui kategooria, mis muidu kipub romaani varju jääma. Olgu siinkohal öeldud, et ulme ringkonnas on Fantaasia kirjastuse tiiva all seda kena traditsiooni alal hoitud juba alates aastast 2004. Siia raamatusse kogutud jutud moodustavad järjekorras  kuuenda jutuvõistluse paremiku, 69st saadetud tekstist valis auväärne žürii välja üksteist juttu, millel avaldamisküpsuse mek man. Siin nad on:     Mia Lisette Tamme   „Maha müüdud hinged” on õudussugemeid sisaldav jutt, mis on suunatud üpris konkreetsele sihtgrupile – teismelised vampiirilugude fännid. Lugu kulgeb kuskil vana maailma äärealal, kohanim

  Aphra. Tõlkinud ja koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2005. 358 lk.   Juhtub harva, kui ühes raamatus on esindatud sedavõrd mainekas seltskond autoreid nagu siin, ulmeantoloogias Aphra. Sisukorra järgi on siis loetelu järgmine: George R. R. Martin, Kim Newman, Anne Leinonen, Jack Vance, Gene Wolfe, Roger Zelazny, Robert Silverberg, Robert Bloch, Gene Wolfe, Nancy A. Collins, Suzy McKee Charnas ja Connie Willis. Jutte on erinevaid, leidub lühemaid ja pikemaid, nõrgemaid ning tugevamaid, meesautorite kõrval astuvad üles ka naised, nii et raamat tundub olevat täitsa viisakalt tasakaalus. Juttude valik on üsna lai, kohtab nii usus kahtlevat inkvisiitorit, kassiga suhtlevat naist, natsina pokri pistetud superkangelast, seksi tulnukatega, uusi maailmu, no ja mõnel mehel on lihtsalt luukere kapis, kui ka libahundi kättemaksu, ja lõpuks, oh õudust, pedofiilia hoiatust. Kuna mitmed autorid on auhindadega pärjatud, tuleb tunnistada, et niisama ei ole Hugosid välja antud. Jutud on si