Mööda netti

  Stanisław Lem. Robotite muinasjutud. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. OÜ Päike ja Pilv. 2021. 272 lk.   S. Lemi (1921-2006) sünnist möödus eelmisel aastal sada aastat, et tegemist oli märkimisväärse sündmusega, tähistati seda uue raamatu väljaandmisega. Võtnud selle jutukogumiku kätte, sirvinud siit-sealt, olin natukene üllatunud, et just muinasjutud on vormiks valitud. Lem on meelde jäänud rohkem kui romaanikirjanik, aga nüüd… aga miks siis mitte seekord nii, kui sulg jookseb ja mõte lendab. Originaalis on need jutud ilmunud juba 1964. ja tuleb tunnistada, et  60ndate ajastu hõngu vohab siit raamatust vastu küll. Seda õhkkonda aitavad luua ka kenad pildid, mis on loodud eestlaste ning poolakate ühisel nõul ja jõul. Kui nüüd žanri järgi liigitada, kuuluvad need kuusteist juttu teadusulme muinasjuttude kategooriasse, milles Lemi kohalolu on tuntav. Ta ei hakka, erinevalt nt vene ulmest, tehnoloogilist progressi ülistama või, hoidku selle eest, jahvatama mingit ideoloogiat. Mas

  Henn-Kaarel Hellat. Naiste Maailm 1. ja 2. osa. Eesti Raamat. 1976. 1978. Kokku 416 lk.   Juba mitu aastat lükkasin selle raamatu lugemist edasi, no ei tule tuhin peale, tee mis tahad. Kuskilt arvustusest jäi meelde, et ega ta nüüd kõige mõnusam lugemine ei olnud jne, aga hinnang on selline asi, mis jääb alati subjektiivseks, ja kas lugemine peabki alati mugav olema... Olgu, kuidas on, kätte võtsin, läbi lugesin ja väljakutsesse saab nüüd linnukese kirja.   Naiste Maailm viib lugeja tulevikku, kui planeedil Rendon toimuvad parasjagu   muutused . Seal valitseb iseäralik ühiskond,  juhtimise on üle võtnud naised, vähemusse jäänud mehed  (500 naise kohta on üks mees) elavad Meeste Saartel. Esimene osa räägib paaritusrituaalist Armastuse Villas, millele järgneb Armastuse Kohus, teine raamat on ühe ajakirjaniku päevikuvormis ülevaade nn pahalase tagaajamisest.   Loodan, et see raamat ikka jääb meelde kui midagi erilist ja harvaesinevat. Lugemist ei kahetse, aga soovitada küll

  Eesti ulme antoloogia Koostanud Raul Sulbi. Varrak. 2002. 656 lk.   Mõni raamat on selline, mille võib avastada pelgalt teiste lugejate soovituse peale. Nt seda raamatut on facebooki LV grupis kunagi maininud Jüri Kallas ja Piia Salundi, huvi tekitamiseks mulle sellest piisas. Sulbi on kirjutanud, nagu tal kombeks on, korraliku eessõna koos ajaloolise tagasivaatega ulmele Eestis. Kohe algul antakse väike ülevaade, mis alustel siia jutud on valitud, nii saab teada, et on olemas žanriulme ja piiripealne ulme, viimase alla kuulub siis sürrealism, maagiline realism jne. Jutud on valitud mõstagi žanriulmest, esmailmumise ajavahemik langeb aastatele 1985-2000, autoreid on neliteist ja tekste kokku 34. Ma küll väga palju jutukogusid ei loe lugenud, aga nii mitmepalgelist ja erineva stiiliga antoloogiat pole mul varem õnnestunud lugeda. Selge see, et mitmed autorid on saanud mõjutusi angloameerika juttudest, kuid samas on tase ka üsna ebaühtlane. Kas just kõige nõrgemad, aga lood,