Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2023 postitused

Teet Kallas. Eiseni tänav.

Kujutis
  Teet Kallas. Eiseni tänav. Eesti Raamat. 1979. 280 lk. Selle raamatu lugemist olin mitu aastat edasi lükanud, aga loll, kes vabandust ei leia. Mõne aasta eest loetud jutukogu "Öö neljandas mikrorajoonis" jättis piisavalt soodsa mulje, et Kallase juurde jälle tagasi tulla, aga siis tulid juba teised raamatud vahele ja nii ta läks. Nüüd siis sain selle läbi loetud ja ongi tagumine aeg teha paar ülestähendust. Kallast on peetud enamasti linnakirjanikuks, kelle radarile naljalt küla, kolhoos ega provints ei satu, tema leidis ikka midagi muud. Rahvaluulekoguja Matthias Johann Eiseni järgi nime saanud tänav asub kuskil Tallinna kesklinna kandis, trammiliini nr 1 vahetus läheduses, kuid kaardilt ei tasu seda kohta otsida. Tegemist on väikese ja vaikse endasse sumbuva tänavaga, aguliga suurlinna südamikus, kus inimesed elavad mitu põlve kõrvuti, teavad üksteist lapsest saati ja tunnevad end kui vanajumala selja taga olevat.  Peategelaseks on 26. aastane veidi ujeda ja malbe iseloom

Aino Pervik. Kaetud lauad.

Kujutis
  Aino Pervik. Kaetud lauad. Eesti Raamat. 1979. 192 lk. Tuntud lastekirjaniku esimeses romaanis täiskasvanuile ei leidu mereröövleid ega seikluseid, küll aga on siin argipäeva, ja seda kohe ohtralt. Peategelaseks on filoloogia õpingutega ühele poole saanud Eba Kummel, kes nüüd, varastes kahekümnendates, astub ellu. Tööle asub ta muuseumis võimalusega teha teaduslikku uurimust kunagise kirjaniku elu ja loomingu põhjal. Saatusel on aga teised plaanid, Eba töö ei edene ja ega tal suhted vastassooga just ka sujuvalt kulge. Mind hakkas huvitama, et kes see salajane, siin küll väljamõeldud kirjanik (Johanna Kent) võis olla, kelle muuseum Kadriorus asus. Vihjeid oli nii palju, et ta elas mõnda aega Pariisis, aga lõpetas 40ndatel kuskil vaimuhaiglas. Sõelale jäi ainult üks variant - K. A. Hindrey, aga tema oli ju mees, aga see selleks. Muuseas, mehed on siin enamus kaabakad, lurjused ja liiderlikud lipitsejad. Kummaline kuju on ka see Eba Kummel, kohati tundehell, siis jälle karm, kuid õiget

Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.

Kujutis
  Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat. 1978. 196 lk. Vahelduse mõttes tekkis isu natuke vanemat kraami lugeda, nii sattus kätte Lattiku debüütromaan, mille ilmumisest juba üle nelja dekaadi möödas. Lugu ise hargneb lahti kaugel nõukogude ajal ühes Eesti väikelinnas. Jeo Rauer on lõpetanud juuraõpingud Tartus ning suunati tööle perekonnaseisubüroosse Viljandis. Töö sisuks on inimeste paari panemine ja matusetalituse läbviimine. Jätnud tudengipõlve selja taha, tuleb tal hakata oma elu sõna otseses mõttes nullist peale üles ehitama. Pole tal ei õiget eluaset ega midagi, aga poissmehele sobivad ka kasinad olud, mis seal ikka laiutada. Tasapisi hakkab ta siis jalgu alla saama, töö juures tutvub Astaga, kellest saab Joe elukaaslane ning laste ema. Pani ikka imestama küll, kui vaeselt võidi tol ajal elada. Nt puudus korteris voodi, aga Joe ei heitnud meelt, ta käis linna äärest põhukuhjast endale küljealust toomas ja asi oli lahendatud. Aga Asta, tema oli lausa lasteko

Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud.

Kujutis
  Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud. Tõlkinud Mall Tamm. As Altex. 2007. 224lk. See on üks kummalisemaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugema sattunud, mis ma ikka oskan öelda, eriti midagi. Wikist sain autori kohta lugeda, et ta (eluaastad 1903-1990) oli Austrias sündinud psühholoog, teadlane, avalik intellektuaal ja kirjanik, kes veetis suurema osa oma akadeemilisest karjäärist Ameerika Ühendriikides.  Siia raamatusse on Bettelheim kogunud kokku esseistlikud ülevaated muinasjuttude tõlgendamisest, nende päritolust ja mõjust eelkõige lastele. Kogu materjal on läbi töötatud Sigmund Freudi psühhoanalüüsi kaasabil, nii et põhilised märksõnad on: id, ego, superego ning oidipuslikud kompleksid. Nende abil võetakse pulkadeks lahti tuntud jutud nagu "Tuhkatriinu", "Lumivalgeke", "Hans ja Grete", "Punamütsike" jne. Kuid mitte ainult lugude analüüs ei ole esmane, alustuseks tehakse juttu muinasjuttude tähtsusest üldisemalt.  Miks need lood o

Mardus Juubeliväljaanne

Kujutis
  Mardus.  Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 236 lk.  Jah, tuleb tunnistada, et juubeliväljaanne oli head kraami otsast otsani täis. Lugedes valdas mind tunne, nagu seisaks rootsi laua ääres, kus pakutakse ikka väga erilimelisi ulmejutte meilt ja mujalt. Poleks arvanudki, et nt Philip K. Dick on kirjutanud ka lühijutte, aga tema "Koloonia", mis räägib võõra planeedi asustamisest ja tulnukatega kohtumisest rebis kohe nii kõrgele ja kaugele ette ära, et teised väga löögile ei pääsenudki. Samas, ega siin ühkti nõrka pala ka ei ole, isegi kohalike autorite hulgast on paremik välja pandud. Hargla jutt jäi vähe kahvatuks, see baltisakslaste omavaheline tülitsemine õudusloona, no tal on ikka paremaid jutte ka, aga korra lugeda sobis küll. Eks leidus jutte, milles meeleolu langes alla kroonlinna nulli, Vangoneni lühipala teise ilmasõja natsidest nt, aga enamus jutte olid ikka, ma ei tea, kas keel põses kirjutatud, aga naerma suutsid ometi ajada.    Üks asi, millest väga ei räägita, on